(1) Sotsiaalnõustamist ja psühholoogilist abi on õigus saada teenistusülesannete täitmise tõttutäitmisel hukkunud või püsiva tervisekahjustuse saanud kaitseväelase lapsel, vanemal ja vanavanemal ning muul sotsiaalhoolekande seaduse § 22 lõikes 2 nimetatud perekonnaliikmel (edaspidi isik), kui tema toimetulekuvõime on vähenenud ja toimetulekuvõime vähenemine on seotud kaitseväelase hukkumise või püsiva tervisekahjustuse saamisega.
(2) Kaitseväelasel, kellega seoses isik sotsiaalnõustamist ja psühholoogilist abi taotleb, peab olema tuvastatud kaitseväeteenistuse seaduse §-s 202 sätestatud korras õigus saada teenistusalaseid tagatisi.3
(3) Isikule tagatakse tema soovil ning tuvastatud vajaduse korral sotsiaalnõustamine ja psühholoogiline abi Kaitseväe kaudu ja eelarvest lähtudes käesoleva määruse §-s 2 sätestatud piirmääradest.
(4) Juhul kui Kaitseväes puudub võimalus vajaliku sotsiaalnõustamise või psühholoogilise abi tagamiseks, korraldab Kaitseväes sotsiaalnõustamist ja psühholoogilist abi korraldav struktuuriüksus (edaspidi tugikeskustoetusteenuste keskus) isikule sotsiaalnõustamise või psühholoogilise abi osutamise väljaspool Kaitseväge. Osutatud teenuse maksumus kaetakse Kaitseväe eelarvest teenuse osutaja esitatud kuludokumentide alusel käesoleva määruse §-s 2 sätestatud piirmäära ulatuses.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik võib taotleda psühholoogilist abi psühholoogilise nõustamise, psühhoteraapia või tugigrupi teenuse kasutamiseks.
(6) Psühholoogilise abi kulu hüvitatakse, kui nimetatud abi osutajal on kutseseaduse alusel antud psühholoogia kutseala kutse, riiklikult tunnustatud kõrgharidus psühholoogias või sellele vastav kvalifikatsioon.
(7) Sotsiaalnõustamise ja psühholoogilise abi saamiseks esitab isik tugikeskusele käesoleva määruse lisas toodud vormikohase taotluse ning muud sotsiaalnõustamise ja psühholoogilise abi saamise õigust tõendavad dokumendid.