lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-21-15456/14

Rahvusvaheline õigusabi › Välisriigi kohtulahendite tunnustamine ja täitmine

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 11.08.2022

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-21-15456/14
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Rahvusvaheline õigusabi › Välisriigi kohtulahendite tunnustamine ja täitmine
Menetlusliik
Hagita menetlus
Kuulutamise aeg
11.08.2022
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2261
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

11. august 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-15456 E.K. avaldus Vene Föderatsiooni Pihkva oblasti rajoonikohtu 28. mai 2019 otsuse tsiviilasjas nr 2-3/32/2019 tunnustamiseks ja Eesti Vabariigis täidetavaks tunnistamiseks

Tsiviilasi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2022 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.R. määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja: M.R. (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Karin Ploom

Menetlusosalised ja nende esindajad

Puudutatud isik

XXXXXXXXXXX)

(avaldaja):

E.K.

(sünniaeg

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2022 määrus ja teha uus määrus, millega jätta

E.K. avaldus Vene Föderatsiooni Pihkva Oblasti rajoonikohtu 28. mai 2019 otsuse tsiviilasjas nr 2-3/32/2019 tunnustamiseks ja Eesti Vabariigis täidetavaks tunnistamiseks rahuldamata.

2.Rahuldada M.R. määruskaebus.
3.

Sarnased lahendid

Rahvusvaheline õigusabi
  • 16.04.20262-24-11204/20Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 30.03.20262-25-11362/25Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 20.02.20262-24-17400/20Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 13.01.20262-20-132157/11Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 08.01.20262-25-17516/7Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 06.01.20262-25-11282/34Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule sissenõudja ühe kuu jooksul alates määruse kättetoimetamisest, välisriiki kättetoimetamise puhul aga kahe kuu jooksul kättetoimetamisest (TsMS § 625 lg-d 1 ja 2). Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1.E.K. (avaldaja) esitas 1. oktoobril 2021 justiitsiministeeriumi kaudu Tartu Maakohtule taotluse Vene Föderatsiooni Pihkva oblasti rajoonikohtu 28. mai 2019 otsuse (välisriigi kohtuotsus) tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks Eesti Vabariigis. Välisriigi kohtuotsusega on M.R.lt (puudutatud isik) välja mõistetud elatis V.R. (laps) ülalpidamiseks.
2.Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ning taotles selle rahuldamata jätmist ning menetluskulude avaldaja kanda jätmist. Puudutatud isiku arvates tuleb välisriigi kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest keelduda, kuna elatise vaidlus tuli lahendada Eesti Vabariigi kohtus Eesti õiguse järgi ja ainupädevus selles osas kuulus Eesti Vabariigile. Poolte vahel on juba sama küsimus kohtulikult lahendatud. Kostja ei saanud välisriigi kohtuprotsessist osa võtta seetõttu, et talle ei toimetatud kätte kutseid, mis võimaldanuks tal kohtuistungil osaleda, samuti pole talle toimetatud kätte välisriigi kohtuotsust.

MAAKOHTU SEISUKOHT

3.Maakohus rahuldas avalduse ning tunnustas ja tunnistas Eesti Vabariigis täidetavaks Vene Föderatsiooni Pihkva oblasti rajoonikohtu 28. mai 2019 otsuse asjas nr 2-3/32/2019, millega: mõisteti puudutatud isikult välja avaldaja kasuks elatis V.R. (sünniaeg XXXXXXXXXX) ülalpidamiseks 1⁄4 ulatuses puudutatud isiku igakuisest töötasust ja/või muudest tuludest kuus ja seda alates 15. augustist 2016 kuni lapse täisealiseks saamiseni ning võlgnevus kolme aasta jooksul maksmata elatise eest alates 14. augustist 2013 kuni 14. augustini 2016 (kaasa arvatud) 1⁄4 ulatuses puudutatud isiku igakuisest töötasust ja/või muudest tuludest. 2) mõisteti puudutatud isikult välja Pihkva linnale riigilõiv 150 rubla. 1)

Maakohus märkis, et avaldajal on õigus pärast kohtumääruse jõustumist esitada täidetavaks tunnistatud kohtuotsus Eesti kohtutäiturile täitmiseks. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ja kriminaalasjades (õigusabileping) art 51 järgi vaatab täitmise loa taotluse läbi selle lepingupoole kohus, kelle territooriumil tuleb kohtulahendit täita. Õigusabilepingu art 52 p 2 kohaselt lisatakse täitmise loa taotluse juurde dokument, millest ilmneb, et kostjale, kes ei osalenud protsessis, oli õigel ajal ja nõuetekohases vormis kas või üks kord antud kätte kohtukutse. Taotluse juurde on lisatud tõend, (tl 47 ja tõlge tl 48), milles deklareeritakse, et kostjale teatati kohtuistungi toimumise aeg ja koht nõuetekohaselt ja õigeaegselt ning talle anti üle

hagiavalduse koopia. Asjakohaseid dokumente kohtukutse kättetoimetamise kohta ei ole taotlusele lisatud. Samas nähtub kohtuotsusest, et kostja kohtuistungile ei tulnud, talle teatati õigeaegselt ja nõuetekohaselt kohtuistungi kuupäev, kellaaeg ja koht. Avalduses teatas kostja, et ei saa kohtuistungile ilmuda, kuna tal ja tema esindajal puudub viisa Vene Föderatsiooni. Otsusest nähtuvalt esitas kostja vastuväited hagile kirjalikult. Seega oli kostja kohtumenetlusest teadlik ja võttis sellest osa. Järelikult puudus maakohtu hinnangul alus otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumiseks õigusabilepingu art 56 p 1 alusel. Pooled on tsiviilasjas nr 2-11-8104 sõlminud kohtuistungil kirjaliku kokkuleppe, milles leppisid kokku suhtluskorras ja elatise tasumises. Kokkuleppe punkti nr 3 kohaselt kohustus puudutatud isik tasuma elatist ühes kuus 140 eurot. Seoses kokkuleppe sõlmimisega loobus puudutatud isik tsiviilasja nr 2-11-8104 edasisest menetlusest. Kuna kohus ei ole kokkulepet kompromissina kinnitanud, ei saa kohtu hinnangul asuda seisukohale, et sama õigusvaidluse osas on samade poolte vahel juba varem tehtud jõustunud otsus. Seega puudub alus otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumiseks ka õigusabilepingu art 56 p 2 ja 57 alusel. Õigusabilepingu art 21 lg 1 esimese lause kohaselt, kui õigusabileping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Õigusabilepingu art 21 lg 2 esimese lause järgi arutavad lepingupoolte kohtud asju ka muudel juhtudel, kui selleks on poolte kirjalik nõusolek. Kuna kostja elukoht on Eesti Vabariigis, tulnuks õigusabilepingu art 21 lg 1 esimese lause kohaselt vaidlus lahendada Eesti Vabariigi kohtus. Vene Föderatsiooni kohtus oleks saanud asja lahendada ainult siis, kui kostja oli sellega nõus. Otsusest nähtuvalt esitas kostja vastuväited hagile kirjalikult. Sealjuures ei nähtu otsusest ega taotluse kohta esitatud seisukohast, et kostja oleks asja lahendamisele Vene Föderatsiooni kohtus vastu vaielnud. Seega leiab kohus, et puudub alus otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumiseks ka õigusabilepingu art 56 p 3 alusel.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4.Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus lahend, millega jätta avaldus välisriigi kohtuotsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks rahuldamata. Menetluskulud palub puudutatud isik jätta avaldaja kanda. Ebaõige on maakohtu järeldus, et Vene kohtul oli pädevus elatise asja lahendada. Õigusabilepingu art 21 lg 1 alusel allus vaidlus Eesti kohtule. Maakohus on ekslikult järeldanud, et puudutatud isik nõustus asja lahendamisega Vene kohtus. Puudutatud isik ei ole teinud tahteavaldust kohtualluvuse muutmiseks. Seda, et puudutatud isik ei ole sõnaselgelt vastu vaielnud kohtualluvusele oma hagivastuses, ei saa lugeda kohtualluvuse muutmise nõusolekuks. Lisaks jättis maakohus tähelepanuta, et õigusabilepingu art 21 lg 2 kohaselt ei saa kohtute ainupädevust muuta poolte kokkuleppel. Seega pidi maakohus õigusabilepingu art 56 p 3 alusel keelduma välisriigi kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmiseks loa andmisest. Samuti on ebaõige maakohtu hinnang poolte varasemale kokkuleppele tsiviilasjas nr 2-11-8104. Pooled vormistasid istungil kirjaliku kokkuleppe elatise tasumise kohta. Maakohus ei ole täpsustanud, et kui tsiviilasi nr 2-11-8104 ei lõppenud kompromissiga, siis millisel alusel on vastav tsiviilasi lõppenud. Kompromiss saavutati kohtu aktiivse tegevuse tulemusena, mistõttu tuleb seda pidada õigusabilepingu art 57 tähenduses kohtulikult kinnitatud kohtulikuks leppetoiminguks. Õigusabilepingu art 57 ja art 56 p 2 ei eelda kompromissi kinnitanud jõustunud kohtumäärust. Piiriüleses tsiviilkohtumenetluses eristatakse kohtulahendite tunnustamise, täidetavaks tunnistamise ja täitmise aspektist seda, kas tegemist on kohtuotsuse või kohtuliku kokkuleppega. Riigikohus on selgitanud, et kompromisslepinguga reguleerivad pooled uuesti omavahelised vaieldavad

õigussuhted ning selle eesmärk on välistada edaspidi vaieldavatele või ebaselgetele õigussuhetele tuginemine. Sama tagajärje toob endaga kaasa kohtulik kompromiss, kusjuures lepingu määrusega kinnitamine ei mõjuta kuidagi selle materiaalõiguslikku olemust (vt lahendid tsiviilasjas nr 32114804 ja nr 3-2-1-125-15). Maakohus oleks pidanud keelduma väliriigi kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest õigusabilepingu art 57 ja art 56 p 2 järgi. Puudutatud isik ei nõustu maakohtu seisukohaga, et puudutatud isik võttis osa tsiviilasja nr 23/32/2019 arutamisest. Maakohus lähtus seejuures ekslikult kohtuotsuse tekstist ja avaldusele lisatud deklaratsioonist. Kuigi 12. juuli 2012 deklaratsiooni kohaselt on lisatud dokumendid puudutatud isikule kohtudokumentide kättetoimetamise kohta, kõnealuseid dokumente avaldaja maakohtule esitanud pole. Maakohus pole tuvastanud, kas puudutatud isikule toimetati nõuetekohaselt kätte kohtukutse ja hagimaterjalid. Maakohus on lihtsalt lähtunud eeldusest, et kuivõrd puudutatud isik on suhelnud Vene kohtuga, siis on talle tagatud olnud ka võimalus osaleda kohtuasja arutamisel. Õigusabilepingu art 52 p 2 kohaselt peab olema taotluse juurde lisatud dokument, millest ilmneb, et kostjale, kes ei osalenud protsessis, oli õigel ajal ja nõuetekohases vormis kas või üks kord antud kätte kohtukutse. Olukorras, kus kohus lahendab asja suulises menetluses, ei saa pidada piisavaks üksnes seda, et kostja on saanud kohtule edastada kirjalikult oma esmased vastuväited. Kohtuistungil osalemine eeldanuks viisa väljastamist Vene Föderatsiooni poolt. Viisa väljastamise aluseks oleks olnud juriidilise asutuse (kohtu) korrektne kutse, kuid kostjale ei edastatud ühtegi korrektset dokumenti, mis oleks võimaldanud viisat taotleda ja riiki siseneda kohtuistungil osalemise eesmärgil. Maakohus jättis kostja vastava vastuväitega arvestamata. Seega on välisriigi kohtuotsus vastuolus Eesti Vabariigi seadusandluse põhiprintsiibiga – õigus olla oma kohtuasja arutamise juures - ning selle tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest tulnuks art 56 alusel keelduda.

AVALDAJA SEISUKOHT

5.Avaldaja palub jätta maakohtu määruse muutmata ja kohustada puudutatud isikut tasuma elatist ja elatise võlga tema tütre ülalpidamiseks. Kohtumenetlus Vene kohtus kestis üle viie aasta. Kostja ei saanud istungitel isiklikult osaleda, kuid osales kohtumenetluses aktiivselt ning väljendas oma seisukohti kirjalikult. Kostja ei avaldanud kohtule umbusaldust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6.Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ja teeb uue määruse, millega jätab avalduse rahuldamata (TsMS § 667 lg 2 esimene lause). Määruskaebus kuulub rahuldamisele. Määruskaebuses vaidlustatakse kogu maakohtu määrust, mistõttu ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse põhjendatust tervikuna (TsMS § 651 lg 1 koosmõjus §-ga 659).
7.Maakohus lähtus vaidlusaluse Vene Föderatsiooni kohtulahendi tunnustamisel ning täidetavaks tunnistamisel õigesti õigusabilepingust. Seetõttu ei tule käesolevas asjas kohaldada ei Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrust ega ka TsMS-i sätteid välisriigi kohtulahendite tunnustamise ja täitmisest keeldumise aluste kohta, sh TsMS § 620 lg 1 p 1. Vene Föderatsiooni kohtulahendi tunnustamise või täidetavaks tunnistamise menetluse raames peab Eesti kohus hindama, kas kohtulahendi tunnustamise või täidetavaks tunnistamise formaalsed

eeldused on õigusabilepingu kohaselt täidetud ning kas esineb õigusabilepingus sätestatud alus keeldumaks kohtulahendi tunnustamisest või täidetavaks tunnistamisest. Õigusabilepingu art 50 esimese lõike kohaselt tunnustavad ja täidavad lepingupooled vastastikku justiitsasutuste jõustunud otsuseid tsiviil- ja perekonnaasjades, samuti kohtuotsuseid kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamise osas. Õigusabilepingu art 51 lg 1 kohaselt kuulub täitmise loa taotluste läbivaatamine selle lepingupoole kohtute pädevusse, kelle territooriumil tuleb otsus täita. Formaalsed eeldused kohtulahendi tunnustamiseks ning täidetavaks tunnistamiseks on reguleeritud õigusabilepingu art-tega 51 ja 52. Õigusabilepingu art 56 reguleerib kohtuotsuste tunnustamisest ja täitmisest keeldumist.

8.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega, et Vene kohus võis õigusabilepingu art 21 lg-st 2 tulenevalt lahendada asja Vene kohtus ilma puudutatud isiku sellekohase nõusolekuta. Avaldusest või sellel lisatud materjalidest ei nähtu, et puudutatud isikult (välisriigi kohtumenetluses kostja) oleks küsitud tema nõusolekut asja lahendamiseks Vene kohtus õigusabilepingu art 21 lg 2 esimese lause alusel. Samas ei välista see välisriigi kohtuotsuse tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist, kuivõrd kostja sai menetlusest kirjalikult osa võtta ning art 21 lg 1 ei näe kohtualluvusena ette Eesti kohtu ainupädevust art 56 p 3 tähenduses. Ainupädevusega ei ole art 21 lg 1 tähenduses tegemist mh põhjusel, et art 21 lg 1 esimese lause kohaselt võib poolte nõusolekul lahendada asja ka teise lepingupoole kohtus, kui kostja elukohajärgses kohtus.
9.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et käesoleval juhul esinevad kohtulahendi tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise formaalsed eeldused ning et puudusid õigusabilepingu art-s 56 nimetatud alused välisriigi kohtulahendi tunnustamisest või täidetavaks tunnistamisest keeldumiseks. Kohtulahendi tunnustamisest või täidetavaks tunnistamisest on võimalik keelduda õigusabilepingu art 18 (koostoimes art-ga 3) alusel juhul, kui tunnustamine või täidetavaks tunnistamine võib teha kahju Eesti Vabariigi suveräänsusele või julgeolekule või kui see on vastuolus Eesti Vabariigi seadusandluse põhiprintsiipidega. Kohtulahendi resolutsioon peab olema ka Eestis täidetav. Eestis läbiviidavas täitemenetluses kehtib formaliseeritusse printsiip. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohtulahend peab olema täitmiseks piisavalt määratletud (vt Riigikohtu 18. märtsi 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-3445/46, p 29.3; vt ka
30.märtsi 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 54; 2. märtsi 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16704, p 29). Vene kohus on kohtuotsuse resolutsioonis puudutatud isikult välja mõistnud elatise avaldaja kasuks mitte konkreetse summana, vaid avaldaja töötasu jm sissetulekute (tulude) (sh minevikus saadud) suurusest sõltuvana. Õigusabileping ei reguleeri kohtulahendi täidetavust ja kohtutäiturile täitmiseks esitamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ja täitemenetluse seadustik saavad reguleerida küsimusi, mis on õigusabilepinguga jäetud riigisisese õiguse otsustada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks esitatud välisriigi kohtulahendi resolutsioon selge, arusaadav ja täidetav, see ei vasta TsMS § 442 lg 5 nõuetele. Seega ei ole tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks esitatud välisriigi kohtulahendi resolutsiooni alusel kohtulahendi täitmine võimalik, mistõttu selle tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine läheb vastuollu Eesti Vabariigi seadusandluse põhiprintsiibiga. Järelikult tulnuks maakohtul ainuüksi sel põhjusel jätta Vene Föderatsiooni kohtuotsus tunnustamata ja täidetavaks tunnistamata.
10.Vastavalt õigusabilepingu art 52 tuleb täitmise loa taotlusele lisada dokument (ja tõlge), millest ilmneb, et kostjale, kes ei osalenud protsessis, oli õigel ajal ja nõuetekohases vormis kas või üks kord antud kätte kohtukutse. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi lahendi teinud kohtu kinnitus kohtukutse kättetoimetamise nõuetekohasuse kohta ja kohtuotsuses toodud viited sellele, ei ole taotluse saanud kohtule piisav hindamaks, kas kostja kutsuti nõuetekohasel viisil ja vormis

kohtusse. Tuvastamaks, kas puudutatud isik oli nõuetekohaselt kohtusse kutsutud, tuleb esitada kutse kättesaamist kinnitavad tõendid. Puudutatud isiku viide õigusabilepingu art 52 lg-le 2 on asjakohatu, kuivõrd see kohaldub protsessis mitteosalenud kostja suhtes, kuid käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kostja osales välisriigi kohtumenetluses ning esitas oma seisukohad kirjalikult. Samas üksnes asjaolu, et puudutatud isik otsustas seisukoha esitada kirjalikult, ei tähenda, et sellega on tuvastatud, et ta oli nõuetekohaselt kohtusse kutsutud. Õigusabilepingu art 53 sätestab, et kui kohtul tekivad täitmise loa andmisel kahtlused, võib ta küsida seletust isikult, kes on algatanud taotluse otsuse täitmise kohta, samuti küsitleda võlglast taotluse olemuse kohta ja nõuda vajaduse korral otsuse teinud kohtult selgitust. Seega ei ole avaldaja esitanud kõiki õigusabilepingu art 52 nimetatud dokumente. Maakohtul tulnuks nõuda avaldajalt täiendavaid tõendeid. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks anda avaldajale selles osas tähtaega täiendavate tõendite esitamiseks, kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu välisriigi otsus tunnustamisele ainuüksi määruse p-s 9 toodud põhjendustel. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse.

11.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga, et kohtumenetluses poolte vahel sõlmitud, kuid kohtule kinnitamiseks esitamata jäänud kokkuleppe on samaväärne jõustunud kohtulahendiga (art 56 p 2) või kohtu poolt kinnitatud kohtuliku leppetoiminguga (art 57). Tsiviilasjas nr 2-11-8104 puudub menetlust lõpetava lahendina täitedokument, mille alusel puudutatud isik kohustus elatist maksma. Üksnes asjaolu, et kohtuväline kokkulepe saavutatakse kohtuistungil või kohtu aktiivsel kaasaaitamisel, ei muuda seda kokkulepet menetlusõiguse tähenduses kohtulikuks kompromissiks (TsMS § 430).
12.Ringkonnakohus jätab TsMS § 172 lg 1 alusel menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Indrek Parrest

Kersti Kerstna-Vaks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 17.11.20252-24-10052/4Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 14.07.20252-25-6042/2Harju Maakohus Tallinna kohtumaja