2-07-2342/19 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 17.01.2007.a esitas Eesti Vabariik Sotsiaalministeeriumi kaudu kohtusse regressnõude Oleg Bortniku vastu vägivallakuriteoga tekitatud kahju 3500 krooni hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt tunnistati Harju Maakohtu 02.03.2006.a otsusega kostja süüdi selles, et tema 14.10.2004.a lõi S. N. noaga elutähtsate organite piirkonda, põhjustades sellega S. N. surma. Tallinna Pensioniameti 04.05.2005.a otsusega nr 52 on G. P. hüvitatud Ohvriabi seaduse (OAS) § 10 ja § 13 alusel matusekuludega tekitatud kahju. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole kedagi tapnud ning G. P. ei ole kannatanuks. G. P. 2675 krooni matusekulutuste juures on Pensionifondi poolt välja makstud 3500 krooni, seega 825 krooni rohkem. Esimese astme kohtu otsus 27.09.2007.a otsusega Harju Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 410 arutas kohus 11.09.2007.a istungil asja kostja kohalolekuta. Kostja oli istungi ajast ja kohast teadlik ning avaldanud soovi arutada asi tema kohalolekuta. OAS § 9 lg 4 järgi õigus saada hüvitist ohvri ravi- ja matusekulude eest on füüsilisel isikul, kes kannab ohvri ravikulud või matuse korraldamise kulud. OAS § 31 lg 1 järgi pärast käesoleva seaduse alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Harju Maakohtu 02.03.2006.a. otsusega tunnistati Oleg Bortnik süüdi selles, et tema 14.10.2004.a lõi S. N. noaga elutähtsate organite piirkonda, põhjustades sellega S. N. surma. Tallinna Pensioniameti 04.05.2005.a otsusega nr 52 on G. P. hüvitatud OAS § 10 ja § 13 alusel matusekuludega tekitatud kahju summas 3500 krooni. OAS § 13 kohaselt hüvitatakse vägivallakuriteo ohvri matusteks tehtud kulutused need kandnud isikule summas 5500 krooni, millest arvatakse maha saadud riiklik matusetoetus. Apellatsioonkaebus Apellant palus Harju Maakohtu 27.09.2007 otsuse tühistada. Apellant ei tunnista ennast süüdi tapmises. Palub läbi vaadata 27.09.2007 otsuse ja parandada järjekordne tema suhtes tehtud viga. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjalidega, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegiumi arvates ei anna ükski kaebuse väide alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohtuistungi protokollist (tl 88-89) nähtuvalt on kohus toimiku materjalid avaldanud. Apellandi väide, et tema pole kedagi tapnud, ei ole asjakohane. Kaebaja on Harju Maakohtu 02.03.2006.a otsusega süüdi tunnistatud S. N. mõrvas ja teda on karistatud 11 aastase vangistusega. Kohtuotsus on jõustunud 20.12.2006.a (tl 20-31). Vastavalt Ohvriabi seaduse (OAS) § 7 lg-le 1 makstakse Eesti Vabariigi territooriumil toimepandud vägivallakuriteo ohvritele ja nende ülalpeetavatele ning OAS § 9 lg-s 4 nimetatud isikule hüvitist. OAS § 9 lg 4 järgi on õigus saada hüvitist ohvri ravi- ja matusekulude eest füüsilisel isikul, kes kannab ohvri ravikulud või matuse korraldamise kulud. G. P.le on S. N. matusekulud hüvitatud Tallinna Pensioniameti 04.05.2005.a otsuse nr 52 alusel summas 3500 krooni, so suuruses, milline vastas otsuse tegemise ajal kehtinud OAS §s 13 sätestatud matusteks tehtud kulutuste hüvitamise suurusele, millest oli maha arvatud riiklik matusetoetus 2000 krooni. Et G. P.le oleks matusteks tehtud kulutuste hüvitamisel rohkem välja makstud, nagu kaebaja väidab, asja materjalidest ega kaebusest ei nähtu. OAS § 31 lg 1 järgi pärast käesoleva seaduse alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Kohtuotsusest nähtuvalt tsiviilhagi esitatud ei ole. Maakohus leidis õigesti, et eeltoodud sätte alusel on hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses läinud üle riigile. OAS § 10 lg 1 p 5 järgi on ohvri matusekulud vägivallakuriteoga tekitatud varaliseks kahjuks. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 171 lg-ga 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o antud juhul kostja.