Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Liisinguvõtja võlgnevus hageja ees oli 08.11.2019 seisuga 9456,34 eurot, sh kuumaksed kuni liisingulepingu ülesütlemiseni 1147 eurot, kuumaksed liisingulepingu lõpuni 4594,08 eurot, leppetrahv liisingumaksete tasumisega viivitamise eest 30 eurot ja lepingu rikkumise eest 200 eurot, vara tagastamise tasu 1272 eurot, kirjalike teadete saatmise kulu 18 eurot, viivis tasumata arvetelt kuni liisingulepingu lõppemiseni 48,43 eurot ja viivis alates 24.01.2019 kuni 08.11.2019. a 2146,83 eurot. Hagiavalduse esitamisel arvestas hageja võlast maha liisinguvara väärtuse selle tagastamise hetkel summas 1000 eurot. Hageja taotles, et kohus peataks asja menetluse, kuni liisinguvara on müüdud ja lõplik võlasumma selgunud. Maakohus võttis 10.02.2020 määrusega hagi menetlusse ja ühtlasi peatas tsiviilasja menetluse. 02.09.2020 esitas hageja taotluse menetluse uuendamiseks. Hageja teavitas kohut, et tsiviilasjas nr 2-19-10335 kuulutati Tartu Maakohtu määrusega 11.12.2019 välja liisinguvõtja pankrot ning et liisinguvara müüdi hinnaga 2640 eurot (koos käibemaksuga), millest tulenevalt on hageja põhinõue 8661,53 eurot. Kohus uuendas 16.10.2020 määrusega tsiviilasja menetluse. Kohus jättis hagi Foorum Puit OÜ (pankrotis) vastu läbi vaatamata ja jätkas menetlust P. Kroonbergi (edaspidi: kostja) vastu.

MAAKOHTU LAHEND

lg 2 ei kohaldu ning käenduslepingut ei saa lugeda tühiseks põhjusel, et sellega ei lepitud kokku käendaja vastutuse maksimumsummat. Liisinguvõtja põhivõlgnikuna ja kostja käendajana vastutavad liisingulepingust tulenevate kohustuste rikkumisel hageja ees solidaarselt. Hagejal on õigus nõuda liisingulepingu ülesütlemise seisuga tasumata liisingumakseid 1147 eurot. Pärast lepingu ülesütlemist on õigus nõuda liisingueseme ostuhinna makseid tasumata ulatuses (koos käibemaksuga 4049,06 eurot), kuid ei ole õigust nõuda edasiulatuvalt rendimakseid. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb hageja poolt pärast liisingulepingu ülesütlemist nõutavate liisingumaksete suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel, s.o 18.07.2019, oli 2640 eurot (sh käibemaks), mis oli liisingueseme müügihind 26.06.2020. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda liisinguvõtjalt liisingumakseid (ostuhinna makseid 4049,06 eurot) perioodi eest pärast lepingu ülesütlemist ning ka hageja vastav nõue kostja kui käendaja vastu tuleb jätta rahuldamata. Hagejal on õigus nõuda liisinguvõtjalt leppetrahvi 30 eurot ja 200 eurot, kokku 230 eurot, võlateadete saatmise kulu 18 eurot ning liisingueseme tagastamisega seotud kulusid 1272 eurot. Samuti on hagejal õigus nõuda liisinguvõtja rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise eest viivist alates nõuete sissenõutavaks muutumisest lepingus kokkulepitud määras, s.o 0,15% võlgnetavalt summalt päevas. Kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 1147 euro suuruselt nõudelt 807,61 eurot ning leppetrahvi, võla sissenõudmiskulu ja liisingueseme tagastamisega seotud kulude hüvitise nõudelt (kokku 1520 eurot) 864,70 eurot. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 2 vastutab kostja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast mõistis kohus kostjalt välja viivise protsendina põhinõuetelt VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni nõuete täitmiseni. Kostja vastuhagi ei ole asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja väidete põhjal saab kahju olla tekkinud liisinguvõtjal, mitte kostjal.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Käendusleping, millele hageja nõue tugineb, on sõlmitud 03.02.2017. Seega tuleb lähtuda VÕS § 143 lg 1 05.04.2011 jõustunud redaktsioonist. Maakohus on ekslikult lähtunud varasemast redaktsioonist ja aegunud kohtupraktikast (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-148-11 käsitleb olukorda, kus käendusleping oli sõlmitud 26.08.2008). Kuna kostja on füüsiline isik, siis VÕS § 143 lg 1 kehtiva redaktsiooni mõistes on tegemist tarbijakäenduslepinguga; 2) kui eeldada, et käsundusleping on kehtiv, on kostjal VÕS § 149 lg 3 järgi õigus keelduda nõude rahuldamisest seni, kuni võlgnikul (liisinguvõtjal) on hageja vastu nõue, mida on võimalik kasutada hageja nõude tasaarvestamiseks. Võlgnikul on hageja vastu kahju hüvitamise nõue 12 233,33 eurot. Hageja müüs liisingueseme hinnaga 2200 eurot. Liisingueseme keskmine turuhind oli 14 433,33 eurot ehk müügihinnast 12 233,33 euro võrra suurem summa. Hageja müüs liisingueseme oma lepingulisele partnerile ValueExpert OÜ-le, kes oli ka liisingueseme hindajaks. Kohus ei ole analüüsinud, kas võlgnikul on hageja vastu nõue või mitte. Samuti ei ole kohus võtnud seisukohta liisingueseme tegeliku väärtuse osas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte. Kuna kostja on füüsiline isik ning lepingus ei lepitud kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, siis on 03.02.2017 käendusleping VÕS § 143 lg 2 järgi tühine. Seega puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt võla ja viivise väljamõistmist ning hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kuigi maakohus on viidanud kehtivale VÕS § 143 lg 1 redaktsioonile, on maakohus lähtunud varasemast Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-148-11, mis käsitles käendaja vastutust kuni 05.04.2011 sõlmitud käenduslepingu alusel. Seoses hagi rahuldamata jätmisega käenduslepingu tühisuse tõttu puudub vajadus anda hinnangut kostja apellatsioonkaebuses esitatud alternatiivsele vastuväite, st sellele, kas põhivõlgnikul on hageja vastu nõue või mitte. Hageja apellatsioonkaebuse vastuses esitatud viide VÕS § 155 lg-le 1 ei ole asjakohane, kuivõrd kostja puhul on tegemist tarbijaga.

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.