Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
02.02.2010, Tallinn
Tsiviilasja number
2-04-434
Tsiviilasi
AS Stol-I hagi AS Liviko vastu kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.02.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i Liviko apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
12.01.2009
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja AS Stol-I (registrikood 10055717, asukoht Mere pst 8, Tallinn), esindajad adv Paul Varul, adv Vadim Filimonov ja adv Priit Lätt; Kostja AS Liviko (registrikood 10117341, asukoht Masina 11, Tallinn), esindaja adv Toomas Taube
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 01.02.2008 otsus osaliselt kahjuhüvitise väljamõistmise osas ja kohtukulude väljamõistmise osas ja teha tühistatud osas uus otsus.
2.Rahuldada hagi osaliselt arvestades ka ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi.
3.Välja mõista AS-ilt Liviko kahjuhüvisena 1 739 516 (üks miljon seitsesada kolmkümmend üheksa tuhat viissada kuusteist) krooni ja 91 senti AS Stol-I kasuks.
Välja mõista AS-lt Stol-I kohtukuluna 243 143 (kakssada nelikümmend kolm tuhat ükssada nelikümmend kolm) krooni AS Liviko kasuks.
5.Jätta AS Stol-I nõue viivise väljamõistmiseks läbivaatamata.
6.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata vandeadvokaadi vahendusel, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kassaatorile kättetoimetamisest.
Hageja nõue ja põhjendused
1.ZAO Sojuzplodoimport õiguseellane AOOT Rostvestalko esitas 02.02.1993 Patendiametile taotluse kaubamärgi „Stolichnaya+kuju” registreerimiseks. 14.12.1993 kanti vastav kaubamärk riiklikusse kauba- ja teenindusmärkide registrisse. 1993.a ja 1994.a tootis kostja kaubamärgiga „Stolichnaya” tähistatud viina. 10.02.1995 sõlmisid ZAO Sojuzplodoimport ja hageja litsentsilepingu, millega esimene andis hagejale ainuõiguse kasutada kaubamärki „Stolichnaya”. 26.04.1995 sõlmisid hageja ja kostja alllitsentsilepingu, millega hageja andis kostjale kaubamärgi „Stolichnaya” kasutamise õiguse üheks aastaks. Hageja on kasutanud kaubamärki „Stolichnaya” ajavahemikus 1993-1995.
2.Kostja poolt kaubamärgiga „Stolichnaya” tähistatud viina tootmise ja müügi tõttu jäi hagejal müümata sama kogus toodangut Eesti turul ning saamata sellise kaubakoguse müügist laekuv tulu (kasum). Hageja kahju on eelkõige saamata jäänud tulu, mida ta oleks saanud, kui kostja ei oleks õigusvastaselt käitunud, st kui kostja oleks sõlminud hagejaga kaubamärgi „Stolichnaya” kasutamiseks all-litsentsilepingu.
3.Kostja eiras professionaalse alkoholitootja ja eksportöör-importöörina elementaarseid intellektuaalomandi reegleid ning kasutas kaubamärki pikema aja jooksul õigusliku aluseta. Selline käitumine viitab otsesele tahtlusele. Kui kostja ei oleks õigusvastaselt käitunud, poleks hagejale kahju tekkinud.
4.Kostja poolt hagejale tekitatud kahju suuruseks seisuga 31.12.2003 on 16 483 942 krooni, mis koosneb kahjust esimese litsentsitasu mittelaekumisest 1993.a ja 1994.a eest summas 1 760 000 krooni, kahjust järgneva litsentsitasude mittelaekumisest 1993.a kuni 26.04.1995 eest summas 3 080 347 krooni ning intressidest rahalt, mida hageja ei saanud õiguste rikkumise tõttu kasutada summas 11 643 595 krooni.
5.Hageja palus kostjalt välja mõista kahju hüvitise 16 483 942 krooni ja kohtukulud jätta kostja kanda. Hageja ei saanud protsessuaalsetel kaalutlustel esitada kohtule kaubamärgiõiguste kaitse hagi varem. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et nõuded on alusetud. Hageja ei ole tõendanud talle kahju tekkimist ega selle suurust. Nõuete põhjendused ja kahju summa on vastuolulised, ühelt poolt väidab hageja, et kahju on tema poolt kostja tegevuse tõttu müümata jäänud kauba eest saamata jäänud tulu (kasum), teisalt, et kahju on all-litsentsilepingu sõlmimata jätmisest saamata jäänud tulu.
7.Hagejal puudub nõudeõigus, kuna kaubamärgi litsentsiaat saaks hagi esitada ainult juhul, kui kaubamärgivaldaja keeldub hagi esitamisest ja litsentsileping ei keela hagi esitamise õiguse üleminekut litsentsiaadile.
8.Hagejal ei olnud õigust saada kostjalt all-litsentsitasu. Kuni 10.02.1995 ei olnud hageja nimetatud kaubamärgi litsentsiaadiks, seega ei saanud ta sõlmida ka all-litsentsilepinguid. Hageja registreeriti ettevõtteregistris 09.06.1993. Litsentsilepingus leppisid pooled kokku, et hageja saab ainulitsentsi alates 31.12.1993, kuid kaubamärk registreeriti alles 14.12.1994. Enne seda ei saanud litsents kehtima hakata ning hagejal ei olnud kaubamärgi litsentsiaari õigusi.
9.Kahju arvestuse aluseks olev audiitorbüroo hinnang põhineb ebaõigetele eeldustele ja sisaldab faktivigu. Hageja ei arvanud võimalikust sissetulekust maha vajalikke kulutusi, mida kahju saanud isik sellise sissetuleku saamiseks pidi tegema, nimetatuga ei arvestatud ka audiitori hinnangus. Hageja esitatud tõendid ei tõenda hageja väidetud vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist kostja poolt.
10.Kostjal oli õigus kasutada kaubamärki „Stolichnaya Vodka+kuju” ja tähise kasutamine ei olnud õigusvastane. 1993-1994 kehtinud KaMS kohaselt ei tekitanud 2(15)
registreerimistaotluse esitamine õiguskaitset ega ainuõigust taotletavale kaubamärgile. Kostja palus PS § 152 alusel mitte kohaldada KaMS § 17 lg-s 1 sätestatud kolmandatele isikutele tagasiulatuvat kohustust, millest kolmandad isikud ei saanud olla ega pidanud olema teadlikud.
11.Puudub kostja süü. Kostja ei saanud ega pidanud käsitlema oma tegevust õigusvastasena. Vaidlusaluse kaubamärgi registreerimine Eesti Vabariigis sai võimalikuks tänu kostja nõusolekule. Kostja ning vaidlusaluse kaubamärgi tulevane omanik VAO Sojuzplodoimport asusid 1994.a oktoobris läbirääkimistesse ning leppisid 16.10.1994 kokku, et kostja tunnistab teise poole õigust vaidlusalusele kaubamärgile alates 26.10.1994. Eelneva aja suhtes kostjale pretensioone ei esitatud. Vastupidi, pooled avaldasid soovi koostööks ning 26.04.1995 sõlmisid hageja ja kostja vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise osas all-litsentsilepingu. 1994.a oktoobris kokkuleppe sõlmimise ajal ega hilisema koostöö ajal 1995-1996 ei olnud hagejal ega kaubamärgi omanikul kostja suhtes nõudeid kaubamärgi varasemast kasutamisest tulenevalt. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega.
12.Hageja nõue on aegunud. Hageja asutajateks ja aktsionärideks 1993.a ja 1994.a olid VAO „Sojuzplodoimport” ja AO „Rosvestalko”, kes pidid läbi juhatuse liikme A. Tokarevi oma õiguste rikkumisest teada saama 1993.a. Hageja nõue kahju hüvitise osas on aegunud ka TsÜS § 150 lg-st 3 tulenevalt kostja tegevuse osas, mis toimus enne 28.04.1994. Mõistlik on eeldada, et pärast litsentsilepingu sõlmimist alustab litsentsisaaja tegevust omandatud litsentsi kasutamiseks (mh all-litsentsitasude saamiseks). Selline tegevus eeldab täielikku ülevaadet vastava tähisega märgistatud toodete turustamisest ja turusituatsioonist.
13.Hageja kaubamärk „Stolichnaya Vodka + kuju (kirillitsas)” (taotluse nr 9300497; registreerimise nr 14385) on kombineeritud kaubamärk (sõnalise ja kujundliku osaga). Hageja ei ole tõendanud nii sõnalise kui kujundusliku osa identsust või sarnasust.
14.Hageja esitas 14.06.2005 nõude suurendamisel kaks uut nõuet. Järgnevate alllitsentsitasude mittelaekumisest tuleneva kahju nõue on alusetu ja ebaõige. Hageja väited saamata jäänud järgnevate litsentsitasude kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja palus kohaldada aegumist hageja nõude osas järgnevate litsentsitasude mittetasumisest tuleneva kahju hüvitamiseks, hageja esitas nimetatud nõude 14.06.2005, oma rikkumistest sai teada varem kui 1995.a mais. Saamata jäänud all-litsentsitasudelt arvutatud intressi nõue on alusetu, ebaõige ja aegunud. Kostja palus kohaldada aegumist. Maakohtu otsuse põhjendused
15.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis AS-ilt Liviko välja kahjuhüvitisena AS Stol-I kasuks 5 690 029 krooni ning kohtukulud 149 622,71 krooni.
16.Vaidlust ei ole, et hagi esitamise aegne kaubamärgiomanik oli Spirits International B.V. Spirits International B.V. kirjast (IV kd, tl 20-23) järeldub, et hagi esitamise aegne kaubamärgi omanik oli teadlik hagi esitamisest, leidis, et hagi esitamine on hageja kohustus ja keeldus selle esitamisest. Kaudselt tõendab kaubamärgiomaniku teavitamist ka 30.04.2004 e-kirja saatmine Spirits International B.V.-le (IV kd, tl 30), s.o hagi kohtusse saabumise päeval. E-kirjast ei nähtu lisatud manus, hageja esitatud nõuete olemus ega sisu, kuid e-kiri ja maksedokument hagidelt Liviko ja Remedia vastu riigilõivude maksmise kohta (IV kd, tl 31) koosmõjus e-kirjaga tõendavad, et see saadeti seoses käesoleva vaidlusega.
17.VAO Sojuzplodoimport presidendi kirjaga (IV kd, tl 32-35) on tõendatud, et 16.08.1995 kirjas andis tolleaegne kaubamärgiomanik litsentsiaadile (AS STOL-I) korralduse esitada kohtule hagiavaldusi ainult litsentsiaadi kasuks ja tema arvel seoses kaubamärgiõiguste rikkumisega (eksport, tootmine jne) pärast 01.02.1993 ja sellistes rikkumistes kahtlustatavate isikutega.
3(15)
18.Kauba- ja teenindusmärkide registrikaardiga (I kd, tl 15-17) on tõendatud, et kuigi kaubamärgiomanikud vahetusid kahel korral (1998 ja 2002), kehtis hagi esitamise ajal varasema kaubamärgiomaniku VAO Sojuzplodoimport ja hageja vahel 1995.a sõlmitud litsentsileping.
19.Kuivõrd aeguda saab ainult nõudeõigus, hindas kohus, kas hagejal on õigus nõuda kaubamärgiomaniku õiguste rikkumist vaidlusalusel perioodil 02.02.1993-26.04.1995. Vaidlust ei ole, et kaubamärgi (registreeringu numbriga 14385) registreeringu taotlus saabus registrile 02.02.1993 ja kaubamärk kanti registrisse 14.12.1994. Hageja kanti juriidilise isikuna registrisse 09.06.1993 (I kd, tl 85), litsentsileping hageja ja kaubamärgiomaniku vahel sõlmiti 30.06.1993 (I kd, tl 100-133) ja lepingu § 2 p 1 kohaselt andis litsentsiaar litsentsiaadi käsutusse ainulitsentsi kõigi õiguste kasutamiseks ainuõiguse tsooni suhtes – ainuterritooriumil 31.12.1993, § 10 p C kohaselt võis litsentsiaat esitada hagi koos litsentsiaariga. 10.02.1995 litsentsilepinguga kaotati ühishagi esitamise nõue (II kd, tl 2-50). KaMS § 36 lg 1 p 2 kohaselt võis kaubamärgivaldaja, kelle õigusi on rikutud, esitada tsiviilhagi, mis sisaldab nõuet hüvitada kaubamärgivaldajale või litsentsiaadile tekitatud varaline ja moraalne kahju, sh saamata jäänud tulu. Riigikohus andis käesolevas tsiviilasjas juhise, et kaubamärgivaldaja tähendab nimetatud sätte mõttes kaubamärgiomanikku. Kohus leidis eelnevalt, et hagejal oli õigus esitada hagi, kuna kaubamärgiomanik keeldus hagi esitamisest (KaMS § 36 lg 2 mõttes). KaMS § 36 lg 1 p-t 2 ja lg-t 2 koosmõjus grammatiliselt tõlgendades, läheb kaubamärgiomaniku keeldumisel hagi esitamisest selle nõude esitamise õigus üle litsentsiaadile, kui litsentsileping ei sätesta teisiti, tegemist on legaaltsessiooniga. Seega saab litsentsiaat nõuda ka kaubamärgiomaniku saamatajäänud tulu ja seetõttu pole oluline, millal litsentsiaat kui juriidiline isik registrisse kanti või millal litsentsileping tema suhtes jõustus. Nimetatut toetab ka normi teleoloogiline tõlgendamine KaMS vastuvõtmise eesmärgi ja autorite kavatsuste kaudu. 1992.a KaMS seletuskirjast ja eelnõu stenogrammist tulenevalt oli KaMS eesmärgiks kaubamärgiomanike õiguste tõhusam kaitse ja normi laiem tõlgendamine toetab sätte preventiivset funktsiooni.
20.Hageja väidete kohaselt sai ta oma õiguste rikkumise ulatusest kostja poolt teada kostja 1994.a aastaaruandest. Hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustega (II kd, tl 245250) on tõendatud, et hageja seaduslik esindaja sai teada kaubamärgiomaniku õiguste rikkumisest veebruaris 1993.a. Kostjapoolne hageja õiguste rikkumine algas hageja käsitluse kohaselt 02.02.1993, mil aegumist reguleeris TsK § 81. Hageja nõue tuleneb intellektuaalse omandiõiguse rikkumisest, seega kohaldub hageja nõudele kolme-aastane aegumistähtaeg. Hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 02.02.1993. Enne hagi aegumistähtaja saabumist jõustus 01.12.1993 AÕSRakS, mille § 25 lg-ga 1 tunnistati kehtetuks TsK § 81. AÕSRakS § 3 lg-s 1 sätestati, et hagi korras õiguste kaitsmise üldine tähtaeg on 10 aastat. AÕSRakS § 4 lg-s 1 sätestatu kohaselt, kui TsK-s sätestatud hagi aegumise tähtaeg ei ole 01.12.1993 möödunud ja asjaõigusseaduses või käesolevas seaduses sätestatakse pikem tähtaeg, kohaldatakse pikemat tähtaega. Seega oleks hageja nõue aegunud 02.02.2003. AÕSRakS § 4 lg 1 tunnistati kehtetuks 01.09.1994 jõustunud TsÜS § 180 lg-ga 2. TsÜS § 113 lg-s 1 sätestati samuti 10-aastane hagi korras õiguste üldine aegumistähtaeg. Enne nõude aegumist jõustus 01.07.2002 uus TsÜS. VÕSRakS § 9 lg 1 kohaselt TsÜS-is ja VÕS-is aegumise kohta sätestatut kohaldatakse enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Uus TsÜS sätestas lühemad aegumistähtajad, mistõttu kohaldamisele kuulub VÕSRakS § 9 lg-s 3 sätestatu, mille kohaselt, kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt sama paragrahvi lgle 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002 kehtinud seadust. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 116 kohaselt aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kuivõrd hageja 4(15)
sai teada tema õiguste rikkumisest veebruaris 1993.a, TsÜS § 116 ei pea silmas, et hageja oleks pidanud teada saama, kes konkreetselt tema õigusi rikub, on õigustatud kostja vastuväited (tl 179), et nõue aegunud kostja tegevuse osas, mis on toimunud varem kui 28.04.1993.
21.VõSRakS § 22 lg-st 1 tulenevalt kuulub kahju hüvitamise suhtes kohaldamisele väidetava õigusrikkumise ajal kehtinud KaMS § 36 lg 1 p 2 ning TsK §-d 222 ja 448. Hagi rahuldamiseks KaMS § 36 lg 1 p 2 ja TsK § 448 alusel tuleb tuvastada tsiviilõiguserikkumise koosseisu: kahju tekkimine, teo õigusvastasus, põhjusliku seos kahju ja õigusvastase teo vahel ning kahju tekitaja süü.
22.Varaline kahju nn esimeste litsentsitasude mittelaekumisest 1993.a ja 1994.a on hageja arvestuste kohaselt 1 760 000 krooni. Hageja tuginemine 26.04.1995 hageja ja kostja vahelisele all-litsentsilepingule on põhjendatud, kuna võimaldab hinnata hagejale tekkinud saamata jäänud tulu analoogses olukorras. Litsentsilepingu (tl 37-48) p-ga 6.1 on tõendatud, et 26.04.1995 sõlmisid pooled litsentsilepingu, esimese litsentsitasu suuruseks oli 110 000 DEM (880 000 krooni). Kuivõrd hageja nõue on kostja tegevuse osas kuni 28.04.1994 aegunud, on hageja nõue põhjendatud pooles osas, so summas 880 000 krooni.
23.Varalise kahju nõue nn järgnevate litsentsitasude mittelaekumisest perioodil 02.02.199326.04.1995 on 1993.a osas tervikuna aegunud. 1994.a turustas kostja Rimess arvamuse kohaselt 35 663 dekaliitrit kaubamärgiga „Stolichnaya” tähistatud viina. Litsentsitasu ühelt dekaliitrilt oli 25,6 krooni. Kohus tugines saamata jäänud tulu kindlaksmääramisel arhiivist välja nõutud toodanguaruannetele ja ei arvestanud turustatud koguseid. Arhiiviandmed võimaldavad piisava täpsusega määrata vaidlusalusel perioodil toodetud kogused. 1994.a toodanguaruannetest (II kd, tl 112-149) nähtub, et hageja tootis Pealinna viina 1994 jaanuarist märtsini 11 173 dekaliitrit. Puuduvad andmed aprillis toodetud koguste kohta, kuid viie kuu toodang oli 19 739 dekaliitrit. Kohus arvestas võimaliku kahju suuruse mai osas, lahutades viie kuu kogutoodangust jaanuarist märtsini toodetud koguse ja võttest sellest keskmise – (19 739-11 173):2=4283 dal. Juunis toodeti pealinna viina 4968 dal, millele lisandub kolmandas ja neljandas kvartalis toodetu - mai 4283+ juuni 4968 + kolmas kvartal 9240 + neljas kvartal 1714=20 205 dal. Nõue on põhjendatud 1994.a osas summas 517 248 krooni. 1995.a toodangu aruannetega (tl 174-183) on tõendatud, et 1995.a toodeti viina Stolichnaya Vodka ainult kolmandas ja neljandas kvartalis. Tõendist nähtub, et 1995 jaanuarist kuni 26.04.1995 kostja hageja õigusi viina tootmisega ei rikkunud. Kostja väidet 26.04.1995 litsentsilepingu (tl 37-49) p-st 6.6 tuleneva klausli arvestamisest kohus ei arvestanud, kuna nimetatud punktis sätestati võimalus teha kinnipidamisi teatud eelduste olemasolul, mille saabumine ei olnud kindel. Hageja nõue on põhjendatud esimeste litsentsitasude ja järgnevate litsentsitasude osas summas 880 000+517 248=1 397 248 krooni.
24.Hageja saamata jäänud tuluks on ka raha, mida hageja ei saanud õiguste rikkumise tõttu pangas hoiustada. Intressiarvutus ja kroonilaenude intressimäärad aastate lõikes on toodud Rimess lõplikus hinnangus (II kd, tl 150). Kohus hindas nimetatu ümber seoses asjaoluga, et hageja nõue on osaliselt aegunud ja osaliselt väiksem. Intressid esimeste litsentsitasude võlgnevuselt on põhjendatud summas 2 891 760 krooni; intressid järgnevate litsentsitasude laekumata summadelt on põhjendatud summas 1 401 021 krooni. Kokku on hageja nõue intressitasudelt seisuga kuni 31.12.2003 põhjendatud summas 4 292 781 krooni.
25.KaMS § 17 lg 1 kohaselt registreeritud kaubamärgi suhtes hakkab õiguskaitse toimima kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäevast. Riigikohus rõhutas otsuses nr 32-1-32-02, et kaubamärgi prioriteedi määrab tema registreerimise taotluse esitamise kuupäev, kuid kaubamärgi õiguskaitse tekib registreerimistaotluse saabumise kuupäevast üksnes juhul, kui kaubamärk on registrisse kantud. Tegemist on nn kaubamärgi õiguskaitse prioriteediõigusega, mis annab kaubamärgi õiguskaitsele tagasiulatuva jõu 5(15)
alates registreerimistaotluse esitamise päevast. Nimetatud põhimõte tuleneb ka tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art 4 lg-st 2. Seega ei olnud kolmandatel isikutel, sh kostjal õigust kasutada kaubamärgi „Stolichnaya Vodka + kuju“ (IV kd, tl 53) kaubamärgiomaniku nõusolekuta alates kaubamärgi registreerimistaotluse patendiametisse saabumise kuupäevast. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kaubamärgi registreerimise taotlus ei tekita taotletavale kaubamärgile õiguskaitset, mistõttu ei saa sellest tuleneda kolmandatele isikutele kohustusi ega keelde.
26.Kostja taotlus jätta KaMS § 17 lg 1 kohaldamata, kuna kolmandatel isikutel ei olnud võimalik kaubamärgi registreerimistaotlustega tutvuda, on põhjendamatu. „Stolichnaya vodka” sõnaline kaubamärk oli vaidlusalusel perioodil Eestis üldtuntud ja kostja kui oma majandustegevuses alkoholi tootmise ning turustamisega tegelev isik ei saanud eeldada, et see kuulub temale. Patendiameti kiri (I kd, tl 218) ei ole asjakohane tõend, kuna patendiametil puudub pädevus tõlgendada oma KaMS-st tulenevaid õigusi ja kohustusi.
27.Kehtinud KaMS § 33 p 1 kohaselt on kaubamärgivaldaja ainuõigust rikutud, kui füüsiline või juriidiline isik kasutab kauba ja teenuse tähistamiseks äravahetamiseni sarnast samaliigiliste kaupade või teenuste märgistamise tähist valdaja loata või paneb toime muid valdaja ainuõigust kahjustavaid tegusid. KaMS § 5 lg 3 p-de 1-5 kohaselt oli kaubamärgi kasutamine mh kauba või pakendi tähistamine kaubamärgiga, kaubamärgiga tähistatud kaupade pakkumine müügiks, nende turustamine ja ladustamine müügi eesmärgil.
28.Vaidlust ei ole, et kaubamärgiomanik esitas vaidlusaluse kombineeritud kaubamärgi „Stolichnaya Vodka + kuju” taotluse 02.02.1993 ja kaubamärk kanti registrisse 14.12.1994 nr 14385 all (I kd, tl 15-17). Kaubamärgi registrikaardilt nähtub, et kaubamärgist ei ole kaitstud sõnad „vodka” ja hotelli Moskva kujutis eraldi võetuna. Kostja 1994.a aastaaruanne (I kd, tl 18-36), eriti Liviko siseturu TOPP 5 tabel aastaaruande lk 9, piiritusjookide statistilised graafikad lk 11, tõendavad kostja poolt hageja kaubamärgi kasutamist nimetuste Pealinna viin ja Stolichnaya Vodka all. Kostja poolt kauba tähisega Stolichnaya Vodka kasutamine 31.03.1993-26.04.1995 on tõendatud tolliameti vastusega (I kd, tl 61-67) ja ICC-Counterfeiting Intelligence Bureau kirjavahetusest kostjaga (I kd, tl 162-175).
29.On ilmne, et tähis Stolichnaya on äravahetamiseni sarnane registreeringu nr 14385 all registreeritud kaubamärgiga. Kohus analüüsis, kas tähis Pealinna viin on äravahetamiseni sarnane vaidlusaluse kaubamärgiga. Kaubamärk „Stolichnaya Vodka + kuju“ koosneb kujutavast ja sõnalisest osast, millest viimane on domineerivam. Vaadeldavate tähiste sihtgrupp tarbijate näol on sama. Vaidlust ei ole, et tähisega Stolichnaya tähistatud kaupa oli vaadeldaval perioodil Eesti turul pikka aega turustatud. Kaubamärgi „Pealinna viin“ kasutamine võis esile kutsuda tarbijate poolt selle äravahetamise hagejale kuuluva kaubamärgiga, kostja kasutatava tähise tähenduslik sarnasus hageja kaubamärgiga on ilmne. Tarbija pöörab tähelepanu vaid neile kaubamärgi komponentidele, mis tunduvad talle esmatähtsad. Kui hilisem kaubamärk sisaldab tarbijale varasemast teadaolevat kauba nimetust, jääb see tarbija jaoks võrreldes muu infoga domineerima. Sõna Stolichnaya ja hotelli Moskva kujutis viitavad endise NSVL pealinnale, Moskvale. Kostja kasutatava tähise Pealinna domineeriv osa hõlmab sama omadussõna, millest moodustub varasem kaubamärk, muutes vastandatavad tähised semantiliselt samasteks. Kontseptuaalselt viitavad mõlemad tähised kõrgele tasemele ja tähtsusele, mis võivad tarbijas tekitada assotsiatsiooni, et tegemist on erilise hoolega valmistatud kvaliteetse viinaga. Pealinna viin tähise kasutamine on kaubamärgi Stolichnaya vodka sõnaühendi kasutamine tõlkes ja see ei muuda sõna kombinatsiooni eristatavaks. Sõnade foneetiline tähistus on erinev, kuid semantiline on sama. Kostja rikkus sõnaühenditega Stolichnaya vodka ja Pealinna viin toodete markeerimisel, nende ladustamisel ja turustamisel hageja kui kaubamärgiomaniku õigust, kuna tegemist on äravahetamiseni sarnaste tähistega, nendel sõnadel on tarbija
6(15)
jaoks üks ehk eksitav tähendus. Vaidlust ei ole, et hageja kui kaubamärgi litsentsiaat nimetatud tegevuseks kostjatele luba ei olnud andnud.
30.Põhjuslik seose osas leidis kohus, et kui kostja ei oleks õigusvastaselt kaubamärki kasutanud, ei oleks kaubamärgiomanikule ega hagejale kui kaubamärgi litsentsiaadile kahju tekkinud.
31.Kostjal tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta pole kahju tekitamises süüdi (TsK § 448 lg 2). Kaubamärgiomaniku pöördumisega (I kd tl 185-187, tõlge tl 219-221) on tõendatud, et 05.10.1994 saabus kostjale kiri, milles juhiti tähelepanu kostjapoolsele kaubamärgiomaniku õiguse rikkumisele. 26.10.1994 protokolliga (tl 57-60) on tõendatud, et 26.10.1994 arutati kostja ja kaubamärgiomaniku vahel toimunud kohtumisel kostja õigust kaubamärki kasutada. Protokolli p-st 1 nähtub, et kostja kasutas vaidlusalust kaubamärki 20.08.1991-06.10.1994. Protokolli p 7.2 kohaselt tunnistas kostja alates 26.10.1994 kaubamärgiomaniku prioriteetset valdamisõigust Stolichnaya kaubamärgile Eesti Vabariigis. Kostja käsitlus, et kuivõrd protokolli kohaselt kostjale eelneva aja eest pretensioone ei esitatud, hilisema koostöö ajal 1995-1996 hagejal ega kaubamärgi omanikul kostjale pretensioone kaubamärgi varasemast kasutamisest ei olnud, puudub kostja süü, ei ole põhjendatud. Protokollist ei tulene poolte kokkulepet varasematest rikkumistest vaidluste lõpetamise kohta. Nimetatut kinnitavad ka A. T. vande all antud seletused (II kd, tl 247).
32.Kuivõrd kohus ei tuvastanud, et pooltel oleks olnud kokkulepe nõuetest loobumise suhtes, ei ole hageja kohtusse pöördumine ja kahju nõude esitamine hea usu põhimõttega vastuolus.
33.Asjaolu, et hiljemalt 30.06.1994 oli kostja teadlik registreeritud kaubamärgiomanikust, samuti et kostja esitas ka ise analoogse etiketiga kaubamärgi registreerimistaotluse 07.04.1993, on tõendatud Tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsusega (I kd, tl 86-87). Kostja taotlus kaubamärgi „Pealinna viin + kuju” registreerimiseks klassis 33 (viin) jäeti rahuldamata, otsus jõustus 18.11.2004 (I kd, tl 194-202).
34.Ettevõtja peab oma tegevusala reguleerivaid eeskirju tundma, et käituda seaduskuulekalt. Kostja pidi aru saama, et sarnase tähisega viina turule toomisel rikub ta kaubamärgi omaniku õigusi. Apellatsioonkaebus
35.AS Liviko palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus hagi osaliselt rahuldas ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud.
36.Kaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus ebaõigesti, et hagejal on nõudeõigus. Spirits International B.V. kirjast ei tulene, et hageja palus Spirits International B.V.-l kostja vastu hagi esitada, kuid viimane keeldus. Hagi esitamise ajal vaidlusaluse kaubamärgi suhtes kehtinud ZAO Sojuzplodoimport ja hageja 10.02.1995 litsentsileping ei sätestanud, et hageja pidi esitama hagi üksi ning kandma hagi esitamisega seotud kulud ja riskid. Samuti ei muutnud nimetatud litsentsileping KaMS § 36 lg 2 nõudeid.
37.Hagi esitati 30.04.2004. Hageja 30.04.2004 e-kirja Spirits International B.V.-le ei saa käsitleda kaubamärgiomaniku eelneva teavitamisena tema õiguste rikkumisest. E-kirjast ei nähtu, milline manus sellele lisati, puudub tekstiosa, ei nähtu hageja esitatavate nõuete olemus ega sisu. 30.04.2004 e-kiri ei tõenda kaubamärgiomaniku eelnevat keeldumist hagi esitamisest kostja vastu. VAO Sojuzimport 16.08.1995 kiri ei seondu hagi esitamise aegse kaubamärgiomaniku Spirits International B.V.-ga ega ole asjakohane.
38.Kohus kohaldas ebaõigesti KaMS § 36, leides, et hageja saab nõuda all-litsentsitasude saamata jäämisest hagejale väidetavalt tekkinud kahju ka aja eest, kui hagejat juriidiliselt ei eksisteerinud ning aja eest, kui kaubamärgiomaniku poolt hagejale antud kaubamärgilitsents ei kehtinud. Kohtu KaMS § 36 lg-te 1 ja 2 grammatiline tõlgendus ja 7(15)
sellest tulenev järeldus on ebaõige. KaMS § 36 lg 2 alusel ei saa litsentsisaaja omandada õigust nõuda teisele isikule – kaubamärgiomanikule – tekkinud kahju hüvitamist. Litsentsisaajal on õigus esitada nõudeid ainult temale tekkinud kahju hüvitamiseks kehtivast kaubamärgilitsentsist tulenevalt. Kohtu viidatud KaMS seletuskirjast ja stenogrammist ei tulene, et litsentsisaajal on õigus nõuda kaubamärgiomanikule tekkinud kahju hüvitamist. Hageja nõutav kahju saab tekkida ainult kehtivat litsentsi omavale litsentsisaajale, mitte kaubamärgiomanikule. Hageja ei saa nõuda temale väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist aja eest, kui hagejat juriidiliselt ei eksisteerinud ning kui kaubamärgiomaniku poolt hagejale antud kaubamärgilitsents ei kehtinud. Kohus jättis ebaõigesti tuvastamata hagejale antud kaubamärgilitsentsi kehtivuse alguse ja lähtus ebaõigest seisukohast, et hageja nõudeõigus ei sõltu litsentsi kehtivusest. Kohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8.
39.Kohus jättis hindamata kostja vastuväite ja põhjendused, et hagejale antud kaubamärgilitsents ei saanud kehtida enne vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist kaubamärgiregistris (s.o 14.12.1994). Kehtinud KaMS § 21 kohaselt sai litsentsi anda registreeritud, mitte taotletava kaubamärgi suhtes. Kaubamärgi taotleja ei saa anda kaubamärgile litsentsi, kuna taotlejal ei ole tekkinud õigusi, mida litsentsilepinguga anda. AO „Rosvestalko” ja hageja vahel 30.06.1993 sõlmitud litsentsileping ei saanud anda hagejale kaubamärgi litsentsisaaja õigusi enne kaubamärgi registreerimist 14.12.1994.
40.Kohus jättis ebaõigesti tuvastamata ja kohaldamata nn esimeste litsentsitasude nõude aegumise kogu ulatuses. Kohus tuvastas õigesti, et hageja seaduslik esindaja sai kaubamärgiga seotud õiguste väidetavast rikkumisest teada 1993 veebruaris. Kohus lähtus nn esimeste litsentsitasude määratlemisel analoogia korras hageja ja kostja vahel 26.04.1995 sõlmitud all-litsentsilepingust, mille p 6.1 kohaselt kuulub esimene litsentsitasu maksmisele 14 päeva jooksul lepingu sõlmimisest. Seega muutusid esimesed all-litsentsitasud sissenõutavaks vastavalt 1993 veebruaris ja 1994 veebruaris. Ka hageja lähtus 1993 ja 1994 nn esimese all-litsentsitasu intressiarvestuses sellest, et esimese litsentsitasu võlgnevus tekkis vastava aasta veebruari lõpu seisuga ning arvestas esimeselt litsentsitasult intressi vastava aasta 10 kuu eest. Nn esimeste all-litsentsitasude nõue muutus sissenõutavaks enne 28.04.1994 ja nõude suhtes tuleb aegumist kohaldada kogu ulatuses. Hagi esitati 30.04.2004 ja esialgses hagiavalduse nõuded tuleb lugeda aegunuks kostja väidetava tegevuse osas, mis toimus enne 30.04.1994.
41.Kohus jättis ebaõigesti tuvastamata ja kohaldamata hageja 14.06.2005 esitatud täiendavate nõuete suhtes aegumise kogu vaidlusaluse perioodi osas ning hindamata kostja vastavad põhjendused. 14.06.2005 esitas hageja nõude nn järgnevate all-litsentsitasude saamatajäämisest tuleneva kahju hüvitamiseks ja saamata jäänud all-litsentsitasudelt arvestatud intressi saamiseks. Nimetatud nõuded on aegunud kostja väidetava tegevuse osas, mis toimus enne 14.06.1995, seega kogu ulatuses.
42.Kohus tuvastas ebaõigesti nn esimeste litsentsitasude saamatajäämisest tekkinud varalise kahju summas 880 000 krooni. Kohus tuvastas, et hageja nõuded on aegunud kostja tegevuse suhtes, mis leidis aset enne 28.04.1994, et kostja 1995.a esimesel poolaastal vaidlusaluse kaubamärgiga tähistatud viina ei tootnud. Otsusest ei nähtu, milliste perioodide eest all-litsentsitasud määrati. Hageja nõuete aluseks olev periood algab 02.02.1994, esimene 1-aastane periood on 02.02.1993-01.02.1994, järgmine 1-aastane periood 02.02.1994-01.02.1995. Esimese perioodi osas on hageja nõuded aegunud, teise perioodi osas on hageja nõuded osaliselt aegunud (02.02.1994-28.04.1994), 01.01.199501.02.1995 osas kohus tuvastas, et kostja vaidlusalust kaubamärki ei kasutanud. Ebaõige on lugeda hageja nõue esimeste litsentsitasude osas põhjendatuks pooles ulatuses, kuna ka teisest 1-aastasest perioodist ligikaudu 1/3 aja eest ei saa litsentsitasusid nõuda. Kohus lähtus ebaõigesti eeldusest, et esimene all-litsentsitasu kuulub arvestamisele 1-aastaste
8(15)
perioodide kaupa. Esimene litsentsitasu on ühekordne makse, mis on seotud litsentsilepingu sõlmimise ja algusega. Kohus kostja vastuväiteid ei hinnanud.
43.Kohus tuvastas ebaõigesti nn järgnevate litsentsitasude saamatajäämisest tekkinud varalise kahju. Kohtu poolt arvestatud tõendid – kostja 1994 aastaaruanne, tolliameti vastus hagejale ning ICC Counterfeiting Intelligence Bureau ja kostja vaheline kirjavahetus ei kajasta tähise kasutamise koguseid ja aega. Ei ole tõendatud, et järgnevate alllitsentsitasude suuruse määratlemisel arvesse võetud toodanguaruannetes tähisega „Pealinna” märgitud tooted olid märgistatud vaidlusaluse kaubamärgiga või äravahetamiseni sarnase tähisega kehtinud KaMS § 5 lg 3 mõttes. Tähis „Pealinna” ei ole äravahetamiseni sarnane kaubamärgiga „Stolichnaya Vodka+kuju” (kirillitsas). Kohus jättis järgnevate litsentsitasude suuruse määratlemisel ebaõigesti arvestamata 26.04.1995 litsentsilepingu p 6.6.
44.Kohus tuvastas ebaõigesti saamata jäänud intressidest tekkinud varalise kahju. Kohus lähtus ebaõigesti pangalaenude puhul rakendatavatest kroonilaenu intressimääradest. Riigikohus viitas otsuses III-2/1-36/94 saamatajäänud tulu arvestamisel pankade poolt makstavale intressile (s.o hoiuseintressile), mitte pangalaenude puhul rakendatavale intressile. Hoiuseintressid on laenuintressidest madalamad. Kostja palus võtta asja materjalide juurde Hansapanga ja SEB Panga vastused päringule hoiuse- ja laenuintresside kohta perioodil 1993-2003
45.Kohtu intressiarvestus esimeste litsentsitasude võlgnevuselt lähtus ebaõigesti 1994.a täisaastast. Hageja arvestas 1994.a intressi 10 kuu eest – esimene võlgnevus tekkis veebruari lõpus. Intressi arvestus on vastuolus TsMS § 436 lg-ga 4 ja §-ga 439. Kui kohus tuvastas, et hageja nõuded on aegunud tegevuse suhtes, mis leidis aset enne 28.04.1994, arvestas kohus ebaõigesti intressi 28.04.1994 eelneva perioodi eest. Kohus ei arvestanud kostja vastuväiteid.
46.Kohus ei põhjendanud, milliste tõendite alusel ta järeldas, et Stolichnaya Vodka” sõnaline kaubamärk oli vaidlusalusel perioodil Eestis üldtuntud. Kohus ei põhjendanud oma järeldust, et ta ei nõustu kostjaga, et kaubamärgi registreerimise taotlus ei tekita taotletavale kaubamärgile õiguskaitset, mistõttu ei saa sellest tuleneda kolmandatele isikutele kohustusi ega keelde. Kohus ei hinnanud kostja põhjendusi KaMS § 17 lg 1 vastuolu kohta Põhiseaduse ja õiguse üldpõhimõtetega ning kostja taotlust selle sätte kohaldamata jätmiseks. Kohus ei võtnud seisukohta kostja põhjenduse osas, et vaidlusalusel perioodil ei olnud võimalik patendiameti menetluses olevate kaubamärgi registreerimistaotlustega tutvuda ja jättis ebaõigesti arvesse võtmata patendiameti kirja, milles patendiamet eelnimetatut kinnitas. Kohus ei põhjendanud, miks puudub patendiametil pädevus tõlgendada oma KaMS–st tulenevaid õigusi. Alles 1998 jaanuaris jõustus KaMS täiendus, mis sätestas registreerimistaotluste kohta andmete väljastamise. Kohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1 ja 442 lg-t 8, mis viis kostja tegevuse õigusvastasuse ja süü ebaõigele hindamisele.
47.Kohus tuvastas kostja tegevuse õigusvastasuse ja süü hindamisel asjaolusid ebaõigesti. Kohus tuvastas ebaõigesti, et tähis „Pealinna” on äravahetamiseni sarnane vaidlusaluse kaubamärgiga. Tööstusomandi Apellatsioonikomisjoni 26.08.1994 otsusest nähtub, et RE „Liviko” kasutab tähist Pealinna viin oma toodetel alates 1953. Apellatsioonikomisjon leidis, et RE Liviko poolt aastaid toodetud viin „Stolichnaya Vodka” on Eestis üldtuntud ning et vaidlusaluse kaubamärgi taotleja tootmiskoondis Kalingradskoje poolt turule tulev „Stolichnaya Vodka” kaubamärgiga tähistatud viin võib tarbijat eksitada kauba päritolu suhtes. Eeltoodust lähtuvalt ei saanud tähis „Pealinna” olla Eestis vaidlusalusel perioodil äravahetamiseni sarnane vaidlusaluse kaubamärgiga. Tähis „Pealinna” oli alates 1953 tuntud kui Liviko toote tähis. Seega ei saanud Liviko nimetatud tähise kasutamisega ära kasutada vaidlusaluse kaubamärgi mainet või rikkuda sellega seotud õigusi.
9(15)
48.Kohus hindas ebaõigesti 26.10.1994 kohtumise protokolli. Protokolli p-st 7.2 nähtub, et pooled leppisid kokku, et kostja tunnistab VAO-i Sojuzplodoimport õigust vaidlusalusele kaubamärgile alates 26.10.1994. Protokollist ilmneb, et VAO-l Sojuzplodimport ega AO-l Rosvestalko ei olnud pretensioone ega nõudeid RE Liviko suhtes seoses protokollile eelneva ajaga. Eeltulenevalt ei saa kostjale esitada nõudeid 26.10.1994 eelnenud aja eest. Kohus kostja põhjendusi ei hinnanud.
49.Kohus kohaldas ebaõigesti KaMS § 17 lg-t 1 ja tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art 4. Kohus samastas ebaõigesti kaubamärgi õiguskaitse alguse ja kaubamärgi prioriteedi. Kaubamärgi prioriteet ei oma õiguskaitse algusaja määramisel tähtsust. Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art 4 ei oma tähtsust, kuna sätestab nn konventsiooniprioriteedi, mille kohaselt võib kaubamärgi taotleja kasutada teatud tingimustel prioriteedikuupäevana teises riigis varem esitatud registreerimistaotluse kuupäeva. Vaidlusaluse kaubamärgi taotlemisel konventsiooniprioriteeti ei taotletud. Kohus kostja vastavaid põhjendusi ei hinnanud.
50.Kohus jättis ebaõigesti tuvastamata hageja nõuete vastuolu hea usu põhimõttega. Asja materjalidest nähtub, et hageja alustas informatsiooni kogumist vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise kohta aastatel 1993-1995 alles 2001 veebruaris, seega alles 8 aastat pärast väidetava rikkumise algust. Õige ei ole põhjendada hagi esitamist üle 11 aasta pärast väidetava rikkumise algust tõendite kogumise vajadusega. Suurema osa hageja nõudest moodustab väidetavalt saamata jäänud litsentsitasudelt arvutatud intress 1993-2003 eest. Intressinõude suurus on tingitud hagi esitamisega viivitamisest. Selline viivitus hagi esitamisel, sellest tulenev saamata jäänud tulu nõue ja selliselt tekitatud intressinõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Asjaolu, et 8 aasta jooksul pärast väidetava rikkumise algust ei võetud ette mingeid samme nõuete esitamiseks kostja vastu, näitab kaubamärgi selleaegsete omanike nõuete puudumist. Kohus ei andnud hinnangut kostja väitele, et vaidlusaluse kaubamärgi registreerimine Eesti Vabariigis sai võimalikuks tänu kostja nõusolekule. Kohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, mis viis hageja nõuete hea usu põhimõttele vastavuse ebaõigele hindamisele. Vastus apellatsioonkaebusele
51.Aktsiaselts Stol-I ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
52.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 04.06.2008 otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi suuremas ulatuses kui 880 000 krooni, ning rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitisena 880 000 krooni ja jättis menetluskulud poolte endi kanda.
53.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, ning jätta jõusse maakohtu otsuse. Kostja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi osaliselt rahuldati ning millega jäeti kostja menetluskulud hagejalt välja mõistmata, ja saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
54.Riigikohus rahuldas 17.12.2008 otsusega hageja ja kostja kassatsioonkaebused osaliselt, tühistas ringkonnakohtu otsuse TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõude hilisem suurendamine ei ole lisandunud nõude osas aegunud.
55.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13.04.2009 otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja kohtukulu 415 750 krooni. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt võib lugeda tuvastatuks, et kostja 10(15)
kasutas kaubamärki kuni 06.10.1994. Vaidluse all on seega kaubamärgiõiguste rikkumine ajavahemikul 28.04 kuni 06.10.1994. Mingeid andmeid, millest võiks järeldada, et kostja tootis "Pealinna viina" ka pärast 06.10.1994, ei ole hageja esitanud. Et kaubamärk kanti registrisse 14.12.1994, siis puudutab kogu vaidlusalune ajavahemik kaubamärgi registrisse kandmisele eelnenud aega.
56.Riigikohus rahuldas 23.10.2009 otsusega hageja kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
57.Riigikohus märkis otsuses, et enne 01.05.2004 kehtinud KaMS § 17 lg-s 1 sätestatu kohaselt kehtib õigus kaubamärgile registreerimistaotluse saabumise kuupäevast kuni kümne aasta möödumiseni registrisse kandmise kuupäevast. Riigikohus on varem samas asjas 17.12.2008 tehtud otsuses juba märkinud, et kui kaubamärk registreeritakse, siis saab kaubamärk tulenevalt enne 01.05.2004 kehtinud KaMS § 17 lg-st 1 õiguskaitse alates registreerimise taotluse esitamisest, seega tagasiulatuvalt. Ringkonnakohtu seisukoht
58.Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsust tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada kahjuhüvituse väljamõistmise osas ja kohtukulude väljamõistmise osas. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
59.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud.
60.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle • 02.02.1993 esitas VAO Sojuzplodoimport õiguseellane AOOT Rosvestalko kaubamärgi "Столичная водка + kuju" (sh ladina tähtedega "Stolichnaya vodka + kuju") (edaspidi ka "Stolichnaya") registreerimise taotluse Patendiametile • hageja kanti juriidilise isikuna Eesti ettevõtteregistrisse 9. juunil 1993; •
• • • • • •
AOOT Rosvestalko ja hageja sõlmisid 30.06.1993 litsentsilepingu, millega esimene andis hagejale kaubamärgi "Stolichnaya + kuju" ainukasutusõiguse Eesti Vabariigis; kaubamärk "Stolichnaya + kuju" kanti registrisse 14.12.1994; kaubamärgi õiguskaitse tekkis tagasiulatuvalt alates registreerimistaotluse saabumise kuupäevast 02.02.1993. 26.10.1994 tunnustas kostja alates 06. 10.1994 VAO Sojuzplodoimport prioriteetset valdamisõigust kaubamärgile "Stolichnaya + kuju". hageja kahjunõue kostja vastu, mis puudutab aega enne 28.04.1994, on aegunud; 26.04.1995 sõlmisid hageja ja kostja litsentsilepingu, millega hageja andis kostjale üheks aastaks all-litsentsi kaubamärgi "Stolichnaya + kuju" kasutamiseks. hageja kahju hüvitamise nõude hilisem suurendamine ei ole lisandunud nõude osas aegunud.
61.Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et hagejal kui litsentsiaadil on õigus kostja vastu nõuet esitada. Nimetatud asjaolu tuvastamisel on maakohus õigesti lähtunud peamise tõendina kaubamärgiomaniku Spirits International B.V. kirjast (IV kd, tl 20-23), millest järeldub, et hagi esitamise aegne kaubamärgi omanik oli teadlik hagi esitamisest, leidis, et hagi esitamine on hageja kohustus ning keeldus ise selle esitamisest.
62.Kolleegium nõustub ka maakohtu seisukohaga, et vaidluses tuvastatud asjaolud ei võimalda teha järeldust, et 28.04.2004 esitatud hagi osas peaks kohaldama hea usu põhimõttest tulenevat nõude maksmapanemise keeldu. Kuivõrd tuvastatud ei ole, et
11(15)
pooltel oleks olnud kokkulepe nõudest loobumise kohta, ei ole hageja kohtusse pöördumine ja kahjunõude esitamine hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja pahameel, et hageja jättis oma õiguse kohtusse pöörduda pikka aega kasutamata, ei ole põhjendatud, kuna üldjuhul ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada.
63.Samuti jagab ringkonnakohus delikti koosseisu tuvastamist puudutavaid maakohtu seisukohti.
64.Maakohus tõlgendas ja kohaldas õigesti enne 01.05.2004 kehtinud kaubamärgiseaduse (edaspidi varasema KaMS) § 36. Maakohus on oma otsuses leidnud, et varasema KaMS § 36 lg 1 p 2 ja lg-t 2 koosmõjus grammatiliselt tõlgendades läheb kaubamärgiomaniku keeldumisel hagi esitamisest selle nõude esitamise õigus üle litsentsiaadile, kui litsentsileping ei sätesta teisiti. Tegemist on legaaltsessiooniga. Seega saab litsentsiaat nõuda ka kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu ja seetõttu pole oluline, millal litsentsiaat kui juriidiline isik registrisse kanti või millal litsentsileping tema suhtes jõustus.
65.Ebaõige on kostja seisukoht, et hagejal ei saanud tekkida litsentsisaaja õigusi enne kaubamärgi registreerimist 14.12.1994. Varasema KaMS § 21 kohaselt võib kaubamärgivaldaja (litsentsiaar) litsentsilepingu alusel anda kaubamärgi kasutamise õiguse teisele isikule/teistele isikutele (litsentsiaadile/litsentsiaatidele). Kaubamärgiseadusest ei tulene, et isik, kes esitas kaubamärgi registreerimiseks taotluse Patendiametile, ei saanud sõlmida litsentsilepingut enne kaubamärgi registris registreerimist.
66.Maakohtu põhjendused nende asjaolude tuvastamisel ja hinnang tõenditele on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne ning kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või kujundada nende pinnalt maakohtu otsustusele vastupidist seisukohta. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.
67.Hageja on esitanud kahju hüvitamiseks kolm nõuet. Esimese nõude olemasolu ja suuruse põhjendamisel on hageja viidanud 26.04.1995 sõlmitud litsentsilepingus sisalduvale kokkuleppele nn esimese litsentsitasu kohta, mille suurus oli 880 000 krooni aastas. Teise nõude olemasolu ja suurust põhjendab hageja 26.04.1995 sõlmitud litsentsilepingus oleva nn järgneva litsentsitasu kokkuleppega ning kolmandat nõuet asjaoluga, et kui kostja oleks hankinud kaubamärgi kasutamiseks loa, oleks hageja saanud all-litsentsitasu ning võinud sellelt teenida intressi.
68.Varasema KaMS § 34 kohaselt võetakse kaubamärgiomanikule või litsentsiaadile tekitatud kahju suuruse arvutamise aluseks tulu, mida ta oleks saanud kaubamärgi normaalsel kasutamisel. Riigikohus on 20. 06.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-07 leidnud, et saamata jäänud tulu on tasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuse tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt peab kahju olemasolu ja suurust tõendama kahjustatud isik. Intellektuaalomandi õiguste rikkumise korral on kahju täpse suuruse kindlakstegemine komplitseeritud. Sellises olukorras vastab seaduse mõttele hageja lähtumine kahju olemasolu ja suuruse põhjendamisel all-litsentsitasust, mida kostja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa kaubamärgi kasutamiseks.
69.Kuna hageja nõude puhul on tegemist lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega, tähendab see, et poolte vahel 26.04.1995 sõlmitud litsentsileping saab olla vaidluse lahendamisel orientiiriks üksnes kahju hüvise suuruse kaudsel kindlaksmääramisel. Sõlmitud lepingust ei saa (erinevalt kostja seisukohast) lähtuda ühegi tähtaja arvutamisel ega (erinevalt hageja seisukohast) esitatud nõuete omavahelisel seostamisel.
12(15)
70.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
71.Aegumist silmas pidades saab kostja kahjutekitav tegevus vaidluses tähtsust omada alates 28.04.1994, s.t päevast, millest arvates nõue ei ole aegunud. Kahjutekitava tegevuse lõpuks loeb hageja litsentsilepingu sõlmimist 26.04.1995. Maakohus on oma otsuses märkinud, et kohus tugineb saamata jäänud tulu kindlakstegemisel arhiivist välja nõutud toodanguaruannetele ega arvesta turustatud koguseid. Kostja 1995. aasta toodangu aruannetega on tõendatud, et 1995. aastal tootis hageja viina märgiga "Stolichnaya vodka" ainult kolmandas ja neljandas kvartalis. Tõendist nähtub, et 1995. aasta jaanuarist kuni 26.04.1995 kostja hageja õigusi viina tootmisega ei rikkunud. Seega tuvastas maakohus, et 1995. aasta esimesel poolaastal kostja hageja õigusi ei rikkunud. Samuti on maakohus otsuses tuvastanud, et 26.10.1994 protokolliga (I kd, tlk 57-60) on tõendatud, et 26.10.1994 arutati kostja ja kaubamärgiomaniku vahel toimunud kohtumisel kostja õigust kaubamärki kasutada ning protokolli p-st 1 nähtub, et kostja kasutas vaidlusalust kaubamärki ajavahemikul 20.08.1991 kuni 06.10.1994. Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega tuleneb maakohtu tuvastatud ja hageja poolt vaidlustamata asjaolust "et kostja kasutas kaubamärki kuni 06.10.1994. ", kaubamärgi tegeliku kasutamise aeg.
72.Eeltoodu alusel saab hageja kahju hüvitamist nõuda kaubamärgi loata kasutamise eest ajavahemikul 28.04.1994 kuni 06.10.1994.
73.Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus esimese nõude puhul maakohtu järeldustega kahju suuruse osas. 26.04.1995 litsentsilepingu p 6.1 kohaselt oli üheaastase lepingu nn esimese litsentsitasu suuruseks 880 000 krooni. Hageja soovis esimeste litsentsitasude mittelaekumise eest 1993 ja 1994 aastal kokku 1 760 000 krooni. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja nõue on kostja tegevuse osas kuni 28.04.1994 aegunud, on hageja nõue põhjendatud pooles osas, so 880 000 krooni. Ringkonnakohtu arvates tuleb nn esimese litsentsitasu saamatajäämisest tingitud kahju suuruse arvestamisel lähtuda proportsionaalselt ajast, mil kostja kaubamärki kasutas. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest tuleneb, et kostja kasutas vaidlusalust kaubamärki ajavahemikul, mille eest hagejal on õigus kahju hüvitamist nõuda, 162 päeva (28.04.1994-06.10.1994). Seega on põhjendatud nn esimese litsentsitasu saamatajäämisest tingitud kahju hüvitamiseks välja mõista 390 575 krooni (880 000 : 365 x 162).
74.Teise nõude osas nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastatud varalise kahju suurusega nn järgnevate litsentsitasude osas. Maakohus tugines saamata jäänud tulu kindlakstegemisel arhiivist välja nõutud toodangu aruannetele ega arvestanud turustatud koguseid. Pooled neid andmeid vaidlustanud ei ole. Kuivõrd sõlmitud litsentsilepingule saab tugineda vaid oletusliku kahju suuruse arvestuse tegemisel, ei pea paika kostja seisukoht, et kahju hüvitisest tuleks teha mahaarvestusi silmas pidades 26.04.1995 sõlmitud litsentsilepingus ettenähtud tasu maksmise tähtaegu, samuti lepingus ette nähtud võimalusi teha litsentsisaajal kinnipidamisi mahahindlusena. Seega on põhjendatud nn järgnevate litsentsitasu saamatajäämisest tingitud kahju hüvitamiseks välja mõista 517 248 krooni.
75.Kolmanda nõudena soovib hageja intresse rahalt, mida ta ei saanud tulutoovalt kasutada, seisuga kuni 31.12.2003. TsK § 222 lg 1 ja varasema KaMS § 36 lg 1 p 2 alusel on hagejal õigus nõuda saamata jäänud tuluna ka tulu, mida ta oleks saanud, kui kostja ei oleks loata kaubamärki kasutanud ja oleks tasunud all-litsentsitasud. Hageja lähtub intressi summa arvutamisel Eesti Panga kroonilaenu intressi määrast, mida ringkonnakohus ei loe põhjendatuks. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et ta oleks raha kasutamisel sellist intressi saanud. Hageja tugineb oma nõude Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr III13(15)
2/1-36/94, kuid selles asjas mõeldi saamata jäänud tulu all võimalikku hoiuse intressi (mitte laenuintressi), mida hageja oleks pangast saanud, kui kostja oleks kohustust täitnud.
76.Samas võib eeldada, et ettevõtja hoiab raha, mida ta muul moel tulusamalt ei kasuta, siiski pangas. All-litsentsitasudena saadud raha oleks pangas hoiustatuna teeninud hoiuseintressi ja selle saamata jäämist võib pidada hageja kahjuks.
77.Hageja esitas tabelid alternatiivsena ka hoiuseintressi alusel arvutatud kahju suuruse kohta (Ringkonnakohtule 04.01.2010 esitatud avalduse Lisa 3). Nimetatud tabelit tuleb korrigeerida nn esimeselt litsentsitasult arvutatud hoiuseintressi osas, eelkõige seetõttu, et ringkonnakohus luges põhjendatud kahju suuruseks esimese litsentsitasu osas vaid 390 575 krooni, tabelis aluseks võetud 880 000 krooni asemel. 1994. aasta 248 päeva kohta käiv protsendimäär on 7,90 %. Seega oleks intressisumma 1994. aasta eest 30 855,43 krooni. Põhisumma pluss juurdetulnud intressisumma on summaks, millelt järgmisel aastal on võimalik teenida intressi jne. Eeltoodu alusel on nn esimeselt litsentsitasult hoiuseintress lähtudes hageja tabelis toodud intressimääradest aastas ajavahemikus 28.04.1994 – 31.12.2003 Eesti kroonides järgmine: Aasta
78.Ringkonnakohus nõustub hageja poolt nn järgnevatelt litsentsitasudelt arvutatud hoiuseintressi tabelis toodud summadega, kuid ei nõustu tehtud järeldusega intressisummade kohta. Hageja on liitnud intressisummadele ka algsumma, millelt intressid on arvutatud. Algsumma 517 248 krooni kuulub hagejale väljamõistmisele teise nõude alusel ja seda ei saa uuesti liita intressisummale. Intressisummad kokku ajavahemikus 1995 - 2003, mida hageja oleks võinud teenida hoiustades nn järgnevaid litsentsitasusid pangas, on 441 292,88 krooni.
79.Seega kokku on hageja kahju, mida ta oleks võinud intressidena teenida 831 693,91 krooni ( 390 401,03 + 441 292,88 ).
80.Ringkonnakohtus esitas hageja esmakordselt ka viivisenõude, põhjendades seda asjaoluga, et tsiviilasja menetlus on veninud erakordselt pikaks ja kostja ei ole hagi omaks võtnud. Hageja palub raha maksmisega viivitamise eest välja mõista kostjalt viivist kokku 1 481 104,43 krooni. Hageja leiab, et tal on õigus viivisenõue esitada TsMS § 376 lg 4 p 2 alusel. Kostja vaidles viivisenõude esitamisele vastu, leidis, et hagejal puudub õigus viivisenõude esitamiseks käesolevas menetluses ja sel põhjusel ei tuleks seda nõuet menetleda.
81.Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga viivisenõude menetlemise osas. Tegemist ei ole viivise suurendamisega, sest hageja ei ole viivise nõuet esimese astme kohtule üldse esitanud. Kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda menetleda uut nõuet 14(15)
apellatsiooniastmes, samuti muuta nõuet ilma kostja nõusolekuta. TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõude suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Viivisenõude esitamist ei saa pidada ei põhiega kõrvalnõude suurendamiseks või laiendamiseks. Tegemist on iseseisva kõrvalnõudega, mida hageja pole varem esitanud. Seega tuleb hageja apellatsioonimenetluses esitatud viivisenõue jätta läbi vaatamata.
82.Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele kokku summas 1 739 516,91 krooni ( 390 575 + 517 248 + 831 693,91 ).
83.TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hageja esitas nõude 16 483 942 krooni väljamõistmiseks, millest rahuldamisele kuulub 1 739 516,91 krooni, so hagi rahuldatakse 11 % ulatuses. Seega tuleb kõik kohtukulud jätta 11 % ulatuses kostja ja 89 % ulatuses hageja kanda. Hageja on tasunud riigilõivu 824 198 krooni ja tõendi hankimise kulu 29 205 krooni, kostja on tasunud riigilõivu 115 750 krooni. Hageja ja kostja on kandnud õigusabikulu mõlemad üle 300 000 krooni. Ringkonnakohus peab arvestades asja keerukust, selle ettevalmistamiseks kulunud aega ning kohtuistungite kestvust mõlema poole põhjendatud õigusabikulu suuruseks 300 000 krooni. Seega on jaotamisele kuuluvad menetluskulud kokku 1 569 153 krooni, millest hageja on kandnud 1 153 403 krooni ja kostja 415 750 krooni. Vastavalt hagi rahuldamise ulatusele peab hageja kandma 1 396 546 krooni ja kostja 172 607 krooni. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista kohtukuluna 243 143 krooni.
G. Kivinurm
M. Klaar
U. Loonurm
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.