Direktiiv 2011/7

1. Käesoleva direktiivi eesmärk on võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, edendades seega ettevõtjate ja eelkõige VKEde konkurentsivõimet. 2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi maksete suhtes, millega tasutakse äritehingute eest. 3. Liikmesriigid võivad direktiivi reguleerimisalast välja jätta võlad, mille suhtes rakendatakse võlgniku vastu algatatud maksejõuetusmenetlust, sealhulgas menetlused, mille eesmärk on võla ümberkorraldamine.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „äritehingud”– ettevõtjatevahelised või ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud, mille tulemuseks on kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest; 2) „riigiasutus”– igasugune ostja vastavalt direktiivi 2004/17/EÜ artikli 2 lõike 1 esimeses lõigus ja direktiivi 2004/18/EÜ artikli 1 lõikes 9 esitatud määratlusele, olenemata lepingu objektist või maksumusest; 3) „ettevõtja”– organisatsioon, mis ei ole riigiasutus ning mis tegeleb iseseisva majandus- või kutsetegevusega (ka siis, kui sellega tegeleb üks isik); 4) „hilinenud maksmine”– maksmine, mida ei ole tehtud lepingukohase või seadusjärgse maksetähtaja jooksul ning mis vastab artikli 3 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 1 kehtestatud tingimustele; 5) „viivis”– seadusjärgne viivis (viivitusintress) või viivis, mille määra suhtes on ettevõtjad eraldi kokku leppinud ning mille suhtes kohaldatakse artiklit 7; 6) „seadusjärgne viivis”– maksmisega hilinemise korral makstav lihtintress, mis vastab viiteintressimäärale, millele on lisatud vähemalt kaheksa protsendipunkti; 7) „viiteintressimäär”– üks kahest järgmisest: a) liikmesriigi puhul, mille rahaühik on euro: i) Euroopa Keskpanga viimati toimunud põhiliste refinantseerimistoimingute puhul kohaldatav intressimäär või ii) intressi piirmäär, kui Euroopa Keskpanga viimati toimunud põhilised refinantseerimistoimingud on teostatud muutuva intressimääraga; b) liikmesriigi puhul, mille rahaühik ei ole euro, asjaomase riigi keskpanga poolt määratud samaväärne intressimäär; 8) „makstav summa”– põhisumma, mis oleks pidanud olema makstud lepingukohase või seadusejärgse maksetähtaja jooksul, sealhulgas kohaldatavad maksud, tollimaksud, tasud või lõivud, mis on esitatud arvel või samaväärsel maksetaotlusel; 9) „omandiõiguse säilitamine”– kokkulepe, mille kohaselt müüjal säilib omandiõigus asjaomase kauba suhtes, kuni selle hind on täies ulatuses tasutud; 10) „täitedokument”– kohtu või muu pädeva asutuse väljastatud otsus, kohtuotsus või korraldus maksmiseks (hõlmab otsust, kohtuotsust või korraldust, mis on ajutiselt jõustatav) kas viivitamatu tasumise või osamaksete teel, mis võimaldab võlausaldajal oma nõude rahuldamiseks võlgniku suhtes sundtäitmist rakendada.

1. Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjatevaheliste tehingute puhul on võlausaldajal õigus saada hilinenud maksmise korral viivist ilma vastavat meeldetuletust esitamata, kui on täidetud järgmised tingimused: a) võlausaldaja on täitnud oma lepingujärgsed ja õiguspärased kohustused ning b) võlausaldaja ei ole saanud makstavat summat õigel ajal, välja arvatud juhul, kui võlgnik ei ole viivituse eest vastutav. 2. Liikmesriigid tagavad, et viiteintressimäärana kohaldatakse: a) asjaomase aasta esimese poolaasta jooksul määra, mis kehtis kõnealuse aasta 1. jaanuaril; b) asjaomase aasta teisel poolaastal määra, mis kehtis kõnealuse aasta 1. juulil. 3. Kui lõikes 1 nimetatud tingimused on täidetud, tagavad liikmesriigid järgmise: a) võlausaldajal on õigus saada hilinenud maksmise korral viivist alates päevast, mis järgneb lepingus kindlaksmääratud maksetähtpäevale või maksetähtaja lõpule; b) kui maksetähtpäev või tähtaeg ei ole lepingus kindlaks määratud, on võlausaldajal hilinenud maksmise korral õigus saada viivist pärast järgmiste ajavahemike möödumist: i) 30 kalendripäeva pärast kuupäeva, mil võlgnik sai kätte arve või samaväärse maksetaotluse; ii) kui arve või samaväärse maksetaotluse kättesaamise kuupäev ei ole kindel, siis 30 kalendripäeva pärast kaupade kättesaamise või teenuste osutamise kuupäeva; iii) kui võlgnik saab arve või samaväärse maksetaotluse kätte enne kaupade tarnimist või teenuste osutamist, siis 30 kalendripäeva pärast kaupade kättesaamise või teenuste osutamise kuupäeva; iv) kui seaduse või lepinguga on ette nähtud heakskiitmise või kontrollimise menetlus, millega kinnitatakse kauba või teenuse vastavust lepingule, ja kui võlgnik saab arve või samaväärse maksetaotluse kätte enne sellise heakskiitmise või kontrollimise kuupäeva või sel kuupäeval, siis 30 kalendripäeva pärast nimetatud toimingu kuupäeva. 4. Kui nähakse ette heakskiitmise või kontrollimise menetlus, millega kinnitatakse kauba või teenuse vastavust lepingule, tagavad liikmesriigid, et nimetatud menetlus ei kesta kauem kui 30 kalendripäeva alates kaupade kättesaamise või teenuste osutamise kuupäevast, välja arvatud juhul, kui lepingus on selgesõnaliselt teisiti kokku lepitud ja see ei ole võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane artikli 7 tähenduses. 5. Liikmesriigid tagavad, et lepinguga ette nähtud maksetähtajad ei ole pikemad kui 60 kalendripäeva, välja arvatud juhul, kui lepingus on selgesõnaliselt teisiti kokku lepitud ja see ei ole võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane artikli 7 tähenduses.

1. Liikmesriigid tagavad, et selliste äritehingute puhul, kus võlgnik on riigiasutus, on võlausaldajal õigus saada ilma vastavat meeldetuletust esitamata seadusjärgset viivist pärast lõigetes 3, 4 või 6 kindlaks määratud ajavahemike möödumist, kui on täidetud järgmised tingimused: a) võlausaldaja on täitnud oma lepingujärgsed ja õiguspärased kohustused ning b) võlausaldaja ei ole saanud makstavat summat õigel ajal, välja arvatud juhul, kui võlgnik ei ole viivituse eest vastutav. 2. Liikmesriigid tagavad, et viiteintressimäärana kohaldatakse: a) asjaomase aasta esimese poolaasta jooksul määra, mis kehtis kõnealuse aasta 1. jaanuaril; b) asjaomase aasta teisel poolaastal määra, mis kehtis kõnealuse aasta 1. juulil. 3. Liikmesriigid tagavad, et selliste äritehingute puhul, kus võlgnik on riigiasutus, a) ei ületa maksetähtaeg järgmisi ajavahemikke: i) 30 kalendripäeva pärast kuupäeva, mil võlgnik sai kätte arve või samaväärse maksetaotluse; ii) kui arve või samaväärse maksetaotluse kättesaamise kuupäev ei ole kindel, siis 30 kalendripäeva pärast kaupade kättesaamise või teenuste osutamise kuupäeva; iii) kui võlgnik saab arve või samaväärse maksetaotluse kätte enne kaupade tarnimist või teenuste osutamist, siis 30 kalendripäeva pärast kaupade kättesaamise või teenuste osutamise kuupäeva; iv) kui seaduse või lepinguga on ette nähtud heakskiitmise või kontrollimise kord, millega kinnitatakse kauba või teenuse vastavust lepingule ja kui võlgnik saab arve või samaväärse maksetaotluse kätte enne sellise heakskiitmise või kontrollimise kuupäeva või sel kuupäeval, siis 30 kalendripäeva pärast nimetatud toimingu kuupäeva; b) ei tohi arve kättesaamise kuupäeva kindlaks määrata võlgniku ja võlausaldaja vahelise lepingujärgse kokkuleppega. 4. Liikmesriigid võivad lõike 2 punktis a osutatud ajavahemikke pikendada kõige enam 60 kalendripäevani: a) mis tahes niisuguse riigiasutuse puhul, kes tegeleb tööstusliku või kaubandusliku iseloomuga majandustegevusega, pakkudes turul kaupu või teenuseid, ning kelle kui riigi osalusega ettevõtja suhtes kohaldatakse komisjoni 16. novembri 2006. aasta direktiivis 2006/111/EÜ (liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse ning teatavate ettevõtjate finantsläbipaistvuse kohta) (17) kehtestatud läbipaistvuse nõudeid; b) niisuguste tervishoiuteenuseid osutavate avalik-õiguslike isikute puhul, kes on sellistena nõuetekohaselt tunnustatud. Kui liikmesriik otsustab käesoleva lõigu kohaselt ajavahemikke pikendada, saadab ta komisjonile selle pikendamise kohta aruande hiljemalt 16. märtsiks 2018. Selle alusel esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles on ära toodud, millised liikmesriigid on käesoleva lõigu kohaselt ajavahemikke pikendanud, ning milles võetakse arvesse mõju siseturu toimimisele ja eelkõige VKEdele. Vajaduse korral lisatakse aruandele ettepanekud. 5. Liikmesriigid tagavad, et lõike 3 punkti a alapunktis iv nimetatud heakskiitmis- või kontrollimenetlus ei kesta kauem kui 30 kalendripäeva alates kaupade kättesaamise või teenuste osutamise kuupäevast, välja arvatud juhul, kui lepingus või mis tahes hankedokumentides on selgesõnaliselt teisiti kokku lepitud ning see ei ole võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane artikli 7 tähenduses. 6. Liikmesriigid tagavad, et lepinguga ette nähtud maksetähtajad ei ole pikemad, kui on sätestatud lõikes 3, välja arvatud juhul, kui lepingus on selgesõnaliselt teisiti kokku lepitud ja kui see on lepingu eripära või eriliste tunnusjoonte tõttu objektiivselt põhjendatud, ning et need ei ületada mingil juhul 60 kalendripäeva.

Käesoleva direktiiviga ei piirata lepinguosaliste õigust leppida asjakohaseid siseriiklikke sätteid järgides kokku maksegraafikutes, mille kohaselt võib tasumine toimuda osamaksetena. Kui sellisel juhul ei maksta mõnd osamakset kokkulepitud kuupäevaks, arvutatakse käesolevas direktiivis sätestatud viivis ja hüvitis üksnes hilinenud summade alusel.

1. Liikmesriigid tagavad, et kui artikli 3 või 4 kohaselt tuleb äritehingute puhul maksta viivist, on võlausaldajal õigus võlgnikult sisse nõuda minimaalne kindel summa 40 eurot. 2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 nimetatud kindel summa kuulub maksmisele ilma vastava meeldetuletuseta ja see on ette nähtud võlausaldajale tekkivate sissenõudmiskulude hüvitamiseks. 3. Võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult lisaks lõikes 1 osutatud kindlale summale kõnealust kindlat summat ületavate ja võlgniku hilinenud maksmisest tulenevate mis tahes sissenõudmiskulude mõistlikku hüvitamist. See võib hõlmata kulusid, mis on muu hulgas tekkinud seoses juristi või inkassofirma poole pöördumisega.

1. Liikmesriigid sätestavad, et kui lepingutingimus või tava, mis on seotud maksetähtpäeva või -tähtajaga, viivisemääraga või sissenõudmiskulude hüvitamisega, on võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, siis see kas ei ole jõustatav või annab alust kahjuhüvitise nõudmiseks. Et otsustada, kas lepingutingimus või tava on võlausaldaja suhtes esimese lõigu tähenduses äärmiselt ebaõiglane, võetakse arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, kaasa arvatud: a) mis tahes jämedat kõrvalekallet heast kaubandustavast, mis on vastuolus hea usu ja ausa käitumisega; b) kaupade või teenuste laadi ning c) seda, kas võlgnikul on objektiivseid põhjuseid kalduda kõrvale seadusjärgsest intressimäärast, maksetähtajast, nagu on osutatud artikli 3 lõikes 5, artikli 4 lõike 3 punktis a, artikli 4 lõikes 4, artikli 4 lõikes 6 või artikli 6 lõikes 1 osutatud kindlast summast. 2. Lõike 1 kohaldamisel eeldatakse, et tingimus või tava, mis välistab viivise nõudmise, on äärmiselt ebaõiglane. 3. Lõike 1 kohaldamisel eeldatakse, et lepingutingimus või tava, mis välistab artiklis 6 osutatud sissenõudmiskulude hüvitamise, on äärmiselt ebaõiglane. 4. Liikmesriigid tagavad, et võlausaldajate ja konkurentide huvides on olemas piisavad ja tulemuslikud vahendid, et vältida lõikes 1 osutatud äärmiselt ebaõiglaste lepingutingimuste ja tavade jätkuvat kasutamist. 5. Lõikes 4 osutatud vahendite hulka kuuluvad sätted, mille kohaselt organisatsioonid, keda on ametlikult tunnustatud ettevõtjate esindajatena ja organisatsioonid, kellel on õigustatud huvi seoses ettevõtjate esindamisega, võivad kohaldatava siseriikliku õiguse kohaselt pöörduda kohtute või pädevate haldusasutuste poole põhjusel, et lepingulised tingimused või tavad on äärmiselt ebaõiglased lõike 1 tähenduses, et seejärel oleks võimalik rakendada otstarbekaid ja tulemuslikke vahendeid vältimaks selliste tingimuste või tavade jätkuvat kasutamist.

1. Liikmesriigid tagavad käesolevast direktiivist tulenevate õiguste ja kohustuste läbipaistvuse; sealhulgas teevad nad sel eesmärgil avalikkusele kättesaadavaks kohaldatava seadusjärgse viivise määra. 2. Komisjon teeb internetis avalikkusele kättesaadavaks üksikasjad kehtivate seadusjärgsete viiviste määrade kohta, mida kohaldatakse kõigis liikmesriikides hilinenud maksmise korral äritehingute eest. 3. Liikmesriigid kasutavad vajaduse korral ametialaseid väljaandeid, reklaamikampaaniaid või muid sobivaid vahendeid, et tõsta ettevõtjate seas teadlikkust meetmetest, mida on võimalik võtta hilinenud maksmise korral. 4. Liikmesriigid võivad soodustada õigeaegsete maksete toimimisjuhendite koostamist, milles nähakse ette selged maksete ajavahemikud ja asjakohane menetlus vaidlusaluste maksete lahendamiseks, või muid algatusi, mille abil võideldakse hilinenud maksmise tõsise probleemiga ning antakse panus õigeaegsete maksete kultuuri arendamisse, et toetada käesoleva direktiivi eesmärke.

1. Liikmesriigid näevad rahvusvahelisel eraõigusel põhinevate siseriiklike õigusnormidega ette, et müüja omandiõigus kauba suhtes säilib seni, kuni kauba eest on täies mahus tasutud, kui omandiõiguse säilitamise klausel on ostja ja müüja vahel enne kauba tarnimist selgesõnaliselt kokku lepitud. 2. Liikmesriigid võivad vastu võtta või säilitada sätteid, mis käsitlevad võlgniku poolt juba tehtud makseid.

1. Liikmesriigid tagavad, et täitedokumendi võib saada, muu hulgas kiirmenetluse korras ja olenemata võla suurusest, tavapäraselt 90 kalendripäeva jooksul alates võlausaldaja hagi esitamisest või kohtu või muu pädeva asutuse poole pöördumisest eeldusel, et võlga ega menetluse asjaolusid ei ole vaidlustatud. Liikmesriigid täidavad seda kohustust asjaomaste siseriiklike õigus- ja haldusnormide kohaselt. 2. Siseriiklike õigus- ja haldusnormidega kohaldatakse kõigi liidus tegutsevate võlausaldajate suhtes samu tingimusi. 3. Lõikes 1 osutatud ajavahemiku arvutamisel ei võeta arvesse järgmist: a) dokumentide kättetoimetamise aeg; b) võlausaldaja põhjustatud viivitused, näiteks taotluste parandamisele kulunud aeg. 4. Käesolevat artiklit kohaldatakse, ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 1896/2006 kohaldamist.

Hiljemalt 16. märtsiks 2016 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta. Vajaduse korral lisatakse aruandele ettepanekud.

1. Liikmesriigid jõustavad artiklite 1–8 ja artikli 10 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 16. märtsiks 2013. Nad edastavad kõnealuste sätete teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile nende poolt käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti. 3. Liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada sätteid, mis on võlausaldajale soodsamad kui käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud sätted. 4. Käesoleva direktiivi ülevõtmisel otsustavad liikmesriigid, kas jätta selle reguleerimisalast välja lepingud, mis on sõlmitud enne 16. märtsi 2013.

Direktiiv 2000/35/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 16. märtsist 2013, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi seoses eelnimetatud direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevadega. Direktiiv jääb kehtima lepingute osas, mis on sõlmitud enne nimetatud kuupäeva ja mille suhtes käesolev direktiiv ei kehti vastavalt artikli 12 lõikele 4. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.