lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-1-13-09

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 23.03.2009

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-13-09
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
23.03.2009
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2243
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
PankrS § 108 lg 1, 2PankrS § 109 lg 1PankrS § 9 lg 2TsMS § 149 lg 4, 8Kautsjoni tasumine ja tagastamineTsÜS § 7 lg 2Füüsilise isiku õigusvõimePankrS § 118 lg 1PankrS § 2PankrS § 42 lg 2PankrS § 54 lg 1PankrS § 8 lg 1

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (10)

lahend.ee
2-17-13190/83Riigikohtu tsiviilkolleegium13.05.20202-17-13190/50Harju Maakohus Tallinna kohtumaja25.01.20192-17-16878/4Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium08.12.20172-14-5163/26Viru Maakohus Narva kohtumaja07.10.20152-12-4309/36Tartu Ringkonnakohus30.10.20133-2-1-15-13Riigikohus20.03.2013

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi

Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev

KOHTUMÄÄRUS

3-2-1-13-09 Tartu, 23. märts 2009. a Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu Marika Kivili pärandvara (pankrotis) pankrotihaldur Terje Eipre hagi Helen Rajase vastu kinkelepingu kehtetuks tunnistamise ja kinkelepingu alusel saadu väärtuse hüvitamise nõudes. Viru Ringkonnakohtu 7. novembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-3612 Marika Kivili pärandvara (pankrotis) pankrotihaldur Terje Eipre määruskaebus Hageja Marika Kivili pärandvara (pankrotis) pankrotihaldur T. Eipre Kostja Helena Rajas (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Küllike Namm 2. märts 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Viru Ringkonnakohtu 7. novembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-3612 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Tagastada pankrotihaldur Terje Eiprele määruskaebuselt 17. detsembril 2008 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

TsMS § 122Tsiviilasja hind
TsMS § 173 lg 3Menetluskulude jaotuse kindlaksmääramine kohtulahendis
TsMS § 183 lg 2Juriidilisele isikule ja pankrotivõlgnikule menetlusabi andmise piirangud
TsMS § 201 lg 1Tsiviilkohtumenetlusõigusvõime
TsMS § 204 lg 1Tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll
TsMS § 3Õigus pöörduda kohtusse
TsMS § 423 lg 3Hagi läbivaatamata jätmise alused
TsMS § 692 lg 1Kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise alused
TsÜS § 26Juriidilise isiku õigusvõime
3-2-1-19-12
Riigikohus
02.04.2012
2-11-3352/23Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium29.04.2011
2-10-8032/3Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval08.06.2010
2-09-51469/15Tartu Maakohus Valga kohtumaja23.02.2010
1.Marika Kivili pärandvara (pankrotis) pankrotihaldur Terje Eipre (hageja) esitas 29. jaanuaril 2007 M. Kivili pärandvara (pankrotis) nimel Viru Maakohtule hagi Helena Rajase (hagi esitamise ajal Helena Kivil, kostja) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks Marika Kivili ja kostja 25. septembril 2002 sõlmitud kinnistu kinkeleping. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja kinkelepingu alusel saadu hüvitisena 240 000 krooni.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulutas Viru Maakohus 18. jaanuari 2006. a otsusega välja Marika Kivili pärandvara pankroti. Pankrotiavalduse alus oli 1995. aastal AS-i Eesti Maapank (pankrotis) ja Marika Kivili sõlmitud laenulepingu nr 7676982 täitmata jätmine. Lepingu järgi laenas M. Kivil 100 000 krooni ja kohustus selle tagastama 20. septembriks 2001. M. Kivil kohustusi ei täitnud. AS Eesti Maapank (pankrotis) esitas 15. novembril 2001 kohtule hagi 231 136 krooni 82 sendi suuruse võla sissenõudmiseks. Viru Ringkonnakohus mõistis 27. veebruari 2003. a otsusega M. Kivililt AS-i Eesti Maapank (pankrotis) kasuks välja 85 200 krooni. Kuna täitemenetluses ei olnud võimalik kogu nõuet rahuldada, algatas Ida-Viru Maakohus 6. oktoobri 2003. a määrusega M. Kivili pankrotimenetluse. M. Kivil suri 18. oktoobril 2003 ning pankrotimenetlus lõpetati. 17. märtsil 2004 esitas kostja notarile avalduse Marika Kivili pärandi vastuvõtmiseks koos pärandi inventuuri tegemisega.
20.juunil 2005 esitas OÜ Trenton Invest kohtule pankrotiavalduse M. Kivili pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. OÜ Trenton Invest oli omandanud nõude M. Kivili vastu AS-ilt Eesti Maapank (pankrotis). Nõude jääk oli pankrotiavalduse esitamise seisuga 72 364 krooni.
25.septembril 2002, s.o pärast AS-i Eesti Maapank (pankrotis) poolt M. Kivili vastu hagi esitamist võõrandas M. Kivil talle kuuluva kinnistu kinkelepinguga oma tütrele, kostjale. Kostja võõrandas kinnistu 14. septembril 2005 edasi oma elukaaslasele. Kohaldada tuleb enne 1. jaanuari 2004 kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 44 lg 1 p 4 ja selle alusel tunnistada kinkeleping kehtetuks. PankrS § 42 lg 2 kohaselt tuleb nõuda vara eest hüvitist, kuna kostjal ei ole vara enam alles. Kostja võõrandas kinnistu 17 234 krooni 50 sendi eest. Kinnistu turuväärtus on 25. septembri 2002. a seisuga 240 000 krooni.
3.Kostja leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna kinkelepingu alusel võõrandatud kinnistu ei kuulunud M. Kivili pärandvara hulka
4.Viru Maakohus rahuldas 9. novembri 2007. a otsusega hagi ja tunnistas kehtetuks M. Kivili ja kostja 25. septembril 2002 sõlmitud kinnistu kinkelepingu. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kinkelepingu alusel saadu hüvitisena 240 000 krooni. Maakohtu otsuse kohaselt on pankrotimenetlus algatatud 14. novembril 2005 ja tagasivõitmise hagi on esitatud 29. jaanuaril 2007. Seega tuleb tagasivõitmise hagi läbivaatamisele kohaldada alates
1.jaanuarist 2004 jõustunud pankrotiseaduse sätteid. PankrS § 8 lg 1 kohaselt on pankrotivõlgnik füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes kohus on algatanud pankrotimenetluse. PankrS § 9 lg 2 kohaselt võib võlgniku surma korral pankrotiavalduse esitada ka tema vara suhtes, seega võlgniku pärandi suhtes, mis muutub samasuguseks pankrotivaraks nagu füüsilisest isikust võlgniku vara. Pankrotimenetluse eesmärgiks on võlausaldaja nõuete rahuldamine maksejõuetu võlgniku vara arvel (PankrS §-d 1-2), järelikult võib see toimuda siis, kui võlgnik on surnud, ka võlgniku pärandi arvel. PankrS § 108 lg 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mida nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluses. Eeltoodust tulenevalt ei ole erinevust, kas pankrotivara puhul on tegemist füüsilisest isikust võlgniku varaga või tema surma korral tema pärandvaraga, mõlemal juhul saab rakendada ka tagasivõitmist. Pärandvara suurenemist pärast pärandaja surma ei välista ka pärimisseaduse § 148 lg 1. Kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne M. Kivili pärandvara pankrotimenetluse algatamist. Kostja kui kingisaaja oli tehingu tegemise ajal võlgniku M. Kivili täisealine tütar, kelle puhul on eeldatav, et ta teadis, et M. Kivil kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Maareformi seaduse §-st 221 tulenev teoreetiline võimalus hoonete juurde kuulunud maa ostueesõigusega erastamiseks ei tõenda pärast kinnistu kinkelepingut M. Kivili maksejõulisuse säilimist. Mingit otsustust maa ostueesõigusega erastamise kohta kohaliku omavalitsuse organ ei ole teinud, mistõttu pole teada, kas üldse, millist maad, millises suuruses ja millise võimaliku turuväärtusega oleks M. Kivil saanud ostueesõigusega erastada. Asjaolu, et algatati M. Kivili pankrotimenetlus, kinnitab järeldust, et kinkelepingu tagajärjel muutus M. Kivil maksejõuetuks, kuna likviidse vara ebapiisavuse

tõttu ei olnud ta võimeline rahuldama võlausaldaja nõudeid. Kostja on kinnistu võõrandanud, seega on selle väljaandmine hagejale võimatu. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei teadnud või ei pidanud teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Seega peab kostja hüvitama hagejale tagasivõidetud tehingu alusel saadu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seadusega või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja esitatud tõendi kohaselt oli kinkelepingu alusel üleantud kinnistu turuväärtus 25. septembri 2002 seisuga vähemalt 240 000 krooni (ilma 3 ha suuruse metsamaa väärtuseta). Kostja pole hageja arvamust kinnistu turuväärtuse kohta otsesõnu vaidlustanud. Kostja ja Heigo Rajase vahel 14. septembril 2005 sõlmitud kinnistu müügilepingus kokkulepitud hinda 17 234 krooni 50 senti ei saa lugeda usaldusväärseks tõendiks kinnistu turuväärtuse kohta, kuna lepingu punktis 4.2 on sätestatud (tl 19), et ostuhind loeti võrdseks maa väljaostuvõlaga. Samuti on juba vaidlustatud kinkelepingus määratud kinnistule kõrgem hind (50 000 krooni). Seega peab kostja hüvitama hagejale 240 000 krooni.

5.Kostja esitas Viru Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse hagi rahuldamata jätmise kohta. Hageja palus kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Viru Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis 7. novembri 2008. a määrusega hagi läbi vaatamata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib TsMS § 423 lg 3 järgi kohus jätta hagi läbi vaatamata ka muul seaduses nimetatud juhul. Hagi tuleb jätta läbi vaatamata hagejal tsiviilkohtumenetlusõigusvõime puudumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel.
29.jaanuari 2007. a hagiavalduses on hagejaks märgitud M. Kivili pärandvara (pankrotis). TsMS § 204 lg 1 kohaselt kontrollib kohus menetlusosaliste tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul menetluses osaleda. TsMS § 201 lg 1 järgi on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime isiku võime omada tsiviilkohtumenetlusõigusi ja kanda tsiviilkohtumenetluskohustusi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime igal isikul, kellel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt. TsÜS § 7 lg 2 kohaselt algab isiku õigusvõime inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga. Kuna M. Kivil on surnud 18. oktoobril 2003, s.o enam kui kolm aastat enne hagi esitamist, siis ei saa teda lugeda praeguses hagiasjas (pankrotis olevaks) hagejaks ja pankrotihaldurit tema seaduslikuks esindajaks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi ei ole tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet asjadel. Järelikult ei saa hagejaks lugeda ka hagiavalduses hagejana märgitud (M. Kivili) pärandvara. Pärandvara ei ole iseseisva (tsiviilkohtumenetlus)õigusvõimega isik. M. Kivili pärandvara on notarile kirjaliku avalduse esitamisega 17. märtsil 2004 vastu võtnud tema tütar Helena Rajas (Kivil). Kohtupraktika kohaselt läheb pärandaja surma korral pärandvara hulka kuuluvate esemete omand pärandi vastuvõtnud pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise

ajast (vt nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse kohaselt võib PankrS § 9 lg-te 2 ja 3 järgi esitada võlgniku surma korral pankrotiavalduse ka tema vara suhtes, seega võlgniku pärandi suhtes. Seega ei ole pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks tingimata vaja õigusvõimelise füüsilise või juriidilise isiku olemasolu tsiviilseadustiku üldosa seaduse mõttes, vaid pankroti saab välja kuulutada ka pärandvara kui varakogumi suhtes. Pankrotiseaduses puuduvad piirangud tagasivõitmise hagi esitamiseks, kui tegu on pärandvara pankrotiga. Kui pärija surmaga vabaneks pärandvara võlgniku tegevusest tekkinud kohustustest, oleks võlausaldajate kaitse võimatu ja PankrS § 9 lg 2 sisutühi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-12007 leidnud, et ka pärast füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surma on pankrotihalduril õigus ja kohustus täita talle pankrotiseadusega pandud ülesandeid, sh esitada tagasivõitmise hagi. Tulenevalt PankrS § 9 lg-s 2 sätestatust on võimalik surnud isiku pankrotti algatada ja seda pankrotiseaduses sätestatud ulatuses menetleda, sh esitada surnud pankrotivõlgniku nimel pankrotivara tagasivõitmise nõudeid.
8.Kostja leiab vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
10.Kolleegium märgib esmalt seda, et õige on ringkonnakohtu järeldus, et seaduse kohaselt ei ole pärandvara füüsiline või juriidiline isik, kellele oleks omistatud (tsiviilkohtumenetlus)õigusvõime või -teovõime. TsÜS § 7 kohaselt on õigusvõime füüsilisel isikul ja TsÜS § 26 kohaselt juriidilisel isikul. Siiski ei välista eelnev, et pärandvaraga või tema suhtes ei oleks võimalik teha õiguslikke toiminguid.
11.Pankrotiseaduse § 9 lg 2 kohaselt on võimalik esitada pankrotiavaldus surnud isiku vara suhtes. Lisaks PankrS § 9 lg-s 2 nimetatud isikutele võib avalduse sama paragrahvi lg-te 1 ja 2 koostoimes esitada ka võlausaldaja. Praegusel juhul on sellise pankrotiavalduse 20. juunil 2005 esitanud OÜ Trenton Invest ja Viru Maakohus kuulutas 18. jaanuari 2006. a otsusega välja M. Kivili pärandvara pankroti. Seega näeb pankrotiseadus ette võimaluse korraldada pankrotimenetlust pärandvara suhtes. Ka pärandvara pankroti korral tuleb pankrotiseaduse mõtte kohaselt kohaldada pankrotimenetlust reguleerivaid sätteid. Vastasel korral ei oleks PankrS § 9 lg-l 2 mõtet. Pankrotimenetlust reguleerivate sätete hulka kuuluvad ka tehingute tagasivõitmise sätted (PankrS § 109 jj). Nimetatu ei keela esitada tagasivõitmise hagi, kui tegemist on pärandvara pankrotimenetlusega. PankrS § 109 lg 1 üldsättena lubab kehtetuks tunnistada PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Võlgnikuks PankrS § 109 jj

tähenduses tuleb pärandvaral õigusvõime puudumise tõttu praegusel juhul lugeda isik, kes vaidlustatava tehingu sõlmis - Marika Kivil. Kuna pankrotiseadus näeb ette, et pankrotimenetlust korraldab eelkõige pankrotihaldur, siis tuleb ka pärandvara pankroti väljakuulutamisel nimetada pankrotihaldur. Sellisel juhul tuleb määratleda ka pankrotihalduri õiguslik staatus. PankrS § 54 lg 1 kohaselt on pankrotihaldur võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Pankrotihalduri ülesanne on PankrS §-st 2 ja § 108 lg-st 1 lähtuvalt eelkõige tegutseda võlausaldajate huvides. PankrS § 2 esimese lause kohaselt rahuldatakse pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel samas seaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu. PankrS § 108 lg 1 kohaselt muutub võlgniku vara pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et pankrotihaldur tuleb praeguses asjas, st kui kostjaks on pärija, lugeda hagejaks, kes kaitseb enda nimel teiste isikute, s.o võlausaldajate huve. Õiguslik alus pankrotihalduri hagejaks lugemiseks tuleneb lisaks eespool viidatud sätetele TsMS § 3 lg-st 2, mille kohaselt menetleb kohus seaduses ettenähtud juhul tsiviilasja ka siis, kui isik pöördub kohtusse teise isiku või avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Pärandvaral õigusvõime puudumise tõttu ei saa kohaldada PankrS § 118 lg 1 teist lauset, mille kohaselt esitab tagasivõitmise nõude haldur võlgniku nimel. Küll on võimalik kohaldada PankrS §-s 119 sätestatud tagajärgi, st hagi rahuldamise korral tuleb tehingu alusel saadu tagastada pankrotivarasse või hüvitada selle väärtus. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et Riigikohus on 21. novembril 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1120-07 tehtud määruse p 12 teises lõigus märkinud, et pärast võlgniku surma esitatud pankrotiavalduse korral tegutseb pankrotihaldur võlgniku pärijate nimel. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde, kuid lisab, et pärijate nimel tegutsemine ei kehti siis, kui pankrotihaldur esitab tagasivõitmise hagi, mille kostja on võlgniku pärija. Sel juhul tegutseb pankrotihaldur hagejana pärandaja võlausaldajate huvides.

12.Kolleegium märgib täiendavalt, et tagasivõitmise hagi korral tuleb riigilõivu tasuda lähtuvalt TsMS § 122 jj järgi määratud hagihinnast. Seejuures võib pankrotihaldur esitada TsMS § 183 lg 2 järgi menetlusabi andmise taotluse, kui on tõendatud, et pankrotivõlausaldajad, kelle huvides pankrotihaldur tegutseb, ei suuda kulusid kanda. Selline TsMS § 183 lg 2 tõlgendus vastab kolleegiumi arvates pankrotihalduri kui hageja õigustatud huvidele, sest kuigi pankrotihaldur esitab hagi enda nimel, paneb ta siiski maksma teistele isikutele (võlausaldajatele) kuuluvat õigust. Riigikohus asus 9. aprilli 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08 seisukohale, et TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik (praegusel juhul võlausaldaja) saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada.
13.Käesoleva otsuse p-s 10 esitatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi tuleb saata kostja apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. 1. jaanuaril 2009

jõustunud kohtute seaduse § 22 lg 4 kohaselt on Tartu Ringkonnakohtu tööpiirkonnas ka Viru Maakohus. Viru Ringkonnakohus likvideeriti kohtute seaduse § 1387 kohaselt.

14.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt alama astme kohtu otsustada.
15.Hageja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada tasutud kautsjon. Praeguses asjas on kautsjon tasutud kahe maksena, 17. detsembril 2008 M. Kivili (pankrotis) kontolt 314 krooni ja 17. detsembril 2008 OÜ Advokaadibüroo Eipre&Partnerid kontolt 86 krooni. Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asja läbivaatamise kulusid tagastatavast summast maha ei arvata. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Tulenevalt viidatud sättest tuleb hagejal teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Henn Jõks, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.