1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse rahapesukuritegude määratlemise ning nende kuritegude eest mõistetavate karistuste miinimumnõuded.
2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata liidu finantshuve kahjustavatest kuritegudest saadud varaga seotud rahapesu suhtes, mille suhtes kohaldatakse direktiivis (EL) 2017/1371 sätestatud erinorme.
Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1)
„kuritegelik tegevus“
– igasugune kuritegelik osalemine sellise süüteo toimepanemises, mis on liikmesriigi õiguse kohaselt karistatav vabadusekaotusliku karistuse või muu vabadust piirava meetmega, mille maksimummäär on rohkem kui üks aasta, või nendes liikmesriikides, kelle õigussüsteemis on süütegudele kehtestatud alammäär, sellise süüteo toimepanemises, mis on karistatav vabadusekaotusliku karistuse või muu vabadust piirava meetmega, mille miinimummäär on rohkem kui kuus kuud; alati käsitletakse käesoleva direktiivi kohaldamisel kuritegeliku tegevusena allpool loetletud kategooriatesse kuuluvaid süütegusid:
a)
osalemine organiseeritud kuritegelikus rühmituses ja väljapressimine, sealhulgas raamotsuses 2008/841/JSK sätestatud süüteod;
b)
terrorism, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2017/541 (9) sätestatud kuriteod;
c)
inimkaubandus ja inimeste ebaseaduslik üle piiri toimetamine, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/36/EL (10) sätestatud süüteod ja nõukogu raamotsuses 2002/946/JSK (11) sätestatud õigusrikkumised;
d)
seksuaalne ärakasutamine, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/93/EL (12) sätestatud süüteod;
e)
ebaseaduslik kauplemine narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega, sealhulgas nõukogu raamotsuses 2004/757/JSK (13) sätestatud kuriteod;
f)
ebaseaduslik relvakaubandus;
g)
ebaseaduslik kauplemine varastatud kaubaga ja muude kaupadega;
h)
korruptsioon, sealhulgas muud Euroopa ühenduste ametnike või Euroopa Liidu liikmesriikide ametnikega seotud korruptsiooni vastu võitlemise konventsioonis (14) ning nõukogu raamotsuses 2003/568/JSK (15) sätestatud kuriteod;
i)
pettus, sealhulgas nõukogu raamotsuses 2001/413/JSK (16) sätestatud süüteod;
j)
raha võltsimine, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/62/EL (17) sätestatud kuriteod;
k)
võltsimine ja toodete piraatkoopiate valmistamine;
l)
keskkonnakuriteod, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/99/EÜ (18) sätestatud õigusrikkumised ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2009/123/EÜ (19) sätestatud kuriteod;
m)
mõrv, raske kehavigastuse tekitamine;
n)
inimrööv, vabaduse võtmine seadusliku aluseta ja pantvangi võtmine;
o)
röövimine või vargus;
p)
salakaubavedu;
q)
liikmesriikide õiguses sätestatud otseste ja kaudsete maksudega seotud maksukuriteod;
r)
väljapressimine;
s)
võltsimine;
t)
piraatlus;
u)
siseteabe alusel kauplemine ning turuga manipuleerimine, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/57/EL (20) sätestatud süüteod;
v)
küberkuritegevus, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2013/40/EL (21) sätestatud kuriteod;
2) „vara“– igasugune vara, nii kehaline kui mittekehaline ese, nii kinnis- kui vallasvara, nii materiaalne kui mittemateriaalne vara, samuti sellise vara omandiõigust või muid selle varaga seotud õigusi tõendavad mistahes vormis dokumendid ja vahendid, sealhulgas elektroonilised ja digitaalsed dokumendid ja vahendid;
3) „juriidiline isik“– õigussubjekt, millel on kohaldatava õiguse alusel juriidilise isiku staatus, välja arvatud riigid ja avalik-õiguslikud asutused, kes teostavad riigivõimu, ning avalik-õiguslikud rahvusvahelised organisatsioonid.
1. Liikmesriigid võtavad meetmed, millega tagada, et järgmised tegevused on karistatavad kuritegudena, kui need on toime pandud tahtlikult:
a)
vara muundamine või üleandmine, kui on teada, et see vara on saadud kuritegelikust tegevusest, eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalevat isikut, et see isik saaks hoiduda oma teo õiguslikest tagajärgedest;
b)
vara tõelise olemuse, päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise, omandiõiguse või muude varaga seotud õiguste varjamine või saladuses hoidmine, kui on teada, et vara on saadud kuritegelikust tegevusest;
c)
vara omandamine, valdamine või kasutamine, kui selle saamisel on teada, et vara on saadud kuritegelikust tegevusest.
2. Liikmesriigid võivad võtta meetmeid, millega tagada, et lõikes 1 osutatud tegevus on karistatav kuriteona, kui teo toimepanija kahtlustas või oleks pidanud teadma, et vara on saadud kuritegelikust tegevusest.
3. Liikmesriigid võtavad meetmed, millega tagada, et
a)
eelnev või samaaegne süüdimõistmine kuritegeliku tegevuse eest, mille tulemusel vara saadi, ei ole lõigetes 1 ja 2 osutatud süütegude puhul süüdimõistmise eeltingimus;
b)
lõigetes 1 ja 2 osutatud süütegude puhul on süüdimõistmine võimalik, kui on tehtud kindlaks, et vara saadi kuritegelikust tegevusest, ilma et oleks vajalik teha kindlaks kõik kuritegeliku tegevusega seotud tegelikud üksikasjad ja asjaolud, sealhulgas süüteo toimepanija isik;
c)
lõigetes 1 ja 2 osutatud süütegude koosseisud hõlmavad vara, mis saadi tegevusega muu liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil, kui sellist tegevust käsitataks kuritegeliku tegevusena, kui see oleks toime pandud asjaomases liikmesriigis.
4. Käesoleva artikli lõike 3 punktis c nimetatud juhul võivad liikmesriigid lisaks ette näha, et asjaomane tegevus peab olema käsitatav kuriteona selle muu liikmesriigi või kolmanda riigi õigus kohaselt, kus süütegu toime pandi, välja arvatud juhul, kui tegevus kuulub nende süütegude hulka, millele on osutatud artikli 2 punkti 1 alapunktides a–e ja h nii nagu need on määratletud kohaldatavas liidu õiguses.
5. Liikmesriigid võtavad meetmed, millega tagada, et lõike 1 punktides a ja b osutatud tegevus on karistatav kuriteona, kui selle panid toime isikud, kes tegelesid või olid seotud kuritegeliku tegevusega, mille tulemusel vara saadi.
Artikkel 4 - Kuriteo toimepanemisele kaasaaitamine, kuriteole kihutamine ja kuriteokatse
Liikmesriigid võtavad meetmed, millega tagada, et artikli 3 lõigetes 1 ja 5 osutatud kuritegudele kaasaaitamine ja kihutamine ning selliste kuritegude katse on karistatav kuriteona.
Artikkel 5 - Füüsilistele isikutele ette nähtud karistused
1. Liikmesriigid võtavad meetmed, millega tagada, et artiklites 3 ja 4 osutatud süütegude eest nähakse ette tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad kriminaalkaristused.
2. Liikmesriigid võtavad meetmed, millega tagada, et artikli 3 lõigetes 1 ja 5 osutatud süüteod on karistatavad vangistusega, mille maksimummäär on vähemalt neli aastat.
3. Peale selle võtavad liikmesriigid meetmed, millega tagada, et füüsilisele isikule, kes vastutab artiklites 3 ja 4 osutatud süütegude toimepanemise eest, saab vajaduse korral mõista lisakaristuse või võtta tema suhtes täiendavaid meetmeid.
1. Liikmesriigid võtavad meetmed, millega tagada, et artikli 3 lõigetes 1 ja 5 ning artiklis 4 osutatud süütegude puhul käsitatakse raskendava asjaoluna järgmisi asjaolusid:
a)
süütegu pandi toime kuritegeliku ühenduse raames raamotsuse 2008/841/JSK tähenduses või
b)
süüteo toimepanija on kohustatud isik direktiivi (EL) 2015/849 artikli 2 tähenduses ning on sooritanud süüteo ametialase tegevuse käigus.
2. Liikmesriigid võivad sätestada, et artikli 3 lõigetes 1 ja 5 ning artiklis 4 osutatud süütegude puhul käsitatakse raskendava asjaoluna järgmisi asjaolusid:
a)
rahapesu objektiks oleva vara väärtus on suur või
b)
rahapesu objektiks olev vara on saadud artikli 2 punkti 1 alapunktides a–e ja h osutatud süüteoga.
1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilist isikut saab võtta vastutusele artikli 3 lõigetes 1 ja 5 ning artiklis 4 osutatud süüteo eest, mille on tema huvides toime pannud juriidilise isiku juhtivtöötaja iseseisvalt või tegutsedes juriidilise isiku organi liikmena ühel järgneval alusel:
a)
tal on õigus juriidilist isikut esindada,
b)
tal on õigus teha juriidilise isiku nimel otsuseid või
c)
tal on juriidilise isiku siseselt kontrolliõigused.
2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilist isikut saab võtta vastutusele juhul, kui käesoleva artikli lõikes 1 osutatud isiku puuduliku järelevalve või kontrolli tõttu on osutunud võimalikuks, et juriidilise isiku alluvuses tegutsev isik on selle juriidilise isiku huvides toime pannud artikli 3 lõigetes 1 ja 5 ning artiklis 4 osutatud kuriteo.
3. Käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 kohane juriidilise isiku vastutus ei välista kriminaalmenetluse algatamist füüsilise isiku suhtes, kes on mõne artikli 3 lõikes 1 või 5 või artiklis 4 osutatud süüteo täideviija, sellele kihutaja või sellele kaasaaitaja.
Artikkel 8 - Juriidiliste isikute suhtes kohaldatavad karistused
Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 7 alusel vastutusele võetud juriidilisele isikule määratavad või mõistetavad karistused on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning nende hulka kuuluvad kriminaalõiguslikud või muud trahvid ja need võivad hõlmata muid karistusi, näiteks:
a)
ilmajätmine riiklike hüvitiste või abi saamise õigusest;
b)
avaliku sektori asutuselt raha saamise võimalusest ajutiselt või alaliselt ilmajätmine, sh kõrvalejätmine hankemenetlustest ning ilmajätmine toetustest ja kontsessioonidest;
c)
ajutine või alaline ettevõtluskeeld;
d)
kohtuliku järelevalve alla võtmine;
e)
kohtulik sundlõpetamine;
f)
süüteo toimepanekuks kasutatud rajatiste ajutine või lõplik sulgemine.
Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et asjakohasel juhul arestivad või konfiskeerivad nende pädevad asutused kooskõlas direktiiviga 2014/42/EL kasu, mis on saadud käesolevas direktiivis osutatud süüteo toimepanemisest või sellele kaasaaitamisest, ja vahendid, mida niisuguse süüteo toimepanemiseks või sellele kaasaaitamiseks kasutati või kavatseti kasutada.
1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed määramaks, et artiklites 3 ja 4 osutatud süüteod on tema kohtute alluvuses, kui
a)
süütegu on tervikuna või osaliselt toime pandud selle liikmesriigi territooriumil;
b)
süüteo toimepanija on asjaomase liikmesriigi kodanik.
2. Liikmesriik teavitab komisjoni, kui ta otsustab laiendada oma kohtute alluvust artiklites 3 ja 4 osutatud süütegudele, mis on toime pandud väljaspool tema territooriumi, kui:
a)
süüteo toimepanija alaline elukoht on tema territooriumil;
b)
süütegu on toime pandud tema territooriumil asutatud juriidilise isiku huvides.
3. Kui artiklites 3 ja 4 osutatud süüteod kuuluvad rohkem kui ühe liikmesriigi kohtute alluvusse ja kõik neist saavad samade faktide alusel korrektset süüdistuse esitada, teevad asjaomased liikmesriigid koostööd otsustamaks, kes neist süüteo toimepanijale süüdistuse esitab, et koondada menetlus ühte liikmesriiki.
Arvesse võetakse järgmisi tegureid:
a)
liikmesriik, kelle territooriumil süütegu toime pandi;
b)
süüteo toimepanija kodakondsus või elukoht;
c)
ohvri või ohvrite päritoluriik, ja
d)
territoorium, kust süüteo toimepannud isik leiti.
Asjakohasel juhul edastatakse juhtum kooskõlas raamotsuse 2009/948/JSK artikliga 12 Eurojustile.
Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et isikutel, üksustel või talitustel, kelle ülesanne on artikli 3 lõigetes 1 ja 5 ning artiklis 4 osutatud süütegude uurimine või nende kohta süüdistuse esitamine, on tõhusad uurimisvahendid, näiteks organiseeritud kuritegevuse või muude raskete kuritegude puhul kasutatavad uurimisvahendid.
Artikkel 12 - Raamotsuse 2001/500/JSK teatavate sätete asendamine
Raamotsuse 2001/500/JSK artikli 1 punkt b ja artikkel 2 asendatakse nende liikmesriikide puhul, kelle suhtes on käesolev direktiiv siduv, ilma et see piiraks nende liikmesriikide kohustusi, mis on seotud kõnealuse raamotsuse liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäevaga.
Liikmesriikide puhul, kelle suhtes on käesolev direktiiv siduv, käsitatakse viiteid raamotsuse 2001/500/JSK esimeses lõigus osutatud sätetele viidetena käesolevale direktiivile.
1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 3. detsembriks 2020. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.
Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.
2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti.
Komisjon esitab hiljemalt 3. detsembriks 2022 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid võtnud.
Hiljemalt 3. detsembriks 2023 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, milline lisaväärtus on direktiivil rahapesuvastase võitluse seisukohast ja kuidas on see mõjutanud põhiõigusi ja -vabadusi. Aruande põhjal esitab komisjon vajaduse korral direktiivi muutmiseks seadusandliku ettepaneku. Komisjon võtab arvesse liikmesriikide esitatud teavet.