Departamentul Agroindustrial „Moldova-Vin“ hagi AS Kiil & Ko vastu kaubamärgi üldtuntuse ja õiguskaitset välistavate asjaolude puudumise tuvastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetlus Vaidlustatud kohtulahend
50 000 krooni Harju Maakohtu 02.02.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Kiil & Kool apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
23.09.2010, avalik kohtuistung Hageja Departamentul Agroindustrial „Moldova-Vin“ (MD-2004, m.Chisinau, bl Stefan cel Mare, 162, MD), esindajad vandeadvokaat Andres Aavik ja patendivolinik Urmas Kauler; Kostja AS Kiil & Kool (registrikood 10261701, asukoht Instituudi tee 2, Harku, Harjumaa), esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper.
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 02.02.2010 otsus Departamentul Agroindustrial „Moldova-Vin“ hagis AS Kiil & Ko vastu kaubamärgi üldtuntuse ja õiguskaitset välistavate asjaolude puudumise tuvastamiseks muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud AS-i Kiil & Ko kanda. Edasikaebe kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti vastuväited ja seisukohad teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.15.01.2007 esitas Departamentul Agroindustrial „Moldova-Vin“ (hageja) Harju Maakohtusse hagi AS-i Kiil & Kool (kostja) vastu. Hageja palub tunnistada Moldova-Vin kaubamärgid „BELÎI AIST” ja „BELÕI AIST” (kirillitsas) Eesti Vabariigis üldtuntuks ja tuvastada kaubamärkide „BELÎI AIST” (reg.taotlus nr 9801242) ja „BELÕI AIST” (kirillitsas) (reg.taotlus nr 9900118) õiguskaitset välistavate asjaolude puudumine.
2.Tööstusomandi Apellatsioonikomisjon (edaspidi TOAK) tegi 12.10.2006 otsuse 434-o, millega rahuldas kostja vaidlustusavalduse nr 434 ning tühistas kaubamärgi „BELÕI AIST (kirillitsas) + kuju” (taotluse nr 9801242) registreerimise otsuse täielikult ja kohustas Patendiametit menetleda asja uuesti.
3.10.02.1998 esitas kostja pahauskselt registreerimiseks kaubamärgitaotlused BELÕI AIST ja BELÕI AIST (kirillitsas) (taotlused nr 9800252 ja nr 9800253). TOAK on 26.02.1999 otsuses nr 258, ja 26.02.1999 otsuses nr 259 hinnanud kaubamärgid „BELÕI AIST (kirillitsas) + kuju” ja „BELII AIST + kuju” üldtuntud kaubamärkideks brändi Belõi Aist realiseerimise mahu tõttu Eestis. Kaubamärgid on registreeritud Moldovas BELÕI AIST (kirillitsas) reg nr 7813 ning BELII AIST reg nr 6292 all.
4.Enne 1992.a kehtis Moldovas nõukogude võim, kus alkoholimonopolist tulenevalt oli Moldvinprom kaubamärgi „BELÎI AIST + kuju” omanik ja tema poolt antud kasutusload mitmele tootjale ei vähenda omaniku õigusi. Kõigis eriloa alusel tootvates tehastes kasutati identset tehnoloogiat ning toormeks oli Moldova kindlatest veinisortidest valmistatud veinid. Patendiamet pidi olema teadlik kaubamärgi „BELÎI + kuju” üldtuntusest Eestis TOAK 26.02.1999 otsuse nr 258 alusel.
5.12.01.2007 esitas hageja teise hagi kostja vastu tulenevalt TOAK 12.10.2006 otsusest nr 435-0. Harju Maakohus liitis 07.06.2007 nimetatud hagiavalduse (numbriga 2-07-7274) tsiviilasjaga nr 207-2100 ühte menetlusse ja tsiviilasja numbriks sai 2-07-2100. Hageja tugineb hagis samadele asjaoludele kaubamärgitaotluse „BELÕI AIST” (kirillitsas) (taotluse nr 9900118) suhtes.
6.03.03.2008 kohtusse laekunud avalduses palus hageja tunnistada Moldova-Vin kaubamärgid ”BELÎI AIST” ja ”BELÕI AIST” (kirillitsas) Eesti Vabariigis üldtuntuks. Kuna hageja üldtuntud kaubamärk on varasem kostja kaubamärgitaotlusest nr 9800252 ja nr 9800253, puudub alus ja vajadus siduda hageja kaubamärgitaotluste ekspertiisi kostja kaubamärgitaotluste kohta tehtavate otsustega. Tulenevalt TÕAS § 65 lg 2 tuli TOAK-il hinnata vaidlustatud Patendiameti otsuste vastuolu üksnes ühe registreerimisest keeldumise aluse, KaMS § 7 lg 1 p 3 ja 4 esinemisest või mitteesinemisest lähtuvalt.
7.Moldova Vabariigi Valitsuse 08.10.2001 määruse nr 1080 p-de 45 ja 74 kohaselt kuuluvad kaubamärgid ”BELÎI AIST” ja ”BELÕI AIST” (kirillitsas) ning selle erinevad esitusviisid Moldova Vabariigi omandisse. Avalik-õiguslikul juriidilisel isikul Moldova-Vin on seaduslik alus omandada õiguskaitset kaubamärkidele, mis sisaldavad sõnu BELÎI AIST ja BELÕI AIST
(kirillitsas), kuivõrd oma põhimääruse kohaselt on Moldova-Vin Moldova Vabariigi riikliku alkoholipoliitika täitevorganiks.
8.Nõukogude ajal omas ainult NSV Liidu agrotööstuskoondis Moldvinprom monopoolset õigust toota sellenimelisi alkohoolseid jooke ning nende eksportimisel jäeti tootjavabrik tihti seejuures mainimata. Hageja vaidlusaluste kaubamärkide kasutamist tõendavad kostja poolt esitatud tõendid kaubamärkidega tähistatud toodangu tootmismahtude kohta 1960.a kuni 1990.a. Ainuüksi sellega on tõendatud, et kaubamärke on rohkem kui 40 aastat kasutatud.
9.Nõukogude Liit (edaspidi NL) asus bränditootmist korrastama 1977.a. Samal aastal töötati välja ja kooskõlastati Beltsõ Veini ja Konjaki Tootmise Kombinaadiga (edaspidi Beltsõ Kombinaat) tehnoloogiline juhend brändi BELÎI AIST / BELÕI AIST (kirillitsas) tootmiseks ning seejärel alustas nimetatud kombinaat Teadusliku Tootmiskoondiga Jalovenõ koostöös brändi BELÎI AIST / BELÕI AIST (kirillitsas) tootmist. Moldova Vabariigi Ülemkohtu 21.06.2000 määrusest nähtub, et Beltsõ Kombinaat oli võrdselt agrotööstuskoondisega Moldvinprom ainus konjaki BELÎI AIST tootja. Vastavalt Moldaavia põllumajandusministeeriumi 10.04.1995 käskkirjale nr 118 anti konjaki/ brändi tootmise õigus eksklusiivse õigusena Beltsõ Kombinaadile, mille praegune nimi on BARZA ALBA. Alles 15.04.1998 anti Moldaavia Põllumajandusministeeriumi käskkirjaga nr 79 kombinaatidele Kalaraš ja AROMA ning vabrikule BARDAR luba toota mõningasel määral konjakit BELÎI AIST. Et sellenimelist konjakit on toodetud ja müügiks paisatud teistes Moldova vabrikutes, viitab enne 10.04.1995 toimunud illegaalsele tegevusele või pigem sellele, et seda tehti agrotööstuskoondise Moldvinprom tellimusel.
10.Puuduvad kaubamärgikaitset välistavad absoluutsed takistused. Kuivõrd vaidlusaluste tähistega brändi tootmine sai toimuda üksnes Moldova riigilt saadud tellimuse või kasutusloa alusel, siis on ebaõige väita, et kaubamärgid oleksid muutunud kõigile vabalt kasutatavateks ning seeläbi kauba liiki näitavaks või tavapäraseks. Kaubamärgid omavad ja omasid eristusvõimet ka registreerimise otsuse tegemise ajal. Kostja taotleb vaidlusaluste kaubamärkide registreerimist oma nimele (reg taotlused nr 9800252 ja 9800253). Kostja eeldab seega, et tegemist on tähistega, mis on võimelised eristama ühe ettevõtja kaupa või teenust teise isiku omast ning seeläbi tunnistab kostja nende eristusvõimet.
11.Eristusvõime tuvastamine oleneb konkreetse tähise ja kauba või teenusega seotud faktilistest asjaoludest. Kostja seisukohtadest ei nähtu, et Eesti tarbija, kellele kaubamärgid BELÎI AIST ja BELÕI AIST (kirillitsas) on suunatud, käsitleks neid teisiti kui klassis 33 toodud kaupade kaubamärki. Eristusvõime kontroll haarab komplekselt nii tähist, selle iseloomu, sellega tähistatavaid kaupu ning tarbija tajumehhanismi. Käesoleval juhul moodustab sõnade BELÎI ja AIST ning BELÕI ja AIST (kirillitsas) kombinatsioon eristusvõimelise terviku, mis on võimeline eristama hageja kaupu teise isiku omadest. Kaubamärgid ei koosne kauba liiki kirjeldavast informatsioonist. Kaubamärgid ei anna tervikuna tarbijale informatsiooni kaupade kohta nii nagu kostja seda kirjeldab.
12.Kaubamärke ei esine sõnastikes, seetõttu on neid võimalik registreerida. Patendiamet on ekspertiisi teostamisel kontrollinud õiguskaitse andmisest keeldumise aluste puudumist. Samale järeldusele on jõudnud teiste riikide patendiametid. Kaubamärk BARZA ALBA BELÎI AIST on 29.11.1999 registreeritud rahvusvahelise kaubamärgina reg.nr 725007 all ning OHIM on 11.10.2007 tunnistanud, et nimetatud kaubamärgile õiguskaitse andmist Euroopa Liidus ei välista mitte ükski absoluutne registreerimistakistus.
13.Hageja litsentseeritud ettevõtted on vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud alkohoolseid jooke Eestisse tarninud ja müügiks pakkunud aastakümneid, kasutades selleks erinevaid edasimüüjaid. OÜ Dekanter hindas 2003.a hakul BELÎI AIST ja BELÕI AIST (kirillitsas) ametlikku turgu Eestis ligikaudu 30 000 üheksaliitrist kasti, lisaks musta turu osakaal 40%. Et vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud alkohoolset jooki on Eestisse eksportinud mitmed erinevad
maaletoojad, ei muuda kaubamärki kauba liiki näitavaks või tavapäraseks, vaid kinnitab kaubamärkide üldtuntust Eestis. Asjaolu, et Eestisse on imporditud lisaks Beltsõ kombinaadile ka Destilerias Repullo S.A. toodangut, on toimunud, kuna kostja ei tunnista hageja varasemat õigust kaubamärkidele. Moldova päritoluga tehased, sealhulgas KVINT, alluvad hagejale ning seetõttu kostja viide nende ettevõtete toodangu kunagisele ekspordile Eestisse ei kahanda kaubamärkide õiguskaitset Eestis.
14.Kuivõrd NL eksisteerimise ajal kuulus agrotööstuskoondise Moldvinprom pädevusse Moldovas toodetud brändide tootmise ja müümise planeerimine, korraldamine ja samuti teatud ulatuses selle eksportimine, siis alles pärast NL lagunemist ning Moldova riigi loomist sai hageja aktiivselt alustada temale kuuluva tööstusomandi objekti kaitsmist. 23.10.1996 esitati Moldova patendiametile taotlus tähise BARZA ALBA BELÎI AIST registreerimiseks kaubamärgina ja sellest ajast peale on kõik taotletud kaubamärgid BELÎI AIST ja BELÕI AIST (kirillitsas) Moldovas registreeritud. Nagu nähtub registreeringust nr 4503 oli algselt kaubamärgitaotlejaks Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse ministeerium, seejärel Departamentul Agoindustrial „Moldova-Vin”, nüüd vastavalt Agentia Agroindustriala „Moldova-Vin”. Lisaks eelnimetatule kuuluvad hagejale näiteks Moldova kaubamärgiregistreeringud nr 6292, nr 7813, nr 1171. Sõnaline kaubamärk on Moldovas nõuetekohaselt registreeritud.
15.Kaubamärk BARZA ALBA BELÎI AIST on registreeritud 29.11.1999 rahvusvahelise kaubamärgina nr 725007, BELÕI AIST (kirillitsas) BELÎI AIST Venemaal (nr 275613). Kohtuliku vaidluse tulemusena tunnistati hageja õigusi kaubamärgile Lätis. 2003.a seisuga oli kaubamärk BELÎI AIST registreeritud hageja nimele vähemalt 21-s riigis. Varasemalt on TOAK ning Maksu- ja Tolliamet juba tunnistanud kaubamärgid Eestis kaitstuks kui Beltsõ kombinaadile kuuluvad. Kuivõrd nüüdseks on kaubamärkide legitiimseks omanikuks Moldova-Vin, on õiguspärane tunnistada kaubamärgid üldtuntuks hageja kaubamärkidena. Vaidlusaluseid kaubamärke võltsitakse sageli. Hageja õiguste tunnustamisega lõpeks kaubamärkide edasine solkimine ning tarbijate tervise ohtuseadmine.
16.Kaubamärgid on meedia vahendusel Eestis tuntud ja seostatud Moldovaga, mida kinnitavad artiklid väljaannetest Äripäev, SL Õhtuleht, Postimees, Liviko ALcostore toote BELÕI AIST info, Kauplusladu KANPOL reklaamleht ja INFO Lukeren Trading OÜ veebileht aadressil www.lukeren.ee. Kostja on 12.07.1999 SL Õhtulehe artiklis „Hispaania Belõi Aist võistleb Moldova omaga” kinnitanud, et vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud jook on populaarne terves Ida-Euroopas ning tegemist on teada-tuntud Moldova päritolu alkohoolse joogi kaubamärgiga. Vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud toodang on populaarne ka välismaalaste seas. Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringu andmetel on vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud toodang üks enimostetud. Litsentseeritud tootjad tasuvad näiteks 2003.a andmetel Moldova riigile litsentsitasu 0,5l pudeli eest 1 MDL (=1,06 EEK). See on võrreldes teiste kasutatavate kaubamärkidega kõrgeim litsentsitasu. Moldova riik hindab oma alkohoolsete jookide kaubamärkidest vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatuid kõige väärtuslikumaks.
17.Kostja ebaeetiline ja ebaaus tegu registreerimistaotluste nr 9800252 ja nr 9800253 esitamisel tuleb lugeda kõlvatuks konkurentsiks. Kostja tegevus nõrgendab hageja kaubamärkide eristatavust ja mainet ning hageja mainet ja tema majandustegevust. Kostja on esitanud kaubamärgitaotlused pahauskselt, olles hästi teadlik vaidlusaluste kaubamärkide majanduslikust pärituolust ja ajaloost. Kostja tahe on omandada enda nimele teise isiku üldtuntud kaubamärgid ning kui see ei õnnestu, siis devalveerida kaubamärgid nii, et need muutuksid kõigile vabalt kasutatavateks. Hageja palub tunnistada oma kaubamärkide üldtuntust.
18.30.11.2009 täienduste kohaselt Patendiameti otsused on käesolevas asjas tehtud enne 01.05.2004. KaMS § 72 lg 5 kohaselt on uue otsuse tegemisel aluseks otsuse tegemise ajal kehtinud kaubamärgi registreerimisest keeldumise alused, kui lähtutakse asja uue menetlemise ajal
kehtivast menetlusnormist. Uus menetlusnorm on KaMS § 43 lg 1, mis ei sea peatamist sõltuvusse enam mitte varasema prioriteediga registreerimistaotlusest, vaid varasemast kaubamärgist KaMS § 11 lg 1 tähenduses ehk muuhulgas varasemast üldtuntud kaubamärgist. Moldova Vabariigi põllumajandus- ja toiduainetetööstuse ministeeriumi 16.11.2009 avaldusest, mis käsitleb kaubamärkide "BELÎI AIST” ja „BELÕI AIST” (kirillitsas) õiguslikku staatust selgub nimetatud kaubamärkide osas, et: - Alates 01.01.1992, on Moldova alkohoolsete jookide eristamiseks kasutatavad kaubamärgid olnud Moldova Vabariigi omanduses. - Moldova Vabariigi pädevuses on olnud ja on ka praegu lubada ja keelata kaubamärkide kasutamist, sealhulgas kaubamärgina registreerimist ning riik teostab seda ainuõigust isikute kaudu, mille valitsejaks on riigi esindajana Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeerium. - Ajavahemikul 1992-2002.a oli kaubamärkidega seonduva Moldova Vabariigi riikliku alkoholipoliitika täideviijaks Moldova Vabariigi ainuomandisse kuuluv Beltsõ Kombinaat (Combinatul de Vinuri si Coniacuri din Balti), kes ainukesena kõigi alkoholitootjate hulgast: a) 1977.a tegeles brändi BELÕI AIST tootmise juhendi ja tehniliste tingimuste koostamisega; b) 1977.a alustas brändi BELÕI AIST tööstuslikku tootmist; c) 1995.a alustas kaubamärkide registreerimisega Moldovas ja välisriikides ning seda Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeeriumi loal. - 10.04.1995 käskkirjaga nr 118 andis Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeerium Beltsõ Veini ja Konjaki Tootmise Kombinaadile ainuõiguse brändi BELÕI AIST tootmiseks. - 15.04.1998 käskkirjaga nr 79 laiendas Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeerium nende isikute ringi, kes võivad brändit BELÕI AIST toota. Lisaks Beltsõ Kombinaadile said loa brändit BELÕIS AIST mõningasel määral toota ka kombinaadid Kalaraš ja AROMA ning veini vabrik BARDAR. - 09.06.2000 tehti Moldova riiklikus äriregistris kanne Beltsõ Kombinaadi reorganiseerimise kohta ning selle õigusjärglasena registreeriti eraõiguslik aktsiaselts BARZA ALBA, mille valitsejaks jäi Moldova Vabariik oma esindaja Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeeriumi kaudu. - 08.10.2001 määruse nr 1080 punktidega 45 ja 74 Moldova Vabariigi Valitsus kinnistas kaubamärkide ning selle erinevad esitusviiside kuulumise Moldova Vabariigi omandisse ning kaubamärkide edasiseks haldajaks määrati Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeeriumi agrotööstusosakond „Moldova-Vin". Sellest johtuvalt alustas 2002.a septembris BARZA ALBA S.A kaubamärgiõiguste loovutamisega Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeeriumi Agrotööstusosakonna ,,Moldova-Vin" (Departamentul Agroindustrial "Moldova-Vin") nimele. - Departamentul Agroindustrial "Moldova-Vin" reorganiseeriti Moldova Vabariigi Valitsuse 23.04.2005 määrusega nr 357 Agrotööstusosakonnaks "Moldova-Vin" (Agentia Agroindustriala "Moldova-Vin"). - Seega, Eestisse aastate jooksul imporditud Moldova päritoluga vaidlusaluste kaubamärkidega alkohoolsed joogid, mille tootjateks olid märgitud kas Beltsõ Kombinaat, alkohoolsete jookide kombinaat „Aroma", veinide ja alkohoolsete jookide tootmise kombinaat Kalaraš või veinivabrik „Vineria Bardar", olid ehtsad Moldova päritoluga tooted, kuivõrd nende tootmiseks oli kaubamärkide omaniku luba.
19.Arvestades eeltoodud õiguslikku järjepidevust, on õiguspärane anda alkohoolsete jookide kaubamärkidele õiguskaitset ja seda avalik-õiguslikule juriidilisele isikule Agentia Agroindustriala
"Moldova-Vin". Ka kaubamärkide üldtuntusest tulenev õiguskaitse, mis tuleneb kaubamärkide eelnevast kasutamisest Moldaavia päritoluga alkohoolsete jookide tähistamisel (s.h näiteks Eesti Vabariiki imporditud alkohoolsete jookide osas 10.02.1998 ja enne seda) on samuti omistatav avalik-õiguslikule juriidilisele isikule Agentia Agroindustrialä "Moldova-Vin". Kaubamärgi aastakümnete pikkune kasutamine saab ainult suurendada kaubamärgi kaitsevõimet, mitte aga vähendada nagu kostja ekslikult arvab.
20.Hageja on aktiivne oma kaubamärgi õiguste ning tarbijate kaitsmisel. Ka kostja poolt 20.10.2009 esitatud lisad nr 14-15 kinnitavad ilmekalt hageja aktiivset huvi oma kaubamärkide kaitsmisel, s.o Läti Vabariigis on kohtuvaidluste tulemusena tunnistatud hageja õigusi vastavatele kaubamärkidele (hageja 27.02.2008 avalduse lisa nr 11).
21.Sõnaga BELÕI AIST eristatakse vastavalt kõikidele infoallikatele Moldovas toodetud alkohoolset jooki. Kuivõrd brändi BELÕI AIST tootmine sai toimuda üksnes Moldova riigilt saadud tellimuse või kasutusloa alusel, siis on ebaõige väita, et kaubamärgid oleksid muutunud kõigile vabalt kasutatavaks ning seeläbi on muutunud kauba liiki näitavaks KaMS § 7 lg 1 p 3 tähenduses või tavapäraseks KaMS § 7 lg 1 p 4 tähenduses. Kostja viited Moldova Vabariigi kaubamärgiseadusele, mis väidetavalt välistaks ainuõiguse kaubamärkidele BELÎI AIST ja BELÕI AIST (kirillitsas) on eksitavad, sest sõnaline kaubamärk on Moldovas nõuetekohaselt registreeritud. Täiendavalt osundab hageja Moldova kaubamärgi registreeringule nr 6292, milline esitati registreerimiseks juba 23.10.1996.
22.Arvestades kaubamärkide pikaajalist kasutamist Eestis ning asjaolu, et alkohoolsete jookidega on vähemal või enamal määral kokku puutunud kõik täiskasvanud Eesti elanikud, tunneb kaubamärke valdav enamus eestimaalastest. Oluline on märkida, et hageja kaubamärgid ei ole saavutanud üldtuntust ajutiselt, vaid kaubamärkide üldtuntus on aasta-aastalt püsinud Eesti tarbijate seas kõrgel tasemel, sh. ka enne 10.02.1998, mil kostja esitas Patendiametile taotlused kaubamärkide registreerimiseks. Kostja vastus
23.Kostja hagi ei tunnistanud, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
24.TOAK rahuldas kostja vaidlustusavalduse nr 434 põhjusel, et Patendiamet jättis kaubamärgitaotluse ekspertiisi käigus kohaldamata KaMS § 12 lg 1 sätestatud senioriteedi põhimõtte, mis on üks kaubamärgiõiguse aluspõhimõtteid ja mille kohaselt registreeritakse kaubamärk esimesena taotluse esitanud isiku nimele, mistõttu näeb seadus ette kaubamärgitaotluste menetlemise nende saabumise järjekorras. Kui varasem kaubamärk võib takistada hilisema registreerimist tulenevalt oma sarnasusest, ei tehta hilisema kaubamärgi kohta otsust enne varasema kaubamärgi kohta lõpliku otsuse jõustumist. TOAK on varem teinud samuti otsuseid samast seisukohast lähtudes (nt 23.01.2001 otsus nr 427-o).
25.Käesoleval juhul ei ole järgitud senioriteedipõhimõtet ning asi on pööratud tagurpidi. Kostja esitas 10.02.1998 taotlused „BELÕI AIST” ja „BELÕI AIST (kirillitsas)” registreerimiseks alkoholijookidele. Mõned kuud hiljem 08.06.1998 esitati taotlus kaubamärgi „BELÎI AIST + kuju” registreerimiseks. Patendiamet pidas kostja kaubamärke hageja kaubamärgiga registreerimist takistavalt sarnaseks, sest on 23.12.2005 peatanud kostja kaubamärkide menetluse kuni on jõustunud lõplik otsus kaubamärgi „BELÎI AIST + kuju” osas.
26.Kaubamärki „BELÕI AIST”/ ”BELÎI AIST” /”BELÕI AIST (kirillitsas)” ei ole Eestis ühegi vaidluse raames tunnistatud üldtuntuks kui hagejale kuuluvat kaubamärki. Samas ei oma see ka hilisemates vaidlustes õiguslikku tähendust. Kostja esitatud taotluse saabumise kuupäev on varasem kui hageja kaubamärgi ”BELÎI AIST+kuju”. Nii kostja taotlused nr 9800253 ja nr 9800252 kui ka hageja kaubamärgi ”BELÎI AIST+kuju” taotlus on esitatud äravahetamiseni
sarnaste tähiste registreerimiseks ka samaliigiliste kaupade tähistamiseks: klass 33 alkoholijoogid.
27.Kaubamärgi ”BELÎI AIST+kuju” sõnalised osad ja ”BELÕI AIST (kirillitsas)” on muutunud kauba liiki näitavaks tähiseks, mis ei seondu Eesti tavatarbijale ühegi konkreetse tootjaga. Nende tähistega alkohoolset jooki on Eestis turustatud juba Eesti NSV aegadest ja NSVL ajal toodeti nende tähistega tähistatud jooke mitmete erinevate tootjate poolt. Nimetatu tuleneb Moldova Vabariigi seadusest nr 588-Xiii „Kaubamärkidest ja kauba päritolu kohanimedest”, mille § 6 lg 4 kohaselt ei laiene kaubamärgiomaniku ainuõigus nendele kaubamärkidele, mida kuni 01.01.1992 valdasid ning kasutasid kaks või enam juriidilist isikut. Kaubamärkide kasutamine selliste juriidiliste isikute või nende õigusjärglaste poolt ei riku registreeritud kaubamärgiomaniku õigusi. Vastavalt Moldova Vabariigi Valitsuse otsuse nr 1080 lisale on kaubamärki ”BELÎI AIST+kuju” enne 01.01.1992 kasutanud kaks või enam juriidilist isikut. Pärast 1992.a on nimetatud tähisega ja selle vastega kirillitsas tähistatud jooki Eestisse importinud mitmed erinevad maaletoojad, sh AS Grape, AS Ronemar, AS Avallone, Kravond AS, Vikrolt OÜ, Reanex Kaubandus OÜ. Eestisse on imporditud nii Beltsõ Kombinaadi kui ka Kvinti ja Destilerias Repullo S.A toodetud alkohoolset jooki „BELÕI AIST”. Sellest tulenevalt ei suuda tähis ”BELÎI AIST+kuju” eristada ühe juriidilise isiku kaupu teise juriidilise isiku kaupadest. Seejuures tunnistati vastavalt 12.04.2001 Moldova seadusesse „Kaubamärkidest ja kauba päritolu kohanimedest” sisse viidud muudatuste kohaselt (§ 6 lg 5) kaubamärgid, mida kuni 01.01.1992 valdasid ning kasutasid kaks või enamat juriidilist isikut, riigi omandiks. Vastavalt Moldova Vabariigi otsuse nr 1080 lisale, on selliseks kaubamärgiks ”BELÎI AIST”. Hageja pole esitanud tõendeid tähiste kasutamise kohta Moldovas. NL-s oli rida tehaseid, mis oma nime all tootsid teatud tehnilistele tingimustele vastavat brändit nimetuste „BELÕI AIST” (kirillitsas) ja ”BELÎI AIST” all.
28.Hageja on saanud kaubamärgitaotlejaks peale kaubamärgi registreerimise otsust tehtud loovutamise teel. Hagile lisatud materjalidest ei selgu, millal hageja on asutatud või mis laadi organisatsiooniga on üldse tegu. Samuti ei ilmne hagile lisatud Moldova kohtuotsusest, et hageja oleks nende alusel tunnistatud kaubamärgi ”BELÎI AIST” omanikuks Moldovas. Kohtuotsustest ilmneb, et tähiseid „BELÕI AIST” (kirillitsas) ja ”BELÎI AIST” on kasutanud paljud erinevad tehased, mistõttu ei seostu need ühe kindla tootjaga.
29.13.04.2007 kostja vastuses tulenevalt vaidlustusavaldusest nr 435, tugineb kostja samadele asjaoludele: senioriteedipõhimõttele, kaubamärgi „BELÕI AIST” registreerimise vastuolule varemkehtinud KaMS § 8 lg 1 p-ga 2, § 7 lg 1 p-dele 2, 3 ja 4.
30.Kuni 1991.a toimus kogu brändi tootmine läbi Moldvinpromi, mille pädevusse kuulus Moldovas toodetud brändi tootmise ja müümise planeerimine, korraldamine ja samuti teatud ulatuses selle eksportimine. „BELÕI AIST” (kirillitsas) on toodetud Moldovas nii „Aroma” vabrikus, „VinariaBardar” vabrikus, „Kvint” vabrikus kui ka „Keleraši” (ilmselt peab kostja silmas Kalaraši) vabrikus. Belõi Aisti tootmine sai alguse 1964.a, kui Aroma vabrik võttis selle tähise kasutusele märgistamaks ekspordiks mõeldud brändit. 1970-ndate lõpus Moldaavia NSV Ministrite Nõukogu korralduse kohaselt töötati välja tavalise konjaki Belõi Aisti tehnoloogilised tingimused. Väljatöötajaks oli teadus-tootmiskoondis Jalovenõ. Belõi Aisti tehnoloogiat ja omadusi on kirjeldatud „Konjaki ja calvadosi tootmine Moldaavias” ja „Viinamarjaveinide, konjakite ja kangete alkohoolsete jookide valmistamise tehnilise instruktsiooni kogumikus Moldvinpromi ettevõtetele”. Belõi Aisti pudelil kasutatud valge toonekure kujutis on registreeritud endises NL-s prioriteediga 30.06.1990 Moldvinpromi nimele kui kollektiivne kaubamärk ning tähise kasutamise õigus oli kokku 62 ettevõttel.
31.Tähis ei suuda täita kaubamärgi peamist funktsiooni – eristada ühe tootja kaupa teise tootja omast. Samas on neid tähiseid kasutatud aastaid teatud tehnoloogia alusel toodetud ning kindlate
omadustega alkohoolse joogi tähistamiseks, mistõttu tuleb tähist „BELÕI AIST” (kirillitsas) käsitleda kui toote liigi nimetust või kui tavapärast keelekasutust teatud kaupade osas.
32.Kostja 20.10.2009 täiendavate seisukohtade kohaselt jääb kostja varasemas menetlusdokumendis toodud senioriteedipõhimõtte juurde. Kostja ei ole andnud nõusolekut hageja kaubamärkide registreerimiseks ja nimetatu takistab KaMS § 8 lg 1 p 2 alusel hageja kaubamärkide registreerimist. KaMS 2004.a redaktsioon ei toonud kaasa avaldussüsteemist loobumist ega sisulisi muutusi kaubamärgitaotluste menetlemise osas. Isegi kui hageja kaubamärgid on üldtuntud, ei kõrvalda see automaatselt kostja kaubamärgitaotlusi kui hageja kaubamärkide registreerimist takistavat asjaolu, kuivõrd varasemate kaubamärkide kohta puudub lõplik otsus. Kostja vaidlusaluste kaubamärkide taotlustest tulenev õiguskaitset välistav asjaolu langeb KaMS § 12 lg 1 tulenevalt ära üksnes kostja kaubamärgitaotluste osas lõpliku otsuse tegemisel, kui sellega keeldutakse registreerimisest. Käesolevas menetluses ei saa kohus teha lõplikku otsust kostja kaubamärkide osas, kuna nendele õiguskaitse andmine ei ole vaidluse esemeks.
33.Sarnased tähised on tunnistatud kohtuotsustega liiki näitavateks või tavapärasteks. NL ajal pandi paika teatud kindla tehnoloogia alusel mitmete tehaste poolt toodetud toodete nimetused, kui nende tootmist on ka peale NSVL-i lagunemist jätkanud erinevad tehased, on need tähised tunnistatud liiki näitavateks või tavapärasteks. Sellisteks nimetusteks on nt „DOKTOR” ja „LEMMIK”. Ka käesoleval juhul on kõik samad tingimused täidetud. NL ajal pandi paika tehnoloogia ning nii NL ajal kui ka pärast seda on sama tehnoloogia alusel tootnud nimetuse BELÎI AIST /BELÕI AIST (kirillitsas) all erinevad tootjad alkohoolset jooki.
34.Absoluutsete keeldumise aluste kohaldamist hinnatakse kohalikest oludest lähtuvalt, mistõttu hageja tähiste teistes riikides registreerimine ei tõenda keeldumise aluste puudumist Eestis. Rahvusvahelisel registreeringul ei ole õiguslikku tähendust. Tähiste kasutamine NL-s ei ole omistatav hagejale ja hageja poolt esitatud tõendid seda ei tõenda. Teiste isikute poolt tähise kasutamisest ei saa hagejale tulla õiguseid, sealhulgas üldtuntusest tulenevat ainuõigust. Hageja on ise välja toonud, et ta ei olnud „esimene”, kes vaidlusaluste nimetustega alkohoolse joogi tootmise vastava tehnoloogiaga tootmisesse võttis. Kuna hageja ise on määranud oma pädevusena haldusfunktsiooni täitmise, mitte tootmise ning tegemist on alles peale NL-i lagunemist loodud Moldova Vabariigi ametiasutusega, ei saanudki hageja olla „esimene” ega üleüldse vastava tehnoloogia alusel tootja NL ajal. Kaubamärgi kasutamise kestuse puhul arvestatakse kasutamise kestus ühe isiku poolt. Tähise kasutamine mitmete isikute poolt aastakümnete jooksul ei suurenda kaubamärgi võimalust saada õiguskaitset ühele isikule kuuluva kaubamärgina, vaid vähendab seda.
35.Hageja on esitanud ajaliselt täiesti piiritlemata väite, et Eestisse aastate jooksul imporditud alkohoolne jook on olnud toodetud hageja litsentseeritud ettevõtete poolt, seda tõendamata, et hagejale oli enne 1998.a selliste tähiste kasutamise õigus. Hageja väited on ebamäärased ja vastukäivad. Hagejale ei kuulunud 1998.a arvukaid kaubamärgiregistreeringuid. Tegelikkuses on enamus taotlusi teistes riikides tunduvalt hilisemad kui 1998.a ja/või vaidlustatud ja/või registreeritud teiste isikute nimele. Kõikide hageja poolt viidatud kaubamärkide puhul on tunnistusel märgitud omanikuks Ministerul Agriculturii si Industrile Alimentare al Republicii Moldova, mille osas on amet 12.07.2002 esitatud avalduse alusel teinud 08.08.2002.a muudatuse ning kandnud uue omanikuna sisse Departamentul Agroindustrial „Moldova-Vin”. Esitatud tunnistustest nähtub, et tegelikult on enne 08.08.2002 toimunud omaniku muudatust veel varasem omaniku muudatus 19.02.2002. Nimelt oli kaubamärkide algne taotleja ja omanik hoopis Beltsõ Kmbinaat. Asjaolu, et hageja on esitanud Moldova registreeringute osas valeväiteid, tõendab ka Moldova kaubamärgi registri väljavõte Moldova kaubamärgi nr 1171 kohta, kust nähtub, et eeltoodud registreeringu osas ei olnud algseks kaubamärgitaotlejaks mitte hageja poolt väidetav Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeerium, vaid hoopis
ASOCIATIA COMERCIALA DE PRODUCTIE PENTRU VITICULTURA SI VINIFICATIE
„DACIA-FENIX”.
36.Rahvusvaheline registreering nr 725007 on tunduvalt hilisem kui kostja taotlused, esitatud alles 29.11.1999, seega ligi 2 aastat hiljem kui kostja taotlused. Lisaks on märgitud riikidest keeldunud kaubamärgile õiguskaitset andmast Kasahstan, Eesti, Siseturu Ühtlustamise Amet (OHIM), USA, Ukraina. Euroopa Ühenduse hageja kaubamärgi taotlus nr 000725007 on esitatud alles 23.10.2006. Vaidluste tulemusel erinevate tootjate poolt on kaubamärgitaotlused tagasi võetud. Ka Venemaa kaubamärgitaotlus (reg nr 275613) on esitatud alles 29.05.2003. Läti kaubamärkide „BELII AIST” (reg.nr M39645, M40882) ei kuulunud 1998.a hagejale, vaid Beltsõ kombinaadile. Seega ei olnud hageja 1998.a laialdaselt registreerinud tähiseid kaubamärgina enda nimele. Üldtuntus saab tuleneda üksnes tähise faktilise kasutamise intensiivsusest ja ulatuses ühe isiku poolt, seega faktilistest asjaoludest. Asjaolust, et tähised oli Eestis üldtuntud Beltsõ kombinaadi tegevuse tulemusel, ei tulene sellest hagejale kaubamärgi üldtuntusest tulenevat ainuõigust.
37.Moldova Vabariigi Valitsuse määrusega nr 1080 arvati alles 2001.a Beltsõ kombinaadi nimele Moldovas registreeritud kaubamärk „BELÎI AIST” riigi omandisse ning seega hageja hallata. Eestis sai hageja üheks vaidlusaluste kaubamärkide taotlejaks alles TOAK menetluse käigus 2004.a. Hageja väited võltsimise kohta ei tõenda üldtuntust. Üldtuntuks saab lugeda vaid sellise kaubamärgi, mis on turul levinud kui ühe konkreetse tootja tähis.
38.Hageja esitatud meediakajastused ei tõenda üldtuntust, kuna on hilisemad kui kostja kaubamärgitaotluste esitamise kuupäev 10.02.1998 ja ei seosta tähiseid hagejaga. Hageja esitatud andmed kaubamärgi väidetava väärtuse kohta ei ole adekvaatselt hinnatavad, kuna need ei ole esitatud vastavas kontekstis (võrdlus teiste kaubamärkidega, litsentsitasu arvutamise aluseks olev tunnustatud metoodika, statistika vms). Andmed ei kajasta tähiste väärtust Eestis ning käivad 2003.a kohta.
39.11.01.2009 avalduse kohaselt on hageja väited kaubamärgi üldtuntuse kohta tõendamata. Hageja esitatud tõend (Moldova Vabariigi põllumajandus- ja toiduainetetööstuse ministeeriumi 16.11.2009 valduse) käsitleb kaubamärkide õiguslikku staatust. Nimetatud tõend ei ole asjakohane õigusjärgluse ja üldtuntuse tõendamiseks. Avalduses toodud väidete kinnitamiseks kaubamärkidega tähistatud jookide müümise ja kasutamise ning seda reguleerivate aktide kohta Moldovas ei ole hageja esitanud tõendeid. Tegemist on vaid hageja esindaja selgitusega, millel pole õiguslikku tähendust.
40.Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit (arvamusküsitlust, uuringut või muud sarnast tõendit), mis kinnitaks, et valdav enamus eestimaalastest tundis hageja kaubamärke 1998.a seisuga Eestis. Hageja järeldus, et kuna kaubamärki on pikaajaliselt Eestis kasutatud, alkohoolsete jookidega on teatud määral kõik täiskasvanud kokku puutunud, seetõttu on kaubamärk üldtuntud, on ebakorrektne ja ebaloogiline. Kas selle kohta, et üldtuntus on aasta-aastalt püsinud, tõendeid ei ole. Kaubamärkide üldtuntus ei saa tuleneda pelgalt kaubamärkide kasutamisest Moldaavia päritoluga alkohoolsete jookide tähistamisel ja kaubamärgi üldtuntust ei ole võimalik õigusjärgluse alusel üle anda. TOAK praktika kohaselt kaubamärgi üldtuntus tuvastatakse vaid konkreetsel ajahetkel ning ühe konkreetse ettevõtja suhtes tema kaubamärgi faktilise kasutamise intensiivsuse ja ulatuse läbi. Maakohtu otsuse põhjendused
41.Harju Maakohus rahuldas 02.02.2010 otsusega hagi. Kohus tunnistas Moldova-Vin kaubamärgid „BELÎI AIST” ja „BELÕI AIST” (kirillitsas) Eesti Vabariigis üldtuntuks ning tuvastas kaubamärkide „BELÎI AIST” (reg.taotlus nr 9801242) ja „BELÕI AIST” (kirillitsas) (reg.taotlus nr 9900118) õiguskaitset välistavate asjaolude puudumise. Menetluskulud jäid kostja kanda.
42.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja esitas 10.02.1998 taotlused kaubamärkide „BELÕI AIST” (taotlust nr 9800252) ja „BELÕI AIST” (kirillitsas) (taotlus nr 9800253) registreerimiseks klassis 33 alkohoolsete jookide tähistamiseks. 08.06.1998 esitasid Beltsõ Kombinaat ja OÜ Vikrolt taotlused kaubamärk ”BELÎI AIST+ kuju” (nr 9801242) ning seejärel 28.01.1999 kaubamärgi „BELÕI AIST” (kirillitsas) (nr 9900118) registreerimiseks klassides 33, 35, 36 ja 42. Vaidlust ei ole ka selles, et 09.06.2000 reorganiseeriti riiklik ettevõte Beltsõ Veini- ja Konjakikombinaat aktsiaseltsiks „Societatea pe Actiuni BARZA ALBA” (edaspidi BARZA ALBA) (IV kd, tl 43-46). TOAK menetluse käigus loovutas 18.06.2003 OÜ Vikrolt kaubamärkide „BELÎI AIST + kuju” (nr 9801242) ja „BELÕI AIST” (kirillitsas, nr 99001118) taotlused ühingule MOLDOVAS DIVINU RAZOTAJU UN IZPLATITAJU ASOCIACIJA „DIVINS BALTAIS STARKIS” (IV kd, tl 47) ja Barza Alba loovutas 08.07.2004 oma osa nimetatud kaubamärkide õigustest üle hagejale.
43.Vaidlust ei ole ka selles, et kuigi hageja kaubamärkide nr 9801242 ja nr 9900118 taotlused olid kostja taotlustest hilisemad, tegi Patendiamet hageja kaubamärkide osas registreerimisotsused varem ära, ning 03.10.2000 otsuste nr 7/9801242 ja nr 7/9900118 alusel registreeriti kaubamärgid ”BELÎI AIST” ja ”BELÕI AIST (kirillitsas)” MOLDOVAS DIVINU RAZOTAJU UN IZPLATITAJU ASOCIACIJA DIVINS BALTAIS STARKIS ja Departamentul Agoindustrial „Moldova-Vin nimele klassides 33, 35, 36 ja 42 ja need avaldati Eesti Kaubamärgilehes nr 11/2000. Kostja kaebuse alusel vaatas TOAK läbi hageja taotluse registreerida kaubamärk „BELÎI AIST + kuju” (taotluse nr 9801242) ja „BELÕI AIST” (kirillitsas, taotluse nr 9900118) Moldovas Divinu Rozataju un Izplatitaju Asociacia Divins Baltais Starkis nimele, rahuldas kostja vaidlustusavalduse ja kohustas Patendiametit menetleda asja uuesti.
44.Vaidlust ei ole selles, et hageja kaubamärk „BELÕI AIST” (kirillitsas, nr 9800252) on identne kostja kaubamärgiga „BELÕI AIST” (kirillitsas, nr 9800253) ning seda taotleti samaliigiliste kaupade tähistamiseks. Vaidlust ei ole selles, et hageja kaubamärk ”BELÎI AIST + kuju” (nr 9801242) on äravahetamiseni sarnane kostja varasemate kaubamärkidega „BELÕI AIST” (nr 9800252) ja „BELÕI AIST” (kirillitsas, nr 9800253) ning seda taotleti samaliigilistele kaupadele.
45.Pooled vaidlevad selle üle, kas on õiguspärane otsustada hageja kaubamärkide registreerimine enne kostja vastavate kaubamärkide osas otsuse tegemist Patendiameti poolt, kas hageja kaubamärgid on üldtuntud, samuti kas need on eristusvõimelised, ning kas need on muutunud kauba liiki näitavaks ja/või keelekasutuses tavapäraseks.
46.Kostja on seadnud kahtluse alla hageja õigusliku huvi käesoleva vaidluse lahendamisel tulenevalt kaubamärgiõiguses kehtivast nn senioriteedipõhimõttest. Vaidlust ei ole selles, et Patendiamet tegi vaidluses otsused enne 01.05.2004. Vastavalt kehtiva KaMS § 72 lg 5 sätestatule tuleb selliste Patendiameti otsuste vaidlustamisel ja uue otsuse tegemisel kohaldada Patendiameti otsuse tegemise ajal kehtinud kaubamärgi registreerimisest keeldumise aluseid, kuid lähtuda asja uue menetlemise ajal kehtivast menetlusnormist. Patendiameti menetluse peatamine on reguleeritud menetlusnormiga ja seega tuleb nimetatud osas kohaldada kehtiva KaMS § 43 lg 1 sätestatut. KaMS § 43 lg 1 kohaselt, kui kaubamärgi ekspertiis sõltub varasema kaubamärgi kohta tehtavast otsusest, peatab Patendiamet hilisema kaubamärgi registreerimise menetluse kuni varasema kaubamärgi kohta lõpliku otsuse jõustumiseni, teavitades sellest taotlejat. Seega on hageja leidnud õigesti, et kehtiv kaubamärgiseadus ei sea menetluse peatamist sõltuvusse mitte registreerimistaotluse hilisemast esitamisest, vaid asjaolust, kumb kaubamärk on varasem.
47.Kaubamärkide üldtuntus. Varem kehtinud KaMS üldtuntuse küsimust ei reguleerinud, kuid KaMS § 3 sätestas, et kui kahe- või mitmepoolses rahvusvahelises kokkuleppes, milles Eesti Vabariik osaleb, on mõni kaubamärgiküsimus teisiti reguleeritud kui Eesti Vabariigi seadustes, kuulub prioriteet rahvusvahelise kokkuleppe normidele. Lähtuda saab seega Intellektuaalomandi õiguste
kaubandusaspektide lepingu (edaspidi TRIPS) art 16 lg-st 2 ja Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art 6 bis sätestatust. Kaubamärgi üldtuntus tuleb aga tuvastada seisuga, millal kostja oma kaubamärkide registreerimistaotlused esitas ehk 10.veebruar 1998.a.
48.Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon ei määra kindlaks tõendeid, millised kinnitaksid kaubamärgi üldtuntust. Vastavalt Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) liikmesriikide assamblee ühisresolutsioonile nr A/34/13 04.08.1999 artikkel 2 lg 1 tuleb arvesse võtta muuhulgas kaubamärgi kasutamise kestust, ulatust ja teisi asjaolusid. Seejuures ei välista isegi andmete puudumine nimetatud asjaolude kohta kaubamärgi üldtuntuks tunnistamist. Ühisresolutsiooni kohaselt peab arvesse võtma mistahes asjaolu, millest võib järeldada kaubamärgi üldtuntust. Vastavalt nimetatud resolutsioonile ei pea kaubamärk olema sõna otseses mõttes üldtuntud, so. tuntud laiale üldsusele, et saada õiguskaitset. Selleks piisab ka kaubamärgi "hästi tuntusest" vastavate kaupade ja teenustega seostuvas tarbimis-, vahendus- või ärisektoris (sama ka TRIPS art 16 lg 2). Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art 10 bis p C (1) kohaselt tuleb märgi kaitsevõime kindlakstegemisel arvesse võtta kõiki asjaolusid, eriti märgi kasutamise kestust.
49.Hageja on tuginenud väitele, et vaidlusalused kaubamärgid on Moldova Vabariigi omandis ja on selle tõendamiseks lisanud Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse ministeeriumi 16.11.2009 kirja (kirja tõlkel märgitud ekslikult aastaarvuks 1998.a). Nimetatud kirja kohaselt on alates Moldova Vabariigi iseseisvumisest 1991.a kuni 10.02.1998 Moldova alkohoolsete jookide eristamiseks kasutatavad vaidlusalused kaubamärgid Moldova Vabariigi omanduses ja on seda ka praegu. Moldova Vabariigi pädevuses on olnud ning on ka praegu lubada ja keelata kaubamärkide kasutamist, sealhulgas kaubamärgina registreerimist ning riik teostab seda ainuõigust isikute kaudu, mille valitsejaks on riigi esindajana Moldova Vabariigi Põllumajandusja Toiduainetetööstuse Ministeerium. Ajavahemikul 1972-1998 oli kaubamärkidega markeeritud alkoholitoodangu ainus tootja Beltsõ kombinaat.
50.Moldova Vabariigi Valitsuse 23.04.2005 määrusest nr 357 nähtub, et agrotööstusamet „MoldovaVin” kannab reorganiseerimise tulemusena praegu nime Agentia Agroindustriala „Moldova-Vin” nime. Valitsuse 15.09.2005 määrusest nr 973, millega on kinnitatud hageja põhimäärus, nähtub, et hageja on harukondlik keskhaldusorgan, kes on volitatud teostama riikliku poliitikat viinamarja kasvatuse ja veinitootmise, etüülpiirituse, alkohoolsete ja mittealkohoolsete jookide ning õlle tootmise ja käibe valdkonnas. Moldova Vabariigi 22.09.1995 seaduse nr 588-XIII § 6 lg-test 4 ja 5 koostoimes Moldova Vabariigi Valitsuse 08.10.2001 otsuse nr 1080 lisaga Kaubamärkide nimekiri nähtub, et ainuõigus kaubamärkidele Moldova Vabariigis ei laiene kaubamärkidele, mida kuni 01.01.1992 seaduslikult valdasid või kasutasid kaks või enamat isikut. Selliste kaubamärkide kasutamine nimetatud isikute või nende õigusjärglaste poolt ei kujuta endast registreeritud kaubamärgi omaniku õiguste rikkumist, need kuulutatakse riigi omandiks ja konjakite kaubamärk „Belii Aist” kuulus selliste kaubamärkide hulka. Nimetatut kinnitavad ka kostja poolt esitatud Moldova Vabariigi Justiitsministeeriumi Riikliku Registreerimispalati 09.06.2000 otsus Beltsõ kombinaadi reorganiseerimise kohta, ning taotlused nr 9990118 ja nr 9801242. Kohtu hinnangul ei välista õigusjärglust hageja omandis olevate kaubamärkide varasem kuulumine Beltsõ kombinaadile, mis nähtub registreeringutest. Nimetatud asjaoludest ja tõenditest nende kogumis saab teha järelduse, et hageja vaidlusalused kaubamärgid kuuluvad Moldaavia Vabariigile ja sellest tulenevate õiguste kaitsmine on riiklike haldusaktidega antud riikliku keskasutuse, hageja, hallata.
51.Hageja on esitanud tõenditena ka Moldaavia Vabariigi Ülemkohtu otsused. Moldaavia Vabariigi Ülemkohtu määruse 21.06.2000 kohaselt, mida kohus hindab kui üht dokumentaalset tõendit koosmõjus teistega, on kohus tuvastanud, et Beltsõ kombinaat oli kõigi konjakit tootvate kombinaatide hulgas ainuke, kes 1979.a tegeles konjaki „Belõi Aist” tootmise juhendi ja nimetatud tehniliste tingimuste koostamisega. Vastavalt Põllumajandusministeeriumi käskkirjale
nr 118 (10.04.1995) anti konjaki „Belõi Aist” tootmise õigus eksklusiivse õigusena Beltsõ kombinaadile, teistele ettevõtetele tehti ettekirjutus töötada välja muud konjakimargid. Hiljem, 1998.a anti vastavalt käskkirjale nr 79 (15.04.1998) kombinaatidele Kalaraš ja „AROMA” ning vabrikule „BARDAR” luba toota mõningasel hulgal Divino „Belõi Aisti”. Moldaavia Vabariigi Ülemkohtu 23.10.2000 otsusest nähtub, et esmakordselt registreeriti kaubamärk Beltsõ kombinaadi nimele.
52.Kostja on leidnud, et 16.11.2009 kirja näol on tegemist poole seletusega ja tegemist ei ole tõendiga TsMS mõttes. Tegemist on Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse ministeeriumi kirjaga. Hageja tegutseb nähtuvalt eelviidatud määrusest nr 357 oma põhikirja alusel. Puudub alus väita, et ministeeriumi selgitused ei ole dokumendiks ehk dokumentaalseks tõendiks TsMS mõttes. Küll tuleb hinnata sellist tõendit koosmõjus teiste tõenditega, hindamaks tõendi usaldusväärsust.
53.Euroopa Esimese Astme Kohus on kaubamärgivaidlustes viidanud, et dokumendi tõendusjõu hindamiseks peab kõigepealt tegema kindlaks selle sisu tõenäosuse. Seejuures tuleb eriti arvesse võtta dokumendi päritolu, dokumendi koostamise asjaolusid, dokumendi adressaati ja asjaolu, kas dokumendi sisu arvestades näib ta mõistlik ja usutav (Euroopa Esimese Astme Kohtu 07.06.2005 otsus kohtuasjas T-303/03: Lidl Stiftung ja Co. KG v. Siseturu Ühtlustamise Amet, p 42). Hinnates kõiki eelpool nimetatud tõendeid nende koosmõjus, leidis kohus, et hageja poolt esitatud ministeeriumi kirjast tulenevad andmed on usutavad. Eelkõige saab tõenditest teha järelduse, et hageja vaidlusaluste kaubamärkidega, mille sõnaline osa on „Belõi Aist” vastavalt kas rumeenia või vene keeles, tähistatud tooteid on toodetud kindla tehnoloogia alusel alates 1977.a ja alates 1978.a on toodetud tooteid tööstuslikult, riikliku kontrolli all. 1995.a anti ainuõigus nimetatud kaubamärkidega brändi tootmiseks Beltsõ kombinaadile, kombinaat jäi riigi omandisse, kuid registreeris kaubamärgi enda nimele, Barza Alba S.A on Beltsõ kombinaadi õigusjärglane. 2002.a kaubamärgid taasriigistati ja Barza Alba andis vastavad õigused üle hagejale ja nende haldamisega tegeleb hageja. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastuolu hageja väidetes ja varasema omaniku muudatuse osas võiski kaubamärkide algne taotleja olla Beltsõ kombinaat nagu kostja on seda märkinud, kes hiljem reorganiseeriti AS-ks BARZA ALBA ja kes omakorda loovutas kaubamärgid aktiga hagejale. Valge toonekure pildiga kaubamärk ei sisalda sõnalist osa „Belõi Aist”, mistõttu ei kuulu selle kaubamärgi registreerimise asjaolu kolmanda isiku nimele vaidluse esemesse.
54.Nimetatud tõenditest saab teha järelduse, et kaubamärke „BELII AIST + kuju” (taotluse nr 9801242) ja „BELÕI AIST” (kirillitsas, taotluse nr 9900118) sõnalist osa on kasutatud väga pikaajaliselt NL-s, mille osaks oli ka Eesti NSV ja alates 1978.a on sellise nimetuse all toodetud konjakit Moldaavias tööstuslikult ja hageja õiguseellaste kontrolli all. Samal ajal nähtub SL Õhtuleht 12.07.1999 artiklist „Hispaania Belõi Aist võistleb Moldova omaga”, et Ida-Euroopas populaarset jooki villitakse kostja müügiosakonna juhataja M.Luha andmeil alates 1999.a algusest. Brändi tuntust tarbijate hulgas nõukogude ajal Moldaavia päritolu brändina kinnitab nii nimetatud artikkel kui ka Tarbija24 artikkel „Konjak – hurmav joogielamus”. Siiski ei nähtu tõenditest hageja kaubamärkide üldtuntus 10.02.1998 seisuga. Samuti ei tulene see Interneti väljatrükist seisuga 11.01.2008 Liviko Kauplus AS tooteinfo kohta Kanpol reklaamtrükisest, 11.01.2008 Interneti väljatrükist Lukeren Trading OÜ kodulehelt ja Interneti väljatrükist Everyday.com kodulehelt. Konjunktuuriinstituudi uuring käsitleb turistide poolte enamostetud alkoholimarke 2002-2003.a ja ei tõenda üldtuntust 10.02.1998.
55.2003.a G.Kozubi artikkel „Belii Aisti” ajaloost koosmõjus „Infotagi” artikliga „veini- ja viinatootjad peavad hakkama maksma tasu kaubamärkide kasutamise eest” tõendab, et kaubamärgi väärtust on vähemalt 22.09.2003 seisuga hinnatud hageja poolt kõige kallimaks ja „Belõi aist” on moldaavia veini- ja konjakitoodangu sümbol. On ebatõenäoline, et kaubamärk
muutus väärtuslikuks alles 2003.a, kuna kaubamärgi väärtus kujuneb pikaajaliste investeeringute tulemusel. Tõend ei anna kaubamärgi täpselt väärtust, kuid kohus asus seisukohale, et kaubamärgi üldtuntuse hindamisel ei olnud hagejal vaja kaubamärgi täpset väärtust määratleda ega tõendada. Nagu öeldud, saab kaubamärgi üldtuntust hinnata ka ilma vastavaid konkreetseid andmeid (seega ka vastavaid tõendeid) omamata ja hinnangulise otsusena, kui seda kinnitavad muud asjaolud.
56.Belõi Aisti tuntust 10.02.1998 seisuga Eesti turul või tarbijaskonna osas ei käsitle 23.04.2003 Äripäev.ee artikkel „Kodutu Valge Kurg”, mistõttu ei ole see tõendina asjakohane. Asjaolu, kas hageja sõnalised ja kombineeritud kaubamärgid on registrisse kantud või nende registreeringud on tühistatud Moldaavia Vabariigis, Vene Föderatsioonis ja Läti Vabariigis, ei tõenda kaubamärgi üldtuntust Eestis 10.02.1998 seisuga. Postimehe 18.09.1999 artikkel „Belõi Aisti kaubamärk ajab maaletoojad tülli” käsitleb küll ligilähedast perioodi, kuid ei käsitle brändi „Belõi Aist” tuntusega seonduvaid asjaolusid Eesti turul. Siiski võib asjaolust, et erinevad isikud kaubamärgi registreerimist enda nimele ihkavad järeldada, et kaubamärk on väärtuslik. Postimehe 10.03.2007 artiklist „Isegi vesi on eluohtlik, kui seda liitrite kaupa juua” tuleneb asjaolu, et Belõi Aist on üks sagedamini võltsitud brändisid Eestis. Kuna artikkel pärineb 2007.a ja sellest ei tulene, mis ajaperioodil Belõi Aisti on võltsitud, ei ole tegemist asjakohase tõendiga Belõi Aisti üldtuntuse kohta seisuga 10.02.1998. Samal põhjusel ei ole asjakohaseks tõendiks Tarbijakaitseameti 11.12.2002 kuupäeva kandev artikkel „Avastati üle 200 pudeli võltsitud Belõi Aisti“, Piirivalveameti 18.12.2002 pressiteade, Äripäev 29.01.2003 artikkel „Toll pidas kinni rekordarvu võltsitud tooteid”, väljavõte kohtulahendite otsingusüsteemist, mis kajastab kohtulahendeid alates 2006.a.
57.Riigikohtu otsus käsitleb brändi „Belõi Aist” kontrollostu 23.10.2001 ja ajaliselt piiramatut väidet, et brändi „Belii Aist” puhul on tegemist enim võltsitud alkoholimargiga. Koosmõjus 05.01.1998 artikliga Tarbijakaitseameti kodulehelt „Tarbijakaitseameti töö tulemsutest detsembrikuus”, mille kohaselt OÜ Unda kaupluses Tallinnas oli müügil konjak „Belõi Aist”, millel puudusid saatelehed ning konjak oli mittekvaliteetne, saab teha järelduse, et tähisega „Belõi Aist” markeeritud brändit võltsiti juba enne kostja poolt kaubamärkide registreerimisavalduse esitamist ja et tegemist on enim võltsitud alkoholimargiga. Eeldusel, et võltsida tasub kaupa, mille järele on turul nõudlus, võib nimetatust teha järelduse, et „Belõi Aist” brändi oli seisuga 10.02.1998 vastavat liiki alkoholi tarbivate tarbijate hulgas hästi tuntud Moldaavia päritolu brändina.
58.Väljavõte pealkirjaga „Moldaavia veinid ja konjakid” on üldsõnaline ja sellest ei ole võimalik välja lugeda, millal konkreetset brändit, kui suurtes kogustes ja kelle poolt toodeti. Tõendis on esitatud toodete mahus ilma sorte või marke eristamata, samuti on veini- ja konjakisortiment esitatud ühtse käsitlusena.
59.Pooled ei vaidle selle üle, et „Belõi Aist” konjakit on toodetud erinevates tehastes. Tõendamist on leidnud, et vastavalt Põllumajandusministeeriumi käskkirjale nr 118 (10.04.1995) anti konjaki „Belõi Aist” tootmise õigus eksklusiivse õigusena Beltsõ kombinaadile, teistele ettevõtetele tehti ettekirjutus töötada välja muud konjakimargid. Seega tuleneb nimetatud tõendist ka võimalus, et kuni 1995.a võisid lisaks Beltsõ kombinaadile toota konjakit ka muud isikud. Hiljem, 1998.a anti vastavalt käskkirjale nr 79 (15.04.1998) kombinaatidele Kalaraš ja „AROMA” ning vabrikule „BARDAR” luba toota mõningasel hulgal Divino „Belõi Aisti”. Tõendist konjaki Belõi Aist tootmise kohta Kišinjovi veini- ja konjakikombinaadis (1984.a ümber nimetatud tootmiskoondiseks Aroma) nähtub, et 1988.a töötati TK-s Aroma, millesse kuulusid Beltsõ VKK, Tiraspoli VKT ja Kišinjovi VKK, välja konjaki Belõi Aist tootmise lõplikult toimetatud juhend, selle juhendi alusel töötavad kõik vabariigi konjakitootjad (Kalaraš VKT, AS Aorma, Tirasoli VKT, Bardari VT ja Beltsõ VKK). Samuti nähtub tõendist, et kõik konjakitehased valmistasid konjakit Belõi Aist alates 1978.a Moldvinpromi kinnitatud plaanide alusel. Viimatinimetatud tõendist ei saa teha järeldust, et nimetatud konjaki marki on võimalik toota teiste tehaste poolt
alates 1995.a ilma hageja loata õiguspäraselt. Tõend on samuti teiste tehaste osas ebamäärane nii tootmise aja, mahtude kui ka selles, kas tootjatel oli luba tootmiseks peale 1995.a. Kuivõrd kostja poolt esitatud tõendist tuleneb, et konjakit valmistati keskvõimu kontrolli all ja kindlate tehnoloogiliste juhiste järgi (võrdsetel alustel), puudub alus väita, et „Belõi Aist” muutus seetõttu kauba liiki näitavaks tähiseks. Ka Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Tööstusministeeriumi veinivabrik AS Vinaria-Bardar tõendist nr 01-1114/110 nähtuvad tootjad, kes tootsid vaidlusalust konjakit varasemal perioodil enne 1995.a ja kellel on luba seda teha alates 1998.a, kuid tõendist ei tulene, kas selleks oli luba või muu õiguslik alus. Tiraspoli veini- ja konjakitehase KVINT tõend kajastab Belõi Aisti tootmist alates 1963.a kuni 2000.a, samuti tõend veini ja alkohoolsete jookide valmistamise kohta Kalaraši kombinaadis selgitamata, millisel õiguslikul alusel seda tehti. Need tõendid ei kinnita ega lükka ümber hageja väiteid, et „Belõi Aisti” toodeti küll erinevate tehaste poolt, kuid selleks oli hageja õiguseellaste luba. Nimetatut ei kinnita ka 1978.a väljavõte I.Njaugu teosest „Konjaki ja calvadosi tootmine Moldaavias”, 1981.a väljavõte „Viinamarjaveinide, konjakite ja kangete alkohoolsete jookide valmistamise tehnilise instruktsiooni kogumik Moldvinpromi ettevõtetele” ja väljavõte 1993.a väljaandest „Tööstusnäidis. Kaubamärgid”.
60.Eeltoodud tõenditest nende koosmõjus tegi kohus järelduse, et hageja vaidlusalused kaubamärgid olid Eestis 10.02.1998 seisuga üldtuntud ja seega puudub alus kostja märgitud senioriteedipõhimõtte kohaldamiseks (tulenevalt TÕAS § 65 lg 2 ja kehtiva KaMS § 72 lg 5 ning 43 lg 1). Nimetatu on loogiline, sest üldtuntud kaubamärkidest tulenevad õigused ka ilma neid registreerimata.
61.Kostja tõlgendab kohtu hinnangul kaubamärgi funktsiooni kitsendavalt, määratledes seda tootjaga. Kohus asus seisukohale, et kaubamärgiseadusest sellist kitsendust ei sätesta. Varasema KaMS § 4 lg 1 kohaselt mõisteti kauba- ja teenindusmärgina tähist, mida füüsiline või juriidiline isik kasutab või kavatseb kasutada majandus- ja äritegevuses oma kaupade või teenuste eristamiseks teiste füüsiliste või juriidiliste isikute samaliigilistest kaupadest ja teenustest. Arvestada tuleb asjaoluga, et „Belõi Aisti” on toodetud alates 1964.a ja tootvad tehased olid Moldaavia NSV kontrollitavad ja hallatavad, hiljem Moldaavia Vabariigi omandis.
62.Vaidlust ei ole selles, et Eestisse 1999.a imporditud Belõi Aisti on toodetud erinevate tootjate poolt, sealhulgas ka kostja poolt vahendatud Destilerias Repullo S.A (Hispaania), Beltsõ kombinaadi (Moldova) ja Kvint (Moldova) poolt ja nimetatu nähtub alkoholiregistri koosolekute protokollidest (tl 51-53).
63.Kostja on leidnud, et tulenevalt kaubamärkide „Belõi Aist” laialdasest ja pikaajalisest kasutamisest erinevate isikute poolt ei suuda tähis täita kaubamärgi funktsiooni (on muutunud eristusvõimetuks) ja näitab toote liigi nimetust. Varemkehtinud KaMS § 7 lg 2 kohaselt sama paragrahvi lõike 1 punkte 2, 3 ja 4 ei kohaldata, kui tõendatakse, et kaubamärk on kaubamärgi registreerimise taotluse (edaspidi ka registreerimistaotlus) saabumise kuupäevaks kasutamise tulemusena muutunud tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses Eesti Vabariigis üldtuntuks. Seega puudub vajadus hinnata poolte väiteid osas, kas tegemist on eristusvõimetu, kauba liiki näitava või tavapärase tähisega, kuna üldtuntud kaubamärkide puhul ei ole need õiguskaitset välistavaks aluseks. Kaubamärgiekspertiisi tegemine Patendiameti poolt ei välista kohtu õigust tuvastada hageja kaubamärgi registreerimise absoluutsed õiguskaitset välistavad asjaolud. Kokkuvõtteks leidis kohus, et hageja nõue tuvastada hageja vaidlusaluste kaubamärkide õiguskaitset välistavad asjaolud on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
64.Kohus ei uurinud järgmisi käesolevas vaidluses hageja kaubamärkide üldtuntuse tõendamiseks esitatud tõendeid: TOAK otsust vaidluses OÜ-ga Grape, Moldaavia Vabariigi kohtuotsuseid, kuna kaubamärgi üldtuntuse tuvastamine ei oma õigusjõudu teistes hilisemates vaidlustes (kehtiva KaMS § 7 lg 5). Asjaolu, kas hageja sõnaline kaubamärk BELII AIST (nii rumeenia kui venekeelsena esitatud) on registreeritud rahvusvahelise kaubamärgina 1999.a, on olnud
registreeritud Euroopa Ühenduse kaubamärgina, millal hageja kaubamärgitaotlused on esitatud ja kus riikides on need vaidlustatud, ei tõenda kaubamärgi üldtuntust Eestis ega absoluutset õiguskaitset välistavate asjaolude puudumist Eestis, mistõttu kohus neid poolte poolt esitatud väiteid ja väidete tõendamiseks esitatud tõendeid ei hinda. Eeltoodud põhjustel on asjasse puutumatud ka kostja väited selle kohta, et hageja on esitanud Moldova kaubamärgi reg.nr 1171 kohta valeandmeid ja kohus ei analüüsinud vastavat tõendit. Tulenevalt asjaolust, et hagi on esitatud kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude tuvastamiseks ja mitte hagita menetluses TOAK otsuse vaidlustamiseks menetlusnormide rikkumise tõttu, ei andnud kohus hinnangut poolte väidetele TOAK poolsetele võimalikele menetlusõiguse rikkumistele. Tähendust ei oma ka TOAK otsus nr 427-o, kuna kohus ei ole TOAK otsusega seotud ja otsus ei käsitle ka käesolevas menetlusega samaseid asjaolusid. Patendiameti teated menetluse peatamise kohta ei oma vaidluse lahendamisel tähendust. Kostja pahausksus oma kaubamärkide registreerimistaotluste esitamisel ei ole käesoleva menetluse esemeks ja kohus sellega seonduvaid hageja väiteid, mh ka kõlvatust konkurentsist ei hinnanud. Eeltoodust tulenevalt ei hinnanud kohus ka TOAK otsust nr 598-o. Apellatsioonkaebus
65.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata või kui ringkonnakohus leiab, et tegemist on TsMS § 656 lg 1 p 2 rikkumisega, tühistada otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
66.Kohus on vääralt kohaldanud KaMS § 43 lõiges 1 käsitletud senioriteedipõhimõtet ning rikkunud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhjendatuse nõuet. Kohus ei ole arvestanud seadusandja poolt KaMS § 43 lõikele 1 omistatud tegeliku tähendusega. KaMS § 43 lõige 1 kajastab põhimõtet, mille kohaselt lähtutakse kaubamärkide registreerimisel „first to file“ põhimõttest, mis tähendab, et õiguskaitset välistavate asjaolude puudumisel registreeritakse kaubamärk esimesena taotluse esitanud isiku nimele. Seega on KaMS § 43 lõike 1 eesmärk reguleerida ajaliselt järgnevalt esitatud registreerimistaotluse menetlemise põhimõtteid, kus prioriteediõigus antakse varasemale registreerimistaotlusele. Kohus on KaMS § 43 lõike 1 osas kehtiva „first to file“ põhimõtte asemel kohaldanud vääralt „first to use“ põhimõtet, mis aga Eesti KaMS-s ei kehti.
67.Tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise otsuste tegemine kuulub TÕAS § 34 lõike 1, § 35 lõike 1 punkt 1 ja § 36 lõike 1 kohaselt vaid Patendiameti ainupädevusse. Kohus, asudes tuvastama hageja kaubamärkide üldtuntust, on ületanud oma pädevuse piire. Lisaks sellele ei ole kohus vaatamata kostja vastuväidetele põhjendanud, mis alusele tuginedes on kohtul õigus antud asjas otsustada tööstusomandi esemele õiguskaitse andmisega seotud küsimuste üle, rikkudes seetõttu ka TsMS § 442 lõiget 8.
68.KaMS 43 lõikes 1 sätestatud „first to file“ põhimõttest lähtuvalt tuleb lahendada kostja kaubamärgitaotluste kui varasemate kaubamärgitaotlustega seotud küsimused enne hageja kaubamärgitaotlusi. Kaubamärkidele õiguskaitse andmise otsustamine on Patendiameti pädevuses. Harju Maakohus, otsustades, et hageja kaubamärkide osas puuduvad õiguskaitset välistavad asjaolud ning et tegemist on üldtuntud kaubamärkidega, on sisuliselt lahendanud ka küsimuse kostja kaubamärgitaotluste registreerimise võimalikkuse osas. Seda kohus teha ei saa, sest sellist nõuet ei ole menetluses esitatud ning sellise asjaolu otsustamine ei kuulu antud juhul kohtu pädevusse. Kohus oleks pidanud KaMS rakendusätte § 72 lõikele 5 tuginedes kohaldama Patendiameti otsuse tegemise ajal kehtinud KaMS redaktsiooni, hindama registreerimisest keeldumise aluseid Patendiameti otsuse tegemise ajal kehtinud KaMS redaktsioonist lähtudes ning alles viimasena kohaldama menetlusnormi. Eeltoodust tulenevalt on kohus vääralt kohaldanud materiaalõigust.
69.Kuna kaubamärgi taotlused on lisaks hagejale esitanud ka kolmas isik, kelle õigusi selline otsus mõjutab, siis oleks Harju Maakohus pidanud MOLDOVAS DIVINU RAZOTAJU UN
IZPLATITAJU ASOCIACIJA DIVINS BALTAIS STARKIS-e kaasama menetlusse kolmanda isikuna. Jättes kolmanda isiku kaasamata, on kohus rikkunud TsMS § 656 lg 1 p 2, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada.
70.Kohus on üldtuntud kaubamärkide olemasolu tuvastades vääralt kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kohus on vääralt tõlgendanud Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni liikmesriikide assamblee ühisresolutsiooni nr A734/13 (edaspidi nimetatud Ühissoovitus) artiklit 2. Tuginedes kaubamärgi üldtuntuse tuvastamisel vaid Ühissoovituse artiklile 2, on kohus jätnud arvestamata KaMS § 7 lõikes 3 sätestatud alustega.
71.Kohus on vääralt käsitlenud kaubamärgi üldtuntuks tunnistamist väärtuse kaudu. Hageja subjektiivne arvamus, kuivõrd väärtuslikuks ta peab oma kaubamärke, on asjakohatu kaubamärkide üldtuntuse tuvastamise seisukohast. Kaubamärkide väärtuse hindamine viiakse läbi kindla hindamismetoodika alusel. Antud juhul tuleb kaubamärgi üldtuntust tõendada 10.02.1998 seisuga ning asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et kaubamärke oleks väärtuslikuks peetud juba 1998.a.
72.Kohus on vääralt tunnistanud kaubamärgid üldtuntuks põhjendusel, et tegemist oli enim võltsitud alkoholimargiga. Tõenditest ei tulene kuidagi, et tähisega “Belõi Aist“ markeeritud brändi puhul oleks tegemist olnud enim võltsitud alkoholimargiga.
73.Kohus on vääralt käsitlenud kaubamärgi funktsiooni ning tõendamata on asjaolu, et Eesti tarbija teadis kaubamärki kui hageja poolt toodetud Moldaavia päritolu kaubamärki. Veelgi enam, hageja kaubamärke ei saa pidada üldtuntuks asjas täiendavalt esitatud tõendi alusel.
74.Kohus on lisaks väärale käsitlusele kaubamärgi üldtuntuks tunnistamise osas tuginenud otsuse tegemisel ka tõenditele, millega ei ole võimalik tõendada asjaolu, et hageja kaubamärkide puhul oli tegemist üldtuntud kaubamärkidega. Asjaolu, et kaubamärki kasutatakse järjepidevalt ja aktiivselt, ei tähenda, et märk saavutab sellega suurema tuntuse mistahes muudes märkidega võrreldes. Kaubamärgi üldtuntus ei ole kaubamärgiga kaasaskäiv ja ülekantav omadus, vaid igakordselt eraldi tuvastamist vajav asjaolu. Vastus apellatsioonkaebusele
75.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
76.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et maakohus on kohaldanud ekslikult materiaalõigust või rikkunud otsust tehes menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi allpool korrata.
77.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu kaebaja väitega, et maakohus on otsust tehes ületanud hagi piire. Kaubamärgi üldtuntuse tuvastamine kuulub KaMS § 7 lg 1 järgi sõnaselgelt kohtu pädevusse, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi menetlemisega.
78.Kolleegium ei jaga kaebaja seisukohta, et kohus oleks pidanud kaasama menetlusse MOLDOVAS DIVINU RAZOTAJU UN IZPLATITAJU ASOCIACIJA DIVINS BALTAIS STARKIS. Lahendi tegemine käesolevas vaidluses ei võta nimetatud isikult võimalust oma võimalike õiguste maksmapanekuks. Seni ei ole viidatud isik tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuseid kahtluse alla seadnud (KaMS § 41 lg 5).
79.Erinevalt kaebajast on kolleegium seisukohal, et maakohus on kohaldanud õigesti KaMS § 43 lg 1 ja leidnud põhjendatult, et kuna hageja kaubamärgid olid enne kostja poolt samade kaubamärkide registreerimise taotluste esitamist üldtuntud, ei takista asjaolu, et kostja esitas registreerimistaotluse enne hagejat, hageja kaubamärkide registrisse kandmist.
80.Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et maakohus on kohaldanud ekslikult materiaalõigust ning rikkunud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. KaMS § 5 lg 1 p 1 kohaselt saab õiguskaitset kaubamärk, mis on üldtuntud Eestis tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses. Nimetatud rahvusvahelise lepingu põhimõtteid tuleb Eesti õigusruumis kohaldada alates Eesti taasühinemisest konventsiooniga 24.08.1994. Konventsiooni art 6 bis lg 1 sätestab, et liidu liikmesriigid kohustuvad ex officio, kui antud riigi seadused seda lubavad, või asjast huvitatud isiku taotlusel tagasi lükkama või kehtetuks tunnistama ja keelama kaubamärgi tarvitamise, kui märk kujutab endast teise märgi taasesitust, jäljendit või tõlget, mis võib põhjustada tema äravahetamist, kuivõrd registreerimis- või kasutusriigi pädev organ tunnistab, et märk on selles riigis üldtuntud kui käesoleva konventsiooni eesõigusi kasutava isiku märk ja seda tarvitatakse samasuguste või sarnaste toodete jaoks. Säte laieneb ka juhtudele, kus märgi oluline osa kujutab endast niisuguse üldtuntud märgi taasesitust või jäljendit, mis võib põhjustada äravahetamist teise märgiga. Sättega nähakse ette spetsiifiline kaitse kaubamärgile, mille tunnistab üldtuntuks liikmesriigi pädev organ, kus kaubamärk registreeriti või kus seda kasutatakse. Seejuures ei sisalda art 6 bis üldtuntud kaubamärgi mõistet ega sätesta kriteeriume selle kindlaksmääramiseks, vaid jätab liikmesriikidele õiguse otsustada, milline institutsioon on pädev kaubamärgi üldtuntust kindlaks määrama ja milliste kriteeriumide alusel seda tehakse.
81.KaMS § 7 lg 3 kohaselt arvestatakse üldtuntuse tunnistamisel kaubamärgi tuntuse astet Eestis kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenustega analoogiliste kaupade või teenuste tegelike ja võimalike tarbijate sektoris, nende kaupade või teenuste jaotusvõrgus tegutsevate isikute sektoris või nende kaupade või teenustega tegelevas ärisektoris; kasutamise ja tutvustamise kestust ja ulatust ning kaubamärgi geograafilist levikut; registreerimist, kasutamist ja üldtuntust teistes riikides ning hinnangulist väärtust. KaMS § 7 lg 4 sätestab, et üldtuntuse tunnistamiseks piisab, kui kaubamärki tunneb valdav enamus vähemalt ühte KaMS § 7 lg 3 p 1 nimetatud sektorisse kuuluvatest isikutest. See tähendab, et õiguskaitse saamiseks piisab kaubamärgi tuntusest vastavate kaupade või teenustega seostuvas tarbimis-, vahendus- või ärisektoris. KaMS § 7 lg 4 sätestatud põhimõtte sätestab ka TRIPS artikkel 16 lg 2, mille kohaselt tuleb üldtuntuse määramisel arvestada esmalt tegelike ja võimalike vastavat tüüpi kaupade või teenuste tarbijate sektorit, teiseks isikud, kes tegutsevad vastavat tüüpi kaupade või teenuste jaotusvõrgus ning kolmandaks äriringkondi, kes tegelevad vastavat tüüpi kaupade või teenustega. Kui kaubamärk on hästi tuntud vähemalt ühes nimetatud sektoritest, saab tunnistada selle üldtuntust.
82.Erinevalt kaebajast, on kolleegiumi seisukohal, et maakohus on otsuses selgitanud nõutava põhjalikkusega neid asjaolusid, mis annavad eespool toodud õigusnormide põhjal aluse hagi rahuldamiseks. Kohtu hinnang hagis esiletoodud asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud kolleegiumi arvates seadusekohane ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega kujundada nende pinnalt nõuete aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevat seisukohta. Hageja on nõuet esitades tuginenud kaubamärgi kasutamise kestusele ja ulatusele, s.h levikule Eestis, meediakajastustele, kaubamärgi võltsimistele ning hinnangulisele väärtusele. Kolleegium jagab maakohtu poolt uuritud tõendite pinnalt tehtud järeldust, et arvestades 1978.a alanud aastakümnete pikkust järjepidevust hageja kaubamärgi kasutamisel Moldaavia päritoluga alkohoolsete jookide tähistamisel ning nende sama kaua kestnud turustamist Eestis, olid kaubamärgid „BELÎI AIST” ja „BELÕI AIST” (kirillitsas) Eestis üldtuntud enne 10.02.1998, mil kostja esitas Patendiametile taotlused kaubamärkide registreerimiseks. Erinevalt apellandi seisukohast, on maakohus
kolleegiumi arvates õigesti käsitlenud üldtuntuse tuvastamisel muuhulgas kaubamärgi väärtust läbi märgi levinud võltsimise, mis viitab kaubamärgi tuntusele. Maakohus on seejuures õigesti tuginenud Pariisi Liidu assamblee ja Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) liikmesriikide assamblee 34. ühisistungjärgul 20.-29. septembril 1999 vastu võetud Ühissoovitusele, mis käsitleb üldtuntud kaubamärkide kaitse alaseid rahvusvahelisi õigusnorme. Ühissoovituse artikli 2 kohaselt võib pädev ametiasutus otsustades, kas kaubamärk on Pariisi konventsiooni tähenduses üldtuntud, võtta arvesse kõiki asjaolusid, millest võib tuleneda, et kaubamärk on üldtuntud (m.h kaubamärgi tuntuse või äratuntavuse tase asjaomase avalikkuse seas, kaubamärgi mis tahes kasutuse kestus, tähtsus ning geograafiline ulatus, kaubamärgi mis tahes tutvustamise kestus, tähtsus ning geograafiline ulatus, kaasa arvatud nende kaupade või teenuste reklaamimine ja messidel või näitustel esitlemine, mille jaoks kaubamärki kasutatakse, kaubamärgi mis tahes registreeringu kestus ja geograafiline ulatus või mis tahes registreerimistaotlus niivõrd, kui need viitavad kaubamärgi kasutusele ja äratuntavusele, juhtumid, mil kaubamärgist tulenevatele õigustele on antud kaitse, eriti kui pädev ametiasutus on kuulutanud kaubamärgi üldtuntuks, ning kaubamärgile omistatav väärtus). Ühissoovituse artikkel 2 (c) sätestab, et tõenditel ei ole ette kindlaks määratud väärtust ega tähtsust, vaid nad alluvad otsustaja vabale hinnangule.
83.Paika ei pea kaebuse väide, et kohus on jätnud üldtuntuse tuvastamisel kohaldamata kehtiva KaMS § 7 ja tuginenud vaid Pariisi Liidu assamblee ja Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) liikmesriikide assamblee 34. ühisistungjärgul 20.-29. septembril 1999 vastu võetud Ühissoovituse artiklile 2. Maakohus on otsuses selgitanud, et kaubamärgi üldtuntuse tuvastamisel tuleb lähtuda TRIPS artiklist 16 lg 2 ja Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artiklist 6 bis. Muuhulgas on kohus otsuse põhistavas osas viidanud kehtiva KaMS § 7 lg-le 5.
84.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et hageja kaubamärkidel on võime üldtuntuse tähenduses asjaomase avalikkuse silmis hageja tooteid konkurentide kaupadest eristada ja seetõttu vastavad hageja kaubamärgid varasema KaMS § 4 lg-le 1 ja kehtiva KaMS §-le 3. Tõendeid selle kohta, et asjaomane avalikkus ei pea tähiseid BELÎI AIST ja BELÕI AIST (kirillitsas) kaubamärkideks, kostja esitanud ei ole.
85.Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
Iko Nõmm
Tiit Kollom
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.