Korrakaitse

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-41 Halduskohtu 28.02.2023 määrusega nr 3-23-437 antud loa alusel RAB-i 03.03.2023 ettekirjutusega nr 3-1/220-6 varale kehtestatud 1-aastane käsutuspiirang lõpeb 05.03.2024. Esineb põhjendatud kahtlus, et puudutatud isiku valduses olnud vara on kuritegelikku päritolu. Puudutatud isik saabus Narva piiripunkti 30.11.2022 kahel korral. Esimesel korral lubati tal piir ületada. Teisel korral deklareeris isik suuliselt 350 000 UAH, kuid raha päriolu kohta ei olnud ühtegi dokumenti. Puudutatud isik on andnud raha päritolu kohta vastuolulisi ütlusi. Venemaa sõjategevuse tõttu esineb kõrgendatud risk, et Venemaa sõdurid ja/või kollaborandid varastasid ja varastavad Ukraina territooriumilt materiaalset vara, sh grivnasid. Eestisse toodud grivnad võivad olla varastatud okupeeritud Ukraina aladelt. Puudutatud isik tegutses nn rahamuulana ning sai raha üle piiri vedamise eest tasu (smurfing). RAB on teinud mõistlikke jõupingutusi, et selgitada välja rahapesu kahtlusega vara omanik või tegelik kasusaaja, kuid ebaõnnestunult. Puudutatud isik ei ole raha legaalne omanik ning ei ole RAB-i korduvatele nõuetele vaatamata esitanud ühtegi tõendit vara legaalse päritolu kohta. Puudutatud isik kinnitas ka kohtule, et raha ei kuulu temale. Konfiskeerimine kriminaalmenetluse raames ja nn halduskonfiskeerimine ei võistle teineteisega ning nende vahel puudub hierarhia. Seega ei ole relevantsed küsimused, kas kriminaalmenetlust on alustatud ja selle raames vara arestitud või mitte, samuti küsimus, kas kriminaalmenetlus oleks kannatanutele soodsam. RAB ei ole uurimisasutus ja ei saa kontrollida ega kommenteerida kriminaalmenetluse toiminguid. RAB-i menetluse eesmärgiks ei ole tagada kriminaalmenetluse eesmärke. Sõltumata kriminaalmenetluse alustamisest ei ole õiguspärane tagastada illegaalse päritoluga vara isikule, kes küll ei pannud võib-olla ise kuritegu toime, kuid kelle omandis on illegaalse päritoluga vara. Kannatanud võivad oma vara tagasi saada nii siis, kui vara konfiskeeritakse kriminaalmenetluses, kui ka siis, kui see toimub haldusmenetluses.

3-24-41 oleksid puudutatud isikule kätte toimetatud. Kättetoimetamist ei tõenda see, et puudutatud isik vastas kohtule 18.01.2024 samalt aadressilt, millele ka RAB kirju saatis. Tõendamisse puutuvat ei saanud puudutatud isik teada ka Tallinna Halduskohtu 14.04.2023 määrusest nr 3-23-437, kus ei olnud seda käsitletud. RAB viis menetluse faktiliselt läbi puudutatud isiku osavõtuta ehk jättis täitmata kaasamiskohustuse. RahaPTS § 57 lg 6 näeb ette jagatud tõendamiskoormuse ning ka RAB-l tuleb teha mõistlikke jõupingutusi, et teha kindlaks vara omanik või kontol oleva vara tegelik kasusaaja (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.05.2020 määrus nr 3-20-664, p 21; 20.12.2019 määrus nr 3-19-1973, p 6). Seega peab ka RAB järgima uurimispõhimõtet (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6). RAB ei saa määratleda ega peagi määratlema, milliseid konkreetseid tõendeid tuleb esitada (tšekke, kinnitusi, lepinguid vm), kuid RAB-l tuleb täpsustada, milliste asjaolude kohta ta teavet soovib. RAB-i ülesanne ei ole seejuures kummutada puudutatud isiku ütlusi, vaid püüda teha kindlaks vara tegelik omanik. Kui selleks ei ole piisavaid pingutusi tehtud, siis on üks RahaPTS § 57 lg 7 tingimustest täitmata. Vara riigi omandisse kandmise eesmärk on lahendada olukord, kus vara omanikuks on variisik, kes on vara loovutamisega nõus või on küll kinnitanud variisikuks olemist, kuid ei tee koostööd või pole kättesaadav, et vara riigile loovutada. Tegemist on seega varaga, mille suhtes keegi (sh variisik) pretensioone ei esita. Kui RAB on veendunud, et tegu on rahapesuga, siis edastatakse materjalid pädevale asutusele ja konfiskeerimise küsimused lahendatakse koos süüküsimusega. Vara kriminaalmenetluses arestimise korral lõpetab RAB oma toimingud viivitamata. Kui isik kummutab rahapesu kahtluse, st tõendab vara legaalset päritolu RahaPTS § 57 lg 10 tähenduses, siis ei ole alust vara käsutamist kauem piirata, veel vähem kanda seda riigi omandisse. Kui vara tegelik omanik või kasusaaja on teada, aga kahtlus on vara legaalsuses, ei saa seda vara ära võtta ilma kriminaalmenetluseta. Vara riigi omandisse kandmise normistiku eesmärk on olnud teha vara osas lõplik otsus, kui võimalikku kurjategijat ei leita, mitte viia ellu FATF-i parimaid praktikaid või tuua karistusseadustiku (KarS) §-s 832 sätestatud laiendatud konfiskeerimine üle haldusmenetlusse. Üksikisiku õigusi piiravaid norme tuleb kahtluse korral tõlgendada kitsamalt ja rangemalt, mitte laiemalt. RAB-i viidatud eesmärkide ja volitustega halduskonfiskeerimist võimaldavat seadust ei ole kunagi kehtestatud (vt Riigikogu XIII koosseisu 771 SE) ning vastu võtmata seaduseelnõu eesmärke ei saa kanda üle olemasolevale normistikule. Ka EL-i õigusest tuleneb kohustus võidelda rahapesu vastu eelkõige karistusõiguslike vahenditega. Vara riigi omandisse kandmine ei saa olla karistuslik meede juhuks, kui isik soovitud tõendeid ei esita. Kohus ei pea määravaks, et puudutatud isik avaldas 18.01.2024 kohtule, et raha ei ole tema oma ja jätab selle üle otsustamise kohtule. Tegemist ei ole RahaPTS § 57 lg-s 7 viidatud kirjaliku sooviga varast loobuda, sest see on venekeelne ja allkirjastamata. Seetõttu esineb kahtlus, kas isik on saanud dokumentidest piisavalt aru, et anda vabatahtlik nõusolek varast loobumiseks. Selline avaldus peaks olema ka allkirjastatud ning selle teinud isik üheselt tuvastatud. Määrav on see, et RAB ei ole teinud piisavalt pingutusi vara tegeliku omaniku tuvastamiseks. Lisaks on küsitav, kas RAB-i analüüsi aluseks olevad tõendid on haldus- ja kohtumenetluses üldse lubatavad. RAB-i väitel on tegemist „luureteabega“, mida ei või Egmont Group’i põhimõtete järgi tõendina üldse kasutada (vt RahaPTS § 63 lg 8). Kui teavet ei ole võimalik kasutada tõendina kriminaalmenetluses, siis ei tohiks selle kasutamist aktsepteerida ka haldusasjas. Mis tahes loa andmise menetluses tuleb kohtul hinnata ka meetme proportsionaalsust. Rahapesu tõkestamine on oluline legitiimne eesmärk, kuid RahaPTS § 57 lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmisel samaväärne legitiimne eesmärk puudub, sest sätte eesmärk on sisuliselt ummikseisu lahendamine (st lõpetada pikaajaline õigusselgusetus ja vähendada halduskoormust). Iseenesest on meede ilmselgelt sobiv, kuid see ei ole vajalik, sest eesmärki on sama tõhusalt ning isikut 3(7)

3-24-41 vähem koormavalt võimalik saavutada juba alustatud kriminaalmenetluse vahenditega. Meede ei oleks ka mõõdukas, sest isikute omandipõhiõigus on tasakaalustamata, neil puudub tõenditele juurdepääs ja võimalus esitada sisulisi vastuväiteid. Kannatanutel peaks olema konfiskeerimise ees eelisõigus, kuid n-ö halduskonfiskeerimine praegusel kujul nende õiguste kaitset ei tagaks. RAB-i taotlused tuleb jätta rahuldamata, sest seaduses sätestatud eeldused vara riigi omandisse kandmiseks ei ole täidetud ja meede ei ole proportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-24-41 kriminaalmenetluse läbiviimisega ei põhine seadusel ega EL-i õigusel ning seda ei toeta ka FATF-i soovitused. Eristada tuleb rahapesu ja rahapesu kahtlust. Kui vara seaduslik kuuluvus ei leia tõendamist, on võimalik algatada kriminaalmenetlus või kanda vara RahaPTS § 57 lg 7 alusel riigi omandisse. Tegemist on eraldi menetlustega. Nn halduskonfiskeerimise eesmärk on taastada õiguspärane olukord, kus tegelikuks omanikuks mitteolevalt isikult võetakse temale mittekuuluv vara ära ja tagatakse võimalus vara kannatanule tagastada (RahaPTS § 57 lg 10) või konfiskeerida see riigi tuludesse. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine või selles vara arestimata jätmine ei tähenda veel rahapesu kahtluse kadumist ja vara suhtes kehtestatud piirangute tühistamist. Seadusandja kehtestas nn halduskonfiskeerimise instituudi eesmärgiga, et rahapesu kahtluse tõttu piiratud vara oleks võimalik konfiskeerida ja riigi tuludesse kanda ka kriminaalmenetluse väliselt. Kannatanud võivad võrdselt jõuda oma vahenditeni nii siis, kui vara konfiskeeritakse kriminaalmenetluses, kui ka siis, kui see toimub haldusmenetluses.

Puudutatud isik ei ole määruskaebuse suhtes seisukohta esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5(7)

3-24-41 on variisik (st isik, kes üksnes hoiab temale mittekuuluvat vara) või poleks vara kunagi pidanud isiku valdusesse jõudma (vrd haldusasi nr 3-20-664).

3-24-41

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.