2-24-2451/29 - Muud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Maakohus keeldus avaldaja maksejõuetusavaldust menetlusse võtmast. Samuti keeldus maakohus avaldaja menetlusabi taotluse menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda, hüvitatavaid menetluskulusid ei ole. Maakohus leidis, et võlgniku maksejõuetusavaldus tuleb jätta menetlusse võtmata, sest avaldusega ei ole võimalik võlgniku taotletavat eesmärki – võlgade ümberkujundamise menetluse algatamist või pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamise menetlust – võimalik saavutada (TsMS § 377 lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 ja FIMS § 14 lg 1 p 1). Maakohus viitas FIMS § 19 lg-le 4, mille kohaselt ei algata kohus võlgade ümberkujundamise menetlust, kui ta on võlgniku võlgade ümberkujundamise menetluse viimase kümne aasta jooksul enne avalduse esitamist juba algatanud või otsustanud võlgniku kohustustest vabastamise. Maakohus märkis, et kohustustest vabastamise otsustamine viidatud sätte tähenduses hõlmab nii seda, kui võlgnik kohustustest vabastatakse kui ka seda, et võlgnik jäetakse kohustustest vabastamata. Kohtute infosüsteemi (KIS) andmetel kuulutas kohus tsiviilasjas nr 2-19-7589 võlgniku pankroti välja 5. juuli 2019 määrusega. Kohus lõpetas 26. mai 2020 määrusega võlgniku pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisega ning algatas võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse. 5. juuni 2023 määrusega keeldus kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest vabastamast ja lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Kohtumäärus jõustus 28. septembril 2023. Maakohus märkis, et kui kohus võlgniku kohustustest vabastab, on sellise piirangu eesmärgiks, et kohustustest vabastamist ei toimuks liiga tihti. Pankrotimenetlus saab ette tulla üksikjuhtudel. Võlgniku kohustustest vabastamata jätmine on seotud võlgniku pahatahtliku tegevusega (FIMS § 49 lg 5). Sellisel juhul ei ole samuti õigustatud kohe uue võimaluse andmine. Võlgniku pankrotimenetluse läbiviimisel ei ole perspektiivi, kuna kohus kuulutab pankroti välja üksnes siis, kui ta otsustab ühtlasi algatada kohustustest vabastamise menetluse (FIMS § 45 lg 2), aga juba praegu on teada, et võlgniku suhtes ei ole käesolevalt võimalik algatada kohustustest vabastamise menetlust. Eeltoodust tulenevalt keeldus maakohus võlgniku avalduse menetlusse võtmisest.

8.märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 10; 11. detsembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-13, p 14 ja 3. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu määruse põhjendustega maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et võlgnik saab uue maksejõuetusavalduse esitada alles pärast 5. juunit 2033. Maakohus viitas FIMS § 19 lg-le 4, mis ei anna iseseisvat alust jätta maksejõuetusavaldus menetlusse võtmata, vaid tegemist on alusega võlgade ümberkujundamise menetluse algatamata jätmiseks. Praegusel juhul ei ole täidetud ka FIMS § 19 lg 4 eeldus võlgade ümberkujundmaise menetluse algatamata jätmiseks. Asja materjalide kohaselt ei ole kohus viimase kümne aasta jooksul enne avalduse esitamist võlgniku suhtes võlgade ümberkujundamise menetlust algatanud või otsustanud võlgniku kohustustest vabastamise FIMS § 49 lg 1 või kuni 1. juulini 2022 kehtinud PankrS 175 lg 1 tähenduses. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et FIMS § 19 lg 4 piirang hõlmab ka neid olukordi, mil kohus jätab võlgniku kohustustest vabastamata. Seega ei ole kohtu 5. juuni 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-19-7589, millega kohus keeldus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ja lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, iseseisvalt asjaoluks, mis piiraks võlgniku maksejõuetusavalduse menetlemist, võlgniku suhtes FIMS § 18 lg 2 p 3 alusel võlgade ümberkujundamise menetluse algatamist ja annaks aluse pidada võlgniku maksejõuetusavaldust perspektiivituks. Ebaõige on ka maakohtu seisukoht FIMS § 45 lg 3 p 3 osas, mis ei piira kohustustest vabastamise menetluse algatamist FIMS § 18 lg 2 p 2 alusel juhtudega, kui võlgniku suhtes on küll kohustustest vabastamise menetlus läbi viidud, kuid selle tulemusena ei ole võlgnikku kohustustest vabastatud FIMS § 49 lg 1 (või kuni 1. juulini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 1) tähenduses. Ebaõige on ka maakohtu seisukoht, et kohus kuulutab füüsilisest isikust võlgniku pankroti välja üksnes siis, kui ta otsustab ühtlasi algatada kohustustest vabastamise menetluse (FIMS § 45 lg 2). Kohus saab FIMS § 18 lg 2 p 1 järgi maksejõuetusavalduse läbi vaatamisel kuulutada välja võlgniku

Seda seisukohta on võlgnik kinnitanud ka määruskaebuses ja avaldanud, et ta ei soovi uut pankrotimenetlust. Ringkonnakohus leiab, et arvestades maakohtu tuvastatud asjaolusid ning võlgniku soovi makseraskuste ületamise viisi osas, ei ole võlgniku maksejõuetusavaldusel õiguslikku perspektiivi. Võlgade ümberkujundamise menetlus on mõeldud võlgnikule makseraskuste ületamiseks olukorras, kus võlgnik ei ole veel maksejõuetu (FIMS es§ 19 lg 1). Võlgade ümberkujundamise kava raames on võimalik realiseerida võlgniku vara võlgade katteks. Võlgnik loetakse makseraskustes olevaks, kui ta ei suuda või tõenäoliselt ei suuda oma kohustusi täita nende sissenõutavaks muutumise ajal. Võlgnik märgib avalduses, et tema kohustused on juba sissenõutavaks muutunud ja täitmisel mitme kohtutäituri juures erinevates täitemenetlustes. Võlgnik on kohustused maksejõuetusavalduses küll loetlenud, kuid ei ole kohustuste suurust kokku arvestanud. Ringkonnakohus hindab võlgniku kohustuste suuruseks vähemalt 20 000 eurot. Võlgnik on taotlenud menetlusabi avalduselt ja määruskaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivude à 10 eurot tasumiseks. Võlgniku K-raha konto jääk oli 1. märtsi 2024 seisuga 6,37 eurot (dtl 72). Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul tegemist FIMS § 19 lg 1 olukorraga, st võlgnik ei ole makseraskustes, vaid on avalduses toodud andmeid ja ringkonnakohtu tuvastatud vara puudumist arvestades ilmselt püsivalt maksejõuetu. Järelikult ei oleks pärast maksejõuetusavalduse menetlusse võtmist täidetud eeldused võlgade ümberkujundamise menetluse algatamiseks (FIMS § 19 lg 1 ja lg 4). Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et enne võlgade ümberkujundamise menetluse algatamist määrab kohus FIMS § 19 lg 2 järgi summa, mille võlgnik peab usaldusisiku tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole tasuma. Summa võib määrata maksmisele osamaksetena, kuid seadus ei võimalda usaldusisiku tasu maksmiseks anda menetlusabi (FIMS § 19 lg 2 teine lause). Võlgade ümberkujundamise menetlusega seotud kulud tuleb kanda FIMS § 8 lg 3 esimese lause kohaselt võlgnikul. Arvestades, et võlgnik on taotlenud menetlusabi riigilõivu 10 eurot tasumiseks, siis on alust eeldada, et võlgnik ei suudaks tasuda usaldusisiku tasu ja kulude katteks kohtu deposiiti määratava summa. Seega ei saa kohus ka maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisel ja usaldusisiku määramise järel algatada võlgniku suhtes võlgade ümberkujundamise menetlust ja sellise avalduse menetlemine on perspektiivitu.