Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2-21-2711 laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab. Vastavalt TLS § 56 lõikele 1 kõrvaldab tööandja alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes töötaja selleks päevaks (vahetuseks) töölt ning tööandja on kohustatud töölt kõrvaldama ka alkoholi, narkootiliste või toksiliste ainete või arstimite jääknähtudega, samuti arstimite mõju all oleva töötaja, kui töö nõuab erilist täpsust, on seotud suurema ohu allika valdamisega või selle vahetus läheduses töötamisega. Samuti on tööandja kohustatud mainitud juhtudel töötajat tööle mitte lubama ning on käesoleval juhul jätnud täitmata enda käibekohustuse, mille täitmine oleks õigushüve kahjustamise ära hoidnud. Seega käesoleval juhul asjakohased kostja väited, et ta ei vastuta selle eest, et tema alkoholijoobes töötajal oli ligipääs töövahenditele. Hagejal kui kannatanul on õigus nõuda kogu kahju hüvitamist kõigilt kahju tekitamise eest vastutavatelt solidaarvõlgnikelt, sõltumata sellest, missugune on kahju tekitajate vastutuse osa nende omavahelises suhtes VÕS § 137 lg 2 järgi, nagu on varasemalt kinnitanud ka riigikohus (RKTKo, 3-2-1-116, p 44). Käesoleval juhul pöörab hageja enda nõude kostja vastu. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik hüvitama kahju, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Riigikohtu 02.11.2016 lahendis nr 3-2-1-101-26 on kolleegium punktis nr 18 märkinud, et varasema praktika kohaselt põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; Riigikohtu 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19). Käesoleval juhul ei oleks kahju tekkinud, kui kostja töötaja ei oleks joobes olekus avariid põhjustanud. Kui kohus peaks leidma, et kostja ei vastuta kahju tekitamise eest VÕS § 1043 alusel, esitab hageja kahju hüvitamise nõude alternatiivselt VÕS § 1057 alusel, mille kohaselt vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest mootorsõiduki otsene valdaja. Autot õnnetuse ajal juhtinud isik ei saanud olla sõiduki otseseks valdajaks, kuna kostjaga töölepingulises või muus taolises suhtes oleva isikuna oli ta AÕS § 33 lg 3 mõttes valduse teenija. AÕS § 33 lg 3 kohaselt ei ole valdajaks isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduse kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. Seega vastutab VÕS § 1057 tähenduses kahju tekitamise eest kostja, sest oli nimetatud sätte mõistes sõiduki vastutava kasutajana ja autojuhi tööandajana sõiduki otseseks valdajaks. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale kuuluv raudtee sai rongi ja veoauto kokkupõrke tagajärjel kahjustada, mistõttu reguleerib kahju hüvitamist VÕS § 132. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui VÕS §-s 127 kehtestatud põhimõtted kaitsevad üldiselt kahju hüvitamise kohustuse kaudu kahjustatud isiku vara väärtust, siis VÕS § 132 mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist. Seetõttu lähtutakse asja kahjustamise korral kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest (Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 15). Tulenevalt eeltoodust nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist summas 21 036,14 eurot. Vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja andis enda viimases kirjas nõude tasumiseks tähtaja 20.06.2020. Seega arvestab hageja kahju hüvitise summalt viivist alates maksetähtajale järgnevast kuupäevast 21.06.2020 kuni hagi esitamise kuupäevani 19.02.2021 vastavalt seadusjärgsele määrale, milleks on 8% aastas järgnevalt: 21 036,14 x 244 x 8% (aastas) = 1 122,56 eurot.

Lk 3 / 8

2-21-2711 Hageja nõuab kostjalt viiviste tasumist summas 1 122,56 eurot. Hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja kirjalikud vastuväited hagile

esitanud vastuväite, mille kohaselt töötaja tegevuse tagajärjel tekkinud liiklusõnnetuse puhul on arusaamatu nõude esitamine tööandja vastu. Samuti on kostja viidanud ohutusjuurdluse aruandele Lisa 1, mille kohaselt kostja väitel põhjustas õnnetuse inimlik eksimus ja avarii tekkimises olid süüdi ka valitsenud ilmastikuolud ning et kuigi autojuhil tuvastati alkoholijoove, ei saa tõsikindlalt tuvastada, et vaid selle tõttu toimus avarii. Kostja esitatud argumendid on vastuolulised ja ei tugine faktidel. Kostja poolt viidatud ohutusjuurdluse aruande punktis 6 on selgelt kirjas, et „õnnetuse otseseks põhjuseks on inimlik eksimus, kus meditsiiniliselt kindlaks tehtud joobeseisundis autojuht ei suutnud tähelepanu õigeaegselt lähenevale rongile ümber lülitada ning sõitis kokkupõrkesse rongiga.“ Õnnetuse kaudseid põhjuseid nimetatud ei ole ning need ei oma ka antud juhul tähtsust. Kostja töötaja süü avarii põhjustamisel on juba tuvastatud väärteo menetluses, mille peale kostja töötaja ka kaebuse esitas, kuid mis Harju Maakohtu otsusega väärteoasjas nr 4-18-4344 rahuldamata jäeti. Nagu hageja juba enda hagiavalduses on selgitanud, siis olukorras, kus töötaja õigusvastase tegevuse tagajärjel tööülesannete täitmisel ja tööandja vahendeid kasutades on tekkinud kahju, vastutavad töötaja ja tööandja kahju tekitamise eest solidaarselt, mis tähendab, et kahju kannatanu valib ise kelle vastu ta enda kahjunõude suunab. Kostja on enda vastuses esitanud vastuväite, mille kohaselt vastavalt VÕS § 1057 vastutab kahju tekitamise eest mootorsõiduki otsene valdaja ehk autojuht ning seega ei saa kahju tekitamises vastutama panna tema tööandjat ehk kostjat, kes vastutaks kahju tekitamise eest vaid juhul, kui tal oleks olnud kontroll kahju tekitanu käitumise üle. Hageja on hagiavalduses juba selgitanud, et VÕS § 1057 mõistes on käesoleval juhul mootorsõiduki otseseks valdajaks mitte autojuht kes oli vastavalt AÕS § 33 lõikele 3 valduse teenija, vaid autojuhi tööandja ja mootorsõiduki omanik ehk kostja. Lisaks VÕS § 1054 lg 1 kohaselt kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või Lk 4 / 8

2-21-2711 kutsetegevusega. Käesoleval juhul on tõendatud ja selles osas puudub vaidlus, et kostja töötaja põhjustas avarii tööülesandeid täites ning töövahendeid kasutades. Hageja palub hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

2-21-2711 täitis õnnetuse toimumise ajal tööülesandeid ( Õnnetusjuhtumi Kulna raudteeületuskohal 20.02.2018 ohutusjuurdluse aruanne tl.26- 60). Ka kostja esindaja eelistungil kinnitas, et kahju tekitamise ajal töötaja A.B. täitis tööülesandeid (tl.84).

Lk 6 / 8

2-21-2711 9.2 Kostja väitel tööandja vastutab kahju tekkimise eest vaid juhul , kui tal oleks olnud kontroll kahju tekitanud käitumise üle. Kostja vabaneb vastutusest VÕS § 1054 lg.3 alusel. Seaduse analoogiat kohaldades on seadusandja LKS muutes piiranud tööandja regressvastutust (§ 54) vaid juhtudele, mil on rikutud töö ja puhkeaja nõudeid, välistades tööandja regressvastutuse autojuhi poolt joobes kahju tekitamise eest. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et VÕS § 1054 lg.1 on kohaldatav eelkõige töötajate suhtes, kellel on neid oma majandustegevuses kasutatava isikuga püsiv lepinguline suhe. VÕS § 1054 lg.3 kohaselt kui isik teeb teise isiku ülesandel teatud toimingu, vastutab ülesande andja ülesande täitmise käigus õigusvastaselt tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati v. kahju tekitamine sai võimalikuks seoses ülesande täitmisega ja ülesande andjal oli vastavalt tema ja kahju tekitanu vahelisele suhtele kontroll kahju tekitanu käitumise üle. Kohus leiab, et VÕS § 1054 lg.3 kohaldub eelkõige juhul , kui täidetakse ühekordset käsundit v. töövõtulepingut, mille täitjat ei kasutata püsivalt oma majandus- ja kutsetegevuses. A.B. töötab kostja juures alaliselt töölepingu alusel alates 2012 aastast ja seega antud juhul VÕS § 1054 lg.3 kohaldumisele ei kuulu. Samuti ei kuulu antud juhul kohaldamisele Liikluskindlustuse seadus. LKS § 54 sätestab kindlustusandja regressnõuet, millega antud juhul tegemist ei ole.

2-21-2711 arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. TsMS § 134 lg.1 järgi hagihinda arvestades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Seega on antud asjas hagihind kokku põhivõlg 21 036.14 eurot+ viivis 1122.56 eurot = 22 158.70 eurot.

Tln RKK 12.01.2022 määruse RESOLUTSIOON:

Lk 8 / 8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.