Tööõigus › Muud tööõigusasjad

viivitamise eest viivise väljamõistmise nõuetes.

Alates 01.07.2009.a kehtiva TLS § 131 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, senikehtinud seadust. Seega kuulub käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele kuni 30.06.2009.a kehtinud töölepingu seadus. TLS § 49 p 2 sätestab, et tööandja on kohustatud maksma töö eest tasu. Kuni 30.06.2009.a kehtinud puhkuseseaduse § 25 sätestas, et töölepingu või teenistussuhete lõppemise korral on tööandja kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. TLS § 82 lg 2 sätestab, et määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. TLS § 119 lg 2 sätestab, et lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuni 30.06.2009.a kehtinud palgaseaduse § 35 kohaselt palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt TsMS § 367 esimesele lausele võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud osas, milles hageja palub kostjalt välja mõista töötasu, hüvitise töölepingu lõpetamise eest, kasutamata puhkuse hüvitise, hüvitise lõpparve kinnipidamise eest ja viivise palga väljamaksmisega viivitamise eest. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud töötasu 2444 krooni, hüvitis kuni 30.06.2009.a kehtinud TLS § 82 lg 2 alusel 29 824 krooni, hüvitis kasutamata puhkuse eest 1250,75 krooni, hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 14 912 krooni, viivis kuni 30.06.2009.a kehtinud palgaseaduse § 35 alusel 5340,14 krooni. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis saamata jäänud töötasult, s.o 2444 kroonilt, VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.07.2009.a kuni töötasu väljamaksmiseni. Kohus leiab, et hageja nõuded, välja mõista viivis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest, viivis puhkusehüvitise väljamaksmisega viivitamise eest ja viivis töölepingu lõpetamise hüvitise väljamaksmisega viivitamise eest, ei ole õiguslikult põhjendatud. Puhkusehüvitis ja töölepingu lõpetamise hüvitis on lõpparve osa. Lõpparve tasumisega viivitamisel tuli tööandjal TLS § 119 lg 2 alusel maksta keskmist palka iga lõpparve väljamõistmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kohtu hinnangul on TLS § 119 lg 2 puhul tegemist eriregulatsiooniga VÕS § 113 lg 1 suhtes. Seega tuleb hagi selles osas jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, jätab kohus kummagi poole menetlukulud poole enda kanda.

TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.