Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Hageja on arvestanud ja nõuab ajavahemiku 1. juuli 2017 - 1. august 2020 eest intressi 1094 eurot 72 senti (3937,94 x (9% / 365)) x 1128). Lepingus kokkulepitud viivise määr on 0,2% päevas. Ajavahemiku 1. juuli 2017 - 1. august 2020 eest on viivis seega 8883 eurot 99 senti (3937,94 x 0,2%) x 1128). Hageja nõuab viivist põhinõudega samas ulatuses, s.o 3937 eurot 94 senti.

MAAKOHTU LAHEND

eurot

senti (sh põhinõue 3937 eurot 94 senti, intress 1002 eurot 62 senti ja viivis 3937 eurot 94 senti). Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 2546 eurot ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohus ei nõustunud kostjate väidetega, et hageja on hagi muutnud. Hageja on pärast hagi menetlusse võtmist parandanud ebatäpsuse hagis viidatud lepingu numbri osas. Sellega ei ole muutunud hagi aluseks olevad põhilised asjaolud. Ka on hageja täpsustanud nõutavat viivisemäära. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 20. oktoobril 2016 liisingulepingu ülesütlemisega ning sellest ajast alates hakkas kulgema ka aegumistähtaeg, kuid kohus nõustus hagejaga, et aegumistähtaeg oli vahepeal peatunud, mistõttu ei ole hageja nõue aegunud. Kapitalirendilepingule nr X kohalduvate üldtingimuste punkt 10.6. sätestas, et lepingu ülesütlemise korral on liisinguandja kohustatud täitma kõik lepingust tulenevad raha tasumise kohustused. Lepingu ülesütlemise korral realiseerib liisinguandja vara ning rahuldab saadud ostuhinna arvel oma nõude liisinguvõtja vastu. Kui saadud rahast ei piisa liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, kohustub liisinguvõtja tasuma puudujääva osa kümne päeva jooksul liisinguandja poolt vastava nõude esitamisest arvates. Lepingu üldtingimused on lepingu lahutamatu osa. Seetõttu ei saanud liisinguandja esitada kohustuse täitmiseks nõuet enne, kui liisinguesemeks olnud vara oli realiseeritud ja nõue muutus sissenõutavaks pärast liisinguandja poolt täiendava tähtaja möödumist nõude rahuldamiseks. Kui

hageja oleks enne vara müümist esitanud nõude liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, oleks saanud nõude täitmisest üldtingimuste punktile 10.6. viidates keelduda. Asjaolu, et juhtumi uurimiseks algatatud kriminaalmenetluse tõttu ei saa sõidukit esialgselt planeeritud kahe kuu jooksul realiseerida, ei olnud lepingu ülesütlemisel ette nähtav, mistõttu ei pidanud kohus põhjendatuks kostjate viiteid sellele, et hageja ise on piiritlenud liisingueseme realiseerimise aja kahe kuuga. Vaidlust ei ole selle üle, et vara müüdi 21. juunil 2017 hinnaga 2700 eurot. Hageja teatas vara realiseerimisest 19. septembril 2017 ning andis vastavalt liisingulepingu tingimustele tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Tulenevalt VÕS § 82 lg-st 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohtu hinnangul ei saanud liisinguandja vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 10.6. nõuda liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist enne liisingueseme realiseerimist. Eeltoodust tulenevalt nõustus kohus hagejaga, et nõude aegumine oli kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise tõttu peatunud perioodil 20. oktoobrist 2016 – 1. juulini 2017 ning

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Maakohus on jätnud välja selgitamata, millistest nõuetest hageja nõue koosneb. Maakohus käsitles hageja nõuet põhinõude, intressi ja viivisena. Maakohus ei ole enne nõuete aegumise hindamist võimalikke erinevaid aegumistähtaegasid käsitlenud ega pooltega arutanud ning on jätnud kohaldamata TsÜS-i aegumist reguleerivad sätted. Riigikohus on 18. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16 tehtud otsuse punktis 13 korranud üle oma seisukoha, et liisinguandja nõuete aegumise hindamisel tuleb eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid ning arvutada aegumist selle järgi, millise nõude hageja on esitanud. Maakohus on asunud ekslikult seisukohale, et aegumine oli peatunud. Esiteks on maakohus jätnud täiesti tähelepanuta selle, et 20. oktoobri 2016 ülesütlemisavalduses on sõiduki müümise tähtaeg konkreetselt piiritletud. Ülesütlemisavalduses on märgitud: „Juhul, kui liisinguandjal ei õnnestu 2 (kahe) kuu jooksul alates käesoleva avalduse kuupäevast liisingueset müüa, nõuab liisinguandja liisinguvõtjalt kogu liisingulepingu järgse võlgnevuse kohest tasumist.“ Hageja ei andnud seega ülesütlemisavalduses ebamäärast täiendavat tähtaega kuni liisingueseme müümiseni, vaid piiritles selle tähtaja ise maksimaalselt kahe kuuga. Kostjad on selgitanud, et VÕS § 367 lg 3 kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte aga selle müügihinda. Kostjad viitasid Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12 (p 17). Seega on üldtingimuste säte selles osas tühine. Antud juhul on tegemist nõudega, mis tuleneb tarbijakäendusest. Aegumine ei saanud seega tühise tingimuse alusel peatuda. Kostjate hinnangul ei ole ebamäärase täiendava tähtaja andmine seaduse kohaselt üldse võimalik. Maakohus on alusetult asunud seisukohale, et juhtumi uurimiseks algatatud kriminaalmenetluse tõttu ei olnud võimalik sõidukit esialgselt planeeritud kahe kuu jooksul realiseerida. Sellisele järeldusele jõudmist ei ole maakohus selgitanud. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (29. juuni 2017) resolutsiooni punktist 3 nähtub, et asitõendid või äravõetud või konfiskeerimisele kuuluvad objektid puudusid, mistõttu ei saanud sõiduki müük kriminaalmenetluse tõttu kuidagi takistatud olla. Seejuures tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetlus ei takistanud hagejal kuidagi liisingueseme hinna kindlaks tegemist ja oma nõudes arvestamist liisingueseme tagastamise ajal. Seega ei saanud aegumine ka sel põhjusel kuidagi peatuda. Maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et liisingueseme väärtuse oleks pidanud tõendama kostjad. Riigikohtu 18. veebruari 2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14 (p 12) on selgitatud, et kuna VÕS § 367 lg 1 järgi on tegemist liisinguandja nõudega liisinguvõtja vastu, siis peab liisinguandja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama kulutuste hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Maakohus ei andnud kostjatele võimalust hageja esitatud uutele seisukohtadele vastata. Hageja

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Antud juhul ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks võlgnikule määranud VÕS § 114 lg 1 kohase täiendava mõistliku tähtaja kohustuse täitmiseks. Üldtingimuste p-s 10.6 sätestatu ei ole käsitletav kohustatud isikule mõistliku tähtaja määramisena kohustuse täitmiseks. Pigem saab üldtingimuste p 10.6 alusel asuda seisukohale, et mingis osas ei muutunud hageja nõue koheselt sissenõutavaks lepingu ülesütlemisel, kuid seda asjaolu on vaja arutada pooltega ning võimaldada esitada neil oma seisukoht. Maakohus ei ole seda teinud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.