Põltsamaa valla avaldus X kinnisesse asutusse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19. oktoobri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Põltsamaa vald (Põltsamaa Vallavalitsuse kaudu, registrikood 77000358) Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 19. oktoobri 2021. a määrus muutmata ning X määruskaebus rahuldamata.
2.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib määruskaebuse esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS §-s 536 lg 2 nimetatud isikud (isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed; isiku eestkostja; isiku nimetatud usaldusisik; rehabilitatsioonimeeskonna liikmed; kinnise asutuse, kus isik viibib, juht või tema määratud ametiisik) ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebuse saab esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Harju Maakohus paigutas 12. septembri 2021. a määrusega X (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse neljaks päevaks alates 10. septembrist 2021 kell 17.08. 1(7)
2.Maakohus pikendas 13. septembri 2021. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates 10. septembrist 2021 kell 17.08.
3.Põltsamaa vald (Põltsamaa Vallavalitsuse kaudu, avaldaja) esitas 14. oktoobril 2021 maakohtule avalduse paigutada puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse kuni 90 päevaks. Avalduse kohaselt esitas Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla 13. oktoobril 2021 avaldajale taotluse, milles palus avaldajal esitada kohtule avaldus puudutatud isiku psühhiaatrilise ravi pikendamiseks. Avaldaja esitas kohtule psühhiaatri arvamuse puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamise vajaduse kohta, mille kohaselt viibib puudutatud isik teistkordselt psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil. Varasemalt on ta haiglaravi vajanud 2007. aastal. Edaspidi on isik olnud psühhiaatrite ambulatoorsel jälgimisel, diagnoosina on püstitatud depressiivne skisoafektiivne häire. Puudutatud isik on korduvalt viibinud ravil ka Pärnu Haiglas raskekujulise obsessiiv-kompulsiivse häire tõttu. Ta on aastaid tarvitanud psühhiaatrilist toetusravi, mille katkestas selle aasta augustis. Viimase kuu jooksul on isiku seisund lähedaste andmetel halvenenud. Ta on viimase kuu aja jooksul kutsunud endale korduvalt kiirabi ja käinud erinevates Tallinna haiglate erakorralise meditsiini osakondades, arvates, et tal on ravimite tarvitamise lõpetamisest tekkinud mürgistus. Ta on esitanud laialdaselt erinevaid kehalisi kaebusi, nõudnud endale uuringuid ja saatnud oma ambulatoorsele psühhiaatrile pikki ekstsentrilisi segase mõttekäiguga kirju. Venna sõnul on puudutatud isik viimasel ajal elanud Põltsamaal, on pereliikmete suhtes aastaid olnud süüdistav, igapäevaelust isoleerunud, kodus aastaid tegevuseta. Tal on tekkinud suured võlad, mille tõttu on ta viimase aasta vältel pidevas stressis seoses kohtulahenditega. 10. septembril 2021 pöördus puudutatud isik koos pereliikmetega polikliinikusse valvepsühhiaatri vastuvõtule paludes, et viimane selgitaks tema perele, kuidas ravimite tarvitamise lõpetamisest on temale mürgistusseisund tekkinud ja soovis analüüse selle täpsustamiseks. Vestlus puudutatud isikuga jäi väheproduktiivseks, ta keeldus kategooriliselt psühhiaatrilistest ravimitest ja haiglaravist, erakorraliseks tahtest olenematuks hospitaliseerimiseks valvepsühhiaatri hinnangul alust ei olnud. Psühhiaatriakliiniku vastuvõtuosakonda toimetati puudutatud isik samal päeval kiirabiga politsei saatel Synlabist, kuhu ta läks vereanalüüse andma, kuna keegi on teda kiiritanud ja ta tunneb ennast seetõttu väga halvasti. Puudutatud isik oli paljajalu, ei olnud nõus jalanõusid jalga panema, sest need on kiiritada saanud. Rääkis, et keegi on tema korteris ilma võtmeta sees käinud ja tunneb väga suurt muret oma sõbranna laste pärast, kuna ka nemad on kiiritada saanud. Puudutatud isik keeldus ise haiglasse kaasa tulemast, avaldas, et ta tahab oma vendadega aega veeta, sest temal ei ole enam kaua aega elada jäänud. Rääkis, et pärast teist vaktsiinidoosi on psühhiaatrilised ravimid muutunud toksiinideks, ta viskas minema ka koduvõtmed ja telefoni SIM-kaardi, sest teda jälgitakse ja kuulatakse pealt. Valvetoas oli puudutatud isik hirmunud ja rahutu, valjuhäälne, kiirenenud ja luululise mõttekäiguga, kõneledes mürgitamisest, jälgimisest ja kiiritamisest. Ägeda psühhootilise seisundi tõttu hospitaliseeriti puudutatud isik tahtest olenematuks vältimatuks psühhiaatriliseks raviks valvearsti otsusega 10. septembril 2021 kell 17.08. Osakonda suunamisel ei allunud ta haiglapersonali korraldustele, muutus füüsiliselt agressiivseks ja ründavaks, mistõttu vajas teda ennast ja ümbritsevate ohutuse tagamiseks mehhaaniliste ohjeldusmeetmete rakendamist. Tema seisund ei paranenud, tema mõttekäik ja tahteaktiivsus olid täiel määral psühhoosist juhinduvad, ta avaldas hulgaliselt kahjustus-, mõjustus- ja paranoilise luululise sisuga mõtteid kiiritamisest, jälgimisest ning kahjustamisest, vestlusel fikseerub 2(7)
täielikult kehalisele kiirguskahjustusele, mis on ta invaliidistanud. Psühhiaatriliste ravimite suhtes on ta luululiselt vastumeelne ja paranoiline, samuti keeldub ta igasugusest ravikoostööst. Puudutatud isikul puudub oma seisundi osas haiguskriitika, tema tahteaktiivsus on täielikult juhitud ägedast psühhootilisest seisundist. Eeltoodust tulenevalt taotleti puudutatud isiku tahtest olenematut ravi kuni 40-ks päevaks. Psühhiaatri arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund olulisel määral paranenud. Ta kardab endiselt, et ravimite ära jätmisest on talle tekkinud mürgistus, et tal on kiirituskahjustus, et koju puistatud amfetamiin on tekitanud talle organismis kahjustused. Ta on fikseerunud kehalistele kaebustele, haigusteadvus puudub, ta eitab kategooriliselt psühhootilise haiguse võimalikkust ning praktiliselt keeldub ja kardab ravimeid võtta. Ta kardab kõikvõimalikke kõrvanähte ja võimendab neid. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire segatüüpi skisoafektiivse häire näol, tema käitumine on ägedatest psühhoosielamustest juhituna impulsiivne ja ettearvamatu. Haiglaravita jäädes ohustab ta nii iseenda kui ümbritsevate turvalisust. Ta vajab rahustava ja psühhoosivastase toimega ravi ning võttes arvesse tema psüühilist seisundit, ei ole ta suuteline mõistma ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Seetõttu on vajalik ravi pikendamine kuni kolmeks kuuks.
4.Maakohus määras 15. oktoobri 2021 määrusega puudutatud isiku suhtes kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimise.
5.Kohtule 19. oktoobril 2021 esitatud ambulatoorsest kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktist nähtuvalt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivse häire kujul (RHK-10 kood F25.2), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isikul puudub täielikult haiguskriitika ja ravisoostumus, ravita jäämisel psühhootilises seisundis on tema käitumine olnud ettearvamatu ja agressiivne. Seda on näidanud eelnev kogemus. Arvestades eeltoodut ei ole puudutatud isiku suhtes võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale tahtest olematu ravi psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isiku suhtes on vajalik jätkata tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas kuni 3 kuud. Puudutatud isik tuli ekspertiisile vastumeelselt, kaasas oli tal hulk pabereid, kus olevat andmed tema tervise kohta. Ta esitab kaebusi ainult kehalise tervise osas. Vaimselt olevat ta täitsa terve, ravimitest olevat nõus võtma ainult uneks väikeses koguses klosapiini, rahustit. Ütleb, et kodus ei lähe seda ka enam vaja. Ta leiab, et arstid on tema seisundit valesti hinnanud ning nõuab diagnoosi ümbervaatamist. Ta eitab endal psühhootiliste sümptomite esinemist. Umbuskliku, paranoilise hoiakuga ümbritseva suhtes, iga väiksemagi heli suhtes vaatab kahtlustavalt ringi. Ta ütleb, et maja ees olid kahtlased autod, kust teda jälgiti ja talle oli amfetamini sokutatud. Analüüse ei olevat tehtud, kuid ta on veendunud enda mürgitamises. Tema tunde-tahteelu on otseselt psühhoosist mõjustatud, mistõttu on tema käitumine olnud ettearvamatu ja agressiivne. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
6.Maakohus rahuldas 19. oktoobri 2021. a määrusega avaldaja avalduse ja paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise jätkamiseks psühhiaatriakliinikusse kolmeks kuuks kuni 20. jaanuarini 2022. Maakohus leidis, et puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb raske psüühikahäire. Ärakuulamisel veendus kohus, et puudutatud isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, ta ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Puudutatud isiku käitumine on jätkuvalt haiguslikest elamustest hõivatud, impulsiivne ja ettearvamatu. Ta elab selgelt enda mõttemaailmas, mis ei haaku reaalse maailmaga. Psühhiaatrite hinnangul on olemas suur tõenäosus, et seisundist tulenevalt ohustab ta haiglaravita jäädes 3(7)
eelkõige iseenda kui ümbritsevate turvalisust. Isiku ärakuulamisele ja teistele asjas kogutud tõenditele tuginedes kohus nõustub selle seisukohaga. Puudutatud isik kujutab endale ohtu eeskätt põhjusel, et ta tegutseb psüühikahäire ajel ebaadekvaatselt. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole mõeldav tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes – ta ei suuda sellises segasusseisundis korraldada enda elu hetkel ka elementaarsel määral. Psühhoosist tingitud ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu on suur tõenäosus, et patsient võib vabaduses viibides provotseerida enda vastu suunatud vägivalda või asetab end vabaduses viibides enda elule ja tervisele ohtlikku olukorda. Eeltoodust tulenevalt püsib isik haiglaravita jäädes ohtlikuna eelkõige iseenda, kuid ka teiste elule, tervisele ja julgeolekule. Puudutatud isik vajab ravi haiglatingimustes, sest kodus ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kohtu hinnangul kujutab puudutatud isik ohtu iseendale, sest ta ei tunnista ravivajadust ja arsti hinnangul ravita jäämisel ta seisund ei parane (õigus tervise kaitsele). Arstide arvamusest nähtuvalt puudub isikul haiguskriitika oma psüühilise seisundi suhtes. Eeltoodust tulenevalt ei ole isiku ravi kodustes tingimustes (ka lähedaste koostöö puhul) võimalik teostada. Kodustes tingimustes ei ole võimalik ravimeid isiku tahte vastaselt manustada. Seetõttu vajab puudutatud isik ravi haiglas. Määruskaebus
7.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu
19.oktoobri 2021määruse. Puudutatud isik leiab, et tema ohtlikkus endale ja teistele ei ole tõendatud. Puudutatud isik selgitab, et tema vaimne tervis on parem ja ta ei vaja psühhiaatrilist ravi. Tal ei esine ühtegi vaimset häiret, ärevust, sundmõtteid, suitsiidimõtteid ega depressiivseid mõtteid. Ta on hetkel selge peaga. Ta on lihtsalt vales haiglas, sest kõik tema vaevused on seotud muude haigustega. Tema verenäitajad on väga halvad, vererõhk ja pulss on üle normi, neerufunktsioon on halvenenud. Keegi ei selgita selle põhjust. Teda ravitakse psühhoosiravimitega ja talle on pandud segatüüpi skisoafektiivse häire diagnoos, mis ei ole tõene. Psühhoosiravimitel on tugevad kõrvalmõjud ja need halvendavad tervist. Tal võis olla augustis mürgistus antibiootikumidega endise sõbra kättemaksuks, ise ta neid ei tarvita. Ta on alati järginud ambulatoorselt arsti nõuandeid, viimati antidepressantide kasutamisest loobumist. Ta soovib saada ravi päris haiglas ja suhelda ambulatoorselt enda valitud psühhiaatriga. Ta vajab vaid tavalist uinutit õhtuti. Tema tervislik seisund, mis halvenes mürgitamise tõttu, stabiliseerus paari nädalaga. Menetluse edasine käik
8.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja leiab, et see tuleb jätta rahuldamata.
9.Avaldaja esitas kohtule psühhiaatriakliiniku arst-residendi ja osakonna juhataja arvamuse, millest nähtub mh see, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika täielikult ja haiglaravilt praegu lahkudes ta katkestab medikamentoosse ravi, ohustades sellega nii enda kui teiste inimeste tervist. Ta kardab koos teiste patsientidega jalutamas käia haigla õues, sest tema sõnul on ta näinud haigla juures kaht autot, kust teda jälgiti. Ravimeid võtab ta pidevate selgituste ja veenmise mõjul, soovib raviks ainult rahusteid ja unerohtu, ta ei mõista selgitusi erinevate ravimite oodatud toimete ega pideva toetusravi vajaduse kohta psühhofarmakonidega. Tema kehaline seisund on stabiilne, kliinilised analüüsid ja üldseisund on stabiilsed ning normi piires, mida puudutatud isik ise ei mõista. Tal puuduvad mürgitustele iseloomulikud tunnused. Oma sisemist pinget, ärevust, surmahirmu, heitlikku enesetunnet, meeleolumuutusi, püsimatust ja hajevilolekut seostab mürgitamisega, enda vastu suunatud vandenõuga, mitte psüühikahäirega. Tema kliinilised analüüsid on stabiilsed ega vasta eluohtlikule seisundile, kuid ta eitab seda. Ta kahtlustab endal südame-veresoonkonna ja neerufunktsiooni kahjustust, krampe, insulti ja infarkti, mida 4(7)
objektiivselt leitud ei ole. Praeguse raviarsti, osakonnajuhataja ning varasemate raviarstide hinnangul vajab puudutatud isik haigla tingimustes tahtest olenemata ravi jätkamist raske psüühikahäire tõttu, ambulatoorse ravina pole seda võimalik korraldada ja ravita jäämisel ta ohustab enda elu ja tervist või meelepetete ja luulumõtete mõjul agressiooniks eskaleeruva käitumise tõttu ohustaks teiste elu, tervist ja materiaalseid väärtusi ise seda mõistmata.
10.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud. Puudutatud isiku seisund ei ole olulisel määral paranenud. Isik avaldas endiselt vestlusel raviarstiga väljendunud paranoilisi luulumõtteid: mees, kes teda tappa tahab, on kunagise elukaaslase sõber, seotud allilmaga. Ta arvab, et see isik soovib talle kätte maksta ja enda tapmisplaani lõpuni viia. Haigla ümber on ta märganud kahtlasi autosid, kirjutanud üles nende numbrimärke. Lisaks kahtlustab kahte naissoost kaaspatsienti, et need on haiglasse tulnud, et teda kahjustada, et nad on selle mehe saadetud. Puudutatud isik arvab, et üks neist naistest käis öösel tema palatis. Puudutatud isik ehitas enda palati ukse ette barrikaadi kapist ja toolist, et keegi sisse ei saaks. See kõik olevat kestnud puudutatud isiku sõnul juba mõnda aega. Kodus olles nägi ta kahtlasi autosid maja juures ringi sõitmas. Katsuti tema kodu ust, ta pidi korduvalt lukke vahetama. Lähtuvalt luululisest veendumust, et teda mürgitati amfetamiiniga, usub puudutatud isik, et nüüd mõjuvad kõik ravimid tema organismile laastavalt.
11.Puudutatud isik selgitusi kehalise tervise osas ei kuula, samuti on talle tehtud korduvad sisearsti konsultatsiooni, mis kehalise haiguse olemasolu ei kinnita. Puudutatud isik neid selgitusi ei kuula ega usu, ta on kindel, et halb enesetunne on seotud tema maksast vabaneva mürgise ainega, millega teda enne haiglasse sattumist mürgitati. Arvab, et kaaspatsiendid on siia saadetud tema mürgitaja poolt tööd lõpule viima ehk siis teda tapma, kahtlustab selles ka erinevaid patsiente. Samuti avaldab ta muret, et haiglast väljudes teda kohe "lastakse maha". Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Tal esineb väljendunud luulusüsteem, kus ta on veendunud, et teda tahetakse tappa. Tema käitumine on olulisel määral mõjutatud psühhootilisest seisundist, kus ta surmahirmu tõttu on eelkõige ohtlik iseenda elu ja tervisele. Psühhootilisest häirest tuleneva reaalsuse vale tõlgendamise tõttu võib ta olla ohtlik ka teistele (ta on veendunud, et kaaspatsiendid on saadetud teda haiglasse tapma). Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isik eitab endal psüühilise haiguse olemasolu. Selgitusi endal esineva psühhoosi kohta ta ei kuula. Ta on ägedas psühhootilises seisundis, tal esineb laialdane paranoidne luulusüsteem, millest tulenevalt ta ei mõista enda ravivajadust ega tee ravikoostööd. Ilma ravita on tema käitumine mõjutatud oluliselt psühhootilistest elamustest ning tema iseseisev toimetulek on olulisel määral häiritud. Ka kontrollitud haigla keskkonnas ta sisuliselt keeldub medikamentoossest ravist, kehalisi aistinguid tõlgendab ta luulusüsteemist lähtuvalt, ta usub, et teda on mürgitatud ja ravimid teevad tema kehalise seisundi veelgi halvemaks. Arvestades temal esineva psüühikahäire süvenevat kulgu ja ravikoostöö puudumist, ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane.
12.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
13.Maakohus rahuldas 23. detsembri 2021. a määrusega Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotluse kinnise asutuse muutmiseks ja määras 19. oktoobri 2021. a määrusega määras kinniseks asutuseks alates 28. detsembrist 2021 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku.
5(7)
14.Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik esitas ringkonnakohtule 19. jaanuaril 2022 arvamuse tahtest olenematu ravi vajaduse kohta ning märkis, et puudutatud isiku tervislik seisund on niivõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima, ei ohusta enam iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut ning saab aru ravi vajalikkusest. Eeltoodust tulenevalt taotleb psühhiaatriakliinik puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõpetamist alates 19. jaanuarist 2022 kell 12.29.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning puudutatud isiku määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata.
16.Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus märkis 19. oktoobri 2021. a määruse resolutsiooni p-s 3, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi loetakse lõpetatuks 20. jaanuaril 2022. a või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Arvestades, et Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik on puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõpetanud alates 19. jaanuarist 2022 kell 12.29, siis ei ole vajalik kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise kohta eraldi määrust teha. Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on haiglaravi lõppenud, annab eelmärgitule vaatamata ringkonnakohus hinnangu vaidlustatud maakohtu määruse seaduslikkusele.
17.Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 13 lg 11 kohaselt otsustab kohus isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise kauemaks kui esialgse õiguskaitse rakendamiseks, selle pikendamise ja lõpetamise isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse või isiku eestkostja avalduse alusel, kui PsAS-ist ei tulene teisiti. TsMS § 537 lg 1 esimese lause järgi võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud. Puudutatud isik leiab, et tema ohtlikkus endale ja teistele ei ole tõendatud ning temale pandud diagnoos ei ole tõene. Puudutatud isiku suhtes viidi läbi ekspertiis ning eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isikul tuvastatud raske psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivse häire kujul (RHK-10 kood F25.2), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isik ohustab haiglaravita jätmisel psüühikahäire tõttu eelkõige iseenda elu, tervist ja julgeolekut, aga ka teiste isikute julgeolekut. Kolleegium lisab täiendavalt järgmist. Puudutatud isik on haigla ümber märganud kahtlasi autosid ja kirjutanud üles nende numbrimärke. Ta kardab koos teiste patsientidega jalutamas käia haigla õues, sest tema sõnul on ta näinud haigla juures kaht autot, kust teda jälgiti. Ta kahtlustab kahte naissoost kaaspatsienti, et need on haiglasse tulnud, et teda kahjustada. Puudutatud isik arvab, et üks neist naistest käis öösel tema palatis, mistõttu ehitas puudutatud isik enda palati ukse ette barrikaadi kapist ja toolist, et keegi sisse ei saaks. Ta arvab, et kaaspatsiendid on saadetud tema mürgitaja poolt tööd lõpule viima ehk siis teda tapma, ta kahtlustab selles ka teisi patsiente. Ka kodus olles nägi puudutatud isik kahtlasi autosid tema maja juures ringi sõitmas ja katsuti tema kodu ust, mistõttu pidi ta korduvalt lukke vahetama. Puudutatud isik viskas 6(7)
minema oma koduvõtmed ja telefoni SIM-kaardi, sest tema arvates teda jälgitakse ja kuulatakse pealt. Puudutatud isik on veendunud, et teda tahetakse tappa ja tal esineb surmahirm. Puudutatud isik on veendunud, et ravimite ära jätmisest on talle tekkinud mürgistus ning ta on veendunud, et teda on teiste isikute poolt mürgitatud (vt nt eksperdiarvamuses väljatoodut). Puudutatud isik leiab, et tal esinevad mitmed kehalised kaebused ja ta on nõudnud endale uuringute tegemist. Puudutatud isikul on olnud korduvad sisearsti konsultatsioonid, mis kehalise haiguse olemasolu ei kinnita, kuid puudutatud isik neid selgitusi ei usu, ta on kindel, et halb enesetunne on seotud tema maksast vabaneva mürgise ainega, millega teda enne haiglasse sattumist mürgitati. Tema kehaline seisund on stabiilne, kliinilised analüüsid ja üldseisund on stabiilsed ning normi piires, mida puudutatud isik ise ei mõista. Tal puuduvad mürgitustele iseloomulikud tunnused ning ta ei seosta neid psüühikahäirega. Raviks soovib ta ainult rahusteid ja unerohtu ning ta ei mõista selgitusi erinevate ravimite oodatud toimete ega pideva toetusravi vajaduse kohta. Ravimeid võtab ta pidevate selgituste ja veenmise mõjul. Lisaks eeltoodule nähtub, et ägeda psühhootilise seisundi tõttu hospitaliseeriti puudutatud isik tahtest olenematuks vältimatuks psühhiaatriliseks raviks valvearsti otsusega 10. septembril 2021 kell 17.08. Osakonda suunamisel ei allunud ta haiglapersonali korraldustele, muutus füüsiliselt agressiivseks ja ründavaks, mistõttu vajas ta enda ja ümbritsevate ohutuse tagamiseks mehhaaniliste ohjeldusmeetmete rakendamist. Kolleegium leiab, et eeltoodud asjaolusid arvestades ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu enda elu, tervist ja julgeolekut aga ka teiste isikute julgeolekut. Puudutatud isiku seisund ei ole seni olulisel määral paranenud, mistõttu on vajalik tahtest olenematu ravi kohaldamise jätkamine. Endiselt on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldused. Kolleegiumi hinnangul ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane, sest puudutatud isik on veenudnud, et kõik ravimid on tema organismile laastavad ja ravimeid võtab ta pidevate selgituste ja veenmise mõjul. Puudutatud isik on aastaid tarvitanud psühhiaatrilist toetusravi, mille ta katkestas selle 2021. aasta augustis. Eeltoodust tulenevalt tuleb puudutatud isiku määruskaebus jätta rahuldamata.
18.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud avaldajal puuduvad. Riigi õigusabi korras kaebuse esitajale määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.