Kohtulahend

Kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse 12. juuli 2007. a otsusega rahuldamata.

kohaselt jäävad täitemenetluse peatamise korral tehtud täitetoimingud jõusse. Maakohtu 16. mai 2007. a määrusega lõpetati pankrotimenetlus PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Seega oli pankrotimenetlus lõpetatud, mistõttu langes ära sundtäitmise peatamise alus ja TsMS § 47 lg 2 kohaselt võis täitur täitemenetluse uuendada, nagu maakohus isegi möönab, s.o jätkata täitmist. Kuivõrd võlgniku varast moodustub pankrotivara ja haldurile läheb üle võlgniku vara valitsemise õigus pankroti väljakuulutamisel (PankrS § 35 lg 1 p-d 1 ja 2), siis ei moodustunud praegusel juhul pankrotivara, mistõttu ajutise pankrotihalduri viide teiste võlausaldajate õiguste ja PankrS § 146 rikkumisele on asjakohatu. Samal põhjusel on ebaõige maakohtu seisukoht, et täitmine saanuks toimuda (jätkuda) vaid võlgnikku likvideerima kohustatud ajutise halduri nõusolekul. PankrS § 29 lg 1 alusel lõpetab kohus pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu siis, kui maksejõuetul võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. Kuivõrd vara puudumine on juba kindlaks tehtud, siis langevad ära tavalised likvideerija ülesanded, nagu vara ja võlausaldajate kindlakstegemine, võlgade tasumine ning pankrotiavalduse esitamine, kui varast ei jätku kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Sellest tulenevalt piirneb PankrS § 130 lg-st 4 tulenev ajutise pankrotihalduri likvideerimiskohustus (likvideerimine) PankrS § 29 lg-s 4 sätestatud kohustuse täitmisega ja võlgniku äriregistrist kustutamise avalduse esitamisega. Seetõttu on ebaõige ajutise halduri seisukoht, et kohtutäituri tegevus täitemenetluse jätkamisel takistab tal likvideerija kohustuste täitmist, ning on asjakohatu maakohtu seisukoht, et võlgniku likvideerimine peab toimuma täielikult ajutise halduri kontrolli all. Ajutist haldurit tasustatakse ja tema kulutused hüvitatakse pankrotimenetluse raugemise korral PankrS §-st 23 tulenevalt justiitsministri 18. detsembri 2003. a määrusega nr 71 kehtestatud korras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

töötajad on pöördunud oma nõuetega kohtutäituri poole ning ühe töötaja nõue on ka osaliselt rahuldatud. Ebaselge on ringkonnakohtu viide PankrS §-le 23 ja justiitsministri 18. detsembri 2003. a määrusele. Need kehtivad juhul, mil puuduvad vahendid ajutisele pankrotihaldurile tasu maksmiseks, kuid praegusel juhul oli see raha olemas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

pandiõigus. TMS § 65 lg 3 esimese lause kohaselt on varasemal arestimisel tekkinud arestipandiõigus eespool hilisema arestimise alusel tekkinust. Viimane asjaolu omab just tähendust sissenõudjate nõuete rahuldamise järjekorra määranguna, sest võlgniku vallasvarast saadud tulem jaotatakse täitemenetluses üldjuhul arestipandiõiguse tekkimise järjekorras (TMS § 105 lg 1 esimene lause ja TMS § 119 lg 2). Kolleegium on seisukohal, et sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale. Seetõttu oli ka praeguses asjas kohtutäituril õigus ja kohustus kanda konto arestimisega saadud raha edasi sissenõudjale. PankrS § 45 kohaselt lõpeb enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest (seega ka arestipandiõigus) või kohtulik hüpoteek pankroti väljakuulutamisega. Käesolevas punktis märgitud osas tuleb ringkonnakohtu määruse põhjendusi muuta, lugedes täitemenetluse lubatavuse aluseks täitemenetluse peatamise aluse äralangemise ja TMS § 65. Lähtudes TMS §-st 65, ei ole samuti õige määruskaebuse väide, et täitemenetlus rikub teiste võlausaldajate õigusi.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.