2-21-18720/15 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Debitum Collectio OÜ (hageja) esitas 29. novembril 2021 Osaühingu Taagepera Loss (kostja) vastu hagi võla nõudes. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 24 200 eurot, perioodil 8. juuni 2018 kuni 29. november 2021 sissenõutavaks muutunud viivise 8090,30 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata põhinõudelt alates 30. novembrist 2021 kuni põhinõude kohase tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja võla sissenõudmiskulu 40 eurot. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Genial Works OÜ ja kostja töövõtulepingu, mille alusel osutas Genial Works OÜ kostjale ehitusteenust. Tehtud ja vastu võetud tööde eest esitas Genial Works OÜ kostjale 31. augustil 2018 arve nr 180503 summas 160 200 eurot maksetähtajaga 7. juuni 2018. Kostja on tasunud kokku 136 000 eurot, s.o 15. juunil 2018 15 000 eurot; 22. juunil 2018 40 000 eurot; 5. juulil 2018 16 000 eurot; 31. juulil 2018 25 000 eurot; 27. augustil 2018 10 000 eurot ja 10. septembril 2018 30 000 eurot. Arve tasumata osa on 24 200 eurot. Töövõtulepingust tulenevad nõuded loovutas Genial Works OÜ hagejale. Hageja ei nõustunud kostja aegumise vastuväitega. Kostja on arvet aktsepteerinud ning seda viiel korral tasunud. 10. septembril 2018 (viimase tasumisega) algas uuesti nõude aegumise 3-aastane tähtaeg. Aegumistähtaeg ei ole saabunud. Asjas kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 4, mis näeb ette 10-aastase aegumistähtaja, sest kostja on teadlikult ja pahatahtlikult ilma igasuguse aluseta jätnud tööde eest sissenõutavaks muutunud tasu maksmata. Kostja on vaidlusaluse arve Maksu- ja Tolliametis deklareerinud ning arvel kajastatud käibemaksu tagasi küsinud/tasaarveldanud. Järelikult on kostja ka alusetult rikastunud. Kostja ei ole esitanud lepinguliste töödega seotud vastuväiteid. Hageja palus jätta vaheotsuse tegemise taotluse rahuldamata.

8.Maakohus tuvastas, et hagi on esitatud töövõtulepingu alusel võlgnetava tasu väljamõistmiseks. Tegemist on suulise lepinguga. Maakohus leidis, et töövõtulepingus kokku lepitud tasunõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et aegumistähtaja pikkusele ei kohaldu TsÜS § 146 lg-st 4 tulenev kümne aastane aegumistähtaeg ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi oma otsuses enam korrata (TsMS § 654 lg 6). Sega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et nõude aegumistähtaja pikkus on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti määranud kindlaks aegumistähtaja alguse. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused ja viited õigusnormidele, mille alusel luges maakohus aegumistähtaja alguseks arvel märgitud arve tasumise tähtpäeva 7. juuni 2018. Seejuures jättis maakohus täielikult tähelepanuta kostja väited nõude sissenõutavaks muutumise aja osas. Ringkonnakohus on seisukohal, et lepingust tuleneva tasu maksmise nõude aegumistähtaja algusele tuleb üldjuhul kohaldada TsÜS § 147 lg-t 1 ja lg 3 teist lauset. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 (mis reguleerib eelkõige kokkulepitud lepingulise tasu maksmise nõude aegumist) teise lause kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Riigikohus on selgitanud (vt tsiviilasi nr 3-2-1-95-08 p 11 ja nr 32-1-44-15 p 12), et nimetatud teise lause osa "muutub sissenõutavaks arve esitamisega" tuleb mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega. Nii võib see olla esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast. Maakohus jättis aegumistähtaja alguse tuvastamisel TsÜS §-des 147 lg-s 3 sätestatu tähelepanuta. Kui hageja nõue muutuski sissenõutavaks 31. mai 2018 arve esitamisega, algas nõude aegumistähtaeg mitte arvel märgitud tasumise kuupäevast, nagu leidis maakohus, vaid TsÜS § 147 lg 3 alusel selle kalendriaasta lõppemisest, mil arve esitati, st 1. jaanuarist 2019 ja nõue ei oleks aegunud.

tasunõude on töövõtja hagejale loovutanud. Hageja ei ole maakohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses avaldanud, mis ajaperioodil töövõtja töid teostas, millal muutus töövõtja tasu nõue sissenõutavaks ja millised olid lepingu poolte kokkulepped töö eest tasumise osas. Hageja tugineb küll kostja poolt tööde vastu võtmisele, jättes märkimata, millal kostja seda tegi. Kohustuse täitmise sissenõutavust sätestavad üldnormina VÕS § 82 lg-d 3 ja 7. Erireegli töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse kohta sätestab VÕS § 637. Töövõtja tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5), töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg 4 ja 5). Nii muutub VÕS § 637 lg 3 järgi töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Sama paragrahvi lg 5 järgi ei pea tellija töö eest tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna talle selleks võimalust. Töö vastuvõtmisest õigustamatu keeldumise tagajärjed sätestab VÕS § 638. Selle sätte järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Riigikohus leidis tsiviilasja nr 3-2-1-44-15 p-s 13, et selleks, et VÕS § 637 lg 4 ei kohalduks, peab olema tuvastatud lepingupoolte kokkulepe, mille kohaselt muutub nõue sissenõutavaks muul kui sättes märgitud ajal. Et hageja esiletoodud asjaoludest hagi aegumine ei ilmnenud, pidi maakohus hagi aegumise kohaldamise eeldusena tuvastama asjaolud, millest aegumine sõltub, ennekõike lahendama küsimuse, millal muutus töövõtja tasunõue sissenõutavaks (VÕS § 637 lg 3). Selleks tuli maakohtul arvestades kostja vastuväiteid välja selgitada suulise töövõtulepingu tingimused (sh tähtaja ja töö eest tasumise osas), lepingu täitmise asjaolud ning selgitada pooltele nende tõendamiskoormist (TsMS § 230 lg 1 ja 2). Maakohus võib pooli ka asjaolude selgitamiseks küsitleda. Kui maakohus tuvastab asja uuel arutamisel, et töövõtja tasunõue muutus sissenõutavaks 2017. aastal ja töövõtja võis talle arve esitada enne 2018. aastat, siis tuleb nõude aegumistähtaega arvestada kooskõlas TsÜS § 147 lg-ga 3 alates 1. jaanuarist 2018.