2-20-105054/31 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Viru Maakohus rahuldas 17. detsembri 2021. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5641 eurot 54 senti ja viivise põhinõudelt alates 10. detsembrist 2019 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohtu hinnangul puudub poolte vahel vaidlus, et sõiduauto Škoda Octavia (XXXXXX) kuulub kostjale ja sõidukiga toimus novembris 2019 liiklusõnnetus, sõiduk vajas remonti ning sõidukil oli Seesam Insurance AS-i kaskokindlustus. Kohtule esitatud garantiikirjast nr 19435 nähtub, et Seesam Insurance AS garanteerib kostjale sõiduki Škoda Octavia (XXXXXX) kahju nr 2019012080 käigus tekkinud vigastuste taastusremondi tasu vastavalt hageja 12. novembri 2019 eelkalkulatsioonile (sõiduki taastusremont 5401 eurot 15 senti). Nimetatud garantiikirjast nähtub, et sõiduki taastusremondi töövõtuleping sõlmitakse hageja ja kindlustusvõtja (kostja) vahel ning et sõiduki taastamiskulud kohustub tasuma hagejale kostja (dtl 37). Maakohus leidis, et suuline töövõtuleping sõlmiti hageja ja kostja vahel, mitte hageja ja kindlustusandja vahel. Toimiku materjalidest nähtub, et kuivõrd kostja on kindlustusseltsile seoses kahjujuhtumiga nr 2019012080 esitanud valeandmeid (liiklusõnnetuse on tegelikkuses põhjustanud M. Krippeli teismeline poeg T. Krippel, kel puudus juhtimisõigus), on kindlustusselts kostjale väljastatud garantiikirja sõiduki remondikulude hüvitamiseks tühistanud (dtl 123-125). See ei mõjuta aga hageja ja kostja võimalikku omavahelist õigussuhet. Puudub vaidlus, et liiklusõnnetuse toimumise ning väidetava töövõtulepingu sõlmimise ajal ei olnud M. Krippel kostja seaduslik esindaja, ta sai kostja juhatuse liikmeks alles 5. veebruaril 2020 (dtl 114, 120). Kostja seaduslik esindaja 8. novembri 2019 seisuga oli K. Lutter. Kostja esindaja on kohtule teatanud, et M. Krippel oli vaidlusalusel ajal üksnes kostja töötaja ning tal puudus õigus kostja nimel mistahes lepingute sõlmimiseks. Kuivõrd M. Krippel ei olnud vaidlusaluse tehingu tegemise ajal kostja juhatuse liige, võis tema esindusõigus tulla tehingust. Kohus asus tõendeid kogumis hinnates seisukohale, et M. Krippelile oli antud volitus kostja nimel tehingute tegemiseks. Tunnistaja ütlustest ja kohtule esitatud kirjalikest tõenditest (dtl 189-196) nähtub, et M. Krippel on nii vaidlusalusel juhul ning ka varem kostjale kuuluvaid sõidukeid hageja töökotta remonti toonud ning kogu asjaajamisega kostja nimel tegelenud. Tunnistajal (hageja töötajal) oli seetõttu ka vaidlusalusel juhul mõistlik alus eeldada, et M. Krippelil on esindusõigus kostja esindamiseks. Maakohus leidis, et kohtule esitatud tõendid tõendavad, et M. Krippel oli sel ajal Eestis. Kuivõrd esitatud tõenditest nähtub, et kostja ülejäänud töötajad (sh ka juhatuse liige K. Lutter) oli vaidlusalasel ajal väliskoolitusel, on eluliselt usutav, et sel ajal tegeles juhtumiga seotud kostja asjaajamisega M. Krippel, kes on muuhulgas ka kostja enamusosanik. Kohus oli seisukohal, et kuivõrd M. Krippelil oli ligipääs kostja asjaajamisele (e-postile, sõiduki hageja töökotta toomine, suhtlus hageja töötajate ja kindlustusega), oli talle vähemalt antud kaudne volitus kostja nimel tehingute tegemiseks. Kohtu hinnangul võib seega lugeda, et M. Krippelile oli antud volitus kostjat esindada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 2 alusel. M. Krippeli käitumisest (läbirääkimiste pidamine, äriühingu nimel dokumentide allkirjastamine jne) võis hageja järeldada, et M. Krippelile on antud volitus tehingu tegemiseks. M. Krippeli esindusõigust ei mõjuta välissuhtes ka see, et äriühingu seaduslik esindaja oli tehingu tegemise ajal väliskoolitusel. Kohus oli seisukohal, et M. Krippelil oli esindusõigus kostja nimel tehingute tegemiseks ja lepingute sõlmimiseks. Kohtuistungil antud tunnistaja ütlustest nähtub, et 8. novembril 2019 tuli M. Krippel koos Marleen Aasaga hageja töökotta seoses kahjustada saanud sõidukiga. Kahjuavalduse koostas M. Aas, kui väidetav liiklusõnnetuse põhjustaja, M. Krippel esindas kostjat. Kuna tegemist oli

29.novembril 2019 kindlustusandja antud garantiikirja (dtl 37). Nimetatud tõendiga on kohtu hinnangul tõendatud, et hageja on teinud kindlustusvõtjale ja ka kostjale hinnapakkumise, mida ka kostja oma allkirjaga aktsepteeris. Tunnistaja ütlustest nähtub, et pärast garantiikirja saamist on hageja suhelnud M. Krippeliga telefoni teel varuosade jms tellimise osas ning viimane on andnud nõusoleku remondiosade tellimiseks ja auto remontimiseks (dtl 141, 147). Tunnistaja ütlustest (dtl 141-142, 39, 146) nähtub, et hageja on kostjale pakkumise teinud, kostja on hageja pakkumise aktsepteerinud, pooled on saavutanud sõiduki remondi ja tasu osas kokkuleppe. Kohus selgitas, et tasunõude sissenõutavuse hindamiseks peab esmalt tuvastama, kas hageja ja kostja vahelises töövõtulepingus lähtus tasu sissenõutavus töö valmimisest või töö vastuvõtmisest. Kuivõrd poolte esitatust ei ole võimalik selgelt tuvastada poolte kokkulepet tasunõude sissenõutavuse kohta, oli kohus seisukohal, et olukorras, kus hageja tegi auto remonditöid, on sellise töö omadustest tulenevalt tavaline, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Kohtu hinnangul on tõendatud, et pooled sõlmisid suulise töövõtulepingu sõiduki remontimiseks, hageja on oma lepingulised kohustused täitnud, s.o autot remontinud. Kostja on ka töö üle vaadanud ja vastu võtnud. Puudub vaidlus, et hageja esitas kostjale teostatud tööde eest 29. novembril 2019 arve nr 19703 summas 5641 eurot 54 senti, arve tasumise tähtaeg oli 9. detsember 2019 (dtl 41). Kostja on arve kätte saanud ning lubanud tasuda märtsi lõpus (dtl 45). Pooled ei vaidle, et kostja ei ole hageja arvet tasunud. Kostja väited, et ta on vaidlustanud temale esitatud arve ning teatanud, et ta ei võta töid vastu, on jäänud kohtu hinnangul paljasõnaliseks ja tõendamata. Vaatamata sellele, et kostja on kohtule teatanud ka, et arvel märgitud tööd ja tööde hinnad on liialdatud, ei ole ta ühtegi usaldusväärset tõendit selle kohta esitanud. Kohtul puudub alus kahelda teostatavate tööde nimekirjas ja maksumuses. Seoses lisatöödega (klaasi vahetamine) märkis kohus järgmist. Kuivõrd kostja on hageja arve aktsepteerinud ning ei ole ka mistahes pretensioone arve ega teostatud tööde kvaliteedi ega mahu kohta enne käesolevat menetlust esitanud (ka käesolevas menetluses on kostja esitanud vaid paljasõnalisi väiteid), leidis kohus, et eluliselt on usutav, et poolte vahel oli kokkulepe auto tagaklaasi vahetuse ja toonimise osas. Kostjal puudub õigus keelduda tasu maksmisest, tasu maksmise nõue on muutunud sissenõutavaks. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 5641 eurot 54 senti. Hageja on esitanud ka viivisenõude, mis kuulub rahuldamisele. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist.

tahteavaldustega on väidetav leping hageja ja kostja vahel sõlmitud, mistõttu on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 9 lg-t 1 ning oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg-t 1, § 442 lg-t 8 ja § 232 lg-t 1. Suhtlus remonttööde tegemise kohta on toimunud vaid hageja ja kindlustusandja vahel. Kostjale ei ole hinnapakkumist esitatud ja kostja ei ole hinnapakkumisega nõustunud. Hageja nõue kostja vastu on alusetu. Kohtu seisukohad suulise lepingu sõlmimise kohta on TsMS § 230 lg 1 alusel paljasõnalised ning tõendamata. Auto ülevaatuse akt ega garantiikiri ei ole töövõtuleping. Hageja ei ole tõendanud, kelle vahel, millal ja milliste tahteavaldustega on suulises vormis leping sõlmitud. M. Aasal puuduvad mistahes volitused kostja esindamiseks. Kohtule ei ole tõendatud, et kostja tolleaegne juhatuse liige K. Lutter oleks teinud tahteavalduse hagejaga lepingu sõlmimiseks. Tunnistaja K.A. kinnitas kohtule, et ta ei teinud kostjale sõiduki remondiks mistahes hinnapakkumist, kuna ta tegi hinnapakkumise Seesam Insurance AS-ile. Garantiikiri ega sõiduki ülevaatuse akt ei tõenda hageja ja kostja vahel töövõtulepingu olemasolu. M. Krippelil ei ole kostja esindusõigust. Tunnistaja K.A. on tunnistanud, et isikute esindusõigust nad ei kontrollinud. Ei ole tuvastatud, et hageja oleks kontaktis olnud kostja seadusliku esindaja K. Lutteriga. Hageja ei ole remonttööde tegemiseks kostjaga läbirääkimisi pidanud. Esitatud tõenditest nähtub, et tööd võttis vastu Seesam Insurance AS. Arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine ei tähenda üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11). Maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mille alusel saaks nentida, et arvega võeti vastu ka tööd. Antud juhul oli sõiduki klaas ja klaasiliistud terved. Hageja ei ole tõendanud, et hageja vahetas sõidukil aknaklaasi ja klaasiliistud. Samuti ei ole hageja tõendanud klaaside toonimise vajadust, sellist hinnapakkumist ei ole hagejale tehtud. Klaasi toonimiseks puudus praktiline vajadus. Hageja arvel kajastatud tööde maksumus on ebamõistlikult kõrge. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendina kostja volitust M. Krippelile, millest saaks tuleneda M. Krippeli esindusõigus. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 118 lg-t 2. Kostja sõiduki kasutajaks olemisest ei tulene õigust esindada kostjat või sõlmida kostja nimel tehinguid. Kostja hinnangul ei ole TsÜS § 118 lg 2 kohaldamise eeldused täidetud, sest hageja esindaja ei kontrollinud 8. novembril 2019 M. Aasa ega M. Krippeli esindusõigust, K. Lutter ei ole andnud mistahes nõustumust töövõtulepingu sõlmimiseks ega tehingute tegemiseks M. Krippeli poolt; M. Krippel ei olnud lepingu sõlmimise ajal kostja esindusõiguslik isik. Ei ole tõendanud, et M. Krippel viibis 8. novembril 2019 Eestis. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kui ettevõtte ainus juhatuse liige on reisil, siis on esindusõigus automaatselt läinud üle ettevõtte asukoha riigis olevatele töötajatele. M. Krippel võis kasutada ettevõtte meili ja allkirja, kuid see ei anna talle ettevõtte esindusõigust tehingute sõlmimiseks. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kostja on M. Krippelile andnud kaudse volituse.

8.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega, et hagejaga sõlmis lepingu kostja asemel kostja kindlustusandja Seesam Insurance AS. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks hageja ja kindlustusandja tahe sõlmida töövõtuleping kostja sõiduki remontimiseks. Ainuüksi asjaolu, et hageja on suhelnud kindlustusandjaga tööde maksumuse osas ei anna alust lugeda sellist lepingut sõlmituks. Kindlustusandjal oli VÕS § 489 lg-st 1 tulenev kohustus teha kindlaks kahju suurus. Hagejaga suhtlemine saab olla toimunud eelkõige sel eesmärgil. Kindlustusandja antud garantiikirjas (dtl 37) on selgelt kirjas, et lepingu sõlmivad hageja ja kostja ning kindlustusandja üksnes garanteerib kostjale teatud ulatuses remondikulude hüvitamise. Sellest tõendist nähtub selgelt, et kindlustusandja ei avaldanud tahet ise lepingut sõlmida. Garantiikirja on allkirjastanud ka kostja esindaja M. Krippel. Seega saab sellest järeldada, et kostja oli nõus hagejaga sõiduki remondiks lepingut sõlmima. Seda, et lepingu sõlmisid hageja ja kostja, kinnitavad ka muud asjas esitatud tõendid: M. Krippeli allkirjaga auto ülevaatuse akt (dtl 39), milles on märgitud tehtavateks töödeks auto remont, M. Krippeli e-kiri hagejale (dtl 45), milles lubatakse arve tasumist, ning tunnistaja K.A. ütlused (dtl 140-147), millest nähtub, et M. Krippel tõi kostja sõiduki hageja juurde remonti, M. Krippel andis telefoni teel nõusoleku varuosad tellida ja remondiga alustada ning pärast remonti võttis M. Krippel ka parandatud auto vastu. Kostja on küll eitanud seda, et eespool viidatud dokumentidel oli M. Krippeli allkiri, kuid ringkonnakohtu hinnangul on tunnistaja ütlustega tõendatud, et M. Krippel need allkirjastas. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub viidatud tõenditest selgelt, et hageja tahe oli teha just kostjale pakkumus lepingu sõlmimiseks ning kostja on selle pakkumusega enda esindaja M. Krippeli vahendusel nõustunud, kinnitades nõusolekut tehtavate töödega nii telefoni teel tunnistaja K.A., allkirjastades auto ülevaatuse akti, milles oli kirjeldatud töövõtulepingu eset, antud luba sõiduki remondiks ja nõustutud remonttöödega, kui ka tegudega, tuues kostja sõiduki hageja juurde remonti. Samuti pidas kostja ka ise end lepingupooleks. Vastasel juhul ei oleks kostjal olnud mingit põhjust lubada hagejale e-kirjas arve tasumist.