2-06-17082/27 - Intellektuaalse omandi kaitse - Intellektuaalse omandi kaitse - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Vastava metoodika kohaselt saavad raadioorganisatsioonid ise reguleerida fonogrammidelt või nende koopiatelt edastatava muusika osakaalu ja sellest tulenevalt ka tasumisele kuuluva tasu suurust. ERL ei ole olnud selliste tasumäärade ja arvestamise alustega nõus, vaid on ise välja pakkunud tasumäärad alates 0,5% - 2,5% (alates 2009.aastast) iga kommertsraadiojaama aasta reklaamikäibest. Kuivõrd AutÕS-st tulenev tasu peab olema õiglane eelkõige autoritele ja autoriõigustega kaasnevate õiguste omajatele, ei saa ERL poolt pakutud tasumäär olla kuidagi õiglane esitajate ja fonogrammitootjate suhtes. Teiste Euroopa riikide praktika on niivõrd varieeruv, et ei võimalda teha mingeid konkreetsemaid järeldusi ega ole seetõttu Eesti suhtes kohaldatav. Alates 1992.aastast kuni 09.10.2003 (mil tühistati teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelise konventsiooniga - nn Rooma konventsiooniga - ühinemisel tehtud täielik reservatsioon konventsiooni art 12 kohaldamise suhtes) laienes õiglase tasu maksmise kohustus fonogrammide kasutamise eest raadios või televisioonis ainult kohalike (st Eesti Vabariigis registreeritud) fonogrammitootjate ja esitajate suhtes. Alates 2003.aasta lõpust laieneb aga õiglase tasu maksmise kohustus sisuliselt kõigi fonogrammitootjate ja esitajate suhtes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sellest tulenevalt palusid hagejad kohtul määrata kindlaks kostja poolt hagejatele tasumisele kuuluva tasu suurus ka ajavahemiku 1997-2003.a eest. Perioodi 19972003.a eest tasutava summa suurus peaks olema 20% summast, milline kuulub tasumisele kostja poolt alates 2004.aastast. Alternatiivselt pakkusid hagejad välja meetodi, millise põhimõtte rakendamist sooviksid alates metoodika kohta tehtavast osaotsuse jõustumisest. Minutitasu rakendamine, mille arvestus põhineks järgmistel kriteeriumidel: • raadioprogrammi kuulajate arv, • kuulajate arvul põhinev minutitasu tariif, • kasutatud fonogrammi kestus. On selge, et raadioprogrammil on erinevatel ajahetkedel erinev arv kuulajaid. Raadioprogramme kuulatakse rohkem hommikusel, päevasel ja õhtusel ajal, samas kui öisel ajal võib kuulajaskond olla väiksem. Samuti võib arv sõltuda nädalapäevast, pühadest. Sellest tulenevalt oleks mõttekas jagada kuulajate arv kategooriatesse. Sellise põhimõtte alusel on hagejatele AutÕS § 72 nimetatud tasu maksnud Eesti Raadio. Raadioprogrammi kuulajate arvu mingil ajaperioodil on võimalik välja selgitada uuringutega (nt EMOR uuring). Hagejatele teadaolevalt tellivadki raadioorganisatsioonid regulaarselt uuringuid oma programmide kuulajate arvu kohta, mistõttu selles osas ei peaks läbi viima ühtegi täiendavat uuringut ega kandma täiendavaid kulutusi. Selline uuring ei pea samuti toimuma igakuiselt, vaid näiteks kvartaalselt või üks kord aastas ning vastavad andmed võetakse aluseks minutitasu arvestamisel kuni nende muutumiseni (uue uuringu tulemuste saamiseni).

vältimiseks, sest kostja peab tasuma korraga ära õiglase tasu ka eelnevate perioodide eest, ei ole põhjendatud. Õiglase tasu maksmise kohustus on seadusega sätestatud alates 1992.aastast. Kostjal oli võimalus hoida ära olukord, kus tasu tuleb maksta eelnevate aastate eest korraga, tasudes õiglast tasu pidevalt. Kostja on seda võimalust ka osaliselt kasutanud. Enda äranägemisel tasu maksmine oleks hoidnud ära olukorra, kus hagejad nõuavad kogu tasu sisse korraga. Tasu määra kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et õiguste omaja poolt saadav tasu ei ületaks teose autorite poolt saadavat tasu. Teiste riikide vastavad tasumäärad ei ole kohtule siduvad. Eesti Vabariigis on lähtutud AutÕS põhimõttest, et õiguste omajad ja fonogrammide avalikkusele edastajad saavutavad kokkuleppe õiglase tasu osas lepingus ning riigipoolne tasumäärade ja arvestusmetoodika kehtestamine ei ole vajalik. Samas nähtub teiste riikide praktikast, et tasumäärad raadioprogrammides edastatavate fonogrammide eest jäävad alla 5% reklaamikäibest. Kostja on läbi oma katusorganisatsiooni nõustunud 2,5%-lise tasumääraga reklaamikäibest. Mõistlik on määratleda õiglase tasu suuruseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni 2,5% kostja reklaamitulust aastas. Muusika osakaalul põhinev arvestusmetoodika on kõige objektiivsemalt kohaldatav õiglase tasu arvestusmetoodika. Muusika osakaal on objektiivselt kontrollitav nii hageja kui ka kostja poolt, kostja on võimeline ise mõjutama muusika osakaalu suurust oma programmis. Arvestus, mis põhineb fonogrammide tegelikule kasutamisele, on kõige rohkem vastavuses õiglase tasu põhimõttega, sest õiguste omajad saavad tasu vastavalt sellele, kui palju nende poolt toodetud fonogramme tegelikult kasutatakse. Programmis kasutatavate fonogrammide ajalise kestvuse mõõtmiseks on kostjal vaja teha vaid ühekordne investeering. Kostja väited selle kohta, et selline investeering on ülemäära suur või vastava arvutiprogrammi koostamine võimatu, on paljasõnalised. Asjaolu, et Eesti Raadioga on sõlmitud leping just minutitasu arvestuse järgi, tõendab, et minutite arvestamine on tegelikkuses võimalik. Õiguste omajad on sellisel juhul koheldud võrdselt, kui kõikides ringhäälinguorganisatsioonides kohaldatakse nende suhtes ühtset arvestusmetoodikat. Kostja väited selle kohta, et tal puudub ülevaade oma kuulajaskonna suurusest, ei ole põhjendatud. Üldiselt on teada, et ringhäälinguorganisatsioonid peavad arvestust oma kuulajaskonna või vaatajaskonna üle (nn vaataja ja kuulaja reitingud), mida arvestatakse programmide koostamisel ja muu organisatsiooni tegevuse koordineerimisel. E-kirjavahetusest kostja katusorganisatsiooni ja hageja vahel nähtub, et muusikaprogrammi ja reklaami osakaal päeva lõikes on muutuv. Ka nimetatud kirjavahetus tõendab asjaolu, et kostja (ringhäälinguorganisatsioon) on teadlik oma kuulajaskonna suurusest ja selle jaotumisest. Seega on põhjendatud kohaldada minutitasu arvestuse metoodikat alates kohtuotsuse jõustumisest, mis annab kostjale piisavalt aega metoodika rakendamiseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks.

Kohtuotsusega määratud „20% arvestatud summast” on ebaselge ja tõlgendatav selliselt, et „arvestatud summaks” on tasu perioodi eest „1997.a kuni kohtuotsuse jõustumiseni” ning et nimetatud tasust kuulub hagejatele väljamaksmisele 20%. Seega kujuneks õiglaseks tasuks 20% kostja poolt kogu eelneva 10-aastase perioodi eest tasutud summast. Peaks puuduma vaidlus selles, et reklaamikäive 2007.a ei ole võrreldav reklaamikäibega eelnevatel aastatel ja eriti võrreldes 1997.aastaga. Mõlemad pooled olid ja jäid ka asja kohtulikul arutamisel seisukohale, et 2004.aastale eelnevate aastate eest kuuluks tasumisele 20% 2004.aasta tasu määrast. Selles osas on maakohtu otsus vastuolus menetlusosaliste ühtelangeva seisukoha ja sellekohase kokkuleppega. Kohus märgib otsuse põhjendavas osas, et kostja on ise nõustunud läbi oma katusorganisatsiooni tasumääraga 2,5% reklaamikäibest. Kostja ei ole ei iseseisvalt ega ka läbi ERL kunagi väitnud, et ta on nõus niisuguse tasumääraga kõigi aastate osas. Vastuses hagiavaldusele on esitatud ERL juhatuse poolt välja töötatud ja ERL kõigi liikmete õigusi ja võimalusi arvestav ettepanek, mille kohaselt oleks õiglane määrata tasu arvestamise aluseks olev protsendimäär astmelisena, kusjuures tasumäär 2,5% hakkaks kehtima alates 2008.a. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja ettepanekuga. Konkreetsed protsendimäärad ei olnud aga kohtuistungil üldse arutelu objektiks. Põhjendatud ei ole tasu arvestamise meetod, milline hakkaks kehtima arvates kohtuotsuse jõustumisest ja mis põhineks nn minutitasu arvestusel. Minutitasu kriteeriumiteks olid raadioprogrammi kuulajate arv, kuulajate arvul põhinev minutitasu, kasutatud fonogrammi kestus. Hagejad ei andnud selgitusi ega põhjendanud, millistel alustel on saadud kuulajate arvu erinevad kategooriad A, B ja C või millistel alustel on saadud minutitasu hinnad. Väide, et aluseks on võetud Eesti Raadioga sõlmitud lepingutingimused, ei ole võetav põhistustena, mis võimaldaks teha kohtul järeldust selle meetodi alusel arvutatava tasu õigluses. Kuna minutitasu meetodi konkreetsed kriteeriumid ja nende tuletamise alused ei olnud sisulise vaidluse esemeks, siis ei olnud kostjal võimalust ega ka põhjust neile kohtuistungil vastuväiteid esitada. Vaidlustatava otsuse tegemisel on kohus seega väljunud konkreetse nõude piiridest. Kohus ei ole analüüsinud ega teinud arvutust minutitasu meetodi konkreetsetel tingimustel kehtestamise rahalises väljenduses. Kostja poolt teostatud arvestuse kohaselt tuleks tal ühe raadiojaama pealt tasuda hagejatele 3 227 040 krooni, mis viie raadiojaama puhul teeb kokku üle 16 000 000 krooni aastas. Kostja deklareeritud reklaamikäive oli 2006.a ca 15 000 000 krooni, millest minutitasu alusel makstav tasu moodustaks 106,7% reklaamikäibest. Sisuliselt viiks minutitasu kehtestamine kostja tegevuse kohesele lõpetamisele. Kohus ei ole arvestanud ühtegi kostja vastuväidet minutitasu üleminekuga kaasnevate kulutuste osas ega põhjendanud nende arvestamata jätmist. Mistahes ringhäälinguorganisatsiooni suhtes ei või tasu iseenesest olla liiga koormav, samuti ei tohi see olla koormav tulenevalt tasu arvestamise ja maksmise uuele alusele üleminekuga kaasnevatest rahalistest kulutustest. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et reklaamikäibel põhinev arvestus ei ole mõlema poole poolt objektiivselt kontrollitav ning võib põhjustada edaspidiseid vaidlusi arvestuse aluseks võetavate arvandmete kohta. Reklaamikäive on raamatupidamisdokumentides kajastatav konkreetne näitaja, mis on kontrollitav ja objektiivne ning vastab raamatupidamist reguleerivatele õigusaktidele. Reklaamikäibe mõiste sisustamine ehk aluseks võetavad arvandmed on edasise vaidluse ja mitte osaotsuse sisu. Juhul aga, kui kohus asus seisukohale, et reklaamikäibe mõistet otsuses eraldi avada ei ole vaja, siis tähendab see seda, et sisuliselt ei ole meetodit ja selle sisuks olevaid kategooriaid vajagi üldse analüüsida. Kui kohus asus seisukohale, et mis tahes alternatiivmeetodi sisu ja kategooriaid ei ole meetodi määramisel vaja avada ja mõtestada, siis oleks tulnud asi lõpuni arutada ka väljamõistetavate summade osas ning vaheotsuse (sisuliselt osaotsuse) tegemine oleks kaotanud oma mõtte.

Viitega sellele, et õiglase tasu maksmise kohustus on seadusega sätestatud juba alates 1992.a, on kohus märkinud, et siis oli kostjal võimalus ära hoida olukord, kus tasu tuleb maksta eelnevate aastate eest korraga, tasudes õiglast tasu pidevalt. Kohtu seisukoht on vastuolus AutÕS § 72 lg 1 sisu ja mõttega ning selle rakendamise võimalustega praktikas. 26.07.1996 kuni 29.10.2004 kehtinud AutÕS § 72 redaktsioonid nägid ette, et teose esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada fonogrammi kasutajalt ühekordset tasu kaubanduslikul eesmärgil avaldatud fonogrammi raadios või televisioonis või muude tehniliste vahendite kaudu üldsusele edastamise eest. Nimetatud tasu pidi fonogrammi kasutaja maksma fonogrammitootjale, kes poole saadud tasust pidi maksma fonogrammile salvestatud teoste esitajatele, kui teoste esitajate ja fonogrammitootja kokkuleppega ei olnud ette nähtud teisiti. 29.10.2004 - 30.06.2006 kehtis AutÕS § 72 redaktsioon, mille lõike 1 kohaselt oli tasu saamise eelduseks nõude esitamine esitaja ja fonogrammitootja poolt ühiselt. Nimetatud redaktsioon sätestas sisuliselt eelmiste redaktsioonide mõtte ja sätte praktikas rakendamise põhimõtte selles, et tasu saamine eeldab vastava nõude esitamist, ehk siis fonogrammitootja pöördumist (hiljem ühiselt koos esitajatega) fonogramme kasutanud või kasutava ringhäälinguorganisatsiooni poole. ERL ja EFÜ alustasid läbirääkimisi õiglase tasu arvestamise alusesse puutuvalt 2001.a, kusjuures esitajatelt EFÜ tookord veel volitusi saanud ei olnud. Seega on teoreetiliselt alus rääkida nõude esitamisest alles 2001.a arvates. 24.03.2004 jõudsid ERL ja EFÜ kokkuleppele tasu arvestamise aluses, samuti muudes põhimõttelistes küsimustes, nagu näiteks kasutatud fonogrammide aruannete esitamises, maksete tasumise perioodides jms seonduvas. Vaidlusaluseks küsimuseks jäi tasu % suurus. Teoreetiliselt oleks võinud kostja hakata maksma tasu fonogrammide kasutamise eest varem, kuid siinjuures tuleb arvestada, et EFÜ registreeriti 14.04.1998 ja EEL 10.04.2000, ettepaneku läbirääkimisteks tegi EFÜ esimest korda alles 2001.a. ERL ja EFÜ vahel alustati läbirääkimisi õiglase tasu arvestamise aluses, milline oleks ühesugune kõigi Eestis tegutsevate ringhäälinguorganisatsioonide jaoks. Ühtne tasu arvestus- ja kogumissüsteem oli ka EFÜ huvides. EFÜ ei esitanud 2001.a nõuet kostja vastu, samuti ei olnud nõuet esitanud ükski fonogrammitootja ega ükski esitaja. EFÜ sai esitajate esindamiseks volitused tunduvalt hiljem kui 2001.a. Eestis ei olnud fonogrammitootjate ja esitajate kollektiivse esindamise organisatsioonid veel välja kujunenud, paralleelselt tegutses mitu fonogrammitootjaid ja esitajaid esindavat organisatsiooni ning seni, kuni nende omavahelised suhted, tegevuspiirkond ja volitused ei olnud paika pandud, puudus kõigil ringhäälinguorganisatsioonidel sisuliselt võimalus tasu maksta. Läbirääkimised selle üle, milline tasu on õiglane ning milline tasu arvestab nii tasu saajate kui ka tasu maksja õigusi ja huve, kestsid. Esmakordne nõue kostja vastu esitati sisuliselt hagi esitamisega kohtusse. Asjaolu, et alates 2006.a on kostja tasunud fonogrammide kasutamise eest tasu, tuleneb ERL sellekohasest juhendist ja läbirääkimiste venimisest, mistõttu ei jäänud ringhäälinguorganisatsioonid (sh kostja) enam ootama läbirääkimiste lõppemist. Kohus ei ole põhjendanud, miks peaks hagejate poolt saadav tasu olema võrdne autoritele makstava tasuga. Maailma praktikas on enamikel juhtudel autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatele makstav tasu madalam, võrreldes autoritele makstava tasuga, eelkõige tulenevalt sellest, et autoreid esindav ühing esindab tervet maailmarepertuaari tänu vastastikuste lepingute hästi arenenud võrgustikule. Reeglina on autorite poolt autorite ühingutelt saadav tasu nende ainus sissetulek loometegevuselt, kuid fonogrammitootjatel ja esitajatel on tavaliselt erinevad sissetulekuallikad ning lisaks sellele on fonogrammide edastamine samaaegselt ka otsene reklaam konkreetsele fonogrammile ja esitajatele. Fonogrammitootjad ja esitajad ühelt poolt ning ringhäälinguorganisatsioon teiselt poolt on võrdses seisundis, sest mõlemad pooled on eraõiguslikud ärilisel eesmärgil tegutsevad isikud. Autorid aga, seonduvalt nende poolt loodud teoste ja nende kasutamisega, jäävad

alati füüsilisteks isikuteks ehk siis autoriõiguste omajatega võrreldes on nad tunduvalt nõrgemal majanduslikul positsioonil. Viimase 10 aasta vältel on ringhäälinguorganisatsioonid maksnud Eesti Autorite Ühingu vahendusel teoste kasutamise eest tasu reklaamikäibest 4,5%. Seega peaks kohtuotsuse kohaselt tulevikku suunatuna olema kostja, olenemata meetodist ja teisendatuna, kohustatud tasuma mitte enam kui 4,5% oma reklaamikäibest. Kohus määras õiglase tasu arvestamise aluseks nn minutitasu metoodika, mis esialgsete arvestuste kohaselt kohustaks kostjat tasuma ca 1 600 000 krooni. Kohus on asunud seisukohale, et teiste riikide tasumäärad ei ole kohtule siduvad ning Eesti Vabariigis on lähtutud AutÕS põhimõttest, et õiguste omajad ja fonogrammide avalikkusele edastajad saavutavad kokkuleppe õiglase tasu osas ning riigipoolne tasumäärade ja arvestusmetoodika kehtestamine ei ole vajalik. Enamikes välisriikides eeldatakse poolte vastavat kokkulepet ning autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate puhul on neile makstav tasu ca 50% väiksem autoritele makstavast tasust. Kohus on märkinud, et reklaamikäibel ja muusika osakaalul põhinev arvestusmetoodika nõuab ilmselt kõige rohkem kulutuste tegemist mõlemale poolele ning toob kaasa kõige enam vaidlusi. Samas on kohus leidnud, et muusika osakaalul põhinev arvestusmetoodika on kohtu arvates kõige objektiivsemalt kohaldatav arvestusmetoodika. Seega on kohtuotsus vastuoluline. Kohtu seisukohaga selles, et muusika osakaal on objektiivselt kontrollitav nii hageja kui ka kostja poolt ning et kostja on ise võimeline mõjutama muusika osakaalu suurust programmis, ei saa nõustuda. Teoreetiliselt oleks kostjal võimalik mingil määral muusika osakaalu programmis mõjutada, kuid muusika osakaal iseenesest ei ole näitaja, mis määrab konkreetse programmi edukuse ja kuulatavuse. Ekslik on seisukoht nagu sõltuks raadiojaama edukus ja kuulatavus ning eraõigusliku ringhäälinguorganisatsiooni reklaamikäive eelkõige muusika kasutamisest ja selle osakaalust. Erinevused programmide kuulatavuses tekivad eeskätt sellistest muusikavälistest teguritest, nagu programmi ülesehitus, saatejuhid, turundus ja muud väiksemad tegurid, mis lõppastmes loovad raadiojaama identiteedi. Viidatud teguritel ei ole mingit seost hagejatega. Lisaks sellele on eetrimüügist saadav raha nn pöördvõrdelises suhtes muusikasse. Kõige kuulatavamad on hommikuprogrammid, mis sisaldavad endas kõige vähem muusikat, ning nende raames on eetriaja müük kõige tulutoovam. Samas on näiteks öine periood, kus enamikus raadiojaamades mängitakse vaid muusikat ja puudub igasugune sõnaline programm, praktiliselt olematu tuluga eetriaeg. Maakohtu arvates tõendab asjaolu, et Eesti Raadioga on sõlmitud leping just minutitasu arvestuse järgi, et minutite arvestamine tegelikkuses on võimalik. Vaidlus ei ole selles, kas minuteid on võimalik arvestada või mitte, küsimus on selles, kas ja millisel määral tooks see tasu maksjale kaasa täiendavaid kulutusi. Lisaks minutitele on nn minutitasu meetodil ka muud kriteeriumid, milliste rakendamine tooks samuti kaasa täiendavaid kulutusi, mis kõik kokku teevad tasu maksmise kostjale põhjendamatult koormavaks. Võrdlus Eesti Raadioga ei ole kohane ning kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kostja sellekohased vastuväited. EMOR uuringute (ja teiste analoogiliste uuringute) puhul on ja oleks tegemist sotsioloogiliste uuringutega, millised võiksid olla orientiirideks majandustegevuse analüüsimisel ja suunamisel, kuid need ei saa olla aluseks kohustusi põhistavate arvutuste tegemisel. Uuringu orienteeruv aastane maksumus on käesoleval ajal ca 50-60 000 krooni, millele lisandub käibemaks. EMOR uuringute edastamine kolmandatele isikutele ei ole võimalik. Eraõigusliku ringhäälinguorganisatsiooni tellitud uuringu puhul ei tohi unustada seda, et iga ringhäälinguorganisatsiooni suhtes on enamus teistest konkurendid, ning juhul, kui uuring juba tellida, siis kõigi eelduste kohaselt soovitakse selles saada statistilist ülevaadet/vastust lisaks kuulajatele ka täiendavatele, päevakajalistele küsimustele. Eesti

Raadio kui avalik-õigusliku institutsiooni puhul on uuringud aga avalik teave, seega vajadusel ka EFÜ poolt kontrollitav. Raadiojaama kuulatavus, so kuulajate arv, ei ole stabiilne suurus, ning eeldab, nagu ka hagejad ise on märkinud, kas siis kord kvartalis või üks kord aastas uue uuringu korraldamist. Kostjale ühelt poolt uuringute pideva korraldamise kohustuse panek ja teiselt poolt vajadus ka kostja huve silmas pidades lähtuda kuulajate arvu tegelikust suurusest, on vaieldamatult pidevalt koormavaks tegevuseks nii uuringute tellimise, tulemuste hagejaga kooskõlastamise kui ka uuringutega kostja jaoks kaasnevate rahaliste kulutuste mõttes. Nn minutitasu arvestuspõhimõtte ühe kriteeriumi väljaselgitamise võimatus, millisel omakorda peaks põhinema teine kriteerium (kuulajate arvul põhinev minutitasu), tingib alternatiivpõhimõttena hagejate poolt pakutud minutitasu rakendamise võimatuse. Avalik-õiguslik ja eraõiguslik ringhäälinguorganisatsioon ei ole võrreldavad. Eesti Raadios peetakse eraldi arvestust jaamade kaupa, mis olenevalt raadiojaamast on erinev. Need raadiojaamad, kus on kasutusel uusim vastav nn eetritarkvara, saadakse suurema osa algandmetest ehk eetris kõlanud loo kestused kätte automaatselt, selleks eraldi tarkvara vaja ei lähe. Lood, mida edastatakse nn playlisti väliselt (lisalugu, saate sees jne), paneb produtsent eraldi kirja. Nendes raadiojaamades, kus viidatud uusim eetritarkvara eeltoodud informatsiooni ei väljasta, pannakse kasutatud fonogrammid kirja käsitsi. Eesti Raadios ei ole isik üksinda eetris. Puldis on reeglina produtsent, kes siis ka vastavat arvestust teeb ja saab teha. Kui andmed kõigi jaamade kohta on kogutud, koondab IT osakond kõik andmed ühte aruandesse, millises kajastatakse siis juba ka kõik ajavööndid, formaadid ja informatsioon iga konkreetse fonogrammi osas (tootja, esitajad). Juhul, kui mõne esitaja või fonogrammitootja kohta andmed puuduvad, siis tegeleb selle küsimusega eelnevalt fonoteegiosakond, kus selgitatakse välja puuduolevad andmed ja sisestatakse need käsitsi aruandesse. Kostjal kui eraõiguslikul ringhäälinguorganisatsioonil Eesti Raadioga võrreldav struktuur ja eetritarkvara puudub. Minutitasu arvestamise meetodi rakendamine tooks kostja jaoks iga raadiojaama osas kaasa minimaalselt täiendavad kulutused: tarkvara ostmine (hind alates 50 000 krooni kuni 500 000 krooni), riistvara ostmine 20 000 krooni, töökoha loomine 10 000 krooni. Kostja näol on tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga, kes raadioprogramme edastab nii eetriaja müügist kui ka kõrvaltegevusest saadavatest tuludest, sest tihtipeale ei kata reklaamikäive vajalikke kulutusi. Seni Eesti Raadio puhul toiminud kokkuleppeline tasu arvestamise meetod ei saanudki tugineda reklaamikäibele, sest Eesti Raadiol nimetatud tuluartiklit ei ole. 2006.a oli Eesti Raadio aastaeelarve 120 000 000 krooni, samal ajal kui enam kui 20 eraõigusliku ringhäälinguorganisatsiooni reklaamikäive kokku oli ligi 100 000 000 krooni. Maakohtu seisukoht selles, et minutitasu arvestuse metoodika rakendamine alates kohtuotsuse jõustumisest annab kostjale piisavalt aega metoodika rakendamiseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks, on otsene sekkumine kostja majandustegevusse ja selle kostja jaoks olulisel määral ümberkorraldamiseks, kusjuures kohus ei ole arvestanud vajadust minutitasumeetodile üleminekuks tellida ja saada EMOR uuringuid kuulajate arvu kohta, soetada uus arvutitarkvara (ehk ka riistvara) ja luua uus töökoht, sellega kaasnevaid rahalisi kulutusi, mida kinnitatud aastaeelarves ette nähtud ei ole jms. nimetatuga kaasnevat. Sisuliselt tähendaks see kostja kohustust minna üle uuele arvestussüsteemile. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole EFÜ ja EEL puhul kasutatav sama süsteem, milline on toiminud suhetes Eesti Autorite Ühinguga, so % reklaamikäibest juba 10 aasta jooksul ja seejuures mis tahes pretensioonide ja kahtlustusteta. Ühesuguse meetodi kasutamine nii EAÜ kui ka EFÜ ja EEL puhul ei tooks kostjale kaasa mingit täiendavat koormust ega olulisi rahalisi kulutusi, mis kaasneksid minutitasumeetodi kehtestamisega. Samuti oleks EAÜ ja EFÜ ning EEL näol tegemist tasu maksjate suhtes ühisel positsioonil ja ühiste huvide eest seisva