AS Latvijas valsts meži avaldus Balti Rahvusvahelise Vahekohtu 12. novembri 2019. a otsuse kohtuasjas nr C-1024/070519 tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 16. juuni 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Latvijas valsts meži 2. juuli 2021. a määruskaebus Menetlusosalised ja nende Avaldaja AS Latvijas valsts meži (registrikood esindajad ringkonnakohtus 40003466281), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kadri Michelson Puudutatud isik aktsiaselts EHITUSFIRMA RAND JA TUULBERG (registrikood 10086190), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 16. juuni 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1088 ja saata asi esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS Latvijas valsts meži (avaldaja) esitas Tartu Maakohtule avalduse Balti Rahvusvahelise Vahekohtu 12. novembri 2019. a otsuse kohtuasjas nr C-1024/070519 tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks. Balti Rahvusvaheline Vahekohus otsustas 12. novembri 2019. a otsusega kohtuasjas nr C-1024/070519 ettevõttelt Ehitusfirma Rand ja Tuulberg (puudutatud
isik) AS Latvijas valsts meži kasuks sisse nõuda 38 175.40 euro suuruse kahjuhüvitise ja 2282.97 euro suurused vahekohtumenetluse kulud, kokku 40 458.37 eurot, määrates vabatahtliku kohtuotsuse täitmise kuupäevaks 2. detsembri 2019. a. Avalduse kohaselt ei ole puudutatud isik otsuse vabatahtliku täitmise tähtajaks ega avalduse kohtule esitamise päevaks välja mõistetud 40 458.37 eurot tasunud.
2.Tartu Maakohus jättis 24. jaanuari 2020. a määrusega avaldaja avalduse menetlusse võtmata ja andis tsiviilasja kohtualluvuse järgi üle Pärnu Maakohtule. Pärnu Maakohus jättis 11. märtsi 2020. a määrusega esitatud avalduse käiguta ja andis avaldajale tähtaja eesti keelde tõlgitud dokumendi esitamiseks, mis tõendab, et Läti Vabariigi õiguse järgi on lahend puudutatud isikule teatavaks tehtud, ning riigilõivu tasumiseks. 30. märtsil 2020. a esitas avaldaja täiendava dokumendi ja esitas maksekorralduse riigilõivu tasumise kohta. Pärnu Maakohus võttis 1. aprilli 2020. a määrusega avalduse menetlusse.
3.Puudutatud isik esitas seisukoha, milles palus jätta avaldaja avalduse läbi vaatamata või rahuldamata ning mõista avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulud. Puudutatud isik asus seisukohale, et avaldaja ei ole esitanud vahekohtu otsuse Eestis tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks ühtegi New Yorgi konventsiooni art 4 lg-s 1 nimetatud dokumenti. Esitatud vahekohtu otsuse koopial ei ole notari abi tõestanud ega kinnitanud vahekohtu otsuse sisu ega selle allkirjade õigsust, vaid üksnes allkirjade õigsust. Alternatiivselt, koopia vahekohtu otsusest peab olema tehtud autentiseeritud originaalotsusest. Avaldaja ei ole esitanud puudutatud isikuga sõlmitud vahekohtu tingimust sisaldavat kokkulepet ega ka eraldiseisvat vahekohtu kokkulepet. Leping on allkirjastatud avaldaja ja RT-ALTE poolt, kes on Läti Vabariigi äriregistrisse kantud iseseisev juriidiline isik. Puudutatud isik leidis, et avaldaja ja puudutatud isiku vahel puudub kehtiv „kirjalik leping“ New Yorgi konventsiooni art 2 lg 2 tähenduses. Puudutatud isiku väidetavast vastutusest RT-ALTE võlausaldajate ees ei tulene, et avaldaja ja RT-ALTE vahel sõlmitud lepingu p 20.2 kehtib ka puudutatud isiku suhtes. Ühestki Läti äriseadustiku sättest ega ka konsortsiumilepingust ei tulene, et täisühingu osanikud on ka täisühingu poolt sõlmitud lepingute pooleks või saavad nendeks mingite täiendavate tingimuste täitumisel. Vahekohus on ebaõigesti tõlgendanud konsortsiumilepingu p 9, mis ei reguleeri RTALTE osanike suhet avaldajaga, vaid osanike omavahelist sisesuhet. Eelnevast tulenevalt leidis puudutatud isik, et on põhjendatud vahekohtu otsuse tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest keelduda konventsiooni art 5 lg 1 p a alusel.
4.Avaldaja leidis, et on esitanud kohtule kõik vajalikud dokumendid, mis vastavad New Yorgi konventsioonis esitatud nõuetele. Avaldaja on esitanud Balti Rahvusvahelise Vahekohtu 12. novembri 2019. a aasta otsuse originaali nr C- 1024/070519. Vahekohtu otsuse tõlkis vandetõlk, kelle allkirja õigsust kinnitas vannutatud notari Inga Mucina abi Ilona Priedīte. Puudutatud isik oli täisühingu Konsorcijs RT-ALTE liige. Esitades avalduse osalemiseks AS-i Latvijas valsts meži korraldatud konkursil ja vastavalt sellele oli puudutatud isik volitanud täisosanikku allkirjastama lepingut, mis sisaldab ka kokkulepet vahekohtu klausli kohta. Juba ehitustööde lepingu sõlmimisel hinnati puudutatud isiku volitusi lepingu sõlmimiseks täisühingu liikmena. Avaldaja juhtis tähelepanu vahekohtu otsusele, milles vahekohus leidis tuginedes äriseadusele normidele, et: „nõue on õigustatult suunatud konsortsiumi RT-ALTE liikmete SIA ALTE Deksne ja Ehitusfirma Rand & Tuulberg AS liikmete vastu.“ Maakohtu määrus
5.Pärnu Maakohus jättis 16. juuni 2021. a määrusega avaldaja avalduse Balti Rahvusvahelise Vahekohtu 12. novembri 2019. a otsuse kohtuasjas nr C-1024/070519 tunnustamiseks ja
täidetavaks tunnistamiseks läbi vaatamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus mõistis avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulude hüvitise 1412.80 eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
6.Maakohus jättis avalduse TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel koosmõjus § 477 lg-ga 1 läbi vaatamata. Maakohus märkis, et avaldaja on esitanud koos avaldusega koopiad Balti Rahvusvahelise Vahekohtu 12. novembri 2019. a otsusest kohtuasjas nr C-1024/070519 (edaspidi vahekohtu otsus) ja 19. septembri 2017. a ehituslepingust nr 5-5.7.000s140.17.3 (edaspidi leping). Maakohus juhtis tähelepanu, et kohtule esitatud Balti Rahvusvahelise Vahekohtu 12. novembri 2019. a otsuse kohtuasjas nr C-1024/070519 koopial (kd I, tl 51-58) puuduvad kinnitused selle kohta, et see vastab originaalotsusele. Kohtule ei ole esitatud vahekohtu otsuse originaali, nagu seda on väitnud avaldaja.
7.Maakohus märkis, et lepingust (kd I, tl 8-21) nähtub, et leping on sõlmitud avaldaja ja täisühing Konsorcijs RT-ALTE vahel ning kuivõrd maakohus ei kontrolli tunnustamismenetluses vahekohtu otsuse sisulist õigsust, jätab menetlusosaliste väited tähelepanuta. Maakohus leidis, et puudutatud isik võis Läti Vabariigi õiguse kohaselt olla kohustatud lepingu pooleks oleva täisühingu lepingu täitmata jätmisest põhjustatud kahju hüvitamiseks, kuid see ei tähenda, et puudutatud isikust saaks lepingu pool New Yorgi 1958. a välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni art 2 mõistes.
8.Maakohus järeldas, et avaldaja ei esitanud kohtule konventsiooni art 4 lg 1 nimetatud dokumente ning Pärnu Maakohus on ekslikult avaldaja avalduse menetlusse võtnud. Avaldajal oleks võimalik kõrvaldada puudus ja esitada kohtule kas autenteeritud originaalotsus või selle kinnitatud koopia, kuid asjaoludest nähtuvalt puudub menetlusosaliste vahel konventsiooni art 2 sätestatud kirjalik leping vahekohtu tingimuste või vahekohtu kokkuleppe kohta, mistõttu ei pidanud kohus vajalikuks asja juurde autenteeritud originaalotsust küsida. Seaduses sätestatud puudutatud isiku vastutus täisühingu võlausaldajate ees ei asenda konventsiooni artiklis 2 sätestatud poolte endi poolt allkirjastatud kokkuleppe kohustuslikku nõuet. Määruskaebus
9.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada Pärnu Maakohtu 16. juuni 2021. a kohtumääruse täies ulatuses ja teha uus määrus, millega rahuldada AS Latvijas valsts meži 21. jaanuari 2020. a avaldus tunnustada ja tunnistada Eestis täidetavaks Balti Rahvusvahelise Vahekohtu 12. novembri 2019. a otsus kohtuasjas nr C-1024/070519, millega otsustati: solidaarselt sisse nõuda aktsiaseltsilt ALTE Deksne (registrikood 40003746127, juriidiline aadress Gustava Zemgaļa gatve 76, Riia, LV-1039) ja aktsiaseltsilt Ehitusfirma Rand & Tuulberg (registrikood 10086190, juriidiline aadress Sõbra 54, 50106, Tartu, Eesti) aktsiaseltsile Latvijas valsts meži (registrikood 40003466281, juriidiline aadress Vaiņodes iela 1, Riia, LV-1004) kahjuhüvitis 38 175.40 eurot ja vahekohtu menetluskulude katteks 2282.97 eurot ehk kokku sisse nõuda 40 458.37 eurot. Avaldaja palus jätta kõik menetluskulud puudutatud isiku kanda ning mõista välja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
10.Avaldaja märkis, et kohtutoimikus olev dokument on originaalotsus, millel on vahekohtu otsuse teinud kohtunike originaalallkirjad ja vahekohtu otsuse tempel. Balti Rahvusvahelise Vahekohtu reglemendist mingeid muid nõudeid otsusele ei tulene. Originaalotsuse esitamine
on piisav vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks. Täiendavat autentiseerimist ei olnud vaja teha.
11.Isegi juhul, kui kohus leidis, et esitatud vahekohtu ostus ei ole nõuetekohases vormis, ei välista see vahekohtu otsuse tunnustamist. Tõlgendades konventsiooni koosmõjus Eestis kehtiva seadusega, siis isegi kui formaalselt ei pruugi originaalotsuse esitamine vastata konventsiooni art 4 lg 1 p a nõuetele, siis oleks kohus pidanud hindama ka seda, kas kohtu jaoks oli otsuse olemasolu piisavalt tõendatud. Antud juhul ei väitnud ka puudutatud isik, et avaldaja esitatud otsus ei ole tegelik vahekohtu poolt 12. novembril 2019. a kohtuasjas nr C1024/070519 tehtud otsus. Olukorras, kus puudutatud isik ise osales vahekohtumenetluses ega ole nõudnud ka vahekohtu otsuse tühistamist pärast selle tegemist, on puudutatud isiku tuginemine sellele, et vahekohtu otsust ei saa formaalsuste pärast tunnustada ja täidetavaks tunnistada vastuolus hea usu põhimõttega. Avaldaja edastas kohtule uuesti originaalotsuse koos vahekohtunike originaalallkirjade ja vahekohtu templiga asjas C-1024/070519 koos tõlkega eesti keelde, kinnitatud notari paberpitseri ja templiga ja notariaalselt kinnitatud otsuse koopia.
12.Avaldaja märkis, et vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses tuleb eristada õigust, mis kohaldub vahekohtu kokkuleppele, ning õigust, mida tuleb kohaldada konventsiooni art 7 lg 1 järgi. Konventsiooni art 5 lg 1 p a II alt järgi tuleb kontrollida vahekohtu kokkulepet selle õiguse järgi, mille alusel see on sõlmitud, või sellekohase kokkuleppe puudumisel riigi, kus otsus tehti, õiguse järgi. Mõlema eelduse kohaselt on vahekohtu kokkuleppele kohalduv õigus Läti õigus. Kui Eesti õiguses on konventsiooni-järgsetest reeglitest kergemad tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise eelduseks olevad reeglid, siis tuleb selles osas kohaldada Eesti õigust. Kui leida, et puudutatud isik ei ole lepingus sisalduva vahekohtu kokkuleppe pooleks, siis nii Läti kui ka Eesti õiguse järgi allutas puudutatud isik ennast vahekohtumenetlusele ja mõistis ka ise vahekohtu kokkulepet selliselt, et see on siduv ka puudutatud isikule. Isegi kui leida, et puudutatud isik ei olnud vahekohtu kokkuleppe osapooleks, siis konventsiooni art 5 lg 1 p 1 järgi kohalduva õiguse kokkuleppe puudumisel kohaldub vahekohtu otsuse tegemise riigi õigus, milleks on Läti õigus. Kui Läti vahekohtu seaduses sätestatud vahekohtu kokkuleppe regulatsiooni ei ole järgitud, kuid isik on osalenud vahekohtumenetluses ning ei ole esitanud vahekohtu pädevusele ettenähtud tähtajaks vastuväiteid, siis sätte 48(1) kohaselt on ta vahekohtu pädevuse vastuväitest loobunud ega saa sellele edaspidi tugineda, st ta on nõustunud vahekohtumenetlusega. Puudutatud isik ei esitanud ühtegi vastuväidet vahekohtu pädevusele. Seetõttu on maakohus ebaõigesti leidnud, et konventsiooni art 2 kohast kehtivat lepingut ei ole sõlmitud ning on sellel põhjusel jätnud ebaõigesti vahekohtu otsuse tunnustama ja täidetavaks tunnistama. Kui kohus leiab, et Läti õiguse järgi ei ole samuti vahekohtu kokkulepe kehtiv või siduv puudutatud isiku jaoks, siis tuleb kohaldada Eesti õigust, mille järgi saab samuti lugeda puudutatud isiku vahekohtumenetlusele allumise tõttu vahekohtu kokkulepe kehtivalt sõlmituks. Seega Eesti õiguse järgi kui poolte vahel on ükskõik millises vormis tuvastatav vahekohtu kokkulepe, on see kehtiv, kui pooled on nõustunud vahekohtumenetlusega ega ole menetluses esitanud vastuväiteid vahekohtu kokkuleppe puudumise kohta.
13.Avaldaja leidis, et puudutatud isik oli ehituslepingus sisalduva vahekohtu kokkuleppe pooleks. Maakohus ei hinnanud kokkulepet kohalduva õiguse ega konventsioonist tulenevate reeglite kohaselt. Vahekohtu kokkulepet tuli hinnata Läti õiguse järgi, mille kohaselt oli ehituslepingus sisalduv vahekohtu kokkulepe kehtiv ka puudutatud isiku suhtes. Avaldaja selgitas viidates Läti äriseaduse artikkel 77 lg-le 1, et konsortsium on piiritletud koostöövorm, mille liikmed vastutavad isiklikult võlausaldajate ees. Hageda võib nii täisühingut kui selle liikmeid. Täisühingu eesmärkide piires lepivad liikmed esindusõiguses kokku (Läti äriseaduse
§ 91 lg 1). Vastavalt liikmete antud volitusele teeb volitatud esindaja tehinguid, sh sõlmib lepinguid. Läti õiguse kohaselt on täisühingu liikmed seotud nende kokkulepete ja lepingutega ning vastutavad nende eest nagu need oleksid nende enda lepingud, mille on konsortsiumi esindaja liikmete volitusel sõlminud. Vahekohus analüüsis ja jõudis järeldusele, et puudutatud isik on vahekohtu kokkuleppega seotud. Puudutatud isik on kohut eksitanud kui on üritanud jätta muljet justkui puudutatud isik ei olevat volitusi andnud, et ehituslepingus sisalduvat vahekohtu kokkulepet sõlmida. Kui volitaja (puudutatud isik) arvab, et volitatud esindaja on antud volitusi ületanud, kui volitatud esindaja sõlmis ehituslepingu ja leppis kokku vahekohtumenetlusele allumises, siis saab volitaja pöörduda Läti kohtu poole – sellist nõuet aga puudutatud isik esitanud ei ole. Lisaks eelnevale, ei pea kolmanda isiku doktriinist tulenevalt selleks, et olla vahekohtukokkuleppe siduvaks pooleks, ilmtingimata olema vahekokkuleppe vahetult allkirjastanud. Vahekohtukokkulepe ei kehti konventsiooni järgi ainult isikute suhtes, kes on kokkuleppe allkirjastanud, vaid arenenud riikides jaatatakse vahekohtumenetluse kokkuleppe laiendamist ka isikutele, kes pole vastavat kokkulepet allkirjastanud, kuid kes sellegipoolest peaksid olema osaks vastavast kokkuleppest. Kolmanda isiku doktriini järgi võib anda kolmas isik vahekohtumenetluses osalemise nõusoleku ka nt vahekohtumenetluses osalemise teel, vahekohtu pädevusele vastuväiteid esitamata. Rahvusvaheliselt tunnustatud vahekohtumenetluse põhimõte on, et kui kolmas isik saab lepingust kasu, siis laienevad talle ka sõlmitud lepingu tingimused.
14.Avaldaja esitas 23. augustil 2021. a seisukoha puudutatud isiku esitatud määruskaebuse vastusele, milles vaidles puudutatud isiku väidetele vastu. Puudutatud isiku vastus
15.Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata, menetluskulud avaldaja kanda ning mõista avaldajalt puudutatud isiku kasuks viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
16.Puudutatud isik ei nõustund, et „originaalotsusena“ saab käsitleda iga vahekohtu vahekohtunike poolt allkirjastatud vahekohtu reglemendi p 55 alap-dele 2 ja 3 vastavat dokumenti. Läti Vabariigi vahekohtu seaduse § 55 lg 2 osutab, et menetlusosalistele ei saadeta vahekohtu otsuse originaal vaid koopia. Puudutatud isik selgitas, et konventsiooni rakendamise praktika kohaselt on autentimisena käsitletud arbiitrite allkirjade kinnitamist. Vahekohtu kohtunike allkirjade notariaalse kinnitamise nõude näeb ette ka Läti õigus. Puudutatud isik leidis, et kui avaldaja väidete kohaselt esitas avaldaja maakohtule originaalotsuse, tuleks määruskaebusele lisatud originaalotsus ja koopia jätta tõendina TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel vastu võtmata. Puudutatud isik rõhutas, et nõuetekohaste dokumentide esitamine on avaldaja primaarne kohustus ning kohus ei pea asjakohaseid dokumente avaldaja asemel koguma. Enne kõigi nõuetekohaste dokumentide esitamist ei tekkinud avaldajal õigust nõuda vahekohtu otsuse tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist.
17.Puudutatud isik ei nõustunud avaldaja väitega nagu ei oleks puudutatud isik seadnud kahtluse alla lepingu p 20.2 siduvust puudutatud isiku suhtes. Puudutatud isik asus 30. aprilli 2020. a menetlusdokumendis seisukohale, et lepingu p-s 20.2 sisalduv vahekohtu kokkulepe ei kehti puudutatud isiku suhtes ning põhjendas, et puudutatud isik ei ole lepingu pool ning ainuüksi vastutusest täisühingu RT-ALTE kohustuste eest ei tulene, et puudutatud isik oleks lepingu p-s 20.2 sätestatud vahekohtu kokkuleppega seotud. Eeltooduga on puudutatud isik
eitanud vahekohtu kokkuleppe kohaldatavust avaldaja ja puudutatud isiku vahelises suhtes. Puudutatud isik märkis, et TsMS § 719 lg 3 kohaldamine on lepingu p-ga 20.3 välistatud.
18.Puudutatud isik asus seisukohale, et Läti õiguse järgi puudutatud isikule siduvat vahekohtu kokkulepet ei eksisteeri. Läti õiguse järgi on lubatud üksnes vahekohtu kokkulepped, mis on allkirjastatud käsitsi või turvalise elektroonilise allkirjaga. Isegi kui Läti vahekohus leiab, et vaidlus on tema alluvuses muus kui kirjalikus või turvalise elektroonilise allkirjaga vormis oleva vahekohtu kokkuleppe järgi, oleks sellise vahekohtu poolt tehtud otsuse tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine Läti Vabariigis võimatu. Võimatu on ka sellise otsuse tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine konventsiooni alusel. Seega ei ole Läti õiguse järgi võimalik vahekohtu kokkulepet kehtivalt sõlmida ilma, et järgitud oleks kirjaliku vormi nõuet.
19.Puudutatud isik selgitas, et osales menetluses RT-ALTE täisühingu liikmena, kuivõrd vahekohtumenetluses on igal täisühingu liikmel õigus ja kohustus tegutseda täisühingu huvides. Puudutatud isik ei vaidlusta, et ALTE juhatuse liikmel oli volitus sõlmida leping, kuid sellest ei tulene, et ALTE sai sõlmida vahekohtu kokkulepet, mis on siduv lisaks täisühingule ka puudutatud isikule. Konsortsiumilepingu p-st 6 tuleneb ALTE volitus sõlmida hankeleping RTALTE nimel. Puudutatud isik ei nõustunud, et ta tuleks lugeda lepingu p-s 20.2 sisalduva vahekohtu kokkuleppe pooleks tulenevalt nn kolmanda isiku doktriinist. Puudutatud isik juhtis tähelepanu, et valdavalt ei loeta vahekohtu konventsiooni art 2 lg 2 sätestatud nõuet täidetuks, kui vahekohtu kokkuleppel puudub poole allkiri, kelle suhtes vahekohtu otsuse tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist taotletakse.
20.Läti õiguse järgi juhtudel, kui kohus keeldub vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamisest põhjusel, et puudub nõuetekohane vahekohtu kokkulepe, on avaldajal vastavalt Läti tsiviilprotsessi seaduse § 537 p-le 1 õigus nõuda tsiviilvaidluse lahendamist üldreeglite alusel kohtus. Avaldajal on õigus esitada puudutatud isiku vastu nõudeid üldkohtus ning sellise tagajärje olemasolu tõttu ei saa vahekohtu otsuse tunnustamata ja täidetavaks tunnistamata jätmine kuidagi olla vastuolus moraalinormidega või muul moel vastuvõtmatu.
21.Puudutatud isik vaidles 2. septembril 2021. a esitatud seisukohas avaldaja 23. augusti 2021. a seisukohas avaldatud väidetele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 koosmõjus §-ga 659 alusel tühistada ning saata maakohtule menetluse jätkamiseks. Kuivõrd ringkonnakohus ei saa ise teha asjas uut määrust, rahuldatakse määruskaebus osaliselt.
23.Maakohus jättis avalduse läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, mille kohaselt võib kohus hagi läbi vaatamata jätta juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 423 lg 2 p 2 annab kohtule võimaluse jätta õiguslikult perspektiivitu hagi läbi vaatamata, seejuures on kohtul hagi läbi vaatamata jätmise korral kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning kohus ei saa hagi läbi vaatamata jätmise üle otsustades hinnata tõendeid ega lahendada vaidlust sisuliselt (vt nt Riigikohtu 23. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 36
2-1-73-15, p 18; 18. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12). 11). Kolleegiumi hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et avaldus tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 läbi vaatamata.
24.Praegusel juhul on avaldaja esitanud avalduse vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks. Pooltel on vaidlus selle üle, kas avaldaja on esitanud vahekohtu otsuse Eestis tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks New Yorgi konventsiooni art 4 lg-s 1 nimetatud dokumendid.
25.TsMS § 754 lg 1 järgi tunnustatakse välisriigi vahekohtute otsuseid ja võetakse Eestis täitmisele üksnes vastavalt konventsioonile ja teistele välislepingutele. Konventsiooni kohaldamist kinnitab ka selle art 1 lg 1. Tulenevalt TsMS § 754 lg‐st 2 tuleb välislepinguga reguleerimata osas kohaldada TsMS erisätteid välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise suhtes ning kolmandas järjekorras TsMS sätteid välisriigi kohtulahendite tunnustamise kohta (TsMS § 620 jj), mis asendavad kohaldamisel riigisisese vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise sätteid. Konventsiooni art 3 esimese lause järgi tunnustab iga lepinguosaline riik vahekohtu otsuseid kui kohustuslikke ja täidab neid kooskõlas protseduurireeglitega, mis kehtivad territooriumil, kus toetutakse sellele otsusele, vastavalt art‐tes 4 jj kehtestatud tingimustele. Konventsiooni art 4 näeb ette vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks esitatavad dokumendid ja art 5 alused otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumiseks. Välisriigi vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamise korda reguleeritakse TsMS-s esmajoones §‐des 754 ja 757.
26.Puudutatud isik on menetluses läbivalt väitnud, et avaldaja ei ole esitanud konventsiooni art 4 lg 1 p-le a ja b vastavaid dokumente, st autentiseeritud originaalotsust või selle nõuetekohaselt kinnitatud koopiat ega konventsiooni art 2 viidatud originaallepingut või selle nõuetekohaselt kinnitatud koopiat. Lisaks puudub puudutatud isiku hinnangul avaldaja ja puudutatud isiku vahel kehtiv kirjalik leping konventsiooni art 2 lg 2 tähenduses, mistõttu on põhjendatud vahekohtu otsuse tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest keelduda konventsiooni art 5 lg 1 p a alusel. Konventsiooni rakendamise juhise (UNCITRAL Secretariat Guide on the Convention on the Recognition and Enforcement of Foreign Arbitral Awards (New York, 1958)) art 4 komm 44 järgi tuleks otsuse ehtsuse kindlakstegemiseks kinnitada vahekohtunike allkirju ja koopia kinnitamiseks seda, et tegu on originaali ehtsa koopiaga. Konventsiooni rakendamise juhise art 4 komm-de 51-54 järgi ei näe konventsiooni art 4 lg 1 p a ette kinnitamiseks pädevat ametiasutust ning eri kontekstis on eri riikide kohtud pidanud koopia kinnitamiseks pädevaks erinevaid asutusi ja isikuid. Seega välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks Eestis piisab otsuse esitamisest ka Eesti menetlusseaduses esitatud vormis. TsMS § 757 lg-te 1 ja 3 järgi ei ole vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks esitatavale vahekohtu otsusele erilisi vorminõudeid aga kehtestatud, vaid esitada tuleb vahekohtu otsus või selle tõestatud ärakiri. Eesti seadus ei nõua vahekohtu otsuse ehtsuse kinnitamiseks ei otsuse kui sellise ega vahekohtunike allkirjade tõestamist ega apostilliga kinnitamist (Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-17, p 19). TsMS § 662 lg 3 järgi on määruskaebuse põhjendamiseks lubatud esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Avaldaja on esitanud kohtule vahekohtu otsuse originaali koos vahekohtunike originaalallkirjade ja vahekohtu templiga koos eestikeelse tõlkega kinnitatud notari paberpitseri ja templiga ning ka vahekohtu otsuse notariaalselt kinnitatud koopia (kd I, tl 162-199). Seega
on kolleegiumi hinnangul avaldaja vahekohtu otsuse olemasolu ja selle sisu piisavalt tõendanud.
27.Konventsiooni art 4 lg 1 p b kohaselt tuleb esitada konventsiooni art-s 2 viidatud originaallepingu või selle nõuetekohaselt kinnitatud koopia. Artikli 2 lg 2 järgi hõlmab mõiste „kirjalik leping“ lepingu vahekohtu tingimust või vahekohtu kokkulepet, millele pooled on alla kirjutanud või mis sisaldub kirjade või telegrammide vahetuses. Puudutatud isik tugineb konventsiooni art 5 lg 1 p-le a, mille teise alternatiivi kohaselt otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumist võib taotleda pool, kelle kahjuks on otsus tehtud, ainult siis, kui see pool esitab tunnustamist ja täitmist taotlevale kompetentsele ametkonnale kinnituse, et 2. artiklis nimetatud kokkulepe ei ole seaduse, mille alusel see on sõlmitud, või sellekohase viite puudumisel riigi, kus otsus tehti, õiguse järgi kehtiv, kuivõrd avaldaja on esitanud lepingu vahekohtu kokkuleppe kohta, mis on sõlmitud avaldaja ja täisühingu Konsorcijs RT-ALTE vahel.
28.Seoses asjaoluga, et puudutatud isik esitas konventsiooni art 5 lg 1 p a alusel vastuväite, et poolte vahel ei ole kokkulepet vahekohtumenetluse kohta, tuli maakohtul seda vastuväidet konventsiooni art 5 lg 1 p a ning art 4 lg 1 p b ja art 2 alusel hinnata. Tulenevalt avaldaja ja täisühingu Konsorcijs RT-ALTE vahel sõlmitud lepingust ning konventsiooni art 5 lg 1 p-st a tuleks käesoleval juhul hinnata vahekohtu kokkuleppe olemasolu Läti õiguse kohaselt. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks seda teinud. Kuivõrd menetlus on kõnealuse küsimuse välja selgitamiseks läbi viimata, tuleb asi maakohtule tagasi saata. Lisaks selgitab kolleegium järgmist. Avaldaja esitas vahekohtumenetluses nõude puudutatud isiku ja SIA ALT Deksne vastu, kes olid täisühingu Konsorcijs RT-ALTE liikmed, st puudutatud isik osales kohtumenetluses mitte täisühingu esindaja, vaid menetluse poolena ning tõi esile, et vahekohtu kokkulepe ei kehti puudutatud isiku suhtes alles käesolevas tsiviilasjas maakohtule esitatud 30. aprilli 2020. a menetlusdokumendis (kd 1, tl 129-131; kd II, tl 70), mistõttu saab asuda seisukohale, et puudutatud isik nõustus vahekohtumenetlusega. Kolleegium toob välja, et konventsiooni rakendamise juhises on välja toodud eri riikide praktika, mille kohaselt väljendub poole, kes ei allkirjastanud lepingut vahekohtu kokkuleppe kohta, nõusolek vahekohtu kokkuleppega olukorras, kui pool osales lepingu täitmisel ja läbirääkimistel, teadis vahekohtu kokkuleppest või osales vahekohtumenetluses esitamata sellele vastuväiteid (art 2 lg 2 komm p 15, 18 ja 22). Analoogsele seisukohale on asunud ka Riigikohus 21. juuni 2017. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-63-17 ning mh leidnud, et tuginemist vahekohtu kokkuleppe puudumisele alles vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise faasis võib pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks (Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-17, p 26-26.3). Muuhulgas tuleb arvestada, et konventsioon võimaldab art 7 lg 1 alusel avaldajal tugineda vahekohtu otsuse tunnustamisel ja täidetavaks tunnistamisel ka Eesti seadusega antud õigustele, mistõttu saab lähtuda sellest, et see hõlmab ka vahekohtu kokkulepetele kehtivaid ja konventsiooni art‐st 2 liberaalsemaid riigisiseseid vorminõudeid, mistõttu ei pruugi puudutatud isiku väited selle kohta, et vahekohtu kokkulepe peab olema tingimata käsitsi või elektrooniliselt allkirjastatud, olla kohased. TsMS § 719 lg 1 nõuab vahekohtu kokkuleppele kirjalikult taasesitatavat vormi ja selle kohtule esitamist otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise eeldusena (TsMS § 757 lg 1). Samas ei mõjuta vorminõude järgimata jätmine TsMS § 719 lg 3 järgi kokkuleppe kehtivust, kui pooled nõustuvad vaidluse lahendamisega vahekohtus (Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-17, p 26.1).
29.Kuivõrd maakohus on TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 jätnud avalduse läbi vaatamata, tuleb asi saata maakohtule tagasi menetluse jätkamiseks. Maakohtul tuleb asja uuel lahendamisel hinnata menetlusosaliste väiteid ja tõendeid ning kontrollida, kas Läti õiguse järgi on poolte vahel vahekohtu kokkulepe sõlmitud kehtivalt või mitte, mh kas ka Läti õiguse kohaselt saab vahekohtumenetluses osalemist lugeda vahekohtu kokkuleppega nõusolemiseks, ning kas selline kokkulepe vastab konventsiooni art 4 lg 1 p-s b ja art-s 2 sätestatule.
30.Arvestades, et ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ning saadab selle maakohtule menetluse jätkamiseks, jääb määruskaebemenetluse menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.