(1) Proviisoriõppe nominaalkestus on 5 aastat ja õppekavas määratud õppe maht 300 ainepunkti. (2) Proviisoriõpe koosneb teoreetilisest ja praktilisest õppest, sealhulgas vähemalt 30 ainepunkti mahus ja vähemalt kuus kuud kestvast praktikast. Proviisoriõpe toimub ülikoolis, kusjuures proviisoriõppe praktiline õpe võib toimuda ülikooli järelevalve all väljaspool ülikooli. Praktika toimub üld- ja haiglaapteegis, kliinilise farmaatsia õpetamisel ka teistes haigla osakondades. (3) Proviisoriõppe õppekava sisaldab vähemalt lisas 3 nimetatud õppeaineid, kusjuures üht või mitut lisas loetletud õppeainet võib õpetada teiste distsipliinide raames või nendega seoses. (4) Proviisoriõppes moodustab lõpueksam või lõputöö õppekavas määratud õppe mahust vähemalt 5 ainepunkti.
(1) Proviisoriõppe läbimisel omandab üliõpilane: 1) piisavad teadmised ravimitest ja ravimite valmistamisel kasutatavatest ainetest; 2) piisavad teadmised farmatseutilisest tehnoloogiast ning ravimite füüsikalisest, keemilisest, bioloogilisest ja mikrobioloogilisest uurimisest; 3) piisavad teadmised metabolismist ja ravimite toimest, toksiliste ainete toimest ja ravimite kasutamisest; 4) oskuse ravimitega seotud teaduslikke andmeid interpreteerida, et anda kliendile ravimi kohta asjakohast teavet; 5) piisavad teadmised proviisoriametiga seotud õiguslikest ja muudest nõuetest; 6) piisavad teadmised kliinilisest farmaatsiast ja farmatseutilisest hoolest ning oskused neid praktikas rakendada; 7) piisavad teadmised ja oskused rahvatervishoiu kohta ning selle mõju kohta tervise edendamisele ja haiguste ohjamisele; 8) piisavad teadmised ja oskused inter- ja multidistsiplinaarse koostöö, kutsealavaheliste tavade ja kommunikatsiooni valdkonnas; 9) piisavad teadmised info- ja digitehnoloogiast ning oskused neid praktikas rakendada. (2) Proviisoriõppe lõpetanud isik on võimeline: 1) valmistama ravimvorme; 2) tootma ja analüüsima ravimeid; 3) analüüsima ravimeid ravimite testimislaboratooriumis; 4) ladustama, säilitama ja turustama ravimeid hulgimüügietapil; 5) tarnima, analüüsima, ladustama, säilitama, turustama ja väljastama üldapteekides ohutuid ja tõhusaid, nõutava kvaliteediga ravimeid; 6) kontrollima, ladustama, säilitama ja väljastama haiglates ohutuid ja tõhusaid, nõutava kvaliteediga ravimeid; 7) jagama teavet ja nõu ravimite, sealhulgas nende asjakohase kasutamise kohta; 8) pädevatele asutustele ravimite kõrvaltoimetest aru andma; 9) pakkuma individuaalset nõustamist ambulatoorselt ravimeid tarvitavatele patsientidele; 10) osalema kohalikes või riiklikes tervishoiukampaaniates.
(1) Hambaarstiõppe läbimisel omandab üliõpilane: 1) piisavad teadmised hambaarstiteadusega seotud teadusharudest ning hea teadusmeetodite rakendamise oskuse, sealhulgas bioloogiliste funktsioonide mõõtmise, teaduslikult tõendatud faktide hindamise ja andmete analüüsimise oskuse; 2) piisavad teadmised inimese normaalsest ja patoloogilisest anatoomiast, füsioloogiast ja käitumisest, samuti inimese tervisliku seisundi ning tema elukeskkonna vahelistest suhetest hambaravi vaatepunktist; 3) piisavad teadmised tervete ja haigete hammaste, suu, lõualuude ja nendega seotud kudede struktuurist ja funktsioonidest ning nende toimest patsiendi üldisele tervislikule seisundile ning füüsilisele ja sotsiaalsele heaolule; 4) piisavad teadmised kliinilistest distsipliinidest ja meetoditest, mis annavad tervikliku pildi hammaste, suu, lõualuude ja nendega seotud kudede anomaaliatest, kahjustustest ja haigustest, ning anomaaliate ja haiguste ennetamisest, diagnoosimisest ja ravist; 5) küllaldased kliinilised kogemused asjakohase järelevalve all; 6) piisavad teadmised digitaalsest hambaravist ning hea arusaamise selle kasutamisest ja ohutust rakendamisest praktikas. (2) Hambaarstiõppe lõpetanud isik on võimeline tegelema hammaste, suu, lõualuude ja nendega seotud kudede anomaaliate ja haiguste ennetuse, diagnoosimise ja raviga.
Õeõppe läbimisel omandab üliõpilane: 1) igakülgsed teadmised õenduse aluseks olevatest ainetest, sealhulgas piisava arusaama terve ja haige inimese anatoomiast, füsioloogiast ja psühholoogiast, inimese tervislikust seisundist ja seda mõjutavast füüsilisest ja sotsiaalsest keskkonnast; 2) piisavad teadmised õenduse alustest, õenduseetikast ning tervise ja õenduse üldpõhimõtetest; 3) piisavad kliinilised kogemused praktikabaasides, kus on patsiendile vajaliku õendusabi osutamiseks piisavalt pädevaid õdesid ja vajalikke vahendeid; 4) valmisolekuvõime osaleda tervishoiutöötajatele mõeldudtervishoiutöötajate praktilises koolituses ning nendega töötamise kogemused; 5) koostöökogemuse teiste tervishoiu selliste töötajate ja muude tervishoiusektori kutsealade esindajatega töötamisel; 5) 6) pädevuse iseseisvalt diagnoosida õendusabi vajadust, kasutades nüüdisaegseid teoreetilisi ja kliinilisi teadmisi, ning kavandada, korraldada ja rakendada õendusabi patsientidele, tuginedes teadmistele ja oskustele, mis on omandatud vastavalt punktidele 1–3, et täiustada kutsealast tegevust; 7) pädevuse teha tulemuslikult koostööd tervisesektori muude osalistega, sealhulgas osaleda tervishoiutöötajate praktilistel koolitustel, tuginedes teadmistele ja oskustele, mis on omandatud vastavalt punktidelepunktile