lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-81-11

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 21.12.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-81-11
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
21.12.2011
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1833
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 136 lg 4, 5Tsiviilasja hinna määramine kohtu pooltTsMS § 126 lg 1Hagihind asja või õigusega seotud nõude puhulTsMS § 181 lg 1, 31Menetlusabi andmise tingimusedTsMS § 191 lg 1Määruskaebuse esitamine menetlusabi määruse pealeRLS § 57TsMS § 125Tuvastushagi hindTsMS § 137 lg 1Tsiviilasja hind kaebuse esitamiselTsMS § 147 lg 1Riigilõivu tasumine

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi

Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev

RESOLUTSIOON

KOHTUMÄÄRUS

3-2-1-81-11 Tartu, 21. detsember 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu Ilda Kredemanni hagi Arnold Soe vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu ebaõige kande muutmiseks Ilda Kredemanni hagi Arnold Soe vastu kinkelepingust taganemise avalduse tühisuse tuvastamiseks Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 207-29296 Arnold Soe määruskaebus Hageja Ilda Kredemann (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja Arnold Soe (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ann Saar 21. november 2011. a, kirjalik menetlus

1.Jätta Arnold Soe määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2011. a määruse peale tsiviilasjas nr 2-07-29296 läbi vaatamata osas, milles vaidlustatakse tsiviilasja hinna määramist ja osas, milles vaidlustatakse apellatsioonikaebuse käiguta jätmist ja kostja kohustamist tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel 639 eurot 11 senti riigilõivu.
2.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-29296 muutmata osas, milles jäeti rahuldamata Arnold Soe taotlus vabastada teda apellatsioonkaebuse esitamisel osaliselt riigilõivu tasumisest.
TsMS § 149 lg 4Kautsjoni tasumine ja tagastamine
TsMS § 682 lg 1Kassatsioonkaebuse läbivaatamata jätmine
TsMS § 691Riigikohtu pädevus kassatsioonkaebuse lahendamisel
TsMS § 696 lg 1Määruskaebuse esitamise õigus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.8. augustil 2007 esitatud hagiavalduse kohaselt elasid Ilda Kredemann (hageja) ja Arnold Soe (kostja) koos 1998. aastast ja neil oli ühine majapidamine. 21. augustil 2002 kinkis kostja endale kuuluvast elamust 1/2 mõttelise osa hagejale. 5. aprillil 2004 erastas kostja elamu juurde kuuluva maa enda ainuomandisse. Sellega rikkus kostja hageja õigusi, kuna elamu oli olnud poolte kaasomandis. Hageja leidis, et tal oli õigus erastada ehitise kaasomandi osale vastav mõtteline osa maast. Kostja ei olnud nõus parandama kinnistusraamatusse tehtud omanikukannet. Hageja esitas 8. augustil 2007 Tartu Maakohtule hagi kinnistusraamatu kande muutmiseks ning vaidlusaluse maa tagastamiseks Eesti Vabariigile uue erastamisprotsessi algatamiseks. Kostja esitas
8.juunil 2010 kinkelepingust taganemise avalduse. Hageja esitas seejärel 15. oktoobril 2010 hagi kostja vastu, milles palus tuvastada kinkelepingust taganemise avalduse tühisus. Maakohus rahuldas 2. novembri 2010. a määrusega osaliselt hageja taotluse menetlusabi saamiseks, vabastades ta osaliselt riigilõivu tasumisest ja andis hagejale tähtaja riigilõivu tasumiseks. Selles määruses märkis maakohus, et hageja on hinnanud vaidlusaluse lepingust taganemise avalduse esemeks oleva ehitise väärtuseks 100 000 krooni ning hagihinnaks on seega tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 125 ja § 135 järgi 50 000 krooni. Maakohus liitis 21. detsembril 2010 eelnimetatud hagid ühte menetlusse. Maakohus rahuldas 24. jaanuari 2011. a otsusega hagi. Maakohus kohaldas kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist ning tunnustas hageja omandiõigust enne maa erastamist ja kinnistamist 1/2 mõttelisele osale elamust. Lisaks tuvastas maakohus kinnistusraamatu kande ebaõigsuse ning luges kohtuotsuse kostja nõusolekuks parandada kinnistusraamatu kannet selliselt, et kinnisasja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse Eesti Vabariik.

2.Kostja esitas 23. veebruaril 2011 apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus kohaldas kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist ning jagas menetluskulud. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja menetlusabi taotluse, milles palus ennast vabastada riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3.Tartu Ringkonnakohus jättis 30. märtsi 2011. a määrusega rahuldamata kostja taotluse saada menetlusabi. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas kostjat tasuma 639 eurot 11 senti riigilõivu 30 päeva jooksul määruse jõustumisest. Ringkonnakohus leidis määruse põhjendustes, et TsMS § 126 lg 1, § 137 lg 1, riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 ja kostja esitatud apellatsioonkaebuse järgi on tsiviilasja hinnaks 6391 eurot 16 senti (100 000 krooni) ning riigilõiv sellelt summalt on RLS lisa 1 kohaselt 639 eurot 11 senti. Ringkonnakohus juhindus TsMS § 181 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning § 186 lg-st 1 ning leidis, et kostja on oma majanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline tasuma apellatsioonkaebuselt kogu riigilõivu. Kostjal on pangaarvel hoiustatud raha, millega ta saab riigilõivu tasuda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4.Kostja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ja määrata riigilõivu suuruseks 479 eurot 33 senti. Lisaks palus kostja osutada endale menetlusabi ja vabastada ta osaliselt riigilõivu maksmisest ning võimaldada tal maksta järelejäänud riigilõiv osamaksetena 100 eurot kuus. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt sätestab RLS § 57 lg-le 22, et tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Maakohtusse esitatud hagi hinnaks oli 50 000 krooni ja riigilõiv oli 7500 krooni. Ka apellatsioonkaebuse puhul peaks riigilõiv olema 7500 krooni ehk 479 eurot 33 senti. Kostja on kogunud raha panka maja remontimiseks. Ei ole õiglane nõuda, et kostja peab kulutama remondiraha riigilõivu tasumiseks.
5.Hageja vaidles määruskaebusele vastu leides, et kohus on menetlusabi andmise küsimuse lahendamisel õigesti hinnanud kostja majanduslikku olukorda. Hageja on määranud, milline on selle elamu väärtus, mille 1/2 mõttelise osas kinkelepingust kostja taganes. Ringkonnakohus leidis, et hageja määras õige hinna, ning ei kasutanud talle TsMS § 136 lg-ga 1 antud õigust määrata ise hagi hind.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 682 lg 1, § 695 ja § 696 lg 1 esimese lause järgi jätta läbi vaatamata osas, milles vaidlustatakse tsiviilasja hinna määramist ja apellatsioonkaebuse käiguta jätmist ning kostja kohustamist tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel 639 eurot 11 senti riigilõivu. Kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata TsMS § 691 p 1 ja § 695 järgi osas, milles vaidlustatakse menetlusabi taotluse rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata.
7.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on vaidlustatud määruses teinud otsustused nii tsiviilasja hinna kohta kui ka apellatsioonimenetluses menetlusabi andmisest keeldumise kohta, ehkki ringkonnakohus pole tsiviilasja hinna kohta tehtud otsustust kajastanud määruse resolutsioonis. Kuigi TsMS § 136 lg 5 sõnastusest ei nähtu selgelt, et menetlusosalistel on õigus esitada määruskaebus ka juhul, kui tsiviilasja hinna määrab ringkonnakohus, on kolleegium varem leidnud, et sellisel juhul on määruskaebuse esitamine võimalik (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 16; 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-11, p 11 ja
21.septembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-11, p 14). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
8.Siiski ei ole praeguses asjas kostjal õigust määruskaebust esitada. Nimelt nähti 1. jaanuarini 2011 kehtinud TsMS § 136 lg 5 redaktsioonis ette, et tsiviilasja hinna kindlaksmääramise või muutmise määrust saab vaidlustada vaid siis, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni.
1.jaanuarist 2011 jõustunud TsMS § 136 lg 5 redaktsiooni järgi saab vaidlustada kohtu määratud tsiviilasja hinda, kui see on suurem kui 6400 eurot. Ringkonnakohus leidis vaidlustatud määruse põhjendustes, et tsiviilasja hinnaks on 6391 eurot 16 senti (100 000 krooni). Kuna ringkonnakohtu määruses märgitud tsiviilasja hind jääb alla TsMS § 136 lg-s 5 kehtestatud määra, ei ole kostjal õigust esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust. Eeltoodu tõttu tuleb määruskaebus jätta läbi vaatamata osas, milles kostja vaidlustab tsiviilasja hinna määramist.
9.Kuna TsMS § 136 lg 4 esimese lause järgi võib kohus muuta tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes, siis märgib kolleegium, et ringkonnakohus leidis ekslikult, et tsiviilasja hind on 100 000 krooni. Kinkelepinguga oli kostja kinkinud hagejale 1/2 elamust kui vallasjast. Tartu Maakohus leidis
2.novembri 2010. a määruses, millega ta rahuldas osaliselt hageja taotluse menetlusabi saamiseks, et tsiviilasja hinnaks TsMS § 125 ja § 135 järgi on 50 000 krooni (3195 eurot 58 senti), kuna hagiavalduses oli hageja nimetanud vaidlusaluse lepingust taganemise avalduse esemeks oleva elamu väärtuseks 100 000 krooni. Tartu Maakohus kohaldas 24. jaanuari 2011. a otsusega kostja kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist, st rahuldas hagi, leides et kinkeleping on kehtiv. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus kohaldas kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist ning jagas menetluskulud. Ringkonnakohtu määruse põhjendusest nähtub, et ringkonnakohus leidis maakohtust erinevalt, et tsiviilasja hind on 6391 eurot 16 senti (100 000 krooni). TsMS § 126 lg 1 järgi määratakse isiku valdusest asja väljanõudmise või asja omandi üleandmise või asja kuuluvuse või valduse üle toimuva muu vaidluse

puhul, muu hulgas kinnistusraamatusse tehtud ebaõige omanikukande parandamise vaidluse puhul, hagihind asja väärtusega. Hageja ja kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus tuvastas kinnistusraamatu kande ebaõigsuse ja luges, et kohtuotsus asendab kostja nõusolekut kanda Eesti Vabariik kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Seetõttu ei saa kostja apellatsioonkaebuse rahuldamise korral kinnisasja 1/2 mõttelise osa omandiõigust. Seega kohaldas ringkonnakogus valesti TsMS § 126 lg-t 1, kui lähtus tsiviilasja hinda määrates kogu kinnisasja väärtusest. TsMS § 137 lg-s 1 sätestatakse, et apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kuna ringkonnakohtus on vaidlustatud üksnes tuvastusnõue, siis oleks ringkonnakohus pidanud kohaldama tsiviilasja hinna määramisel TsMS §-i 125, mille esimese lause järgi määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. TsMS § 125 teise lause järgi, kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. Kolleegium selgitab, et juhul, kui kohus määrab mõne teise määrusega samas menetlusdokumendis tsiviilasja hinna, siis peab otsustus tsiviilasja hinna määramise kohta olema kajastatud ka kohtumääruse resolutsioonis. Sellisel juhul on üheselt mõistetav, et kohus on määranud tsiviilasja hinna ning et selle peale on võimalik TsMS § 136 lg-s 5 sätestatud tingimustel esitada määruskaebus. Juhul kui tsiviilasja hinna määramise määrus on edasikaevatav, peab kohus määruses märkima ka määruskaebuse esitamise õiguse.

10.Määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata osas, milles kostja vaidlustab apellatsioonkaebuse käiguta jätmist ja kohustuse tasuda riigilõivu ringkonnakohtu määratud tähtaja jooksul. Määruskaebuse esitamine ringkonnakohtu määruse peale peab TsMS § 696 lg 1 esimese lause järgi olema seadusega lubatud. Seaduse järgi ei ole menetlusosalisel õigust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus jätab menetlusosalise taotluse või kaebuse käiguta ja annab menetlusosalisele riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja, s.o tähtaja puuduse kõrvaldamiseks (TsMS § 147 lg 1 kolmas lause ja § 3401) (vt Riigikohtu 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8; Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p-d 27-29 ja Riigikohtu 21. septembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-11, p 13). Määruskaebeõigust riigilõivu maksma kohustava määruse peale on Riigikohus tunnustanud üksnes olukorras, kus samal ajal on vaidlustatud menetlusabi andmisest keeldumist ning nii menetlusabi andmisest keeldumine kui ka tasumisele kuuluva riigilõivu määr võivad olla põhiseadusega vastuolus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 31).
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on õigesti jätnud kostjale andmata menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks. TsMS § 191 lg 1 esimene lause lubab menetlusabi taotlejal esitada määruskaebuse ringkonnakohtu menetlusabi andmisest keeldumise määruse peale. TsMS § 181 lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

Ringkonnakohus leidis, et kostja on oma majanduslikust seisundist tulenevalt võimeline tasuma apellatsioonkaebuselt kogu riigilõivu. Menetlusabi saamise taotlusest nähtub, et kostjal on pangakontol hoiustatud raha, millega ta saab maksta nõutud riigilõivu. Seega ei ole kostja TsMS § 181 lg 1 mõttes isikuks, kes ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda. Riigi menetlusabi andmise eesmärgiks on tagada õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole ka isikutele, kellel ei ole selleks raha. Kolleegium leiab, et kaebeõigust piiravad sätted on põhiseadusega kooskõlas. Kuna kostja on taotlenud riigilõivu maksmist osamaksetena üksnes vähendatud riigilõivu korral, siis ei saa kolleegium kaaluda, kas võimaldada kostjal maksta temalt nõutavat 639 euro 11 sendi suurust riigilõivu osade kaupa TsMS § 181 lg 31 alusel.

12.Tulenevalt TsMS § 191 lg-st 3 jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
13.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.