Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

2-21-10509

2-21-10509 27.11.2019 a. loovutas Mogo OÜ oma nõuded kostja vastu hagejale. Pärast lepingu ülesütlemist tasus kostja 876 eurot, mis arvestati maha kostja põhiosa võlgnevuse jäägist ning peale tasumist jäi kostjal tasumata põhiosa võlgnevus summas 2406,28 eurot. Liisingulepingu p-i 4.1 järgi kohustus kostja lisaks väljaostumaksetele tasuma intressi ja seda määras 3,35% kuus, 40,20% aastas. Hageja arvestas viiviseid alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni, võttes aluseks lepingu p.5.3 sätestatud lepingulise aasta intressimäära, st 40,20% aastas. Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni - (2406,28 € * 40,20%= 967,32 €). Hageja vähendas nõuet ning nõudis viivist kuni põhivõla summani - 776,40 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist 03.12.2019.a, 23.11.2020.a ja 28.05.2021.a hagejale teadaolevale kostja aadressitele Madara tänav 31 10613 Tallinn. Seetõttu juhindudes VÕS § 113 2 lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot.

2-21-10509 Riigikohus on 10.05.2016. a määruse nr 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Riigikohus on 10.05.2016. a määruses 3-2-1-25-16 p-s 13 ühtlasi märkinud, et samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt Riigikohtu 13.05.2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 14). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et sellises suuruses (40,20% aastas ehk ligikaudu 0,11% päevas) lepinguline viivisemäär on tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna kokkulepitud viivisemäär osutus tühiseks, siis hagejal on õigus nõuda viivist seadusjärgses viivisemäära alusel.

2-21-10509 hageja on piiratud käibemaksukohuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Kohus tutvunud hageja õigusabikuluga, leiab, et see kuulub rahuldamisele osaliselt, arvestades hageja nõuet, menetluse kulgu, hagiavalduse mahtu ja sisu ning esitatud tõendeid. Hagi alus pole keeruline ja sarnaste nõuete esitamine kohtule on hageja tavaline tegevus. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 10 on hageja kinnitanud, et ta on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Kohtu hinnangul on põhjendatud lepingulise esindaja kulu 120 eurot (koos käibemaksuga). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja põhjendatud menetluskulu on summas 545 eurot (425 eurot riigilõiv ja põhjendatud lepingulise esindaja tasu 120 eurot koos käibemaksuga).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.