Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. mai 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-8445
Tsiviilasi
Heiki Vendi hagiavaldus AC Tehased OÜ vastu töötasu ja puhkusehüvitise saamiseks 2600 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Heiki Vendi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant/hageja: Heiki Vent (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Grete Kirsimaa
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja/kostja: AC Tehased OÜ (registrikood 12994499), lepinguline esindaja advokaat Janar Kuus
2.3.Mõista välja AC Tehased OÜ-lt Heiki Vent kasuks puhkusehüvitis summas 676,87 eurot (bruto).
Samuti pidanuks ka kostja käituma – tasuma kokkulepitud töötasu. Väide, et hageja tööle ei ilmunud, oli põhjendamatu ning tõendamata. Seda leidis ka TVK oma otsuses. Hageja esitas TVK-le telefonikõnede väljavõtte, millest nähtus, et just hageja oli see, kes kostja poole pöördus eesmärgiga, et tööandja talle tööd leiaks. Töötajal ei ole kohustust tööd nõuda ja tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Kostja väide, et pooled on kokku leppinud, et talvisel ajal, kui asfalti toota ei saa, tasub tööandja töötajale X eurot kuus, on tühine, kuna see oleks olnud töötajat kahjustav. Kostja sellise kokkuleppe sõlmimist ei tõendanud. Kostja esitas hagejale 13.12.2018 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse koondamise tõttu majanduslikel põhjustel TLS § 89 lg 1 alusel. Hageja leidis, et koondamissituatsiooni ei olnud ning pooltevaheline töölepinguline suhe lõppes 07.02.2019, mil hageja esitas ise töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse.
Maakohus leidis, et kostja ei tõendanud, et tal oleks olnud hagejale tööd anda, kui hageja oleks tööle tulnud. See oli aga ainus võimalus TLS § 35 alusel töötasu maksmise kohustusest vabanemiseks Samuti ei tõendanud kostja, et ta oleks hagejat teavitanud töö tegemise võimalusest või et hageja oleks põhjendamatult jätnud tööle ilmumata, töö tegemata jätnud või et kostja oleks nõudnud hageja töökohta ilmumist. Maakohus leidis siiski, et kostja täitis töötasu maksmise kohustuse. Pooled ei vaielnud, et alates jaanuarist 2018 kuni 15. aprillini 2018 hageja ei töötanud. Hageja sai aprillis kolme ülekandega kokku töötasu X eurot ning mais aprilli töötasu X eurot . Maakohus hindas poolte tegevustavasid ja praktikat VÕS § 6 ja § 7 alusel ning leidis, et pooled leppisid 2018 talvekuudeks kokku, et töötaja viibib töölt eemal ja võib tööajal puhata välismaal ning teha tööd teise tööandja juures, saades talvekuude eest töötasu X eurot kuus. Töötaja oli teadlik, et talvekuudel, kui asfalditootmine polnud võimalik, oli tal võimalus teha lisatööd. Mõlemad pooled viitasid, et nende vahel oli suuline kokkulepe, et talveperioodil, kui tööd ei ole, on hageja vaba tegema, mida soovib. Kostja sõnul leppisid pooled kokku, et sel ajal makstakse hagejale miinimumtöötasu. Hageja väitel kokkulepet töötasu vähendamise kohta ei sõlmitud. TLS § 12 kohaselt saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Maakohus leidis, et töötasu osas pretensioonide puudumine viitas poolte vahel mingisuguse kokkuleppe olemasolule, eriti olukorras, kus hageja käis samal ajal puhkusel välismaal ning soovis võimalusel Rootsi mõneks nädalaks tööle minna. Kostja esitas raamatupidaja 08.02.2019 e-kirja, mille kohaselt hageja ei esitanud vähem saadud palga kohta ühtegi pretensiooni (I kd tl 90). Hageja küll üritas enda sõnul kostja juhatuse liikmega ühendust saada telefoni teel, ent ebaõnnestunult. Töötaja ei saa 10 kuud hiljem väita, et talle keskmist töötasu ei makstud ja ta ei tea miks. Samuti ei eitanud pooled, et lisaks töösuhtele on nad ka head tuttavad. Maakohus rahuldas hageja puhkusehüvitise nõude 676,87 eurot. Kostja nõustus 15.06.2020 kohtuistungil, et nõue polnud aegunud ning ei vaielnud sellele vastu. Ka maakohus leidis, et nõue oli põhjendatud ning polnud aegunud, kuivõrd hageja jäi puhkama 13.12.2018 ja esitas avalduse töövaidluskomisjonile 10.01.2019, s.o TLS § 31 ettenähtud ajavahemiku jooksul. Maakohus rahuldas hageja nõuded ca 20% ulatuses ning pidas põhjendatuks jaotada menetluskulud, v.a puhkusehüvitise nõudelt tasutud riigilõiv, võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, jättes menetluskulud hageja kanda 80% ulatuses ja kostja kanda 20% ulatuses. Maakohus luges nii hageja kui kostja lepingulise esindaja kulud märgitud ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Maakohus jättis puhkusehüvitise nõudelt tasutud riigilõivu 125 eurot tervikuna kostja kanda.
asuda. Asjas on tuvastatud, et vaidlusaluste kuude jooksul tööandja hagejat tööle ei kutsunud. Fakti, et hageja viibis sellel ajal välisriigis, ei saa käsitleda sellena, et ta keeldus töö tegemisest. Kostja väide, et ta ei tulnud selle peale, et töötasu vähendamise kokkulepe sõlmida kirjalikult, polnud usutav, kuivõrd ta oli majandus- ja kutsetegevuses tegev olnud pikki aastaid. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et pole usutav, et hageja ei esitanud töötasu nõuet tööandjale koheselt peale töötasuga viivitusse sattumist. Kuni töökoht on olemas ja mingisuguseidki tasusid saadakse, on töötajad tihti nõus vähemaga, et mitte minna konflikti ja töö seetõttu üldse kaotada. See ei tähenda, et töötajad minetaksid õiguse saada kokkulepitud töötasu.
apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Puhkusehüvitise väljamõistmise osas on maakohtu otsus jõustunud.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.