Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

pikkuse tähtaja kinnitamaks, et kostja on valmis lepingut täitma ja loobub taganemisavaldusest. Kostja kinnitas telefonivestluses soovi lepingust väljuda. 15.02.2018 esitas hageja kostjale töövõtulepingust taganemise teate tuginedes lepingu p-le 12.2 ning VÕS § 116 lg-le 1 ja lg 2 p-dele 4, 5, kuna kostja oli selgesõnaliselt teatanud, et ei kavatse lepingut täitma hakata. 21.02.2018 avaldas hageja uue hanketeate Kasepää reoveekogumisala ühisveevärgi ja -kanalisatsioonirajatiste ehitustöödeks. Uue hanke raames sõlmis hageja 04.04.2018 töövõtulepingu Wesico Project OÜ-ga hinnaga 1 695 960 eurot, mis on 59 798,40 eurot kallim kui kostja lepingu maksumus. 02.05.2018 esitas hageja kostjale nõude lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks 56 798,40 euro (s.o 59 798,40 eurot – tagatis 3000 eurot) tasumiseks hiljemalt 31.05.2018. Kostja nõuet ei aktsepteerinud. Kostjal puudus alus lepingust taganemiseks. Kostja oli pakkumust esitades teadlik, et tal tuleb pakkumust jõus hoida kolm kuud pakkumuste avamisest, s.o vähemalt kuni 17.02.2018, ja et hankelepingu jõustumine sõltub KIK-ga sihtfinantseerimise lepingu allkirjastamisest. Sihtfinantseerimise leping jõustus 15.02.2018. Lepingu kestuseks oli hanketeate kohaselt 17 kuud alates lepingu jõustumisest. Kostjal ei olnud alust eeldada, et töödega saab alustada 2017. a detsembris.

MAAKOHTU LAHEND

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hageja kasuks kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei saanud hageja valida sama hanke raames teist pakkujat, kuivõrd hankemenetlus lõppes hankelepingu sõlmimisega (RHS § 73 lg 3 p 1). Hageja oleks saanud järgmise pakkujaga lepingu sõlmida, kui kostja oleks pakkumuse tagasi võtnud enne töövõtulepingu sõlmimist (RHS § 53). Kuna alates 17.02.2018 ei olnud pakkumused enam jõus, ei saanud hageja loota, et teised pakkujad on nõus lepingu sõlmimisega pärast pakkumuse jõushoidmise aega. Seega on hageja tuginenud õigesti VÕS §-le 135, mitte RHS-le. Kuivõrd pooled allkirjastasid 08.12.2017 töövõtulepingu hankes kirjeldatud tööde tegemiseks, siis on leping sõlmitud ja kehtiv selles nimetatud tingimustel. Sõlmitud töövõtuleping on tingimuslik tehing. Lepingu p-de 7.1 ja 14.2 kohaselt pidi leping jõustuma samaaegselt KIK ja hageja vahel sõlmitava sihtfinantseerimise lepingu jõustumisega. KIK esindaja allkirjastas sihtfinantseerimise lepingu 15.02.2018. Töövõtulepingus ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul peab hageja sihtfinantseerimise lepingu sõlmima. Kuivõrd hanketeate kohaselt pidid pakkujad oma pakkumusi üleval hoidma kolm kuud, ei saa vähema kui kolme kuu jooksul edasilükkava tingimuse saabumist pidada ebamõistlikult pikaks ajaks. Kuna 15.02.2018 saabus töövõtulepingu p-des 7.1 ja 14.2 sätestatud tingimus, siis tekkisid pooltele sellest õiguslikud tagajärjed ning neil tuli asuda oma lepingulisi kohustusi täitma. Kostja 25.01.2018 teadet, milles kostja väljendas loobumist objektist põhjusel, et hageja ei ole suutnud luua eeldusi töövõtulepingu jõustumiseks ja töödega alustamiseks, saab käsitleda kui lepingust taganemise avaldust. Kostja taganemisavaldus on tühine, kuna hageja ei ole töövõtulepingut rikkunud. Kostja ei saanud lepingust taganeda alusel, et hageja ei suutnud 1,5 kuu jooksul sihtfinantseerimise lepingut sõlmida. Kostja pidi pakkumuse tegemisel arvestama, et pakkumust tuleb hoida üleval kolm kuud. Kuivõrd hankelepingu tingimus saabus enne seda tähtaega, tuleb sellist viivitust pidada mõistlikuks. Tõenditest ei tulene, et kostja võis eeldada, et saab töövõtulepingu täitmisega alustada 2017. a detsembris. Hageja 15.02.2018 töövõtulepingust taganemise avaldus on kehtiv. Kuivõrd kostja on hagejale nii telefoni teel kui ka kirjalikult väljendanud, et ei kavatse lepingut täita, ei oleks täiendava tähtaja andmine olnud mõistlik. Kostja on oma lepingulisi kohustusi rikkunud ja vastutab selle eest. Asjas ei saa asuda kontrollima hageja suhteid tööd finantseerinud kolmandate isikutega, kuna see väljuks tsiviilasja piiridest. Samuti ei vabasta kostjat kahjuhüvitise maksmisest asjaolu, kas sihtfinantseerimise lepingu kohaselt tekib kolmandatel isikutel hageja vastu kahjuhüvitise osas tagasinõue või mitte. Tegemist on nn reaalse kahjuga (edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud pakkuja pakkumuse ja järgmise hanke edukaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe) ning kahjuhüvitise suuruse määramisel ei oma tähtsust see, millistest allikatest sai hageja raha hankelepingu järgsete tööde teostamiseks. Kahjuhüvitist ei ole põhjendatud vähendada. Kohus on eespool selgitanud, et hageja ei saanud pärast kostja poolt lepingu täitmisest keeldumist valida sama hanke raames teist pakkujat ja et hageja poolne sihtfinantseerimise lepingu sõlmimisega viivitamine ei ole oluline rikkumine. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvestada käibemaks, kuna hagejal on õigus tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha arvestada. Eelnevast tulenevalt mõistis kohus kostjalt välja 46 832 eurot, mis on Wesico Project OÜ netopakkumise ja kostja netopakkumise vahe, millest on lahutatud tagatis 3000 eurot. Lisandub viivis põhinõudelt alates 01.06.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja lepinguline esindaja avaldas 15.05.2019 kohtuistungil, et hageja on teinud korduvalt ettepanekuid kompromissiks. Summa ei saa olla alla 40 000 euro, mida oleks võimalik ka ajatada. Hageja oli nõus loobuma viivisest ja menetluskulud oleksid jäänud poolte endi kanda.

Kostja kompromissiga ei nõustunud. Kuivõrd kohus rahuldab hagi kompromisspakkumisega sarnases ulatuses, on põhjendatud jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2 alusel kostja kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

kompromiss tuleb kooskõlastada KIK-ga. Kostja on igal juhul vaielnud põhjendatult vastu nõudele 9966,40 euro ulatuses, mis peaks kajastuma ka menetluskulude jaotuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskuludest jätab ringkonnakohus 61% kostja ja 39% hageja kanda. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.

Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.

Ringkonnakohus leiab, et kõiki asjaolusid arvestades on õiglane kohaldada menetluskulude jaotusele TsMS § 163 lg-s 1 esitatud teist alternatiivi ning jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt kostja apellatsioonkaebuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 34 465,60 eurot, s.o rahuldas hageja 56 798,40 euro suuruse nõude ca 61% ulatuses. Sellest järelduvalt tuleb jätta menetluskuludest nii maa- kui ringkonnakohtus 61% kostja ja 39% hageja kanda. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas, siis määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks tervikuna maakohus (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15).

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.