lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-1-140-09

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 06.01.2010

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-140-09
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
06.01.2010
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2359
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsK § 464 lg 1HMS § 51 lg 1Haldusakti mõisteHMS § 60 lg 2Kehtivuse sisuTsK § 448 lg 1TsMS § 149 lg 4Kautsjoni tasumine ja tagastamineTsMS § 688 lg 4Kassatsioonkaebuse läbivaatamise ulatusTsMS § 692 lg 2Kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise alusedVÕSRS § 22 lg 1Kahju õigusvastane tekitamine

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (6)

lahend.ee
2-16-2136/18Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja23.12.20162-11-30515/46Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium15.02.20162-12-21865/68Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium06.03.20152-12-21865/45Pärnu Maakohus Paide kohtumaja12.07.20132-10-43748/15Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja31.01.20113-2-1-55-10Riigikohus16.06.2010

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev

RESOLUTSIOON

Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-140-09 Tartu, 6. jaanuar 2010. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu A. P hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) vastu kahjuhüvitise saamiseks Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-0620996 A. P kassatsioonkaebus 36 449 krooni 55 senti Hageja A. P (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Olev Kuklase Kostja Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) 7. detsember 2009. a, kirjalik menetlus

1.Muuta Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2009. a otsust tsiviilasjas nr 2-06-20996 osaliselt õigusliku põhjenduse osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.A. P (hageja) esitas 7. augustil 2006. a Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) (kostja) vastu, milles palus kostjalt kutsehaigusest tingitud töövõimetuse tõttu välja mõista kahjuhüvitise 4049 krooni 95 senti kuus alates 1. märtsist 2005 kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Hageja palus samuti tunnistada kehtetuks Tartu Pensioniameti 9. märtsi 2005. a otsuse (edaspidi pensioniameti otsus). Hagiavalduse kohaselt maksti hagejale tervisekahjustuse hüvitist 4049 krooni 95 senti kuus Põlvamaa Pensioniameti direktori 14. septembri 1999. a otsuse alusel. Pensioniameti otsusega tunnistati viidatud varasem otsus alates 1. märtsist 2005. a kehtetuks. Hageja leiab, et kostjal ei olnud alust talle määratud tervisekahjustuse hüvitist vähendada. Ka ei ole pensioniameti otsusest võimalik aru saada, kuidas ja milliste andmete alusel on hageja keskmine sissetulek arvutatud. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord" (edaspidi ajutine kord) p 11 järgi võetakse kahjuhüvitise arvutamisel aluseks töövigastusele või töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine sissetulek. Kutsehaiguse korral võib kannatanu soovil hüvitise arvutamise aluseks võtta haiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise sissetuleku. Ajutise korra p 12 alusel jäetakse keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel kuud, mille kestel töötaja haiguse, vallandamise või seaduses ettenähtud muude töölt vabastamise juhtude tõttu tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi, kannatanu soovil arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud kuudega. Hüvitise arvutamise aluseks võeti varem õigesti aastad 1991-1992, millal hageja

viimati töötas täieliku tööajaga ja millal kujunes välja hageja kutsehaigus. Kostja lähtus hüvitise ümberarvutamisel valesti aastatest 1995-1996. Pensioniameti otsus on vastuolus ka hageja õiguspärase ootusega, et tema kohta tehtud riigi haldusorgani otsus on õige. Kohtuistungil esitatud hageja täiendava seisukoha järgi kaotas hüvitise arvutamisel aluseks võetud ajutine kord 1. juulil 2002. a kehtivuse ning seega tuleks hagejale kahju hüvitamisel lähtuda võlaõigusseaduse sätetest.

2.Kostja ei tunnistanud hagi. Ta selgitas, et Põlvamaa Pensioniamet võttis otsuse tegemisel ekslikult aluseks hageja töötasu ajavahemikul 1. aprill 1990 kuni 31. märts 1991. Tulenevalt ajutisest korrast võeti hüvitise ümberarvutamisel aluseks hageja tervist kahjustanud tööalal töötamise lõpetamisele eelnenud 12 täieliku tööajaga töötatud kuu töötasu, s.o töötasu aastatel 1995-1996. Hageja jätkas töötamist tervistkahjustaval tööl lüpsjana ka pärast üldhaigestumise tõttu invaliidsuse kindlakstegemist, s.o kuni 1. maini 1996. Hagejale määratud hüvitist ei tule alates 1. märtsist 2005 välja maksta, sest hageja kaotatud töötasu, mida kostja arvestas olemasolevate andmete alusel, on väiksem kutsealase töövõime kaotusele vastavast töövõimetuspensionist. Pensioniameti direktori õigus lõpetada hüvitise maksmine või hüvitis ümber arvutada, on sätestatud Sotsiaalkindlustusameti käskkirjadega.
3.Tartu Maakohus jättis 16. oktoobri 2008. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg 1 järgi asjas kohaldada ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. Kahju põhjustanud tegu tehti enne võlaõigusseaduse jõustumist. Hageja kutsehaigus diagnoositi 1999. aastal ning selle põhjustas SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla tõendi ja Kutsehaiguste Kliiniku teatise kohaselt töötamine lüpsja-karjatalitajana, lüpsjana ning brigadir-lüpsjana aastatel 1971-1996. TsK § 464 lg 1 järgi tuleb tööandja süül tekitatud tervisekahjustuse tõttu kannatanule tekkinud kahju hüvitada osas, mis ületab talle makstava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Kostja tugines hageja hüvitise ümberarvutamisel õigesti ajutisele korrale, mis kehtis hagejale kahju põhjustamise ajal. Ajutine kord kaotas kehtivuse võlaõigusseaduse jõustumisel 1. juulil 2002, sest kõik kahju hüvitamise juhtumid sätestati võlaõigusseaduses. Ka praegu võib kohaldada hüvitatava kahju suuruse arvutamisel ajutise korra üldisi põhimõtteid (eriti sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju puudutavas osas, kui kannatanu ei tõenda, et kahju on suurem, või kahju hüvitama kohustatud isik ei tõenda, et kahju on väiksem). Perearst Valentina Kesperi vastusest järelepärimisele nähtub, et hagejal tuvastati 1999. aastal kutsehaigusena füüsilise ülekoormuse haigus ning kaasneva haigusena bronhiaalastma. Perearsti koostatud hageja terviseseisundi kirjelduse kohaselt pöördus hageja tervise halvenemise tõttu esimest korda arsti poole lüpsjana töötamisel 1986. aastal ning kutsehaigus oli suures osas välja kujunenud juba aastatel 1991-1992. See, kas hageja järgis perearsti soovitust leida juba viidatud aastatel endale teine töö või töötada osalise tööajaga kergemal tööl, on tõendamata. Hageja poolt Tööinspektsioonile esitatud töötingimuste kirjeldusest ja tööiseloomustusest aastatel 1982-1996, samuti töötasu

arvestusest, nähtub, et hageja tegi kuni töötamise lõpetamiseni lüpsja tööd. Kutsehaiguste Kliiniku koostatud hageja haigusloo epikriisi järgi suunas perearst hageja esimest korda uuringutele kutsehaiguse selgitamiseks 1999. aastal. Haigusprotsessi dünaamika ilmnes alates 1989. aastast, erialane töö on keelatud alates kutsehaiguse diagnoosimisest 1999. aastal. Kui perearst leidis, et kutsehaigus on välja kujunenud juba aastatel 1991-1992, tekib küsimus, miks ei suunatud hagejat juba sel ajal uuringutele. Meditsiinidokumentidest ei nähtu, et hagejale oleks tehtud töökorralduse suhtes ettekirjutusi enne kutsehaiguse diagnoosimist. Perearst Hepp Nigoli tõendist (väljavõte hageja ambulatoorsest kaardist) nähtub, et hagejal on alates 1987. aastast diagnoositud krooniline bronhiit, 1988. aastast allergiline kontaktdermatiit ning 1994. aastal on kopsuarst kinnitanud astma diagnoosi. Kaebused liigeste ja kaela kohta on esitatud alates 1989. aastast. 2002. aastal on hagejale tehtud põlveliigeste artroskoopiline operatsioon. 1999. aastal viibis hageja Kutsehaiguste Kliinikus, kus tal diagnoositi kutsehaigusena füüsilise ülekoormuse haigus. Kostja võttis hagejale hüvitatava kahju suuruse määramisel aluseks Tilsi Põllumajandusühistu töötasu arvestuse raamatu andmed hageja töötasu kohta aastatel 1995-1996. Hüvitise määramise toimikust nähtub, et pensioniamet pöördus korduvalt nii hageja kui ka tema viimase tööandja poole, et saada andmeid hageja töötasu kohta enne töötamise lõpetamist. Hageja ei ole esitanud tõendeid asjaolude kohta, mis võimaldaks rakendada ajutise korra p-s 12 sätestatud võimalust jätta keskmise kuusissetuleku arvestusest välja ja asendada vahetult eelnenud kuudega kuud, mille kestel ta haiguse tõttu ei töötanud. Uuritud tõenditest tulenevalt ei saa järeldada, et kahjuhüvitise arvutamisel tuleks aluseks võtta hageja sissetulek aastatel 1991-1992, mille põhjal arvutati hüvitist kuni 2005. aasta märtsini. Ka võlaõigusseaduse § 130 näeb hüvitatava kahjuna muu hulgas ette tervisekahjustusega seotud sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju, samuti kahjustatud isikule kahjustamisest tekkinud kulude hüvitamise. Sissetulekute vähenemine ja majanduslike võimaluste halvenemine peab aga olema seotud kannatanu tervisekahjustusega, mis on kahju hüvitamise nõude aluseks. Kui hageja sissetulek oli enne töötamise lõpetamist tervist kahjustavates töötingimustes vähenenud muudel põhjustel, mitte tervisekahjustuse tõttu, siis ei saa seda sissetuleku vähenemist lugeda kostja hüvitatava kahju hulka. Seega siis, kui lähtuda võlaõigusseaduse kahju hüvitamise põhimõtetest, ei ole tõendatud, et kui hagejal ei esineks kutsehaigust, oleks tal võimalik teenida kuus 4050 krooni, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab. Maakohus ei ole pädev läbi vaatama hageja nõuet tühistada pensioniameti otsus, kuid saab seda hinnata kui tõendit. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane, sest selle tegemise ajal ei olnud alust maksta hagejale hüvitist. Tulenevalt Sotsiaalkindlustusameti direktori 8. juuni 1995. a ja Sotsiaalkindlustusameti peadirektori 29. juuni 2004. a käskkirjadega kinnitatud juhenditest oli Tartu Pensioniametil õigus varem alusetult määratud hüvitise maksmine lõpetada.

4.Pooled esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotamise osas.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5.Tartu Ringkonnakohus jättis 12. juuni 2009. a otsusega poolte apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega jättis menetluskulud maakohtus poolte endi kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Pensioniameti otsus on kehtiv haldusakt, mida ei ole vaidlustatud. Üldkohtul puudub pädevus haldusorgani otsuseid tühistada. Maakohus tuvastas õigesti, et pensioniameti otsus on õiguspärane ja et asjas tuleb kohaldada ajutist korda, sest tervisekahjustusega tekkinud kahju hüvitamise kohustus tekkis enne võlaõigusseaduse jõustumist. Hüvitise arvutamisel on õigesti aluseks võetud pensioniameti otsuses märgitud hageja töötasu andmed. Aluseks ei saanud võtta aega, millal kutsehaiguse tunnused tegelikult välja kujunesid. Kostja esitatud tõenditest nähtub, millise ajavahemiku kohta olid kostja käsutuses tõendid hageja sissetuleku kohta. Asjas ei vaielda selle üle, et hageja lõpetas töötamise 1. mail 1996. Kuna kostjal ei olnud andmeid hageja töötamise kohta 1999. aastal, millal diagnoositi kutsehaigus, siis ei saanud neid otsuse tegemisel aluseks võtta. Hageja üldhaigestumine 1994. a ei mõjutanud kutsehaiguse diagnoosimisega 1999. a määratud hüvitise suurust. Seadusest ei tulene kahju hüvitamise tähtaega. Seega sõltus tähtpäeva saabumine kutsehaiguse diagnoosimise ajast.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6.Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohus leidis vääralt, et pensioniameti otsus on haldusakt. See otsus on eraõiguslikust suhtest tekkinud kahju hüvitamise kindlaksmääramise otsus, mille lahendamine on üldkohtu pädevuses. Hageja esitas 14. aprillil 2005. a Tartu Halduskohtule kaebuse selle otsuse tühistamiseks. Halduskohus lõpetas 21. detsembri 2005. a määrusega haldusasja menetluse pädevuse puudumise tõttu. Väär on ka ringkonnakohtu seisukoht, et asjas kohaldub ajutine kord. Riigikohus on selgitanud, et ajutine kord on alates võlaõigusseaduse jõustumisest kehtetu. Kuigi hagejale põhjustati kahju enne võlaõigusseaduse jõustumist, ei saanud kostja teha pärast 1. juulit 2002 ajutisele korrale tuginedes hüvitise ümberarvutamise otsust. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsK § 464 lg-t 1 ja teisi tsiviilkoodeksi kahju hüvitamise sätteid. Tähelepanuta on jäänud tsiviilkoodeksis sätestatud kahju hüvitamise eesmärk. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kahjuhüvitise kindlaksmääramisel lähtuti pensioniameti otsuses õigesti hageja töötasu andmetest aastatel 1995-1996. Asjas ei ole olulist tähtsust sellel, millal hageja suunati uuringutele ja millal kutsehaigus diagnoositi, oluline on see, et kutsehaigus kujunes välja aastatel 1991-1992. Kohtud on rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ei selgitanud, miks nad ei pidanud perearsti tõendit usaldusväärseks ning miks tuleb asjas lähtuda kutsehaiguse väljakujunemise alguse määramisel uuringutele suunamise ja/või kutsehaiguse diagnoosimise ajast. Hageja on tõendanud, et tema kutsehaigus kujunes välja juba varem. Meelevaldne on maakohtu järeldus, et hageja tegi kuni

töötamise lõpetamiseni 1996. aastal endist tööd. Pärast kutsehaiguse väljakujunemist aastatel 19911992 jäi hageja formaalselt tööle lüpsjana, kuid tegelikult tegi ta brigadiri tööd.

7.Vastuses kassatsioonkaebusele peab kostja kaebust põhjendamatuks ja nõustub ringkonnakohtu otsuses toodud seisukohtadega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
9.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et pensioniameti otsus on haldusakt, mille tühistamine on hageja nõude lahendamise eelduseks. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt mõistetakse haldusakti all haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldust, otsust, ettekirjutust, käskkirja või muud õigusakti. Kuna pensioniameti otsusega ei reguleerita avalik-õiguslikku suhet, vaid eraõiguslikku kahju hüvitamise kohustust, siis ei ole see otsus haldusaktiks HMS § 51 lg 1 järgi ja ei ole kohustuslik pooltele jt isikutele HMS § 60 lg 2 esimese lause järgi. Riigikohus on
19.detsembril 2005. a haldusasjas nr 3-3-1-64-05 tehtud määruse p-des 10 ja 11 selgitanud, et vaidlused tervise kahjustamisega tekitatud kahju eest mõistetava hüvitise suuruse üle tuleb lahendada üldkohtus sõltumata sellest, kas hüvitise maksjaks on tööandja või sotsiaalkindlustusorgan. Kolleegium selgitab, et pensioniameti otsus ei takistaks iseenesest hagi rahuldamist, kui see otsus on sisuliselt ebaõige, st kui riik on kohaldanud TsK ja ajutise korra sätteid vääralt. Kuigi ringkonnakohus luges pensioniameti otsust ekslikult haldusaktiks, ei toonud see kaasa ebaõiget kohtuotsust, sest nii maakohus kui ka ringkonnakohus hindasid pensioniameti otsuse sisulist õiguspärasust.
10.Hageja heidab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule põhjendamatult ette ajutise korra kohaldamist. VÕSRS § 22 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. Riigikohus on varem leidnud, et ajutine kord kui seadusest madalama õigusjõuga õigusakt kaotas oma kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulil 2002 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17), ning selgitanud, et ajutine kord kehtib siiski tegude kohta, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist, kuid tegude kohta, mis pandi toime pärast 1. juulit 2002, ajutine kord ei kehti (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 13). Kuna praeguses asjas on kahju väidetavalt põhjustanud tegu tehtud enne 1. juulit 2002, on kohtud õigesti kohaldanud TsK sätteid ning ajutist korda. Ekslik on hageja seisukoht, et ajutisele korrale ei saanud tugineda seetõttu, et pensioniameti otsus tehti pärast 1. juulit 2002. a. Ka on hageja oma väidetes vastuoluline, leides üheltpoolt, et ajutine kord ei kohaldu, kuid nõudes samas hüvitist, mis tuleks arvutada ajutise korra järgi.
11.Kohtute järeldus, et hageja kahjuhüvitise arvutamisel on põhjendatud aluseks võtta pensioniameti

otsuses märgitud töötasu andmed (töötasu ajavahemikus 1995-1996), põhineb asjas esitatud tõenditele antud hinnangul. Kohtud lugesid tõendatuks, et hageja töötas ajavahemikul 1982-1996 lüpsjana ning kutsehaigus kujunes välja lüpsjana töötamisel kuni 1996. aastani. Pärast 1996. aastat hageja enam ei töötanud ning hageja kutsehaigus tuvastati 1999. aastal. Kohtute hinnangul ei ole hageja tõendanud, et hüvitise arvutamisel tulnuks aluseks võtta hageja sissetulek aastatel 1991-1992. TsMS § 688 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohtul pädevust hinnata seda, kas alama astme kohus on asjaolusid õigesti tuvastanud, ning tuvastada ise hagi aluseks olevaid asjaolusid.

12.Põhjendamatu ja paljasõnaline on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis asja lahendamisel tähelepanuta TsK-is sätestatud kahju hüvitamise eesmärgi. TsK § 448 lg-s 1 sätestatud kahju täies ulatuse hüvitamise põhimõtte kohaselt tuli hageja asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud. TsK § 464 lg 1 järgi tuli kostja süül tekitatud tervisekahjustuse tõttu hagejale tekkinud kahju hüvitada osas, mis ületas talle makstava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Samad põhimõtted on sätestatud ajutise korra p-s 2. Tsiviilkoodeksis kehtestatud tervisekahju hüvitamise põhimõtteid on Riigikohus selgitanud 31. oktoobril 2002. a tsiviilasjas nr 3-2-1-109-02 tehtud otsuse p-s 8, märkides ühtlasi, et seaduses sätestatud sellekohaseid põhimõtteid ei ole ajutise korraga muudetud. Kohtute järeldused on eespool viidatud sätetega kooskõlas.
13.Kolleegium juhib lisaks tähelepanu 13. jaanuaril 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08 tehtud otsuse p-s 13 väljendatud seisukohale, et kahju ulatuse kindlaksmääramisel võib hageja tõendada, et tema kahju on suurem, ning kostja võib tõendada, et hageja kahju on väiksem, kui oleks ajutise korra järgi arvutatav hageja kahju. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et tema kahju on suurem, kui ajutise korra alusel 1995.-1996. aasta töötasu andmetele tuginedes arvutatud kahju.
14.Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.