Ühinguõigus › Ühingu organi otsuse vaidlustamine

Asjaolud ja hageja nõue

asutamisel. Pooled leppisid kokku ja konsensusliku käitumise põhimõte fikseeriti juba enne asutamist, see väljendus ka põhikirjas fikseeritud 2/3 häälte nõudes. Pooled leppisid kokku, et juhatuse liikme esitab hageja ja see määratakse poolte konsensuse põhimõttel. Vahetult enne asutamist (29.11.2001) teatas UVS Leedu UAB, et Saksamaa partnerite ja Leedu klientide nõudmisel on neil vaja näidata asutajana oma töötajat (A. Pečiulist), mitte kahte firmat (UVS Leedu UAB ja hageja), kuid asutamise järgselt müüakse varasemalt kokkulepitud põhimõttel nominaalhinnas meile kokkulepitud osa. Hageja ei näinud selles probleemi, kuivõrd vastavalt poolte kokkuleppele säilis kõigi osanike otsuste konsensusega lahendamise kokkulepe. Nimetatud kokkulepet järgisid pooled ilma eranditeta kuni K. Tomasbergi lahkumiseni hageja rahandusdirektori ametikohalt 2007. Eeltoodust tulenevalt palub hageja tuvastada, et kostja ei võtnud vastu otsust valida juhatuse liikmeks J. Kossinov, ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited

osutub valituks enim hääli saanud kandidaat. Eelnevaga on ümber lükatud hageja väide, justkui laieneks 2/3 häälteenamuse nõue ka isikuvalimistele. Riigikohus on samas asjas lisanud (p 15), et isiku valituks osutumise kehtivus ei sõltu sellest, kas hääletustulemusi on protokollis õigesti kajastatud või kas neile on antud õige hinnang. Sellest nähtub, et tegelikkuses võtsid osanikud juba 15.12.2009 vastu otsuse valida J. Kossinov juhatuse liikmeks, ehkki protokollis on ekslikult märgitud teisiti. Vastavalt TSÜS §-le 75 on tehingu tõlgendamisel oluline poolte tahe. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. 49%-lise osaluse võõrandamisega on A. Pečiulis väljendanud tahet säilitada kontroll kostja üle. Hageja on oma tahet osa müügitehingu tähenduse ja tagajärgede osas selgitades märkinud, et Leedu poole huvide kaitseks sai Leedu enamusosaluse. Tegemist ei ole hageja väidetud enamvähem võrdse osalusega, vaid A. Pečiulis omab kostja enamusosalust. Seega on ilmne, et osanikud ei ole kokku leppinud või fikseerinud konsensusliku käitumise põhimõtet. Huvide kaitse läbi enamusosaluse saab toimuda ennekõike otsuste langetamisel. Hageja on aktsepteerinud A. Pečiulise huvi ja tahte omada kostjas otsustusõigust ning sellega ka nõustunud. Mõlema osaniku tahteks on sisustada osaluste jagunemist ning vastavalt sellele ka põhikirja nii, et enamusosalusega kaasneb õigus vajadusel otsused, sh juhatusega seonduvad, enamusosanikule kuuluva häälteenamusega vastu võtta. VÕS § 29 lg-st 3 tulenevalt on selge, et hageja on olnud teadlik A. Pečiulise huvist säilitada kontrolliõigus kostja üle ning tema arusaamisest, et osa müügileping seda huvi ka kaitseb. Müügilepingut ja sellega kaasnevat kostja põhikirja tuleb tõlgendada nii, nagu A. Pečiulis seda mõistis. Enamusosanik on kutsunud hagejat üles esitama sisulisi ettepanekuid. Hageja on hagi esitades püüdnud luua endast muljet kui koostöövalmist vähemusosanikust, kelle seisukohti ning ettepanekuid enamusosanik lihtsalt ignoreerib. Tegelikkuses ei ole hageja huviks enam olnud kostja heaolu ning edukas äritegevus. Tulenevalt asjaolust, et hageja tütarühing konkureerib kostjaga, on hageja huviks hoopis kostja tegevuse ja juhtimise takistamine. Maakohtu otsus

esindatud häältest. Riigikohus on 16.06.2008 lahendi nr 3-2-1-60-08 p-s 12 märkinud, et kuigi ÄS § 299 lg 1 kohaselt on üldkoosoleku otsuse vastuvõtmiseks üldjuhul vajalik, et selle poolt oleks antud vähemalt üle poole üldkoosolekul esindatud häältest, on ÄS § 299 lg 2 sellest oluliseks erandiks. Selle sätte esimese lause kohaselt loetakse isiku valimisel üldkoosolekul valituks kandidaat, kes sai teistest enam hääli. Üldkoosolekul nõukogu liikme valituks osutumiseks ei pea nõukogu liige saama vähemalt poolthäälte enamust, vaid piisab, kui ta saab enam hääli teisest samale kohale kandideerinud isikust. Seega loetakse nõukogu liikmeks ka isik, kes saab üldkoosolekul nt üksnes 20% esindatud häältest, kui tema vastaskandidaat saab veel vähem hääli. Seadus ei erista isikuvalimiste puhul olukorda, kus nõukogu liikme kohale kandideerib üks isik või mitu isikut. Seega võib valituks osutada ka isik, kes saab minimaalselt poolthääli, kui temaga koos rohkem isikuid samale kohale ei kandideeri. Küll ei saa valituks isik, kes ei saa üldse poolthääli. Vastuhääli isikuvalimisel ei arvestata. Selliselt kaitseb ÄS § 299 lg 2 vähemusaktsionäride huve ja tagab ka väikeaktsionäridele parema võimaluse saada nõukogusse oma esindaja. ÄS §-s 299 sätestatu aktsiaseltsi üldkoosoleku otsuse kohta on analoogne ÄS §-s 174 sätestatuga osanike otsuse kohta ning seetõttu tuleb arvestada viidatud Riigikohtu lahendis märgitut. Samuti tuleb kohtul arvestada Riigikohtu 4.02.2010 lahendi 3-2-1-166-09 p-s 11 märgituga, et kostja põhikirja tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. Osanikud on selle sätte mõttes käsitatavad lepingupooltena. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 kohaselt tuleb juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendada lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige tuleb arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid. Kostja põhikirja p 5.4 sätestab sarnaselt ÄS § 174 lg-ga 1 osanike otsuse vastuvõtmiseks ettenähtud häälte arvu, muutes seaduses sätestatud suurema häälteenamuse nõuet selliselt, et otsuse poolt peab olema 2/3 osanike koosolekul esindatud häältest. Kohus nõustus kostjaga selles, et ÄS § 174 lg-s 3 nimetatud isiku valimise kohta kostja põhikirjas erandit sätestatud ei ole ning isiku valimise korral tuleb lähtuda ÄS § 174 lg-st 3. Hageja selgitas 26.10.2010 toimunud kohtuistungil, et algul pidi osalus ühingus jagunema 50% ja 50%, kuid erinevatel põhjustel vormistati asi kostja soovil nii, nagu seda tehti. Hageja leidis, et tema konsensuse nõue on täidetud 2/3 häältega. See tähendab, et kuni on 2 osanikku, võetakse otsused vastu konsensuse alusel, s.t et mõlemad peavad poolt olema. Kuni 2008.a võetigi otsuseid vastu konsensuse alusel. Kostja leidis, et see, et osanikud kuni esimese vaidluseni lahendasid asju üksmeelselt, ei tähenda konsensuspõhimõtte olemasolu. Kuivõrd pooled tõlgendavad lepingut erinevalt s.t selgitavad erinevalt põhikirja p 5.4 koostamise asjaolusid ja läbirääkimisi, tõlgendavad erinevalt põhikirja p 5.4, samuti poolte käitumist põhikirja alusel ja p 5.4 eesmärki ning tuvastada ei ole võimalik tava või praktikat kostja juhtimisel, siis ei ole võimalik tuvastada poolte tahet põhikirja p 5.4 koostamisel vastavalt VÕS § 29 lg-le 5. Seega tuleb lähtuda VÕS § 29 lg-st 4 ning tõlgendada lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Arvestades ÄS § 174 lg-tes 1 ja 3 ning kostja põhikirja p-s 5.4 sätestatut, ei leppinud pooled põhikirja sõlmimisel eraldi kokku isiku valimise valituks lugemise häälte lugemises ning kostja isiku valimistel tuleb kohaldada ÄS § 174 lg 3, s.t isiku valimisel loetakse valituks kandidaat, kes sai teistest enam hääli. Nimetatud tõlgendus on mõistlik ka arvestades asjaolu, et hagejale kuulub kostja osaühingus 49% häältest ja A. Pečiulisele 51% häältest, seega ei saaks kunagi tekkida hageja hagis viidatud ja põhikirja p 5.4 sätestatud olukord, kus osanike otsus oleks vastu võetud, kui selle poolt antakse 2/3 osanike koosolekul esindatud häältest. Hageja ei ole ühegi tõendiga tõendanud asjaolu, et kostja asutamisel lepiti kokku, et juhatuse liige valitakse konsensuse alusel, kusjuures kandidaadi esitab hageja. Nimetatu ei tulene ka kostja

põhikirjast. Koosoleku protokolli parandus tulnuks hagejale esitada siiski õigeaegselt. Kostja on seda teinud olulise viivitusega, kuid see ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendust, kuna koosolekul antud häälte arvu üle pooltel vaidlus puudub. Riigikohus on samas asjas lisanud (p 15), et isiku valituks osutumise kehtivus ei sõltu sellest, kas hääletustulemusi on protokollis õigesti kajastatud või kas neile on antud õige hinnang. Sellest nähtub, et tegelikkuses võtsid osanikud juba 15.12.2009 vastu otsuse valida J. Kossinov juhatuse liikmeks, ehkki protokollis on ekslikult märgitud teisiti. Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust ja puudub vajadus analüüsida esiletoodud alljärgnevaid asjaolusid: A. Pečiulise tegevus oli pahatahtlik, kostja on keeldunud erikontrolli läbiviimisest; äriregistri andmetel on T. Vare hageja tütarühingute OÜ Wasserdorf ning OÜ ThinKit juhatuse liige; hageja huviks on kostja tegevuse ja juhtimise takistamine. Hagi kostja vastu J. Kossinovi juhatuse liikmeks valimise otsuse vastu võtmata jätmise tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus

kutsumata ja otsuste vastuvõtmisel ilma koosolekut kokku kutsumata ei kohaldata põhikirja p-s 5.4. sätestatud 2/3 häälteenamuse nõuet. Seega ei saanud kohtu poolt poolte tahtena esitatu olla mingil juhul mõistlike poolte tahe. Pooled leppisid kokku, et juhatuse esitab hageja. Kohus jättis tähelepanuta, et asutamisel oli kostja juhatuse liikmeks hageja töötaja K. Tomasberg. Kostja kinnitas 26.10.2010 istungil, et vaidlus puudub, et Tomasberg oli hageja poolt pakutud isik (juhatuse liikmeks). Samuti jättis kohus tähelepanuta asjaolu (milles samuti vaidlus puudub), et pooled võtsid kuni 14.04.2008 otsused vastu konsensuse alusel. Kostja ei ole vastustanud hageja väidet, et kostja moodustati hageja ja UVS Leedu UAB ühistes huvides. Selleks, et mõlema osaniku huvid oleksid võrdselt kaitstud, valiti juhatusse hageja töötaja K. Tomasberg. Leedu poole huvide kaitseks sai Leedu enamusosaluse. Arvestades, et poolte osalus on praktiliselt võrdne, oli selline kokkulepe ka loogiline. Muutes seda põhimõtet, et otsused võetakse vastu konsensuse alusel ja hageja esitab juhatuse liikme, rikuti pooltevahelist tasakaalu. Vastus apellatsioonkaebusele

tuleb isikuvalimisel lähtuda ÄS § 174 lg-st 3. Ebaõige ja tõendamata on apellandi väide, et kostja põhikirja kohaselt kehtib põhimõte, et kõiki otsuseid võetakse vastu vaid mõlema osaniku nõusolekul ja et selline oli väljakujunenud tava. Apellant on oma kaebuse väited sidunud vähemusosaniku huvide kaitse eesmärgiga ja väitnud, et Leedu poole huvide kaitseks sai Leedu enamusosaluse. Samas on apellant jätnud märkimata, et huvide kaitse läbi enamusosaluse saab toimuda eelkõige otsuste langetamisel. Selle on kostja õigesti oma vastuses tuginenud. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-60-08, mille kohaselt isikuvalimise hääletustulemused on erandiks tavapärasest, kus otsustavaks on suurem häälte arv võrreldes teiste kandidaatidega. Samas lahendis on käsitletud ka vähemusosaniku kaitse küsimust. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Maakohtus ei leidnud tõendamist, et juhatuse liikme valib hageja, s.t vähemusosanik ja et selline oli poolte tava. Asjaolu, et kostja asutamisel valiti juhatuse liikmeks hageja töötaja, ei anna alust väita, et pooled pidasid silmas, et kõiki otsuseid tulevikus hakatakse vastu võtma vaid mõlema osaniku nõusolekul ja vähemusosaniku poolt esitatud kandidaadi valimisel juhatuse liikmeks. Poolte seisukohad põhikirja tõlgendamisel olid vastuolulised ja maakohus on oluliste asjaolude kohta esitatud väiteid ja neid kinnitavaid tõendid hinnanud kooskõlas TsMS § 436 lg-ga 2 õigesti ning teinud seadusliku otsuse, mille tühistamiseks alust ei ole. Asjakohane ei ole viide samade poolte vaidluses tsiviilasjas 2-08-23212 tehtud lahenditele, kuivõrd need on Riigikohtu 4.02.2010 otsusega tühistatud. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta maakohtus määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Gaida Kivinurm

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.