2-09-60107/14 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja - lahend.ee

2-09-60107 öelduks 23.septembril 2009.a. (resolutiivosa p.l), mõista hageja kasuks välja hüvitus summas 3087.- krooni (resolutiivosa p.2) ja mitte mõista M.Kilt välja kostja kasuks hüvitus summas 8334.- krooni (resolutiivosa p.3). Töövaidluskomisjoni otsuse sai hageja kätte 15.10.2009.a. Hageja ei nõustu töövaidluskomisjoni otsuse punktiga 2, mille kohaselt talle mõisteti välja hüvitus summas 3087.- krooni, mitte aga summas 22 000.- krooni nagu ta oma avalduses taotles. Seetõttu pöördub hageja hagikorras kohtusse töövaidluse läbivaatamiseks. Hageja töötas kostja juures keevitajana alates 10.09.2007.a. ja 17.09.2009.a. esitas avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alates 23.09.2009.a. seoses sellega, et kostja korduvalt ei ole täitnud tähtajaliselt oma kohustusi töötasu väljamaksmisel ning puhkuseraha väljamaksmisel. Käesoleval aastal näiteks jaanuaris kostja hilines töötasu maksmisel 18 päeva, veebruaris 2 päeva, aprillis 6 päeva, augustis 3 päeva, puhkusetasu 14 päeva. Töölepingu seaduse § 28 lg.2 p.2 kohaselt on tööandja üheks põhiliseks kohustuseks maksta töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Kostja seda ei ole teinud ning on sellega oluliselt rikkunud töölepingut. Hageja on sidunud oma maksekohustused 15.kuupäevaga, s.o. palgapäevaga ning arvestanud töötasu laekumisega. Kostja viivituste tõttu on hageja olnud sunnitud kasutama ettenägematuteks kulutusteks kogutud raha. Kuna kostja on viivitanud korduvalt töötasu maksmisega, siis on hageja põhjendatult kaotanud usalduse kostja suhtes. Töölepingu seaduse § 100 lg.4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorralisel põhjusel üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Hageja leiab, et antud asjas puuduvad asjaolud, mille tõttu tuleks hüvitise suurust vähendada. Kostja on lepingut oluliselt rikkunud, kostja ei ole pankrotis, kostjal majandustegevus toimub, kahjumiga objekte ei ole. Hageja ei ole millegagi töölepingu kohustusi rikkunud. Töövaidluskomisjoni otsusest ei nähtu, millised olid asjaolud hüvitise vähendamiseks kolmelt kuult ( 22 000.- krooni) kahele nädalale (3087.- krooni). Otsuses on ainult märgitud, et tööandja poolsed rikkumised ei ole piisavalt olulised. Hageja ei saa sellega nõustuda, sest kostja tööandjana on rikkunud ühte oma põhikohustust - maksta töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Juhul, kui see ei ole oluline rikkumine, siis tekib küsimus, millised põhjused on piisavalt olulised. See, et hagejal ei ole otseseid majanduslikke kahjusid tekkinud, on ainult hageja enda aktiivse tegutsemise tulemus ega muuda kuidagi vähemtähtsaks kostja poolset lepingu rikkumist. Samuti on töövaidluskomisjoni otsuses märgitud, et hüvitise vähendamisel on arvestatud mõlema poole huve. Hageja leiab, et tema huve ei ole küll arvestatud hüvitise vähendamisel. Samuti jääb arusaamatuks, miks toimus hüvitise vähendamine just sellises määras, sisuliselt miinimummääras, mida seadus ette näeb. Seega on töövaidluskomisjon ainult tsiteerinud seadust, toomata välja konkreetseid asjaolusid hüvitise vähendamiseks. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TLS § 28 lg.2 p.2, 91 lg. 1,100 lg.4, ITLS § 23 lg.l palub hageja välja mõista tema kasuks hüvitus 3 kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o. summas 22 000.-(kakskümmend kaks tuhat) krooni ja jätta kohtukulud kostja kanda. Menetluse käigus hageja märkis, et taotleb jätkuvalt kostjalt välja mõista hüvitus 3 kuu töötasu ulatuses, millest on mahaarvestatud juba tasutud 4000 krooni, seega 18 000 krooni /t.l. 34-35/. Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde.

12.novembril 2009. a vastas hageja tasaarvestuse ettepanekule elektronkirjaga ja leidis, et kostja peab talle töövaidluskomisjonis tema kasuks väljamõistetud summast maksma 2000 krooni. (lisa 2) Kostja nõustus selle ettepanekuga ja maksis 17. novembril 2009. a maksekorraldusega nr PV03471 hagejale töövaidluskomisjonis väljamõistetud hüvitisena 2000 krooni (lisa 3). Töövaidluskomisjon on asunud otsuses seisukohale, et M Ki avaldus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks oli põhjendatud. Samas asus töövaidluskomisjon seisukohale, et tööandjapoolsed rikkumised ei olnud piisavalt olulised, et mõista välja hüvitis töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses vastavalt TLS § 100 lg-le 4. Töövaidluskomisjon leidis, et arvestades ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve on väljamõistetav hüvitis 3087 krooni so hageja kahe nädala keskmine töötasu. Töövaidluskomisjon on otsuse tegemisel võtnud töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjendatusele hinnangu andmisel aluseks asjaolud, et tööandja viivitas puhkuseraha ja palga maksmisega. TLS § 91 lg 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. TLS § 91 lg 2 p 2 kohaselt on üheks selliseks tööandjapoolseks rikkumiseks asjaolu, et tööandja on viivitanud oluliselt töötasu maksmisega. TLS § 100 lg 4 kohaselt maksab tööandja töötajale lepingu ülesütlemise hüvitist, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud. Seega on seadusandja kohustanud tööandjat maksma töötajale lepingu erakorralise ülesütlemise hüvitist vaid lepingu temapoolse olulise rikkumise korral. Hagejaga 10. septembril 2009. a sõlmitud töölepingu nr 106 p 5.5 kohaselt oli kostjal kohustus maksta hagejale töötasu üks kord kuus makstavale kuule järgneva kuu 15. kuupäevaks. 2009. aastal on kostja maksnud hagejale töötasu (lisa 4): 1)jaanuari töötasu maksti hagejale järgmiselt: avanss summas 1000 krooni

16.augustil 2009. a - viivitus 1 päev Eeltoodust näeme, et töötasu on kostja poolt 2009. aastal makstud hagejale mõnes kuus viivitusega, aga mõnepäevaseid viivitusi ei saa lugeda Töölepingu seaduse mõttes oluliseks viivituseks st tegemist ei ole töölepingu olulise rikkumisega. Kostja leiab, et oluliseks viivituseks töötasu maksmisel ei saa lugeda ka töötasu maksmisega viivitamist veebruarikuus, kus kostja on hilinenud töötasu maksmisega 18 päeva. Nagu eeltoodust nähtub, ei makstud hagejale viivitusega kogu jaanuarikuu töötasu vaid ainult osa sellest (üks kolmandik). Lisaks eeltoodule juhib kostja tähelepanu asjaolule, et eelkäsitletud kostjapoolne töölepingu rikkumine leidis aset 2009. a veebruaris, tööleping öeldi hageja poolt üles septembris 2009. a. VÕS § 196 lg 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Kostja leiab, et hageja poolt 5. märtsil 2009. a teadasaadud asjaolu ei saa olla lepingu ülesütlemise aluseks 23. septembril 2009. a. Seega ei ole antud juhul tegemist tööandja sellise töölepingu rikkumisega, mille puhul on tööandjal kohustus maksta tulenevalt TLS § 100 lg 4 töötajale töölepingu ülesütlemise hüvitist. Teine asjaolu, millele töövaidluskomisjon on otsuse tegemisel tuginenud, on viivitus hagejale puhkuseraha maksmisel. Kostja ei ole koostanud puhkuste ajakava 2009. a kohta. Kostja sai hageja puhkuseavalduse kätte 25. augustil 2009. a. ( lisa 5). Seega oli tegemist puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisega. Puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisest tuleb tulenevalt TLS § 69 lg 3 teatada tööandjale ette 14 kalendripäeva. Puhkuseavalduses soovis hageja puhkust kuue päeva pärast peale avalduse kostjale teatavakstegemist. Kostja personalitöötaja Ülle Hiet selgitas hagejale, et talle antakse nõusolek puhkusele minekuks, kuid tema puhkusetasu ei ole võimalik maksta enne puhkust, sest hageja ei teatanud puhkuselemineku soovist kostjale piisavalt ette. Puhkuseraha lubas kostja maksta hagejale esimesel võimalusel. Hageja ei loobunud puhkuseleminekust tema poolt soovitud ajal. Hageja viibis puhkusel 1. septembrist kuni 6. septembrini 2009. a. (lisa 6). TLS § 70 lg 2 kohaselt on kokkulepe, mille kohaselt makstakse puhkusetasu hiljem kui puhkuse kasutamisele järgneval palgapäeval, tühine. Seega on tööandjal puhkusetasu maksmise kokkuleppe korral kohustus maksta puhkusetasu töötajale välja hiljemalt puhkusele järgneval palgapäeval. Kostja maksis hagejale puhkusetasu 10. septembril 2009. a so 5 päeva enne puhkuse kasutamisele järgnevat palgapäeva. Antud juhul tuleb lähtuda VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttest. VÕS § 6 kohaselt on võlausaldajal ja võlgnikul kohustus käituda teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Käesoleval juhul käitus tööandja puhkuse andmisel töötaja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt andes puhkust enne 14-päevase etteteatamisaja möödumist. Töötaja seevastu ei ole tööandja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt käitunud. Teades, et kostja ei suuda talle maksta puhkusetasu TLS § 70 lg 2 sätestatud nõude kohaselt st hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, läks ta ikkagi tema poolt soovitud ajal puhkusele olles seega kaudselt nõus temale puhkusetasu maksmisega peale puhkust. Olles teadlik, et kostja maksab talle puhkusetasu esimese võimaluse saabudes ütles ta lepingu hiljem erakorraliselt üles tuues üheks lepingu ülesütlemise põhjuseks viivituse puhkusetasu maksmisel. TLS § 91 lg-s 2 on toodud loetelu tööandjapoolsetest kohustustest, mille olulise rikkumise korral võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda. Selles loetelus ei ole toodud viivitust puhkusetasu maksmisel. Kostja on seisukohal, et kui seadusandja ei ole lugenud puhkusetasu maksmisega viivitamist selliseks töölepingu rikkumiseks, mille korral on töötajal õigus

3.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Asja materjalidest nähtuvalt Lääne inspektsiooni töövaidluskomisjoni tegi 6. oktoobril 2009. a otsuse nr 9.3-2/5119-36, mille kohaselt: 1)loeti M Ki tööleping TLS § 91 lg 2 kohaselt erakorraliselt ülesöelduks 23. septembrist 2009. a 2)mõisteti M Ki kasuks välja hüvitis summas 3087 krooni 3)ei mõistetud M Kilt OÜ Auto Kuressaare kasuks välja hüvitist summas 8334 krooni. ITLS § 24 lg 3 sätestab, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Eelnimetatud töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustas M K, esitades maakohtule hagi OÜ Auto Kuressaare vastu töölepingu erakorralisest ülesütlemisest tuleneva hüvitise nõudes kolme kuu töötasu ulatuses so summas 18 000 krooni. TLS § 91 lg 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. TLS § 91 lg 2 p 2 kohaselt on üheks selliseks tööandjapoolseks rikkumiseks asjaolu, et tööandja on viivitanud oluliselt töötasu maksmisega. TLS § 100 lg 4 kohaselt maksab tööandja töötajale lepingu ülesütlemise hüvitist, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud. Pooled ei vaidle selle üle, et 2009.a. vaidlusalusel perioodil on kostja maksnud hagejale mõnes kuus töötasu viivitusega so viivitusega jaanuaris 18 päeva, veebruaris 2 päeva, aprillis 6 päeva, juulis 2 päeva ja augustis 1 päeva, samuti viivitas kostja hageja väitel ka puhkusetasu maksmisega 14 päeva, mida hageja peab töölepingu oluliseks rikkumiseks, kostja aga mitte. Kohus leiab, et antud juhul on siiski tegemist töölepingu sellise rikkumisega, mis võis aluseks olla töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuid samas ei ole kohtu hinnangul tööandja poolsed rikkumised praegustes majandustingimustes piisavalt olulised, et mõista töötaja kasuks välja hüvitis tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses vastavalt TLS § 100 lg-le 4. Arvestades töölepingu ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid (mõnepäevaseid viivitusi töötasu maksmisel; hagejale ei makstud 18 päevase viivitusega kogu jaanuarikuu töötasu vaid ainult osa sellest) ja mõlema poole huve (hageja ei ole esile toonud ja tõendanud asjaolusid mida tõi temale kaasa töötasu maksmisega viivitamine peale usalduse kaotuse tööandja suhtes; ülemaailmse majanduslanguse tõttu kaasnesid 2009.a. ka Eesti ettevõtetele muuhulgas