Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

vastuväidetele vastamine telefoni ja e-kirja teel, võlgnikule tehtud kõnede kulud, võlanõude avaldamise kulud). Hageja selgitas, et esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja krediidivõimelisust ning omandanud selleks vajaliku teabe. Hageja esitas selle kohta tõenditena kostja laenutaotluse ning maksehäireregistri väljavõtte. Krediidiandja võttis arvesse avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. 13.12.2023 vastuses jäi hageja seisukohale, et laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja on teostanud põhjaliku krediidihindamise. Hageja viitas Finantsinspektsiooni poolt väljastatud vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise juhendile ja põhiseaduses §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusele ning märkis, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Laenuandmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua kliendile positiivset tulemust, samuti kliendi hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiasutuse hooletuseks. Kostja deklareeris enda sissetulekuks 800 eurot ja kohustusteks 100 eurot. Hageja arvestas kõik kostja kulud tuludest maha ja sai teada, et kostjale jääb reservi 691,71 eurot (800-100-osamakse 8,29). Hageja tegi päringud maksehäireregistrisse ning kostjal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Hageja selgitas, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa suhtelisest väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Juhul kui kostja esitas hagejale oma kohustuste või sissetulekute suuruse kohta ebaõiget teavet, ei vabasta see kostjat lepingust tulenevate kohustuste (s.o eelkõige intressi ja viivise tasumise kohustus) täitmisest. Võetud kohustused olid kostjale jõukohased. Kostja oli piisava sissetulekuga ehk usaldusväärne laenuvõtja, kes oli seega võimeline lepingulisi kohustusi raskusteta täitma. Hageja on seisukohal, et ta on kostjale laenu andmisel täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega. Kui kohus leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 120,99 eurot. Arvestades, et kostja peaks graafiku alusel tasuma vaid põhiosa, siis ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 23.02.2023 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik põhiosa osamaksetega viivituses. Hageja esitas alternatiivselt lepingu täitmise nõude. Kostja on sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus alates 10.03.202310.12.2023 osamakseni summas 50,66 eurot. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras sissenõutavaks muutunud põhinõude summalt. Hageja ei esitanud lõppseisukohti. Kostja vastuväited Kostja ei vastanud hagile ega esitanud lõppseisukohti. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtu hinnangul puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - Pooled sõlmisid 20.05.2022 järelmaksulepingu nr 11217907, mille alusel sai kostja laenu Hobby Hall Group OÜ-st kauba ostmiseks summas 120,99 eurot. Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määraks 42,78% aastas, intressimäär algsummalt 25%

-

aastas ja laenujäägilt 35,57% aastas ning viivisemäär 24,15% aastas (hagis oli märgitud vale määr). Kostja oli kohustatud laenu tagastama 29 kuu jooksul. Kampaania raames ei pidanud kostja esimesel viiel kuul midagi maksma. Esimese makse pidi kostja tegema 10.11.2022, igakuise osamaksega 8,29 eurot. Lepingul on kostja digitaalallkiri (dtl 2530). Hageja edastas 08.02.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, sest kostjal oli jäetud tasumata 3 osamakset (dtl 31). Hageja ütles lepingu üles 23.02.2023, sest kostja ei tasunud võlgnevust talle antud täiendava tähtaja jooksul (dtl 32).

Kohus leiab, et järelmaksulepingu sisuks on asja omandamise finantseerimine. Kuna tegemist oli tasulise järelmaksulepinguga (maksetelt arvestati intressi), siis on leping tarbijakrediidileping VÕS § 405 mõttes. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemine on kehtiv ning lepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Puuduvad asjaolud ja tõendid, mis viitaksid sellele, et lepingu ülesütlemine oleks olnud ebaseaduslik. Esmalt peab kohus hindama, kas esineb seadusest tulenevaid lepingu tühisuse aluseid. Kuna tegemist on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõudega, siis peab kohus omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja selle kontrollimiseks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24, 46). Seega peab kohus neid asjaolusid kontrollima ka siis, kui kostja hagile ei vasta. Nimetatud seisukohta on korduvalt avaldanud ka Riigikohus (nt 2-21-13098 p 13; 3-2-1-141-14 p 18; 3-2-1-40-10 p 14). VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust nõutava hoolsusega, mh peab ta arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh tema varalist seisu, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemat maksekäitumist ja uue võetava kohustuse mõju varasematele kohustuste täitmisele. Krediidiandja on kohustatud vajaliku teabe omandamiseks vajadusel küsima teavet tarbijalt ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja võib lepingu sõlmida üksnes siis, kui pärast vajaliku teabe omandamist ja selle analüüsi leiab, et tarbija on krediidivõimeline ning suudab võetavat kohustust täita (VÕS § 4034 lg 2-4, 6). Riigikohus on põhjalikult 24.11.2023.a määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Riigikohus on p-s 14 märkinud, et esmalt on otstarbekas kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega (VÕS § 406 lg 1, § 4062 lg 1) või mitte, seejärel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (p 17). Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 42,78%. Lepingu sõlmimise ajal 20.05.2022 oli Eesti Panga poolt viimase kuue kuu avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95%, mille kolmekordne määr on 50,85%. Seega on lepingus märgitud krediidi kulukuse määr seadusega kooskõlas ning leping on kehtiv. Ülalmärgitud lahendis on Riigikohus p-s 17-18 avaldanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, et krediidiandja on kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline ning vajadusel küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus, vaadanud läbi hageja esitatud selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas, leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole tarbija majandusliku seisundi kohta omandanud minimaalset teavet ning on kostja krediidivõimelisuse hindamisel jõudnud ebaõigele järeldusele. Hageja ei ole teostanud kostja suhtes põhjalikku krediidihindamist nagu hageja on 13.12.2023 vastuses väitnud. Kostja on laenutaotluses (dtl 33-34) märkinud, et tema igakuiseks sissetulekuks on 800 eurot ning igakuiste kohustuse kuumaksed kokku 100 eurot. Hageja on esitanud maksehäireregistri väljatrüki (dtl 35), mis on inglisekeelne ning millest enamus read on arusaamatud. Hageja ei esitanud ühtegi sisulist selgitusi võõrkeelse tõendi kohta. Kostja pangakontot ei analüüsitud ning positiivne otsus oli automaatne. Muid tõendeid hageja ei esitanud. Kohtu hinnangul ei omandanud hageja teavet kostja sissetuleku liigi ja suuruse regulaarsuse kohta. Hageja ei omandanud teavet selle kohta, kas kostja töötab või mitte. Kohtule on esitatud ainult laenutaotlus, mille kostja esitas enne lepingu sõlmimist. Samuti pole kohtule esitatud pensioniregistri ega pangakonto väljavõtet, millest nähtuks kostja sissetulek. Seega puuduvad tõendid kostja sissetulekute osas laenu võtmise ajal ning laenutaotluses märgitud sissetulek (800 eurot) ei ole kuidagi kontrollitav.

Lisaks ei omandanud hageja teavet kostja olemasolevate varaliste kohustuste, regulaarsete finantskohustuste, igakuiste majandamiskulude kohta ega kostja varasema maksekäitumise kohta. Kohus märgib, et maksehäireregistrid näitavad vaid kohustusi, mille täitmisega on isik juba viivitusse jäänud (kohustust rikkunud), mitte olemasolevaid kohustusi. Regulaarsete finantskohustuste ja majandamiskulude osas oleks mingitki teavet andnud kostja pangakonto(de) väljavõte, mida hageja kostjalt ei küsinud. Kohus märgib, et isiku konto väljavõttelt on tavaliselt näha nii see, kas isik on võtnud muid laene (näha sissetulek krediidiandjatelt) või on ta täitnud muid kestvuskohustusi (näha regulaarsed tasumised krediidiandjatele või teistele võlausaldajatele), millest saab teha ka järelduse tema muude kohustuste kohta. Hageja pidanuks arvestama ka kostja igakuiseid elamiseks vajalikke kulusid, mida ta pole käesolevalt üldse analüüsinud. Asja materjalidest nähtuvalt on ilmselge, et täiendava teabeta ja pangakonto väljavõtteta on hageja analüüs kostja maksevõime osas puudulik. Hageja poolt kogutud teave polnud piisav kostja maksevõime hindamiseks ning puuduvad tõendid, et tarbija kohta kogutud muu teave oleks olnud piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus märgib, et väidetava piisava sissetuleku omamine ei näita isiku usaldusväärsust nagu on märkinud hageja. Isiku usaldusväärsust on võimalik hinnata tema varasema maksekäitumise pinnalt, mida asja materjalidest nähtuvalt laenu andmisel ei kontrollitud/hinnatud. Kohus on seisukohal, et vajaliku ja piisava teabe omandamata jätmine ei võimaldanud hagejal adekvaatselt hinnata, kuidas mõjutab uue kohustuse võtmine kostja varasemate kohustuste täitmise võimet. Kohus nõustub hagejaga, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Hilisemat laenuvõtja maksevõimet pole tõesti lõpuni võimalik ennustada ja risk (esmakordseks) kohustuse rikkumiseks jääb alati. Samas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärk siiski see, et just laenu andmise ajal ei oleks laenuvõtja makseraskustes, mida laen süvendaks või et laenu andmise tulemusena ei satuks laenuvõtja makseraskustesse. Selleks ongi oluline, et krediidiandja täidaks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust piisava hoolsusega, mida hageja pole käesolevalt teinud. Kohus selgitab, et antava laenu summa suurus ja teenusstandard (kiirete otsuste tegemine) ei mõjuta vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust. Krediidiandja ei saa põhimõtte järgimisest loobuda põhjusel, et antav laen või osamaksete suurused on väga väikesed. Võlaõigusseadus ei näe ette, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisest võiks täielikult loobuda, kui laen on väike või teatud summas. Ka sellistel juhtudel tuleks minimaalselt kindlaks teha laenuvõtja sissetuleku ja kohustuste suurus ja neid kontrollida. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on VÕS § 4034 lg-st 6 tulenevat kohustust, s.o vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 laused 1-3 sätestavad, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ja tõendeid, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-le 3 ja 4 või võltsinud hagejale esitatud teavet, mistõttu kohalduvad VÕS § 4034 lg 7 lausetes 1-3 sätestatud tagajärjed. Vastutustundliku laenamise põhimõtte tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus. Poolte kokkuleppeline intress 37,57% aastas tuleb asendada seadusjärgse intressimääraga, kuna kokkuleppeline määr on suurem kui seadusjärgne. Muid tasusid nõuda ei saa, käesoleval juhul võla sissenõudmiskulusid ning selle nõude osas jääb hagi rahuldamata. Viivist on hageja

nõudnud teistsuguses lepingujärgses määras kui on intressimäär. Lepingu osalise tühisuse tõttu on viivist võimalik arvestada vaid seadusjärgses määras. Kostja ei ole teinud lepingu alusel ühtegi makset. Kostja ei ole esitanud vastuväited, et ta oleks makseid teostanud. Hageja põhinõue kuulub rahuldamisele summas 120,99 eurot. Intressi on hagejal õigus nõuda kuni lepingu lõppemiseni 23.02.2023. Hagi kohaselt esitas hageja intressinõude perioodil 10.11.2022-10.02.2023, mis on kohtu hinnangul samuti võimalik. Seadusjärgne intress lepingu sõlmise ajal kuni 31.12.2022 oli 0%, mistõttu jääb intressinõue kuni 31.12.2022 rahuldamata. Perioodi 01.01.2023-10.02.2023 kujuneb intressi suuruseks 0,34 eurot (intressimäär oli 2,5% aastas). Viivist nõuab hageja alates ülesütlemisele järgnevast päevast 24.02.2023 kuni hagi esitamiseni 25.09.2023. Viivis selle aja osas on kokku 7,88 eurot. Hageja on esitanud täiendava viivise nõude hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni lepingujärgses viivisemääras, mis TsMS § 367 alusel on võimalik, kuid mitte lepingujärgses määras, vaid seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS § 113 lg1 lause 2 alusel (EKP intress + 8% aastas). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 120,99 eurot, intressi 0,34 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 7,88 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast 26.09.2023 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 62% ulatuses kostja kanda ja 38% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas hagiga kohtule menetluskulude nimekirja. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 1049,50 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 100 eurot ning lepingulise esindaja kuludest 949,50 eurot (km-ta, sest hageja on käibemaksukohustuslane). Kostja vastuväiteid hageja menetluskuludele ei esitanud. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 100 eurot vastavalt TsMS § 147 lg-le

Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Väljamõistetavate õigusabikulude suurus tervikuna peab vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh vajalike menetlustoimingute hulgale. Arvestades eeltoodut ja hageja esindaja toimingute hulka, hindab kohus toiminguid (sh tasumäära vastavalt toimingutele, ajakulu jms) kogumis lähtudes asja olemusest, mahust ja keerukusest. Kohus hindab toiminguid eraldiseisvalt üksnes vajadusel. Kohus leiab, et asi ei olnud keerukas ega mahukas ning see kajastub ka hageja dokumentide sisus ja arvus, toimunud istungite arvus (0) ning menetluse kestusest (vähem kui aasta). Nimetatut arvestab kohus õigusabikulude hindamisel. Järgnevalt hindab kohus hageja esindaja tunnitasu määrade põhjendatust ja vajalikkust. Praktikas on vandeadvokaatide tunnitasud kohtule esitatavate dokumentide kohaselt üldjuhul vahemikus 140-150 eurot. Riigikohus on pidanud põhjendatuks tunnitasu suurusena 156,25 eurot tunnis (koos käibemaksuga), 153 eurot tunnis (käibemaksuta), 170 eurot tunnis (käibemaksuta) ja 190 eurot tunnis (käibemaksuta) (vt RKTKm 01.10.2013, 3-2-1-91-13, p 13; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115 14, p 14 ja 27.02.2017, 3-2-1-159-16, p 24, 2-18-17536 p 18). Muuhulgas viitas Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14), et ajakirjanduses avaldatu kohaselt oli juba 2008. aastal advokaadi keskmine tunnitasu 127,82 eurot ning see on aastatega eelduslikult tõusnud. Hageja esindaja tunnitasu määr on 169 €/h, km-ta. Kohus leiab, et tasumäär 169€/h ei ole asjaolusid arvestades mõistlik. Kohus selgitab, et 169€/h vastab keskmisele vandeadvokaadi tasumäärale. Hageja esindaja on tavaline äriühingu jurist. Arvestades hageja esindaja kvalifikatsiooni ning asja keerukust on põhjendatud tasumääraks 120€/h (km-ta, sest hageja on käibemaksukohustuslane). Järgnevalt hindab kohus hageja õigusabile kulunud aega. Arvestades asja keerukus, mahtu, hagi standardset sisu ja asjaolu, et hageja ei esitanud koheselt hagis kõiki vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimiseks vajalikke andmeid ja tõendeid ega ka talle teistkordse võimaluse andmisel, on ajakulu põhjendatud ainult 2,5h ulatuses. Kohtu hinnangul ei pea kostja kandma kulusid, mis on tekkinud hageja suutmatusest tõendada oma seadusest tuleneva kohustuse järgimist. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku seega 400 eurot, millest 100 eurot on riigilõiv ning 300 eurot lepingulise esindaja tasu ja kulud (sh km). Kohus jättis menetluskulud 38% ulatuses hageja kanda ja 62% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest (400 eurot) jääb hageja kanda seega 152 eurot ja kostja kanda 248 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 248 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.