(1) Elutähtsa teenuse ulatuslikust või raskete tagajärgedega häirest või katkestusest põhjustatud hädaolukorraks loetakse elutähtsa teenuse toimepidevuses esinevaid tõsiseid ja ulatuslikke häireid või teenuse osutamise täielikku lakkamist, mille korral on vajalik juhtida olukorda riiklikult ning esineb vähemalt üks järgmistest kriteeriumitest: 1) kiirabibrigaadi pidaja ei suuda tagada elutähtsa teenuse osutamise võimekust vähemalt käesoleva määruse § 3 lõikes 1 kehtestatud tasemel sama paragrahvi lõikes 2 kehtestatud aja jooksul või haiglavõrgu haigla pidaja ei suuda tagada elutähtsa teenuse osutamise võimekust vähemalt käesoleva määruse § 4 lõikes 1 kehtestatud tasemel sama paragrahvi lõikes 2 kehtestatud aja jooksul; 2) elutähtsat teenust osutav perearstiabi osutaja või teatud piirkonna perearstiabi osutajad ei suuda tagada elutähtsa teenuse osutamise võimekust vähemalt käesoleva määruse § 41 lõikes 1 kehtestatud tasemel sama paragrahvi lõikes 2 kehtestatud aja jooksul; 3) elutähtsat teenust osutav ravimite hulgimüüja ei suuda tagada elutähtsa teenuse osutamise võimekust vähemalt käesoleva määruse § 42 lõikes 1 kehtestatud tasemel sama paragrahvi lõikes 35 kehtestatud aja jooksul; 4) elutähtsat teenust osutav üldapteek või teatud piirkonna üldapteegid ei suuda tagada elutähtsa teenuse osutamise võimekust vähemalt käesoleva määruse § 43 lõikes 1 kehtestatud tasemel sama paragrahvi lõikes 2 kehtestatud aja jooksul.
(2) Hädaolukorraks loetakse olukorda, kus Terviseamet on kehtestanud tervishoiu valmisoleku taseme tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 59 lõike 1 alusel.
(3) Elutähtsa teenuse ulatuslikust või raskete tagajärgedega häirest või katkestusest põhjustatud hädaolukorda juhib Terviseamet, kaasates ravimite tarnekindlusega seotud küsimustes Ravimiameti, lähtudes hädaolukorra seadusest, tervishoiuteenuste korraldamise seadusest, ravimiseadusest ja nende alusel kehtestatud õigusaktidest ning hädaolukorra lahendamise plaanist.