Direktiiv 2014/92

1. Käesoleva direktiiviga nähakse ette selliste tasude läbipaistvuse ja võrreldavuse nõuded, mida nõutakse tarbijatelt seoses nende liidus hoitavate maksekontodega, eeskirjad maksekontode vahetamise kohta liikmesriigi piires ning eeskirjad, millega hõlbustatakse tarbijate jaoks kontode piiriülest avamist. 2. Samuti määratakse käesoleva direktiiviga kindlaks selliste eeskirjade ja tingimuste raamistik, mille kohaselt tagavad liikmesriigid liidu piires tarbijatele õiguse avada ja kasutada põhimaksekontot. 3. II ja III peatükki kohaldatakse makseteenuse pakkujatele. 4. IV peatükki kohaldatakse krediidiasutustele. Liikmesriigid võivad otsustada, et nad kohaldavad IV peatükki makseteenuse pakkujatele, kes ei ole krediidiasutused. 5. Liikmesriigid võivad otsustada, et nad ei kohalda kogu käesolevat direktiivi või osa sellest Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL (17) artikli 2 lõikes 5 osutatud üksuste suhtes. 6. Käesolevat direktiivi kohaldatakse maksekontole, mille abil tarbija saab teha vähemalt järgmisi toiminguid: a) paigutada raha maksekontole; b) maksekontolt sularaha välja võtta; c) teha kolmandatele isikutele suunatud maksetehinguid ja võtta vastu kolmandate isikute maksetehinguid, sealhulgas kreeditkorraldusi. Liikmesriigid võivad otsustada, et nad kohaldavad kogu käesolevat direktiivi või osa sellest maksekontodele, mis ei ole esimeses lõigus nimetatud maksekonto. 7. Põhimaksekonto avamine ja kasutamine käesoleva direktiivi kohaselt peab olema kooskõlas direktiiviga 2005/60/EÜ.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „tarbija”– füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase või kutsetegevusega; 2) „liidus seaduslikult elav”– füüsilise isiku puhul õigus liikmesriigis liidu või siseriikliku õiguse alusel elada, sealhulgas tarbijate puhul, kellel ei ole alalist elukohta, ning pagulasseisundit käsitleva 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni, selle 31. jaanuari 1967. aasta protokolli ja muude asjaomaste rahvusvaheliste lepingute kohaste varjupaika taotlevate isikute puhul; 3) „maksekonto”– ühe või mitme tarbija nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute tegemiseks; 4) „makseteenus”– direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 punktis 3 määratletud makseteenus; 5) „maksetehing”– maksja või saaja algatatud raha sissemakse, ülekandmine või väljavõtmine, mis ei olene makse aluseks olevatest mis tahes kohustustest maksja ja saaja vahel; 6) „maksekontoga seotud teenused”– kõik teenused, mis on seotud maksekonto avamise, kasutamise ja sulgemisega, sh direktiivi 2007/64/EÜ artikli 3 punkti g kohaldamisalasse jäävad makseteenused ja maksetehingud ning arvelduskrediidivahend ja kontojäägi ületamine; 7) „makseteenuse pakkuja”– direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 punktis 9 määratletud makseteenuse pakkuja; 8) „krediidiasutus”– Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (18) artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus; 9) „makseviis”– direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 punktis 23 määratletud makseviis; 10) „edastav makseteenuse pakkuja”– makseteenuse pakkuja, kes edastab maksekonto vahetamise teostamiseks nõutava teabe; 11) „vastuvõttev makseteenuse pakkuja”– makseteenuse pakkuja, kellele edastatakse maksekonto vahetamise teostamiseks nõutav teave; 12) „maksekäsund”– makseteenuse pakkujale maksja või saaja antud juhis maksetehingu täitmiseks; 13) „maksja”– füüsiline või juriidiline isik, kellele on avatud maksekonto ja kes annab maksekäsundi selle maksekonto debiteerimiseks, või kui maksjal maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kelle maksekäsundis on märgitud makse saaja maksekonto; 14) „makse saaja”– füüsiline või juriidiline isik, kes on maksetehingu ülekandes märgitud kui raha saaja; 15) „tasud”– kõik tarbija poolt makseteenuse pakkujale maksekontoga seotud teenuste osutamise eest ja nendega seoses makstavad tasud ja trahvid; 16) „hoiuse summalt makstava intressi määr”– määr, mille alusel tarbijale makstakse maksekontol raha hoidmise eest intressi; 17) „püsiv andmekandja”– vahend, mis võimaldab tarbijal säilitada isiklikult sellele tarbijale suunatud teavet nii, et sellele on teabe eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul võimalik hilisemaks kasutamiseks ligi pääseda, ja mis võimaldab säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada; 18) „maksekonto vahetamine” või „vahetamisteenus”– tarbija taotlusel teabe edastamine ühelt makseteenuse pakkujalt teisele kas maksekontoga seotud kõigi kreeditkorralduste püsikorralduste, korduvate otsekorralduste ja korduvate laekuvate kreeditkorralduste kohta või mõne kohta neist, või positiivse kontojäägi ülekandmise kohta ühelt maksekontolt teisele või mõlema kohta koos varasema maksekonto sulgemisega või ilma selleta; 19) „otsekorraldus”– riigisisene või piiriülene makseteenus, mille eesmärk on debiteerida maksja maksekontot, kui maksetehingu on algatanud makse saaja maksja nõusoleku alusel; 20) „kreeditkorraldus”– riigisisene või piiriülene makseteenus, mille puhul makseteenuse pakkuja, kelle juures maksja maksekonto asub, krediteerib makse saaja maksekontot maksetehingu või järjestikuste maksetehingutega maksja maksekontolt maksja antud juhise alusel; 21) „püsikorraldus”– makseteenuse pakkujale, kelle juures maksja maksekonto asub, maksja poolt antud juhis täita korrapäraste ajavahemike järel või kindlaksmääratud kuupäevadel kreeditkorraldusi; 22) „raha”– pangatähed ja mündid, elektroonsel kujul edastatav raha ja e-raha nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/110/EÜ (19) artikli 2 punktis 2; 23) „raamleping”– makseteenuse leping, millega reguleeritakse üksikute ja järjestikuste maksetehingute täitmist tulevikus ning mis võib sisaldada maksekonto avamise kohustust ja tingimusi; 24) „arvelduspäev”– päev, mil asjaomane makseteenuse pakkuja on maksetehingu täitmiseks vajalikuks arvelduseks avatud; 25) „arvelduskrediidivahend”– selgesõnaline krediidileping, millega makseteenuse pakkuja teeb tarbijale kättesaadavaks raha, mis ületab tarbija maksekonto jääki; 26) „kontojäägi ületamine”– vaikimisi lubatud arvelduskrediit, millega makseteenuse pakkuja teeb tarbijale kättesaadavaks raha, mis ületab tarbija maksekonto jääki või kokkulepitud arvelduskrediidivahendit; 27) „pädev asutus”– artikli 21 kohaselt liikmesriigi poolt pädeva asutusena määratud asutus.

1. Liikmesriigid kehtestavad vähemalt 10 ja mitte rohkem kui 20 kõige tüüpilisema maksekontoga seotud teenuse esialgse loetelu, mille eest vähemalt üks makseteenuse pakkuja võtab tasu liikmesriigi tasandil. Loetelus esitatakse mõisted ja määratlused iga kindlaks tehtud teenuse kohta. Liikmesriigi igas ametlikus keeles kasutatakse iga teenuse tähistamiseks ainult üht mõistet. 2. Lõike 1 kohaldamisel võtavad liikmesriigid arvesse teenuseid, a) mida tarbijad kõige sagedamini seoses oma maksekontoga kasutavad ning b) millega kaasnevad tarbijale kõige suuremad kulud nii üldiselt kui ka ühiku kohta. Et käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud kriteeriume oleks võimalik asjakohaselt kohaldada, annab Euroopa Pangandusjärelevalve määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 16 kohaselt välja suunised hiljemalt 18. märtsil 2015. 3. Liikmesriigid esitavad komisjonile ja Euroopa Pangandusjärelevalvele lõikes 1 osutatud esialgse loetelu hiljemalt 18. septembri 2015. Taotluse korral esitavad liikmesriigid komisjonile lisateavet andmete kohta, mille alusel see loetelu lõikes 2 sätestatud kriteeriumeid arvestades koostati. 4. Lõike 3 alusel esitatud esialgsetele loeteludele tuginedes töötab Euroopa Pangandusjärelevalve välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles sätestatakse liidu standarditud terminoloogia nende teenuste kohta, mis on iseloomulikud vähemalt enamikule liikmesriikidele. Liidu standarditud terminoloogia hõlmab iseloomulike teenuste ühtseid mõisteid ja määratlusi ning see tehakse kättesaadavaks liidu institutsioonide ametlikes keeltes. Liikmesriigi igas ametlikus keeles kasutatakse iga teenuse tähistamiseks ainult üht mõistet. Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 18. septembri 2016. Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklites 10–14 sätestatud korraga. 5. Liikmesriigid võtavad lõike 4 kohaselt vastu võetud liidu standarditud terminoloogia üle lõikes 1 osutatud esialgsesse loetellu ning avaldavad sellel põhineva kõige tüüpilisemate maksekontoga seotud teenuste lõpliku loetelu viivitamata, ent hiljemalt kolme kuu jooksul pärast seda, kui lõikes 4 osutatud delegeeritud õigusakt on jõustunud. 6. Pärast lõikes 5 osutatud lõpliku loetelu avaldamist hindavad liikmesriigid lõigete 1 ja 2 kohaselt kehtestatud kõige tüüpilisemate teenuste loetelu ja asjakohasel juhul ajakohastavad seda iga nelja aasta tagant. Nad esitavad komisjonile ja Euroopa Pangandusjärelevalvele oma hindamise tulemused ja asjakohasel juhul kõige tüüpilisemate teenuste ajakohastatud loetelu. Euroopa Pangandusjärelevalve vaatab liidu standarditud terminoloogia läbi ja vajaduse korral ajakohastab seda, järgides lõikes 4 sätestatud menetlust. Pärast liidu standarditud terminoloogia ajakohastamist ajakohastavad ja avaldavad liikmesriigid oma lõplikud loetelud, nagu on osutatud lõikes 5, ning tagavad, et makseteenuse pakkujad kasutavad ajakohastatud mõisteid ja määratlusi.

1. Ilma et see piiraks direktiivi 2007/64/EÜ artikli 42 lõike 3 ja direktiivi 2008/48/EÜ II peatüki kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et aegsasti enne tarbijaga maksekonto lepingu sõlmimist esitavad makseteenuse pakkujad tarbijale paberkandjal või muul püsival andmekandjal teenuste hinnakirja, mis sisaldab käesoleva direktiivi artikli 3 lõikes 5 osutatud kõige tüüpilisemate maksekontoga seotud teenuste lõplikus loetelus esitatud standarditud mõisteid ning, kui teenust pakub makseteenuse pakkuja, siis iga teenuse eest võetavat tasu. 2. Teenuste hinnakiri: a) on lühike ja eraldiseisev dokument; b) esitatakse ja vormistatakse selgelt ja kergesti loetaval kujul, kasutades selleks loetavas suuruses tähemärke; c) ei ole vähem arusaadav kui, olles algselt küll koostatud värviliselt, see on trükitud või kopeeritud mustvalgelt; d) on kirjutatud selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus maksekontot pakutakse, või tarbija ja makseteenuse pakkuja kokkuleppel mõnes muus keeles; e) on täpne, ei tohi olla eksitav ning on väljendatud maksekonto valuutas või tarbija ja makseteenuse pakkuja kokkuleppel liidu mõnes muus valuutas; f) sisaldab esimese lehekülje ülaosas ühise sümboli kõrval pealkirja „Teenuste hinnakiri”, mis eristab seda teistest dokumentidest, ning g) sisaldab selgitust, et teenuste hinnakiri sisaldab kõige tüüpilisemate maksekontoga seotud teenuste tasusid ning et täielik lepingueelne ja lepinguline teave kõikide pakutavate teenuste kohta esitatakse muudes dokumentides. Liikmesriigid võivad otsustada, et lõike 1 kohaldamiseks esitatakse teenuste hinnakiri koos muude maksekontosid ja nendega seonduvaid teenuseid käsitlevate liidu või liikmesriigi seadusandlike aktide alusel nõutud teabega, tingimusel et täidetakse kõiki käesoleva lõike esimese lõigu nõudeid. 3. Kui üht või mitut teenust pakutakse osana maksekontoga seotud teenuste paketist, märgitakse teenuste hinnakirjas kogu paketi eest võetav tasu, paketti kuuluvad teenused ja nende kogus ning lisatasu mis tahes teenuse eest, mille puhul ületatakse paketitasuga hõlmatud kogus. 4. Liikmesriigid kehtestavad makseteenuse pakkujatele kohustuse teha tarbijatele kättesaadavaks sõnastik vähemalt artikli 3 lõikes 5 osutatud lõplikus loetelus kasutatud standarditud mõistete ja seonduvate määratluste kohta. Liikmesriigid tagavad, et esimeses lõigus osutatud sõnastik, sealhulgas võimalikud muud määratlused on kirjutatud selges, üheselt mõistetavas ja mittetehnilises keeles ega ole eksitavad. 5. Makseteenuse pakkujad tagavad, et teenuste hinnakiri ja sõnastik on tarbijatele kogu aeg kättesaadavad. Hinnakiri ja sõnastik tuleb esitada hõlpsasti juurdepääsetaval viisil, sealhulgas mittetarbijatele, elektroonilisel kujul veebisaidil, kui see on olemas, ning makseteenuse pakkuja ruumides, mis on avatud tarbijale. Need esitatakse kliendi taotluse korral tasuta ka paberkandjal või muul püsival andmekandjal. 6. Euroopa Pangandusjärelevalve töötab pärast liikmesriikide asutustega konsulteerimist ja kliendiuuringu läbiviimist välja rakendusliku tehnilise standardi eelnõu teenuste hinnakirja standarditud vormingu ja selle ühise sümboli kohta. Euroopa Pangandusjärelevalve esitab kõnealuse rakendusliku tehnilise standardi eelnõu komisjonile hiljemalt 18. septembri 2016. Komisjonile antakse õigus võtta vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud rakenduslik tehniline standard kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15. 7. Pärast liidu standarditud mõistete ajakohastamist vastavalt artikli 3 lõikele 6, vaatab Euroopa Pangandusjärelevalve teenuste hinnakirja standarditud vormingu ja hinnakirja ühise sümboli vajaduse korral läbi ja ajakohastab seda, järgides käesoleva artikli lõikes 6 sätestatud menetlust.

1. Ilma et see piiraks direktiivi 2007/64/EÜ artiklite 47 ja 48 ning direktiivi 2008/48/EÜ artikli 12 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et makseteenuse pakkujad esitavad vähemalt kord aastas tarbijale tasuta ülevaate kõigist tema maksekontoga seotud teenuste eest makstud tasudest ning, kui see on asjakohane, info käesoleva artikli lõike 2 punktides c ja d osutatud intressimäärade kohta. Kui see on asjakohane, kasutavad makseteenuse pakkujad käesoleva direktiivi artikli 3 lõikes 5 sätestatud lõplikus loetelus sisalduvaid standarditud mõisteid. Tarbijaga lepitakse kokku, millist sidekanalit makstud tasude ülevaate esitamiseks kasutatakse. Vähemalt tarbija soovil esitatakse makstud tasude ülevaade paberil. 2. Makstud tasude ülevaade sisaldab vähemalt järgmist teavet: a) iga teenuse eest tasutud ühikuhind ja teenuse kasutamise kordade arv asjaomasel ajavahemikul ning juhul kui teenuseid pakutakse paketina, siis kogu paketi eest nõutud tasu ja selle sissenõudmise arv asjaomasel ajavahemikul ning lisatasu mis tahes teenuse eest, mille puhul ületatakse paketitasuga hõlmatud kogus; b) asjaomasel ajavahemikul makstud tasude kogusumma iga teenuse eest, iga osutatud teenuspaketi eest ning teenuste eest, mille puhul ületatakse paketitasuga hõlmatud kogus; c) asjaomasel ajavahemikul maksekonto suhtes kohaldatud arvelduskrediidi intressimäär ja arvelduskrediidi kasutamise eest nõutud intressi kogusumma, kui see on asjakohane; d) asjaomasel ajavahemikul maksekontol oleva hoiuse summalt makstava intressi määr ja teenitud intressi kogusumma, kui see on asjakohane; e) asjaomasel ajavahemikul osutatud kõigi teenuste eest makstud tasude kogusumma. 3. Makstud tasude ülevaade: a) esitatakse ja vormistatakse selgelt ja kergesti loetaval kujul, kasutades selleks loetavas suuruses tähemärke; b) on täpne, ei tohi olla eksitav ning on väljendatud maksekonto valuutas või tarbija ja maksteenuste pakkuja kokkuleppel mõnes muus valuutas; c) sisaldab makstud tasude ülevaate esimese lehekülje ülaosas ühise sümboli kõrval pealkirja „Makstud tasude ülevaade”, mis eristab seda teistest dokumentidest, ning d) on kirjutatud selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus maksekontot pakutakse, või tarbija ja maksteenuste pakkuja kokkuleppel mõnes muus keeles. Liikmesriigid võivad otsustada, et makstud tasude ülevaade esitatakse koos maksekontot ja maksekontoga seotud teenuseid käsitlevate liidu või liikmesriigi seadusandlike aktide alusel nõutud teabega, tingimusel et kõik esimese lõigu nõuded on täidetud. 4. Euroopa Pangandusjärelevalve töötab pärast liikmesriikide asutustega konsulteerimist ja tarbijauuringu läbiviimist välja rakenduslikud tehnilised standardid makstud tasude ülevaate standarditud esitlusvormingu ja selle ühise sümboli kohta. Euroopa Pangandusjärelevalve esitab esimeses lõigus osutatud rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 18. septembril 2016. Komisjonile antakse õigus võtta vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15. 5. Pärast liidu standarditud mõistete ajakohastamist vastavalt artikli 3 lõikele 6 vaatab Euroopa Pangandusjärelevalve makstud tasude ülevaate ja selle ühise sümboli standarditud vormingu vajaduse korral läbi ja ajakohastab seda, järgides käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud menetlust.

1. Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad kasutavad tarbijatele esitatavas lepingulises, äri- ja turundusteabes asjakohasel juhul artikli 3 lõikes 5 osutatud lõplikus loetelus sätestatud standarditud mõisteid. Makseteenuse pakkujad võivad teenuste hinnakirjas ja makstud tasude ülevaates kasutada kaubamärkide nimetusi, tingimusel et neid kasutatakse lisaks artikli 3 lõikes 5 osutatud lõplikus loetelus sätestatud standarditud mõistetele asjaomaste teenuste sekundaarse nimetusena. 2. Makseteenuse pakkujad võivad tarbijatele esitatavas lepingulises, äri- ja turundusteabes kasutada oma teenuste tähistamiseks kaubamärkide nimetusi, tingimusel et nad asjakohasel juhul selgelt osutavad vastavatele standarditud mõistetele, mis on sätestatud artikli 3 lõikes 5 osutatud lõplikus loetelus.

1. Liikmesriigid tagavad, et tarbijatel on tasuta juurdepääs vähemalt ühele veebisaidile, kus võrreldakse tasusid, mida makseteenuse pakkujad nõuavad vähemalt artikli 3 lõikes 5 osutatud lõplikus loetelus sätestatud teenuste eest liikmesriigi tasandil. Võrdlusveebisaiti võib hallata kas eraettevõtja või avaliku sektori asutus. 2. Liikmesriigid võivad nõuda, et lõikes 1 osutatud võrdlusveebisaidid sisaldaksid makseteenuse pakkuja pakutava teenuse taset iseloomustavaid täiendavaid võrdlevaid tegureid. 3. Kooskõlas lõikega 1 loodud võrdlusveebisaidid peavad vastama järgmistele tingimustele: a) tegutsema sõltumatult, tagades et makseteenuse pakkujaid koheldakse otsingutulemustes võrdselt; b) selgelt avaldama oma omanikud; c) esitama selged ja objektiivsed kriteeriumid, millel võrdlus põhineb; d) olema lihtsas ja üheselt mõistetavas keeles ning asjakohasel juhul kasutama artikli 3 lõikes 5 osutatud lõplikus loetelus esitatud standarditud mõisteid; e) pakkuma täpset ja ajakohastatud teavet ning näitama viimase ajakohastamise aega; f) sisaldama mitmesuguseid maksekonto pakkumisi, mis hõlmavad märkimisväärset osa turust ning juhul kui esitatav teave ei anna turust täielikku ülevaadet, andma selle kohta enne tulemuste kuvamist selget teavet, ning g) tagama tõhusa menetluse avaldatud tasusid puudutavast ebaõigest teabest teatamiseks. 4. Liikmesriigid tagavad, et veebis tehakse kättesaadavaks teave käesoleva artikliga kooskõlas olevate veebisaitide kättesaadavuse kohta.

Liikmesriigid tagavad, et kui maksekontot pakutakse osana paketist koos muu toote või teenusega, mis ei ole maksekontoga seotud teenus, teavitab makseteenuse pakkuja tarbijat sellest, kas on võimalik omandada maksekontot eraldi, ning juhul kui see on võimalik, esitab eraldi teabe kulude ja tasude kohta, mis on seotud iga kõnealuses paketis pakutava muu toote ja teenusega, mida on võimalik osta eraldi.

Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad pakuvad artiklis 10 kirjeldatud vahetamisteenust samas valuutas olevate maksekontode puhul, mis tahes tarbijale, kes avab maksekonto või omab maksekontot asjaomase liikmesriigi territooriumil asuva makseteenuse pakkuja juures.

1. Liikmesriigid tagavad, et vahetamisteenuse algatab vastuvõttev makseteenuse pakkuja tarbija nõudmisel. Vahetamisteenus peab vastama vähemalt lõigetele 2–6. Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada alternatiivseid meetmeid lisaks lõigetes 2–6 osutatud meetmetele, tingimusel et: a) see on selgelt tarbija huvides, b) sellega ei kaasne tarbijatele lisakoormust ning c) vahetamine viiakse lõpule maksimaalselt lõigetes 2–6 osutatud üldise ajavahemiku jooksul. 2. Vahetamisteenust osutavad vastuvõtvad makseteenuse pakkujad pärast seda, kui on saanud tarbijalt selleks volituse. Kahe või enama kontoomaniku puhul tuleb volitus saada igalt kontoomanikult. Volitus koostatakse selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus vahetamisteenus on algatatud, või mõnes muus poolte vahel kokkulepitud keeles. Volitus võimaldab tarbijal anda edastavale makseteenuse pakkujale konkreetse nõusoleku iga lõikes 3 osutatud toimingu teostamiseks ning vastuvõtvale makseteenuse pakkujale konkreetse nõusoleku iga lõikes 5 osutatud toimingu teostamiseks. Volitus võimaldab tarbijal eraldi kindlaks määrata laekuvad kreeditkorraldused, kreeditkorralduste püsikorraldused ja otsekorralduste volitused, mis kuuluvad vahetamisele. Samuti saavad tarbijad volituses kindlaks määrata kuupäeva, millest alates hakatakse vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures avatud või omatavalt maksekontolt tegema kreeditkorralduste püsikorraldusi ja otsekorraldusi. See kuupäev peab olema vähemalt kuus arvelduspäeva hilisem kui päev, mil vastuvõttev makseteenuse pakkuja saab edastavalt makseteenuse pakkujalt lõike 4 kohased dokumendid. Liikmesriigid võivad nõuda, et tarbija volitus on kirjalik ja tarbijale antakse volituse koopia. 3. Kahe arvelduspäeva jooksul alates lõikes 2 osutatud volituse saamisest nõuab vastuvõttev makseteenuse pakkuja, et edastav makseteenuse pakkuja teeks järgmist, kui see on tarbija volituses ette nähtud: a) edastab vastuvõtvale makseteenuse pakkujale ja, kui tarbija seda eraldi taotleb, tarbijale loetelu nendest olemasolevatest kreeditkorralduste püsikorraldustest ja olemasoleva teabe nendest otsekorralduste volitustest, mida vahetatakse; b) edastab vastuvõtvale makseteenuse pakkujale ja, kui tarbija seda eraldi taotleb, tarbijale olemasoleva teabe korduvate laekuvate kreeditkorralduste ja makse saaja poolsete otsekorralduste kohta, mis on täidetud tarbija maksekontol viimase 13 kuu jooksul; c) kui edastaval makseteenuse pakkujal puudub süsteem, millega laekuvad kreeditkorraldused ja otsekorraldused suunata automaatselt ümber kontole, mida tarbija omab vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures, lõpetab ta otsekorralduste ja laekuvate kreeditkorralduste vastuvõtmise alates volituses kindlaks määratud kuupäevast; d) peatab püsikorraldused alates volituses kindlaks määratud päevast; e) edastab mis tahes järelejäänud positiivse kontojäägi vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures avatud või hoitavale maksekontole tarbija poolt kindlaks määratud kuupäeval ning f) sulgeb edastava makseteenuse pakkuja juures hoitava maksekonto tarbija poolt kindlaks määratud kuupäeval. 4. Pärast taotluse saamist vastuvõtvalt makseteenuse pakkujalt teeb edastav makseteenuse pakkuja järgmist, kui see on tarbija volituses ette nähtud: a) saadab vastuvõtvale makseteenuse pakkujale lõike 3 punktides a ja b osutatud teabe viie arvelduspäeva jooksul; b) kui edastaval makseteenuse pakkujal puudub süsteem, millega laekuvad kreeditkorraldused ja otsekorraldused suunata automaatselt ümber maksekontole, mida tarbija hoiab või mille tarbija on avanud vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures, lõpetab laekuvate kreeditkorralduste ja otsekorralduste vastuvõtmise maksekontol alates volituses kindlaks määratud kuupäevast. Liikmesriigid võivad nõuda, et edastav makseteenuse pakkuja peab teavitama maksjat või makse saajat maksetehingu vastuvõtmata jätmise põhjusest; c) lõpetab püsikorraldused alates volituses kindlaks määratud päevast; d) edastab maksekonto järelejäänud positiivse kontojäägi vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures avatud või omatavale maksekontole volituses kindlaks määratud kuupäeval; e) ilma et see piiraks direktiivi 2007/64/EÜ artikli 45 lõigete 1 ja 6 kohaldamist, sulgeb maksekonto volituses kindlaks määratud kuupäeval, kui tarbijal ei ole sellel maksekontol täitmata kohustusi ning tingimusel, et käesoleva lõike punktides a, b ja c loetletud toimingud on lõpule viidud. Makseteenuse pakkuja teavitab tarbijat viivitamata, kui sellised täitmata kohustused takistavad tarbija konto sulgemist. 5. Viie arvelduspäeva jooksul pärast edastavalt makseteenuse pakkujalt lõikes 3 osutatud teabe saamist teeb vastuvõttev makseteenuse pakkuja järgmist, nagu ja kui see on volituses ette nähtud ning sellises ulatuses, nagu edastava makseteenuse pakkuja või tarbija esitatav teave võimaldab vastuvõtval makseteenuse pakkujal seda teha: a) seab sisse tarbija nõutud kreeditkorralduste püsikorraldused ja täidab neid alates volituses kindlaks määratud päevast; b) teeb vajalikud ettevalmistused otsekorralduste vastuvõtmiseks ja võtab neid vastu alates volituses kindlaks määratud päevast; c) kui see on asjakohane, annab tarbijatele teada, millised on nende õigused määruse (EL) nr 260/2012 artikli 5 lõike 3 punkti d kohaselt; d) teatab maksjatele, kes on volituses kindlaks määratud ja teevad tarbija maksekontole korduvaid laekuvaid kreeditkorraldusi, tarbija sellise maksekonto andmed, mis tarbijal on vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures, ja edastab maksjatele tarbija volituse koopia. Kui vastuvõtval makseteenuse pakkujal ei ole kogu teavet, mida ta peab maksjale edastama, palub ta tarbijal või edastaval makseteenuse pakkujal puuduva teabe esitada; e) teatab makse saajatele, kes on volituses kindlaks määratud ja kasutavad otsekorraldusi laekumiste saamiseks tarbija maksekontolt, tarbija sellise maksekonto andmed, mis tarbijal on vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures, ja kuupäeva, millest alates teostatakse otsekorraldusi kõnealuselt maksekontolt, ning edastab makse saajatele tarbija volituse koopia. Kui vastuvõtval makseteenuse pakkujal ei ole kogu teavet, mida ta peab makse saajale edastama, palub ta tarbijal või edastaval makseteenuse pakkujal puuduva teabe esitada. Kui tarbija soovib käesoleva lõike esimese lõigu punktides d ja e osutatud teavet maksjatele või makse saajatele esitada isiklikult, selle asemel et anda vastuvõtvale makseteenuse pakkujale lõike 2 kohaselt konkreetne nõusolek selle tegemiseks, esitab vastuvõttev makseteenuse pakkuja käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud tähtajaks tarbijale standardkirjad, milles on märgitud maksekonto andmed ja volituses kindlaks määratud alguskuupäev. 6. Ilma et see piiraks direktiivi 2007/64/EÜ artikli 55 lõike 2 kohaldamist, ei peata edastav makseteenuse pakkuja makseviise enne tarbija volituses kindlaks määratud kuupäeva, et tarbijale pakutavad makseteenused vahetamisteenuse osutamise ajal ei katkeks.

1. Liikmesriigid tagavad, et kui tarbija annab oma makseteenuse pakkujale teada soovist avada maksekonto teises liikmesriigis asuva makseteenuse pakkuja juures, osutab see makseteenuse pakkuja, kelle juures on tarbijal maksekonto, tarbija taotluse korral talle järgmist abi: a) annab tarbijale tasuta kõigi olemasolevate kreeditkorralduste püsikorralduste ja maksja poolsete otsekorralduste volituste loetelu, kui see on olemas, ning olemasolevat teavet korduvate laekuvate kreeditkorralduste ja makse saaja poolsete otsekorralduste kohta, mida on tarbija maksekontol tehtud eelmise 13 kuu jooksul. Kõnealune loetelu ei pane uuele makseteenuse pakkujale mingit kohustust hakata osutama teenuseid, mida ta ei osuta; b) kannab positiivse kontojäägi tarbija maksekontolt üle tarbija poolt uue makseteenuse pakkuja juures avatud või omatavale maksekontole, tingimusel et esitatud taotlus sisaldab kõiki uue makseteenuse pakkuja andmeid ja tarbija maksekonto andmeid; c) sulgeb tarbija maksekonto. 2. Ilma et see piiraks direktiivi 2007/64/EÜ artikli 45 lõigete 1 ja 6 kohaldamist ning juhul kui tarbijal ei ole oma maksekontol täitmata kohustusi, teeb makseteenuse pakkuja, kelle juures tarbijal on maksekonto, käesoleva artikli lõike 1 punktides a, b ja c sätestatud toimingud tarbija poolt kindlaks määratud kuupäevaks, mis peab olema vähemalt kuus arvelduspäeva pärast seda, kui makseteenuse pakkuja on kätte saanud tarbija taotluse, kui poolte vahel ei ole kokku lepitud teisiti. Makseteenuse pakkuja teavitab tarbijat viivitamata, kui täitmata kohustused takistavad maksekonto sulgemist.

1. Liikmesriigid tagavad, et tarbijatel on tasuta juurdepääs isikustatud teabele olemasolevate püsikorralduste ja otsekorralduste kohta, mida edastav või vastuvõttev makseteenuse pakkuja säilitab. 2. Liikmesriigid tagavad, et edastav makseteenuse pakkuja edastab teabe, mida vastuvõttev makseteenuse pakkuja on nõudnud artikli 10 lõike 4 punkti a kohaselt, ilma tarbijalt või vastuvõtvalt makseteenuse pakkujalt tasu nõudmata. 3. Liikmesriigid tagavad, et võimalikud tasud, mida edastav makseteenuse pakkuja nõuab tarbijalt tema juures oleva maksekonto sulgemise eest, määratakse kindlaks vastavalt direktiivi 2007/64/EÜ artikli 45 lõigetele 2, 4 ja 6. 4. Liikmesriigid tagavad, et võimalikud tasud, mida edastav või vastuvõttev makseteenuse pakkuja nõuab tarbijalt artikli 10 kohase mis tahes teenuse eest, välja arvatud käesoleva artikli lõigetes 1–3 osutatud teenuste eest, on mõistlikud ja kooskõlas kõnealuse makseteenuse pakkuja tegelike kuludega.

1. Liikmesriigid tagavad, et sellise rahalise kahju, sealhulgas tasud ja intressid, mida tarbija kannab otseselt seetõttu, et maksekonto vahetamises osalev makseteenuse pakkuja ei täida artikli 10 kohaseid kohustusi, hüvitab kõnealune makseteenuse pakkuja viivitamata. 2. Lõikest 1 tulenevat vastutust ei kohaldata ebatavaliste ja ettenägematute asjaolude korral, mille üle makseteenuse pakkujal, kes nendele asjaoludele viitab, ei ole kontrolli ning mille tulemused oleksid kõigile jõupingutustele vaatamata olnud vältimatud, või kui makseteenuse pakkuja on kohustatud täitma teisi, liidu või liikmesriigi seadusandlikes aktides sätestatud kohustusi. 3. Liikmesriigid tagavad, et lõigete 1 ja 2 alusel tehakse vastutus kindlaks vastavalt liikmesriigi tasandil kohaldatavate õiguslikele nõuetele.

1. Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkuja teeb vahetamisteenuse kohta tarbijatele kättesaadavaks järgmise teabe: a) edastava ja vastuvõtva makseteenuse pakkuja ülesanded igas maksekonto vahetamise etapis, nagu on kindlaks määratud artiklis 10; b) vastavate etappide lõpuleviimise tähtaeg; c) maksekonto vahetamise eest nõutavad võimalikud tasud; d) teave, mille esitamist võidakse tarbijalt nõuda, ning e) artiklis 24 osutatud vaidluste kohtuvälise lahendamise kord. Liikmesriigid võivad nõuda, et makseteenuse pakkujad teevad kättesaadavaks ka muu teabe, sealhulgas asjakohasel juhul teabe, mis on vajalik liidu selle hoiuste tagamise skeemi tuvastamiseks, millesse makseteenuse pakkuja kuulub. 2. Lõikes 1 osutatud teave tehakse tasuta kättesaadavaks paberkandjal või muul püsival andmekandjal kõigis makseteenuse pakkuja ruumides, kuhu tarbijal on juurdepääs, ja see on makseteenuse pakkuja veebisaidil kogu aeg elektroonilisel kujul kättesaadav ning esitatakse taotluse korral tarbijatele.

Liikmesriigid tagavad, et krediidiasutused ei diskrimineeri liidus seaduslikult elavaid tarbijaid kodakondsuse või elukoha alusel ega ühelgi muul harta artiklis 21 osutatud põhjusel, kui tarbijad taotlevad maksekontot või soovivad sellele juurdepääsu liidus. Põhimaksekonto omamisele kohaldatavad tingimused ei tohi olla diskrimineerivad.

1. Liikmesriigid tagavad, et põhimaksekontot pakuvad tarbijatele kõik krediidiasutused või piisav arv krediidiasutusi, et tagada põhimaksekontole juurdepääs kõigile asjaomase liikmesriigi tarbijatele nende territooriumil ning vältida konkurentsi moonutamist. Liikmesriigid tagavad, et põhimaksekontot ei paku mitte ainult sellised krediidiasutused, kes pakuvad maksekontot üksnes internetirakenduste kaudu. 2. Liikmesriigid tagavad, et liidus seaduslikult elavatel tarbijatel, sealhulgas kindla elukohata tarbijatel, varjupaigataotlejatel ja tarbijatel, kellele ei ole antud elamisluba, kuid kelle väljasaatmine on võimatu õiguslikel või faktilistel põhjustel, on õigus avada nende territooriumil asuvate krediidiasutuste juures põhimaksekonto ja seda kasutada. Sellist õigust kohaldatakse olenemata tarbija elukohast. Austades täielikult aluslepingutega tagatud põhivabadusi, võivad liikmesriigid nõuda, et tarbijad, kes soovivad nende territooriumil avada põhimaksekonto, näitaksid selle vastu üles tõelist huvi. Liikmesriigid tagavad, et kõnealuse õiguse teostamine ei ole tarbija jaoks liiga keeruline ega tülikas. 3. Liikmesriigid tagavad, et põhimaksekontot pakkuvad krediidiasutused avavad põhimaksekonto või lükkavad tarbija põhimaksekonto avamise taotluse tagasi viivitamata, ent hiljemalt kümne arvelduspäeva jooksul pärast täieliku taotluse saamist. 4. Liikmesriigid tagavad, et krediidiasutused lükkavad põhimaksekonto avamise taotluse tagasi juhul, kui sellise konto avamise tulemusel rikutaks direktiivi 2005/60/EÜ sätteid rahapesu vältimise ja terrorismi rahastamise takistamise kohta. 5. Liikmesriigid võivad lubada põhimaksekontot pakkuvatel krediidiasutustel sellise konto avamise taotluse tagasi lükata, kui tarbijal juba on asjaomase liikmesriigi territooriumil asuva krediidiasutuse juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid, välja arvatud juhul, kui tarbija teatab, et ta on saanud teatise maksekonto sulgemise kohta. Sellisel juhul võivad krediidiasutused enne põhimaksekonto avamist kontrollida, kas tarbijal on maksekonto või ei ole maksekontot samas liikmesriigis asuva krediidiasutuse juures, mis võimaldab tarbijal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. Krediidiasutused võivad selleks toetuda tarbija kirjalikule kinnitusele. 6. Liikmesriigid võivad kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille puhul krediidiasutustelt võib nõuda põhimaksekonto avamisest keeldumist või mille puhul nad võivad otsustada lükata põhimaksekonto avamise taotluse tagasi. Sellised juhtumid põhinevad nende territooriumil kohaldatava siseriikliku õiguse sätetele ning nende eesmärk peab olema tarbijatele juurdepääsu hõlbustamine põhimaksekontole tasuta artikli 25 kohase korra alusel või hoida ära tarbija poolt põhimaksekonto avamise või selle kasutamise õiguse kuritarvitamine. 7. Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 4, 5 ja 6 osutatud juhtudel teatab krediidiasutus pärast otsuse tegemist viivitamata kirjalikult ja tasuta tarbijale taotluse tagasilükkamisest ja tagasilükkamise konkreetsest põhjusest, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine oleks vastuolus riigi julgeoleku, avaliku korra või direktiivi 2005/60/EÜ eesmärkidega. Taotluse tagasilükkamise korral annab krediidiasutus tarbijale teavet tagasilükkamist puudutava kaebuse esitamise menetluse kohta, tarbija õiguse kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks määratud organi kohta, esitades asjaomased kontaktandmed. 8. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 4 osutatud juhtudel võtab krediidiasutus direktiivi 2005/60/EÜ III peatüki kohaselt asjakohaseid meetmeid. 9. Liikmesriigid tagavad, et juurdepääs põhimaksekontole ei sõltu täiendavate teenuste või krediidiasutuse aktsiate ostmisest, välja arvatud juhul, kui viimane tingimus kehtib krediidiasutuse kõikide tarbijate suhtes. 10. Liikmesriikide puhul loetakse, et nad on IV peatükis sätestatud kohustused täitnud, kui olemasolev siduv raamistik tagab selle täieliku kohaldamise piisavalt selgel ja täpsel viisil, nii et asjaomased isikud saavad kindlaks teha oma õiguste täieliku ulatuse ning tugineda nendele liikmesriigi kohtutes.

1. Liikmesriigid tagavad, et põhimaksekonto hõlmab järgmisi teenuseid: a) teenused, mis võimaldavad teha kõiki toiminguid, mida on vaja maksekonto avamiseks, kasutamiseks ja sulgemiseks; b) teenused, mis võimaldavad raha paigutamist maksekontole; c) teenused, mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt kogu liidus pangakontoris või pangaautomaadist nii krediidiasutuse lahtiolekuajal kui ka väljaspool lahtiolekuaega; d) järgmiste maksetehingute tegemist liidus: i) otsekorraldused; ii) maksekaardiga tehtavad maksetehingud, sealhulgas internetimaksed; iii) kreeditkorraldused, sealhulgas püsikorraldused, krediidiasutuse terminalides, kontorites ja internetirakenduste kaudu, kui need on kättesaadavad. Esimese lõigu punktides a–d loetletud teenuseid peaksid krediidiasutused pakkuma sellises ulatuses, millises nad pakuvad neid juba tarbijatele, kellel on muud maksekontod kui põhimaksekontod. 2. Liikmesriigid võivad kehtestada oma territooriumil asuvatele krediidiasutustele kohustuse pakkuda koos põhimaksekontoga täiendavaid teenuseid, mida peetakse tarbijate jaoks esmatähtsaks, tuginedes üldisele tavale liikmesriigi tasandil. 3. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asuvad krediidiasutused pakuvad põhimaksekontot vähemalt asjaomase liikmesriigi omavääringus. 4. Liikmesriigid tagavad, et põhimaksekonto võimaldab tarbijal teha lõikes 1 osutatud teenuste puhul piiramatu arvu toiminguid. 5. Käesoleva artikli lõike 1 punktides a, b ja c ning punkti d alapunktis ii osutatud teenuste puhul, välja arvatud krediitkaardiga tehtavate maksetehingute puhul, tagavad liikmesriigid, et krediidiasutused ei nõua mingit tasu peale artiklis 18 osutatud mõistliku tasu, kui selline tasu on kehtestatud, sõltumata kontol teostatud toimingute arvust. 6. Käesoleva artikli lõike 1 punkti d alapunktides i ja ii osutatud nende teenuste puhul, mis on seotud krediitkaardiga tehtavate maksetehingutega, ning käesoleva artikli lõike 1 punkti d alapunktis iii osutatud teenuste puhul võivad liikmesriigid määrata kindlaks toimingute miinimumarvu, mille eest krediidiasutused saavad nõuda ainult artiklis 18 osutatud mõistlikku tasu, kui selline tasu on kehtestatud. Liikmesriigid tagavad, et toimingute miinimumarv on piisav, et katta tarbija vajadus kasutada maksekontot isiklikuks otstarbeks, võttes arvesse tarbijate tavapärast käitumist ja tavapärast äritava. Toimingute miinimumarvu ületavate toimingute eest nõutav tasu ei tohi ületada krediidiasutuse üldises hinnakujunduspoliitika raames nõutavaid tasusid. 7. Liikmesriigid tagavad, et tarbija saab oma põhimaksekontolt maksetehinguid hallata ja algatada krediidiasutuse ruumides ja/või internetirakenduste kaudu, kui need on olemas. 8. Ilma et see piiraks direktiivis 2008/48/EÜ sätestatud nõudeid, võivad liikmesriigid lubada krediidiasutustel pakkuda tarbija nõudmisel põhimaksekontoga seoses arvelduskrediidivahendit. Sellise arvelduskrediidi maksimumsumma ja -kestuse võib kindlaks määrata liikmesriik. Põhimaksekontole juurdepääsu või selle kasutamist ei tohi piirata selliste krediiditeenuste ostmisega või seada seda selliste teenuste ostmisest sõltuvusse.

1. Liikmesriigid tagavad, et krediidiasutused pakuvad artiklis 17 osutatud teenuseid tasuta või mõistliku tasu eest. 2. Liikmesriigid tagavad, et raamlepingu kohaste tarbija kohustuste täitmatajätmise eest tarbijalt nõutavad tasud on mõistlikud. 3. Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 osutatud mõistlike tasude kindlaksmääramisel võetakse arvesse vähemalt järgmiseid kriteeriume: a) liikmesriigi elanike sissetuleku tase; b) asjaomases liikmesriigis maksekontodel pakutavate teenuste eest krediidiasutuste poolt võetavad keskmised tasud. 4. Ilma et see piiraks artikli 16 lõikes 2 osutatud õigust ning käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohustust, võivad liikmesriigid nõuda, et krediidiasutused rakendaksid mitmesuguseid hinnakujundamise skeeme, sõltuvalt tarbija pangateenuste tarbimise ulatusest, eelkõige võimaldades soodsamaid tingimusi seni pangakontota kaitsetumatele tarbijatele. Sellistel juhtudel tagavad liikmesriigid, et tarbijatele antakse juhiseid ja piisavalt teavet olemasolevate võimaluste kohta.

1. Põhimaksekontole juurdepääsu võimaldavate raamlepingute suhtes kohaldatakse direktiivi 2007/64/EÜ, kui käesoleva artikli lõigetega 2 ja 4 ei ole teisiti ette nähtud. 2. Krediidiasutus võib raamlepingu ühepoolselt lõpetada üksnes juhul, kui vähemalt üks järgmistest tingimustest on täidetud: a) tarbija kasutas maksekontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel; b) rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole tehtud maksekontol tehinguid; c) tarbija esitas ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu põhimaksekontole, kui õige teabe esitamise korral ei oleks tal sellist õigust olnud; d) tarbija ei ela liidus enam seaduslikult; e) tarbija on hiljem avanud liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto, teise maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 17 lõikes 1 loetletud teenuseid. 3. Liikmesriigid võivad täiendavalt kindlaks määrata piiratud arvu konkreetseid lisajuhtumeid, mille korral krediidiasutus võib põhimaksekonto raamlepingu ühepoolselt lõpetada. Sellised juhtumid põhinevad nende territooriumil kohaldatava siseriikliku õiguse sätetele ning nende eesmärk on hoida ära tarbijate poolt põhimaksekonto juurdepääsuõiguse kuritarvitamist. 4. Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui krediidiasutus lõpetab põhimaksekonto lepingu lõike 2 punktide b, d ja e ning lõike 3 ühel või enamal põhjustel, teavitab ta vähemalt kahe kuu jooksul enne lõpetamise jõustumist tarbijat kirjalikult ja tasuta lepingu lõpetamise põhjenduse, välja arvatud juhul, kui selline põhjenduse teatamine oleks vastuolus riigi julgeoleku või avaliku korra eesmärgiga. Kui krediidiasutus lõpetab lepingu vastavalt lõike 2 punktile a või c, jõustub lõpetamine viivitamata. 5. Lõpetamisteatises antakse tarbijale teavet võimaliku lõpetamist puudutava kaebuse esitamise menetluse kohta, tarbija õiguse kohta võtta ühendust asjaomase pädeva asutusega ja vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks määratud organi kohta, märkides ära asjakohased kontaktandmed.

1. Liikmesriigid tagavad, et võetakse piisavad meetmeid, et tõsta üldsuse teadlikkust põhimaksekonto kättesaadavusest ja üldistest hinnatingimustest, põhimaksekontole juurdepääsu õiguse kasutamise korrast ning vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse kättesaadavusest. Liikmesriigid tagavad, et kommunikatsioonimeetmed on piisavad ja hästi suunatud ning jõuavad eelkõige pangakontota kaitsetumate ja liikuvate tarbijateni. 2. Liikmesriigid tagavad, et krediidiasutused teevad tarbijale tasuta kättesaadavaks teabe ja abi pakutava põhimaksekonto konkreetsete omaduste, kontoga seotud tasude ja konto kasutustingimuste kohta. Samuti tagavad liikmesriigid, et teabest nähtub selgelt, et täiendavate teenuste ostmine ei ole põhimaksekontole juurdepääsu saamiseks kohustuslik.

1. Liikmesriigid määravad siseriiklikud pädevad asutused, kes on volitatud tagama käesoleva direktiivi kohaldamise ja täitmise, ja tagavad, et neile antakse uurimis- ja täitmise tagamise õigused ning piisavad vahendid, mis on vajalikud nende ülesannete tõhusaks ja tulemuslikuks täitmiseks. Pädevad asutused on riigiasutused või organid, mis on tunnustatud siseriiklikus õiguses või selliste riigiasutuste poolt, kes on selleks siseriiklikus õiguses sõnaselgelt volitatud. Need ei või olla makseteenuse pakkujad, välja arvatud riikide keskpangad. 2. Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused, kõik isikud, kes töötavad või on töötanud pädevate asutuste heaks, samuti audiitorid ja eksperdid, kes on saanud juhiseid pädevatelt asutustelt, on seotud ametisaladuse hoidmise kohustusega. Nad ei või avaldada mitte ühelegi isikule ega asutusele konfidentsiaalset teavet, mida nad võivad saada oma ametiülesandeid täites, välja arvatud kokkuvõttena või üldises vormis, muidu kui kriminaalõiguses või käesolevas direktiivis sätestatud juhtudel. See ei takista siiski pädevaid asutusi vahetamast või edastamast konfidentsiaalset teavet kooskõlas käesoleva direktiivi ning liidu ja siseriikliku õigusega. 3. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi kohaldamise ja täitmise tagamise eesmärgil pädevateks asutusteks määratud asutused on kas üks või mõlemad järgmistest: a) määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 4 lõikes 2 määratletud pädevad asutused või b) muud asutused peale punktis a osutatud pädevate asutuste, tingimusel et siseriiklike õigus- või haldusnormide kohaselt peavad kõnealused asutused tegema koostööd punktis a osutatud pädevate asutustega alati, kui see on vajalik, et täita nende käesolevast direktiivist tulenevaid ülesandeid, kaasa arvatud Euroopa Pangandusjärelevalvega koostöö tegemise eesmärgil vastavalt käesolevas direktiivis sätestatule. 4. Liikmesriigid teavitavad komisjoni ja Euroopa Pangandusjärelevalvet pädevatest asutustest ja nende mis tahes hilisematest muudatustest. Esimene selline teade tuleb edastada võimalikult kiiresti ja hiljemalt 18. septembril 2016. 5. Pädevad asutused kasutavad oma volitusi kooskõlas siseriikliku õigusega kas: a) otse omal vastutusel või õigusasutuste järelevalve all või b) pöördudes kohtutesse, kes on pädevad andma vajaliku kohtumääruse, esitades vajaduse korral apellatsioonkaebuse, kui kohtumääruse taotlust ei rahuldata. 6. Kui liikmesriigi territooriumil on rohkem kui üks pädev asutus, tagab liikmesriik, et nende vastavad ülesanded on selgelt piiritletud ja et nad teevad tihedat koostööd, nii et nad saaksid oma vastavaid ülesandeid tulemuslikult täita. 7. Komisjon avaldab pädevate asutuste loetelu vähemalt kord aastas Euroopa Liidu Teatajas ja ajakohastab seda pidevalt oma veebisaidil.

1. Eri liikmesriikide pädevad asutused teevad käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks vajaduse korral üksteisega koostööd, kasutades käesolevas direktiivis või siseriiklikus õiguses sätestatud õigusi. Pädevad asutused abistavad teiste liikmesriikide pädevaid asutusi. Eelkõige vahetavad nad teavet ja teevad koostööd uurimis- või järelevalvetegevuse käigus. Koostöö ning eelkõige teabevahetuse soodustamiseks ja kiirendamiseks määrab iga liikmesriik ühe pädeva asutuse kontaktpunktiks käesoleva direktiivi küsimustes. Liikmesriigid teevad komisjonile ja teistele liikmesriikidele teatavaks nende asutuste nimed, kes käesoleva lõike kohaselt on määratud võtma vastu teabenõudeid või koostöötaotlusi. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud haldus- ja korralduslikud meetmed, et hõlbustada lõikes 1 sätestatud abi. 3. Käesoleva direktiivi küsimustes lõike 1 kohaselt kontaktpunktideks määratud liikmesriikide pädevad asutused edastavad üksteisele viivitamata teabe, mis on vajalik pädevate asutuste ülesannete täitmiseks vastavalt käesoleva direktiivi alusel vastu võetud meetmetele. Käesoleva direktiivi alusel teiste pädevate asutustega teavet vahetavad pädevad asutused võivad teabe edastamise ajal osutada, et sellist teavet ei tohi avaldada ilma nende sõnaselge loata, mille saamisel võib sellist teavet vahetada üksnes eesmärgil, milleks kõnealused asutused oma loa andsid. Kontaktpunktiks määratud pädev asutus võib edastada saadud teabe teistele pädevatele asutustele, kuid ta tohi edastada kõnealust teavet teistele organitele või füüsilistele või juriidilistele isikutele ilma teabe avaldanud pädevate asutuste sõnaselge loata, mille saamisel võib ta seda teha üksnes eesmärgil, milleks kõnealused asutused oma loa andsid, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud asjaoludel, mille esinemisel teavitab ta sellest kohe teabe edastanud kontaktpunkti. 4. Pädev asutus võib jätta uurimis- või järelevalvetegevusealase koostöö tegemise taotluse või teabenõude, nagu on sätestatud lõikes 3, rahuldamata üksnes järgmistel juhtudel: a) uurimine, kohapealne kontroll, järelevalvetegevus või teabe vahetamine võib avaldada negatiivset mõju selle liikmesriigi suveräänsusele, julgeolekule või avalikule korrale, kelle poole pöörduti; b) samas asjas ja samade isikute suhtes on juba algatatud kohtumenetlus selles liikmesriigis, kelle poole pöörduti; c) samas asjas ja samade isikute suhtes on juba tehtud lõplik kohtuotsus selles liikmesriigis, kelle poole pöörduti. Taotluse või teabenõude rahuldamata jätmise korral teavitab pädev asutus taotluse või teabenõude esitanud pädevat asutust, esitades võimalikult üksikasjaliku teabe.

Kui koostöötaotlus, eelkõige teabenõue, jäetakse rahuldamata või sellele ei ole mõistliku aja jooksul reageeritud, võivad pädevad asutused suunata küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalvele ning paluda sealt abi vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19. Sellisel juhul võib Euroopa Pangandusjärelevalve tegutseda talle vastavalt kõnealuse artikliga antud volitustele ning mis tahes siduv otsus, mille Euroopa Pangandusjärelevalve teeb kooskõlas kõnealuse artikliga, on siduv asjaomastele pädevatele asutustele olenemata sellest, kas need pädevad asutused on Euroopa Pangandusjärelevalve liikmed.

Liikmesriigid tagavad, et tarbijatel on juurdepääs tulemuslikule ja tõhusale vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusele, et lahendada käesoleva direktiivi kohaste õiguste ja kohustustega seotud vaidlusi. Vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus ja sellist menetlust pakkuvad üksused peavad vastama direktiiviga 2013/11/EL sätestatud kvaliteedinõuetele.

Ilma et see piiraks artikli 16 kohaldamist, võivad liikmesriigid sisse seada eriomase korra, mis tagab, et tarbijatel, kellel ei ole nende territooriumil maksekontot ning kellele on keeldutud andmast juurdepääsu maksekontole, mille eest krediidiasutused nõuavad tasu, on tasuta tegelik juurdepääs põhimaksekontole.

1. Liikmesriigid näevad ette eeskirjad selliste karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Sellised karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. 2. Liikmesriigid näevad ette, et pädev asutus võib avalikustada mis tahes halduskaristuse, mis mõistetakse käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud meetmete rikkumise korral, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine ohustaks tõsiselt finantsturge või tekitaks asjaomastele isikutele ebaproportsionaalset kahju.

1. Esimest korda hiljemalt 18. septembril 2018 ja seejärel iga kahe aasta järel esitavad liikmesriigid komisjonile järgmise teabe: a) artiklite 4, 5 ja 6 järgimine makseteenuse pakkujate poolt; b) selliste nõuete järgimine liikmesriigi poolt, millega tagatakse võrdlus veebisaitide olemasolu vastavalt artiklile 7; c) vahetatud maksekontode arv ning maksekonto vahetamiseks esitatud ja tagasi lükatud taotluste osakaal; d) põhimaksekontot pakkuvate krediidiasutuste arv, avatud põhimaksekontode arv ning põhimaksekonto avamiseks esitatud ja tagasi lükatud taotluste osakaal. 2. Esimest korda hiljemalt 18. septembril 2018 ja seejärel iga kahe aasta järel koostab komisjon liikmesriikidelt saadud teabe põhjal aruande.

1. Komisjon esitab hiljemalt 18. septembril 2019 Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva direktiivi kohaldamise kohta aruande, lisades asjakohasel juhul seadusandliku ettepaneku. Aruanne sisaldab järgmist: a) kõigi selliste rikkumisemenetluste loetelu, mis komisjon on seoses käesoleva direktiiviga algatanud; b) hinnang tasude keskmisele tasemele liikmesriikides käesoleva direktiivi kohaldamisalasse jäävate maksekontode puhul; c) hinnang selle kohta, kui teostatav on välja töötada raamistik, mis tagab maksete automaatse ümbersuunamise ühes ja samas liikmesriigis ühelt maksekontolt teisele koos makse saajatele või maksjatele nende tehingute ümbersuunamisel edastavate automaatsete teadaannetega; d) hinnang selle kohta, kui teostatav on artiklis 10 sätestatud vahetamisteenuse laiendamine juhtudele, kus vastuvõttev makseteenuse pakkuja ja edastav makseteenuse pakkuja asuvad eri liikmesriikides, ning artikli 11 kohase piiriülese konto avamise teostatavuse kohta; e) nende kontoomanike hinnanguline arv, kes on alates käesoleva direktiivi ülevõtmisest oma maksekontot vahetanud, tuginedes liikmesriikide poolt artikli 27 alusel esitatud teabele; f) hinnang maksekonto numbrite täieliku liidusisese kaasaskantavuse rakendamise kulude ja hüvede kohta; g) põhimaksekontot pakkuvate krediidiasutuste hinnanguline arv; h) hinnang nende tarbijate arvu kohta ja, kui anonüümseks muudetud teave on kättesaadav, neile iseloomulike omaduste kohta, kes on avanud põhimaksekonto pärast käesoleva direktiivi ülevõtmist; i) hinnang keskmiste iga-aastaste tasude kohta, mida on põhimaksekontode eest nõutud liikmesriikide tasandil; j) hinnang olemasolevate meetmete tõhususele ja vajadusele lisameetmete järele, et suurendada finantsalast kaasamist ja abistada kaitsetumaid ühiskonnaliikmeid liigse võlakoormuse küsimustes; k) näited liikmesriikides kasutusel olevatest parimatest tavadest tarbija makseteenustele juurdepääsust kõrvalejätmise vähendamise kohta. 2. Tuginedes muu hulgas teabele, mida liikmesriigid on esitanud artikli 27 kohaselt, hinnatakse aruandes, kas tuleks muuta või ajakohastada põhimaksekontoga seotud teenuste loetelu, võttes arvesse makseviiside ja tehnoloogia arengut. 3. Samuti hinnatakse aruandes, kas lisaks artiklite 7 ja 8 kohaselt võetud meetmetele tuleks võtta täiendavaid meetmeid seoses võrdlusveebisaitide ja paketipakkumustega ning hinnatakse eelkõige võrdlusveebisaitide akrediteerimise vajadust.

1. Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 18. septembril 2016. Liikmesriigid edastavad kõnealuste meetmete teksti viivitamata komisjonile. 2. Nad kohaldavad lõikes 1 osutatud meetmeid alates 18. septembrist 2016. Erandina esimesest lõigust: a) artiklit 3 kohaldatakse alates 17. septembrist 2014; b) liikmesriigid kohaldavad vajalikke meetmeid, et täita artikli 4 lõikeid 1–5, artikli 5 lõikeid 1–3, artikli 6 lõikeid 1 ja 2 ning artiklit 7 üheksa kuud pärast artikli 3 lõikes 4 osutatud delegeeritud akti jõustumist; c) liikmesriigid, kus teenuste hinnakirjaga samaväärne dokument on siseriiklikul tasandil juba olemas, võivad otsustada võtta teenuste hinnakirja ühine vorming ja ühine sümbol kasutusele hiljemalt 18 kuud pärast artikli 3 lõikes 4 osutatud delegeeritud akti jõustumist; d) liikmesriigid, kus makstud tasude ülevaatega samaväärne dokument on siseriiklikul tasandil juba olemas, võivad otsustada võtta makstud tasude ülevaate ühine vorming ja selle ühine sümbol kasutusele hiljemalt 18 kuud pärast artikli 3 lõikes 4 osutatud delegeeritud akti jõustumist. 3. Kui liikmesriigid võtavad vastu lõikes 1 osutatud meetmed, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 4. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.