lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-23-104591/12

Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Tallinna kohtumaja · 24.10.2025

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
2-23-104591/12
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
24.10.2025
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2358
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Avaliku sektori dokumendid

dokumendiregister.ee

Dokumendid, mis nimetavad selles lahendis osalenud ettevõtteid.

Aktiva Finance Group OÜ; Julianus Inkasso OÜ _avaldus
Õiguskantsleri Kantselei · Sissetulev kiri · 2026-07-09
Kediidiinkassode ja viivislaenude hõlmamine krediidiregistri alla
Rahandusministeerium · Sissetulev kiri · 2026-04-17
Kediidiinkassode ja viivislaenude hõlmamine krediidiregistri alla
Rahandusministeerium · Sissetulev kiri · 2026-03-20

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VÕS § 403Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamineTsMS § 178 lg 2, 4Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamineVÕS § 4034 lg 13, 7TsMS § 174 lg 1Menetluskulude kindlaksmääramine koos kulude jaotusegaTsMS § 407 lg 6Tagaseljaotsuse tegemine hagile vastamata jätmise korralTsMS § 5 lg 1, 2Menetluse toimumine poolte esitatu aluselVÕS § 29 lg 5Lepingu tõlgendamineVÕS § 30 lg 1Võlatunnistus

Viidatud EL õigus

EUR-Lex
Direktiiv 1993/13Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ, 5. aprill 1993, ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutesC-147/16C-679/18

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
Aktiva Finance Group OÜ10746479(Hageja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Luksepp

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.10.2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-104591

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi V T vastu võla ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

1 646,59 eurot

Menetlusosalised esindajad

ja

Asja läbivaatamine

nende Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479, asukoht Weizenbergi 20, 10150 Tallinn), lepinguline esindaja S R (e-post xxx) Kostja: V T (isikukood xxx, elukoht xxx) Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi V T vastu võlgnevuse nõudes.
2.Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda ning määrata, et rahaliselt hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Aktiva Finance Group OÜ esitas 31.01.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse V T ́lt (kostjalt) 1 380,50 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 02.02.2023 kostjale makseettepaneku, mis on kostjale kätte toimetatud 05.05.2023 aadressil xxx. 09.05.2023 esitas kostja nõudele vastuväite ja seetõttu lõpetas Pärnu Maakohus 22.06.2023 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 20.07.20262-26-113859/3Viru Maakohus Rakvere kohtumaja
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 16.07.20262-26-10708/6Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-12320/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 14.07.20262-25-121675/9Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval
TsMS § 162 lg 1Menetluskulude jaotus hagimenetluses
TsMS § 173 lg 1Menetluskulude jaotuse kindlaksmääramine kohtulahendis
VÕS § 35Tüüptingimuse mõiste
VÕS § 4Mittetäielik kohustus
VÕS § 42 lg 1Tüüptingimuse tühisus
VÕS § 421Sätete kohustuslikkus
2.Harju Maakohus kohustas 05.09.2023 määrusega hagiavalduse. Hageja esitas hagiavalduse 19.09.2023.

hagejat

esitama

nõuetekohase

3.Hageja nõuab kostjalt BB Finance OÜ ja kostja vahel 13.10.2021 sõlmitud võlatunnistuse ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe nr 255165 alusel võlga 1 123,95 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist 339,74 eurot, tulevikus sissenõutavaks muutuvaid viiviseid, menetluskulu (riigilõiv) 315 eurot ja esindaja tasu 358 eurot (ilma käibemaksuta) ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist Võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.
4.Kohus jättis 26.09.2023 määrusega hagiavalduse käiguta ja kohustas hagejat mh tooma esile hagi aluseks olevad faktilised asjaolud. Hagejal tuli eelkõige selgitada, kuidas on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VLP). Aga ka muud võlatunnistuse alussuhtega seotud asjaolud.
5.Kohus selgitas hagejale, et selleks, et kohus saaks kontrollida VLP järgimist, on vajalik tuua kohtu ette konkreetsed faktilised asjaolud, mida krediidiandja on teinud, et omandada teavet, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediiti lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma, ja kuidas on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust, sh milliste kogutud andmete pealt on krediidiandja teinud milliseid järeldusi. Samuti tuleb selgelt välja tuua, kust on andmed kogutud ja kust on kostjalt saadud andmeid kontrollitud. Seega tuli hagejal esitada kohtule ka tõendid VLP täitmise kohta (seostatult vastavate asjaoludega) või esitada nõude ümberarvestus vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7.
6.Hageja kohtule nõutud andmeid ei esitanud, kuid esitas 24.10.2023 seisukoha, et hagi aluseks on hageja ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistus ja võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkulepe. Sealjuures on võlatunnistus hageja käsitluses konstitutiivne, sest pooled on võlatunnistuses nii kokku leppinud. Hageja osundab, et võlatunnistuses on kokku lepitud, et võlgnik kaotab õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida võlgnik võinuks esitada algse võlgnevuse suhtes enne võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest. Hageja on seetõttu seisukohal, et hagi aluseks ei ole tarbijakrediidileping, vaid võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, ning hageja hinnangul VLP järgimine ei kohaldu võlatunnistuse puhul.
7.Harju Maakohus võttis hagi 06.11.2023 määrusega menetlusse ja kohustas kostjat 14 päeva jooksul materjalide kättetoimetamisest hagile vastama. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 10.11.2023 e-posti aadressile xxx Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 314 1 lg 2 alusel, kuivõrd kostja esitas sellelt aadressilt maksekäsu kiirmenetluses vastuväite ning kostja kinnitas 29.08.2023 kohtuistungi sekretärile nimetatud e-posti aadressi, kuid kostja hagile õigeaegselt nõuetekohast hagivastust ei esitanud. Hagiavalduse punktis 4.3 on hageja esitanud taotluse lahendada asi tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta hagile kohtu poolt määratud tähtajaks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8.TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole õiguslikult põhjendatud ja hagi ei kuulu rahuldamisele, mistõttu jätab kohus TsMS § 407 lg-le 6 tuginedes hagi rahuldamata.
9.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast

(Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPRFinance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

10.Kohus ei nõustu hagejaga, et tulenevalt asjaolust, et hageja väidab nõude aluseks olevat konstitutiivse võlatunnistuse, on tegemist konstitutiivse kokkuleppega, milline välistab muuhulgas tarbijakrediidi sätete kohaldamise võlasuhtele.
11.Riigikohus on 03.06.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 02.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 02.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.
12.Samuti on Riigikohus 03.06.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14613, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.
13.Kohus hindab võlatunnistust ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev, algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ebamõistlik on eeldada, et laenusaaja asetaks ennast teadlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda.
14.Kohus arvestab võlatunnistuste tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, st seda, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepped ja võlatunnistused on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses. Võlatunnistust allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal olid juba tähtaegselt tasumata võlgnevus summas 1 123,95 eurot. Ilmselgelt on võlatunnistus, arvestades selle tegemise ajastust, sõlmitud olukorras, kus alternatiiviks oli kohtusse pöördumine, mistõttu laenusaaja on pidanud seda ekslikult soodsamaks lahenduseks.
15.VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse,

kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.

16.Vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka hageja 24.10.2023 puuduste kõrvaldamise dokument, milles hageja rõhutatult osundab, et tulenevalt võlatunnistuse sõlmimisest ei ole hagi aluseks tarbijakrediidileping.
17.Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421).
18.Kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib.
19.Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. (vt ka Riigikohtu 24.11.2023 lahend tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 27)
20.Maakohus ei nõustu hageja käsitlusega, et kohtu tõlgendus muudab sisutühjaks VÕS § 30 toodud konstitutiivse võlatunnistuse kui sellise. Konstitutiivse võlatunnistuse regulatsiooni eesmärk ei ole ega saanud kunagi olla välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, kasutades ära tarbija teadmatust. Seda eesmärki toetab üheselt VÕS § 421 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohalduvad imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastusega.
21.Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 221-5364/37, p 12). Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega ei saa loobuda õigusest tugineda lepingu tühisusele. Pooled ei saa ka sõnaselgelt kokku leppida, et võlgnik ei saa deklaratiivse võlatunnistuse allkirjastamise järel tugineda võlatunnistuse aluseks oleva tehingu tühisusele. Põhimõtteliselt on võimalik, et võlatunnistuse andmisega võlgnik vastuväidetest ei loobunud, vaid kinnitas võla olemasolu. Sellise võlatunnistuse andmise tagajärjeks on üksnes tõendamiskoormise ümberpööramine. (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 26)
22.Igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine ei pruugi alati tähendada võlgniku tahet end lepinguliselt siduda deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistuse tähenduses. Võlgnik võib mitteõigustehingulise tunnistusega vaid möönda võla olemasolu, soovimata sellise tunnistuse õiguslikku siduvust.
23.Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele suunatud. Samuti ei tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et võlgnik on kõikidest vastuväidetest loobunud. Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud konstitutiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS §

421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas VLP järgimise kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud asjaolusid arvestades ei ole kostja loobunud vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel nii või teisiti tühine.

24.Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud VLP-d. Hageja ei ole kohtu määratud tähtajal esitanud andmeid ega tõendeid (VÕS § 403 4 lg 13), mille alusel saaks järeldada, et krediidiandja oleks järginud VLP-d. Ka võlatunnistuse aluskokkuleppe
25.VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on VLP järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks VLP-d järginud ning toimikust nähtuvad tõendid kinnitavad vastupidist.
26.Seega tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
27.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus andis hagejale võimaluse ümber arvestada oma nõue lähtuvalt VÕS 4034 lg-s 7 sätestatust, kuid hageja ei ole kohtu määratud ajaks ümberarvestust esitanud.
28.Kohtu hinnangul ei ole nõue selge. Kohus andis 26.09.2023 määrusega hagejale võimaluse mh täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Hageja on otsustanud oma nõuet mitte ümber arvestada ega teavet esitada.
29.TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
30.Tallinna Ringkonnakohus on 12.07.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-22-147995 selgitanud, et kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks.
31.Kuivõrd hageja ei ole hoolimata kohtu korraldustest esitanud VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.
32.Kohus selgitab ka, et konstitutiivse võlasuhte olemasolu ei leia kinnitust, siis peab kohus muuhulgas kontrollima alusvõlasuhte kehtivust. Tuleb eeldada, et võlatunnistuse alussuhte poolteks on võlatunnistuse pooled. Kui hageja ei ole alusvõlasuhte pool, ei muuda see

võlatunnistusele tugineva poole tõendamiskoormist, sh kohustust tuua kohtu ette kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud. Hageja pole ka seda teinud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

33.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
34.TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulu tekkinud. Seega määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
35.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Helina Luksepp kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja