Määruse tegemise aeg ja koht 15.08.2023, Tallinn Kohtuasja number
2-23-10664
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.07.2023 määrus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks Harju Maakohtu 29.07.2023 määrus esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 28.07.2023 ja 29.07.2023 määrused muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus
mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliinik (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas 27.07.2023 Harju Maakohtule esialgse õiguskaitse taotluse X (puudutatud isik, patsient) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Ühtlasi palus avaldaja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani.
2.Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus puudutatud isiku suhtes alates 26.07.2023 kell 22.18 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 sätestatule.
3.Asja materjalidest nähtuvalt viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil esmakordselt. Patsient käis esimest korda psühhiaatri ambulatoorsel vastuvõtul 2002. aastal, mil tal diagnoositi kohanemishäire (F43.2). Samuti pöördus ta 20.12.2020 Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvetuppa kaebustega ärevusele, raskustundele ja mäluprobleemidele, millest tekkisid paanikahood. Valvetoast suunati puudutatud isik psühhiaatri ambulatoorsele vastuvõtule, kus ta käis 28.12.2020. Vastuvõtul kaebas patsient aastaid esinenud ärevuse, kaootilise une ja halva mälu üle. Lepiti kokku uus vastuvõtu aeg, kuid järgnevale vastuvõtule ta kohale ei ilmunud. 25.03.2021 pöördus puudutatud isik uuesti psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvearsti andmetel oli ta kummalise omapärase kontaktiga, vaikis ning vaatas pilgutamata otse. Küsimustele vastas peale mitmekordset kordamist sisutühjalt. Korduvale küsitlemisele vastas puudutatud isik, et soovib abi, kuid ei täpsustanud millist abi. Viimati käis patsient psühhiaatri ambulatoorsel vastuvõtul 31.03.2021. Ambulatoorse epikriisi andmetel oli ta formaalse kontaktiga ning ei soovinud täpsustada oma personaalandmeid. Tema meeleolu oli düsfooriline ja süüdistava alatooniga ümbritseva suhtes. Samuti kirjeldas ta ebamääraselt ärevuse esinemist ja esitas somaatilisi kaebusi (südame rütmihäireid). Psühhootilisuse, meelepetteliste elamuste ja luulumõtete üle patsient ei kurtnud. Epikriisi andmetel lepiti kokku, et psühhiaatri vastuvõtule pöördub ta vajadusel.
4.Käesolevalt saabus puudutatud isik 26.07.2023 psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi saatel. Ta avaldas kiirabile, et teda jälitab näitleja Y. Y olevat läinud pärast etendust puudutatud isiku autosse, mille peale jooksis puudutatud isik ära, läks bussi peale ja sõitis Õismäele, kus kutsus politsei. Kiirabikaardi andmetel peatas politsei eelneval päeval (25.07.2023) puudutatud isiku imeliku sõidustiili tõttu. Auto oli asju täis. Isik väitis, et ta kolis, kuid tegelikkuses esines kahtlus, et ta elas autos. Psühhiaatriakliiniku valvetoas oli puudutatud isik pesemata riietega ja haises. Samuti avaldas ta jälitusluulu sellest, kuidas näitleja Y teda juba pikemat aega jälitab, viimase kahe kuu jooksul nii intensiivselt, et tekkis psühhotrauma. Valvearstile avaldas puudutatud isik, et tal puudus elukoht ja ta elas autos. Ebaadekvaatse, iseendale ja teistele potentsiaalselt ohtliku käitumise tõttu hospitaliseeriti puudutatud isik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 26.07.2023 kell 22.18.
5.Avalduse esitamise ajaks patsiendi seisund ei paranenud. Ta avaldas jätkuvalt paranoidseid luulumõtteid sellest, kuidas näitleja Y teda jälitab ja filmib. Samuti tuli Y talle väidetavalt füüsiliselt kallale ning tungis sisse tema rendipinnale. Puudutatud isiku sõnul käis Y temaga igal pool kaasas (kaasa arvatud wc-s) ning sundis teda tegema erinevaid asju. Näiteks tuli puudutatud isikul Y oma igast sammust informeerida, mida oma rendiruumi kolimisel teeb. Patsiendi käitumine oli juhitud luulumõtetest. Samuti tunnistas ta, et pidi pöörduma politseisse, kuivõrd tundis, et Y kujutas ohtu tema elule. Puudutatud isikul puudus täielikult haiguskriitika, ta ei mõistnud, miks ta kiirabiga psühhiaatriakliinikusse toodi ning ei pidanud haiglaravi
vajalikuks. Patsiendi sõnul oli tal vaja kohe haiglast välja saada, sest pidi viivitamatult olukorra lahendama, et tagada oma turvalisus. Patsiendi sõnul puudus tal elukoht ja püsiv töökoht. Alates 2011. aastast tegi ta juhutöid ehitusalal.
6.Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire - täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos (F29), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Psüühilisest seisundist tulenevalt oli tema käitumine ettearvamatu, mistõttu oleks ta haiglaravita jäädes ohtlik enesele ja ka ümbritsevatele inimestele. Arvestades puudutatud isiku psüühilise seisundi raskust ei olnud tõenäoline tema paranemine 4 ööpäeva jooksul. Seetõttu taotles avaldaja kohtult luba ravida puudutatud isikut tema tahtest olenematult ning manustada talle vajaminevaid ravimeid 40 päeva jooksul alates tahtest olenematu ravi alustamisest.
7.28.07.2023 ärakuulamisel selgitas raviarst LL, et patsiendi mõttekäik oli kiirenenud ning laialivalguv. Patsient soovis saada haiglast välja, et helistada politseisse tema väidetava ründe pärast tuntud näitleja poolt.
8.Puudutatud isiku ärakuulamine toimus 28.07.2023 psühhiaatriahaiglas. Patsient leidis, et tal puudus vajadus ravile jääda. Ta soovis politseilt abi turvalisuse jaoks. Keegi ei rääkinud, miks teda haiglas hoitakse. Teda rünnati ja jälitati näitleja poolt, kellega tal oli kunagi tööalane suhe. Puudutatud isik kinnitas, et ta on varasemalt vajanud psühhiaatrilist ravi, kuid see oli möödunud perioodi teema. Haiglasse jäämine oleks talle hävitav ja majanduslikult kahjulik. Maakohtu 28.07.2023 määrus
9.Maakohus rakendas 28.07.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 4 päevaks alates 26.07.2023 kella 22.18-st kuni 30.07.2023 kell 22.18 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.
10.Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik, asus maakohus seisukohale, et esines alus kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Puudutatud isik tuli paigutada kinnisesse asutusse kuni neljaks päevaks alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest, s.o. alates 26.07.2023 kell 22.18 kuni 30.07.2023 kell 22.18. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esines raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Oma psüühilisest seisundist tulenevalt oli tema käitumine ettearvamatu, mistõttu oleks ta haiglaravita jäädes ohtlik iseendale ja ümbritsevatele inimestele. Ta ei olnud võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Eeltoodut tõendas asjaolu, et patsiendil esines varasemalt kaebusi seoses ärevuse, kaootilise une ja halva mäluga. Puudutatud isiku käitumine oli täiel määral mõjutatud psüühilisest haigestumisest. Tema seisundit arvesse võttes ei olnud ta suuteline andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Samuti ei olnud ta võimeline hindama enda tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Kohtu hinnangul ei olnud patsiendi puuduliku haiguskriitika tõttu võimalik ravi väljaspool haiglat. Maakohtu 29.07.2023 määrus
11.Maakohus rahuldas 29.07.2023 määrusega avaldaja taotluse ja pikendas 28.07.2023 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, s.o kuni 03.09.2023.
12.Avaldaja esitas 29.07.2023 täiendava arsti arvamuse, mille kohaselt ei olnud patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oleks ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.
13.Tuginedes PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 asus maakohus seisukohale, et eeldused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks tähtajaga kuni 40 päeva olid täidetud.
14.Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos (F29), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Psüühilisest seisundist tulenevalt oli tema käitumine ettearvamatu, mistõttu oleks ta ravita jäädes ohtlik endale ja ümbritsevatele inimestele. Oma seisundist tulenevalt ei olnud ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.
15.Kohtu hinnangul ei olnud patsiendi seisundit arvestades tõenäoline tema seisundi paranemine ega tema iseseisev ja ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes 4-päevase ravi järgselt. Puudutatud isiku ohutuse ja ravi tagamine oli võimalik vaid haiglakeskkonnas. Kohus leidis, et arvestades patsiendi seisundit ei olnud ta suuteline mõistma ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Määruskaebus
16.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrused tühistada.
17.Puudutatud isik määrati raviasutusse tahtevastaselt, sealjuures eirates põhiseaduse § 11, 13 15, 18 ja 20. Ta tundis end terve, adekvaatse ja töövõimelisena ja soovis vabaneda haiglast, et täita oma igapäevaseid kohustusi ning mitte jääda võlgadesse. Menetluse edasine käik
18.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.
19.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata.
20.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
21.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
22.Maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset kuni neli päeva 28.07.2023 määrusega ja pikendas psühhiaatriahaiglasse paigutamist 29.07.2023 määrusega 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul selgitas maakohus nõuetekohaselt välja PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Puudutatud isik ei toonud määruskaebuses välja selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Vastuseks puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
23.TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isiku tervisliku seisundi osas väljendanud arvamust psühhiaatrid KK ja KT ning arst-resident LL. Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 kuulas maakohus ära puudutatud isiku enda ja veendus tema seisundis. Valvearsti VV arvamuse kohaselt ei paranenud patsiendi seisund ka pärast esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Patsiendil puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel oleks ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsejatele. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite ja valvearsti seisukohtades.
24.Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos (F29), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Puudutatud isiku arvamus, et ta ei vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Käesoleval juhul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Samuti ei põhjendatud määruskaebuses, mis põhjusel ei ole psühhiaatrite seisukohad meditsiiniliselt korrektsed. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et käesoleval juhul esinesid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ning tahtest olenematu ravi kohaldamiseks.
25.Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14; RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2; RKTKm 2-15-3662, 14.02.2018, p 14). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1; RKTKm 2-16-10435, 20.03.2019, p 18.
26.Psühhiaatrite arvamusest nähtus, et puudutatud isiku käitumine oli mõjutatud luulumõtetest. Tema tervislik seisund piiras tema võimet oma käitumisest aru saada. Psüühilisest seisundist tulenevalt oli tema käitumine ettearvamatu, mistõttu kujutaks ta haiglaravita jäädes ohtu iseendale ja teistele. Puudutatud isikul puudus täielikult haiguskriitika ning ta ei mõistnud ravivajadust ega suutnud oma käitumist kontrollida. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku ohtlikkus on maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus.
27.Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik eitab temal diagnoositud rasket psüühikahäiret ning ei mõista ravavajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Samuti tõendab eeltoodut asjaolu, et puudutatud isikul puudus täielikult haiguskriitika. Seega on ringkonnakohtu arvates tahtest olenematu ravi kohaldamiseks täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.
28.TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Kuivõrd psühhiaatrite arvamusest tulenevalt vajas puudutatud isiku tervislik seisund esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul õigus vastavalt puudutatud isiku tervislikule seisundile esialgset õiguskaitset pikendada. Kuivõrd maakohus leidis, et puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud piisavalt paranenud ja endiselt olid täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, oli põhjendatud TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset õiguskaitset pikendada.
29.Eeltoodust tulenevalt asus maakohus põhjendatult seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused. Seega ei ole määruskaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
30.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.