Võlaõigus › Kompromissilepingud

MAAKOHTU LAHEND

tarbijakrediidikulukuse kohta. Sellest võib järeldada, et hageja soovib võlgnevuse väljamõistmist üksnes kompromissilepingu ja selles sisalduva konstitutiivse võlatunnistuse alusel ega soovi võlgnevuse kontrollimist muudel alustel. Leping ei vasta VÕS § 578 lg 1 nõuetele ja ei ole käsitletav kompromissilepinguna. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et hageja loobus viivisenõudest summas 59,89 eurot. Kohus on selgitanud, et kompromissilepingu sõlmimist peab tõendama hageja. Kompromissisumma on küll 59,89 euro võrra väiksem p-s 1.1 käsitletud võlgnevusest, kuid ei ole märgitud, mille arvelt. Samas tuleneb p-st 5.1, et kostja peab tasuma lepingu sõlmimise ja muutmise tasu 30 eurot. Seega ei nähtu lepingust ühtki sisulist järeleandmist, mis võimaldaks lepingut käsitleda kompromissilepinguna. Seda eriti olukorras, kus hageja ei ole tõendanud, et esialgne nõue sellises ulatuses üldse eksisteeris. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et poolte vahel oleks peetud kompromissilepingu sõlmimiseks läbirääkimisi. Lepingu peamiseks sisuks on tasumise ajatamine. Järelikult on võimalik kokkulepet käsitleda laenulepingu muutmise lepinguna. Leping ei ole käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena, kuna lepingust ei nähtu poolte tahet luua iseseisev kohustus. Selle hageja väitega on vastuolus ka lepingu p 2.2, mille kohaselt võiks dokument olla äärmisel juhul käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Kohus leidis, et tegemist ei ole ka deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus nõustus kostjaga, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 401 lg 2 ja § 402 lg 1 mõttes. Lepingu ainsaks eesmärgiks on tasumise ajatamine ja maksegraafiku kokkuleppimine. Kostjal tuli tasuda lepingu sõlmimise ja muutmise tasu kokku 30 eurot. Seega oli tegemist tasulise maksetähtpäeva edasilükkamisega. Ei kompromissileping/võlakirjast, hagi aluseks olevatest asjaoludest ega hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et lepingus või muus dokumendis oleks toodud välja VÕS § 404 lg 2 p-s 2; § 4031 lg 1 p-s 9 ja § 404 lg-s 21 ette nähtud andmed krediidi kulukuse määra kohta. Lisaks nähtub kompromissileping/võlakirja p-dest 1.1 ja 3.2, et selle sõlmimisel on rikutud VÕS § 113 lg-t 6, mis keelab viivise nõudmise intressilt, viivitusintressilt ning muult raha kasutamise tasult. Eeltoodu tõttu on kompromissileping/võlakiri VÕS § 408 lg 1 alusel tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega tuleb kompromissilepingule/võlatunnistusele tuginev nõue jätta rahuldamata. Hageja ei ole tuginenud asjaoludele, mis annaksid aluse nõue rahuldada muul õiguslikul alusel. Ka on hageja kohtu selgitustest hoolimata jätnud esitamata tõendid muude nõude aluste kohta.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

tasuta. Seetõttu ei saa lepingu sõlmimise tasust järeldada, et hageja ei ole teinud järeleandmisi. Hageja on e-kirjadega tõendanud poolte läbirääkimised võlgnevuse tasumiseks ja kohtu vastupidine seisukoht on üllatuslik. Hageja esitab läbirääkimiste kohta täiendavad tõendid. Kompromissilepingu/võlatunnistuse sõlmimisel ja peale sõlmimist on kostja tunnustanud nõude olemasolu ning on võlgnevust osaliselt tasunud. Kompromissilepingu/võlatunnistuse teksti sisust arusaamiseks ei vaja isik professionaalset abi; 2) on kompromissileping/võlatunnistus lähtudes p-st 2.3 käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena, kuna pooled loobuvad esialgsetest nõuetest ja sõlmivad uue kokkuleppe, mille järgi tekib kostjal uus kohustus hageja ees; 3) ei ole kompromissileping/võlatunnistus tarbijakrediidileping ka tuginedes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 5 lg-le 1 ja § 10 lg-le 1. Hageja tegevusala on investeerimine võlakirjadesse, väärtpaberitesse jms finantsvahenditesse. Hageja ei sõlmi ja tal ei ole luba krediidilepinguid sõlmida. Hageja nõue ei sõltu väikelaenulepingust tulenevast võlgnevusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

võlatunnistusega, vaid hoopis tarbijakrediidilepinguga, on vale. Maakohus jättis tähelepanuta, et võlatunnistus põhines laenulepingul (mis võib olla käsitletav ka tarbijakrediidilepinguna) ning poolte tahe oli suunatud võlgnevuse kinnitamisele kostja poolt. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-87-07 p-s 17 asunud samuti seisukohale, et ka kompromisslepingus võib sisalduda üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.