Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Mati Maksing ja Margo Klaar
Tsiviilasi
c.v.
SNB-REACT
u.a hagi XX vastu kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise lõpetamiseks ja rikkumisest tulevikus hoidumiseks ning kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. oktoobri 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
c.v. SNB-REACT u.a apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
193 540 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) c.v. SNB-REACT u.a (registrikood 34171875), lepinguline esindaja vandeadvokaat Karmen Turk Kostja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
23. mai 2017
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 27. oktoobri 2016. a otsus ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja SNB-REACT on Amsterdamis (Madalmaad) asuv kollektiivse esindamise organisatsioon intellektuaalomandi õiguste, s.h. autoriõiguste, tööstusdisaini ja kaubamärgiomanike ainuõiguste osas, mis on hageja ainus põhikirjaline tegevus. Hagejal on 235 globaalselt tuntud kaubamärgiomanikust liiget, kes on astunud hageja liikmeks tulenevat huvist hageja ainuülesande teostamise vastu, milleks on koostöö hageja liikmete kaitsmisel ja huvide esindamisel seoses rikkumiste ja ebalegaalsete võltskaupade valmistamisega originaaltoodetest, mis on toodetud, varustud, levitatud liikmete poolt, või seoses millega nad on tööstus- või intellektuaalomandi õiguste omajad.
2.Hageja esitas Harju Maakohtule (Eesti) hagi, milles nõudis, et kostja XX lõpetaks hageja liikmete õiguste rikkumise ja hoiduks edaspidi rikkumisest, ning palus temalt välja mõista hüvitise tekitatud kahju eest. Hagi on esitatud kümne liikme, s.o. Willy Bogner GmbH & Co. KGaA; Burberry Ltd; FITFLOP Ltd; Franklin & Marshall S.r.l. a socio unico; TM 25 Holding B.V; New Era Cap Cp Inc; Pandora A/S; Ape & Partners S.p.A; Puma AG; TBL Licensing LLC õiguste kaitseks.
3.Hageja põhjendas oma hagi algselt sellega, et kostja registreeris interneti domeeninimed, mis kasutasid õigusvastaselt tähiseid, mis on identsed tema liikmetele kuuluvate kaubamärkidega, ning veebisaidid, millel õigusvastaselt müüdi selliste tähistega tähistatud kaupa. Lisaks väitis hageja, et kostja on nendele domeeninimedele ja veebisaitidele vastavate IP-aadresside omanik. Lõpuks väitis ta, et kostja on vastutav selle eest, et kõnealuseid tähiseid kasutati nendes domeeninimedes ja veebisaitidel õigusvastaselt ning et sellele oli korduvalt tema tähelepanu juhitud.
4.Hilisemalt on hageja möönnud, et kostja ei registreerinud ise rikkuvaid domeeninimesid ega müünud hagi esitamise hetkel läbi veebilehtede (e-poodide) ise võltsitud tooteid. Kostja osutas internetiteenuseid, mida kasutati kaubamärgiomanike ainuõiguste rikkumiste, sh võltstoodete müügi toimepanemiseks. Kostja registreeris hinnanguliselt 38 000 IP-aadressi ja rentis need edasi isikutele, kes sidusid need domeeninimedega, mis kasutasid õigusvastaselt tähiseid, mis on identsed hageja liikmetele kuuluvate kaubamärkidega, ning veebisaidid, millel õigusvastaselt müüdi selliste tähistega tähistatud kaupa. Kostja osutavate teenuste kaudu oli teenuse tellijale võimaldatud
efektiivselt täielik anonüümsus, kuna kostja pakutav teenus võimaldab nn vahekihti, mille ainsaks eesmärgiks on tagada anonüümsus domeeninime registreerijale ja veebipoe lõpp-kasutajale. Hageja leidis, et IP-aadresside osas oli kostja interneti teenuse osutaja, kuna üksnes kostja kaasabil ja teadmisel oli võimalik IP-aadresside sidumine domeeninimedega, mille kaudu peeti võltskaupu müüvaid e-poode. Hageja leidis, et IP-aadresside edasi rentimine ei välista kostja vastutust. Interneti teenuse osutaja ei ole infoühiskonna teenuse seaduse (IÜTS) § 8 ja § 10 järgi vastutusest vabastatud olukorras, kui teenuse osutaja on mingil viisil seotud edastatava teabega või teeb koostööd teenuste saajaga ebaseaduslike tegude sooritamiseks. Kostja teenused ei ole igapäevased IP-aadressi võimaldamise teenused, kuna kostja ärimudel oli ülesehitatud võimaldamaks võltskaubandusega tegelevatel isikutel turvaliselt ning anonüümselt enda tegevust läbi viia. Ühegi kostja võimaldatava IP-aadressi kaudu ei toimu õiguspärane tegevus või kaubandus. Hageja leidis, et ainult kostja kaasabil ja selgel teadmisel on võimalik, et ligi pooltuhat tema poolt registreeritud IP-aadressi on kasutuses selliste domeeninimede kaudu, millel tegeletakse ainult võltskaupu müüvate e-poodide pidamisega. Kostja oli teadlik, et veebilehtedel, millele ta teenust pakkus, toimus ebaseaduslik võltskaupade müük. Enamgi veel, kostja tegevust iseloomustab kordumatu mastaapsus ning suunatus justnimelt võltskaubandusega tegelevatele isikutele näitlikustab tema tahet just sellist teenust pakkuda. Kostja tegevuse suhtes esitati kuriteokaebus, millele eelnevalt, alates 2013. a juunist esitas hageja kostjale korduvaid teateid ja taotlusi tegevuse lõpetamiseks. Lisaks on hageja pöördunud ka kõigi domeeninimedega seotud isikute poole, et rikkumisest teada anda ja paluda rikkumine lõpetada. Hagiavalduse 9. mail 2015 ja 27. juuni 2016 täienduses täpsustas hageja oma nõuet. Hageja palus kohustada kostjat lõpetama kaubamärkide Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kaubamärkide kujutiste kasutamine hagiavalduses märgitud kaubamärgiomanike õigusi rikkuvatel internetilehekülgedel või lõpetada mistahes internetiteenuse vahendamise nende lehekülgede tarbeks. Samuti palus hageja kohustada kostjat tulevikus hoiduma Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kaubamärgiga identsete tähiste kasutamisest või kasutamise. Esitatud kahju hüvitamise nõude osas selgitas hageja esimese alternatiivina, et tema kahju seisneb saamata jäänud tulus, sest kostja kahjustav tegevus toob kaasa kaubamärkide maine languse ja on võtnud kaubamärgiomanikelt võimaluse müüa tarbijatele originaaltooteid. Hageja leidis, et kostja peab hagejale hüvitama kahju seoses hageja liikmete omandi õigustamatu kasutamisega, viidates võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg-le 1 ja §-le 1039. Teise alternatiivina leidis hageja, et kostja peab kahju hüvitama deliktiõiguse alusel VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Lisaks omandi kahjustamisele on hageja kandnud kulusid kohtueelses menetluses vähemalt summas 3000 euro ulatuses. Hageja viidatud veebilehed, millel võltskaupa müüdi, avanesid hagi esitamise ajal Eestis. Võimalus, et need hetke seisuga ei avane, ei välista hageja nõudeid.
Kostja vastuväited
10.Kostja väitis enda kaitseks, et ta ei ole hageja viidatud domeeninimesid ega veebisaite registreerinud ega mingil viisil kasutanud tähiseid, mis on identsed selle organisatsiooni liikmetele kuuluvate kaubamärkidega. Ta tunnistas küll ka, et talle kuulub 38 000 IP-aadressi, kuid märkis siiski, et ta üksnes rentis need kahele teisele äriühingule. Kostja selline teenus ei ole internetiteenus, vaid tema tegevust tuleb käsitada üksnes elektroonilisele andmesidevõrgule juurdepääsu pakkumise ja teabe edastamisena. IP-aadressi kasutusse andmine on kasutaja pakutava teabe edastamine üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu või üldkasutatavale andmesidevõrgule juurdepääsu pakkumine.
11.Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, millised domeenid kasutavad kostja renditud IP-aadresse ning kostja kui IP-aadresside rentija vastutus on välistatud. Kostja ei ole hageja esitatud nõudekirju kunagi saanud ega olnud teadlik selliste kirjade olemasolust.
12.Kostja vaidles vastu ka hageja kahjuhüvitise nõudele ja leidis, et see on kogu ulatuses alusetu ja tõendamata. Kostja ei ole mitte ühelgi viisil rikkunud hageja omandit ega mõnda muud õigust, tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju, müünud kaubamärgiomanike kaubamärke kandvaid võltsitud tooteid ega kasutanud kaubamärke ja nende kujutisi vaidlusalustel veebilehekülgedel ega võimaldanud sellist tegevust. Kostja ei ole kahjustanud kaubamärkide mainet. Mistahes kahju tekkimist ei ole hageja tõendanud. Maakohtu otsus
13.Harju Maakohus jättis 27. oktoobri 2016. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 5919 eurot 98 senti.
14.Esimesena käsitletud küsimusele, kas hagejal oli õigus pöörduda kohtusse ja nõuda hagiavalduses viidatud kaubamärgiomanike õiguste rikkumise lõpetamist ja kahju väljamõistmist endale, vastas maakohus negatiivselt. Sellega seoses tõdes kohus, et hagejal endal ei ole hagiavalduses loetletud kaubamärkidest tulenevaid õigusi, ning asus seejärel seisukohale, et kaubamärgiseaduse (KaMS) § 601 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et niisugusel organisatsioonil nagu hageja puudub õigus kohtusse pöörduda muul eesmärgil kui oma liikmete esindamiseks.
15.Teiseks leidis maakohus, et hageja esitatud tõendid annavad tunnistust sellest, et kostja oli nende IP-aadresside omanik, mis on seotud organisatsiooni liikmetele kuuluvate kaubamärkidega identseid tähiseid õigusvastaselt kasutavate interneti domeeninimedega ja selliste tähistega tähistatud kaupa õigusvastaselt müüvate veebisaitidega. Samas leidis kohus, et nendest tõenditest ei nähtu, et kostja oli kõnealuste domeeninimede ja veebisaitide omanik ega see, et ta ise kasutas asjaomaseid tähiseid õigusvastaselt. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tema viidatud veebipoodide kaudu sai tegelikult kaupu Eestisse tellida ning seda reaalselt tehti. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud ühelgi viisil kostja poolt kaubamärgiomanike õiguste rikkumist.
16.Vastuseks väitele, et kostja vastutab tegelike õiguste rikkujatega solidaarselt, leidis maakohus, et selline väide ei ole ei ole samuti tõendatud. Puuduvad tõendid selle kohta, kuidas kostja tegi õigusrikkumise võimalikuks ja takistas nõuete esitamist tegelike rikkujate vastu. Hageja ei ole välja toonud, kes olid tegelikud rikkujad ning mida täpselt tegid tegelikud rikkujad ja mida kostja. Samuti ei ole hageja esitanud asjaolusid ega tõendanud, milles seisnes kostja poolne õiguste rikkumisele kaasa aitamine ja kuidas oli kostja teadlik õiguste rikkujate tegevusest ning nende kavatsusest. Asjaolud ja tõendeid puuduvad ka selle kohta, et kostjal lasus käibekohustus hoiduda hagejale kahju tekitamisest.
17.Maakohus järeldas tõenditest kogumina, et kostja oli olnud üksnes IP-aadresside omanik, mitte veebilehtede registreerija ega omanik. Kohus nõustus kostja väitega, et juhul, kui kostja oleks Eestis osutanud internetiteenust, oleks tema suhtes kohaldunud infoühiskonna teenuse seadus. IÜTS § 8 lg 1 sätestab selgelt, et kui osutatakse teenust, mis seisneb üksnes teenuse kasutaja pakutava teabe edastamises üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu või üldkasutatavale andmesidevõrgule juurdepääsu pakkumises, ei vastuta teenuse osutaja edastatava teabe sisu eest tingimusel, et ta ei algata edastust, ei vali edastuse vastuvõtjat ega vali või muuda edastuses sisalduvat teavet. Hageja ei ole toonud esile põhjusi, miks kostjale IP-aadressi omanikuna eeltoodud erand ei kohaldu. IÜTS § 11 lg-le 1 viidates leidis kohus, et kostjal puudus hageja viidatud käibekohustus jälgida seda, mida domeeninimede registreerijad teevad nendel domeenidel, mis kasutavad kostjale varem kuulunud IP-aadresse. Neid hinnanguid arvestades järeldas kohus, et kostjat ei saa pidada vastutavaks kõnealuseid domeeninimesid ja veebisaite kasutavate isikute õigusvastase tegevuse eest.
18.Lõpuks leidis kohus, et hageja ei ole üheski osas tõendanud kahju tekkimist ega kahju hüvitise nõude esitamisel aluseks olevaid asjaolusid. Vaatamata kohtu selgitusele, et hageja peab tõendama kahju nõuet ning et kahju hüvitamise nõude esitamisel ei piisa kahju hüpoteetilistest arvestustest, ei esitanud hageja kohtule ühtegi täiendavat tõendit kahju tekkimise kohta. Apellatsioonkaebus
19.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
20.Kaebuse põhjendustes leiab hageja esiteks, et KaMS § 601 lg-t 2 on võimalik tõlgendada nii, et see säte lubab kollektiivse esindamise organisatsioonil pöörduda kohtusse, et esitada enda nimel hagi oma liikmete õiguste ja huvide kaitseks.
21.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et KaMS 601 lg-t 2 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et kollektiivse esindamise organisatsioonil on õigus esitada hagi enda nimel oma liikete õiguste kaitsel. Sarnaselt autorite ja esitajatega, kelle nimel võib hagi esitada vastavalt Eesti Autorite Ühing MTÜ või Eesti Esitajate Liit MTÜ, on sama õigus esitada hagi hagejal. Hagejal on hagi esitamise õigus tulenevalt sellest, et tegemist on kollektiivse esindamise organisatsiooniga.
22.Teiseks leiab hageja, et maakohus välistas ekslikult kostja vastutuse teenuste eest, mida ta osutab isikutele, kes kasutavad domeeninimesid ja veebisaite võltskauba
internetimüügiks. Vastutuse piirang, mis on ette nähtud IÜTS § 8 lg-s 1, kehtib nimelt teenuseosutajatele, kellel on neutraalse vahendaja roll, kuid mitte neile, kes nagu kostja on intellektuaalomandi õiguste rikkumistest teadlikud ja kellel on rikkumiste toimepanemisel aktiivne roll.
23.Kaubamärgiseadusest ja deliktiõigusest tulenev teisene vastutus baseerub arusaamal, et infoühiskonnas toimuvad tegevused ja tegevusetus isiku poolt, kes opereerib nn enda sisuga ning isiku poolt, kelle tegevuseks on kolmandate isikute sisu vahendamine, edastamine ja talletamine. Seda lähenemist reguleerib Eesti õiguses IÜTS, mis on omakorda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/31/EÜ, 29. aprill 2004, infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv 2000/31) ülevõttev õigusakt. Direktiiviga luuakse piiratud vastuse juhud internetiteenuse osutajate tarbeks. Vastutuse eitamine või jaatamine sõltub jaotusest aktiivsed teenuseosutajad ja vahendajad, millel Euroopa Liidu õigus selgelt vahet teeb.
24.Kostja on aktiivne teenuseosutaja, kelle tegevus on lahutamatus seoses põhirikkumisega ja kostja oli rikkumisest teadlik. Kohus on materiaalõigust rikkudes välistanud vahendajast kostja solidaarvastutuse. Kostja omab kontrolli selle üle, kas tema registreeritud IP-aadresse kasutatakse mastaapselt võltskaupadega kauplemiseks või mitte. Kostja on hälbinud neutraalsest, tehnilisest ja automaatsest tegevusest ega järgi käibes vajalikku hoolt, mistõttu ei kvalifitseeru kostja internetiteenuse vahendajaks. Seega infoühiskonna teenuse seaduses sätestatud vastutuse välistamise erand kostjale ei kohaldu.
25.Vaidlusalustel veebilehtedel, kus rikuti või rikutakse kaubamärgiomanike õigusi, on või oli seos Eestiga. Hageja on näidanud vaidlusalustelt lehekülgedelt võltsitud kauba Eestisse tellimise võimaluse ning sellest piisab, et tõendada ärilise seoses olemasolu KaMS § 14 lg 3 mõttes. Edasine menetluskäik ja Euroopa Kohtu eelotsus
26.Arvestades poolte esitatud argumente ja kahtlusi, mis kohtul tekkis riigisisese õiguse liidu õigusele vastavuse suhtes, pidas kolleegium vajalikuks esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus kahes küsimuses.
27.Esiteks ei olnud ringkonnakohus kindel, kas niisugusel organisatsioonil nagu hageja peaks lubama pöörduda kohtusse, et esitada enda nimel hagi oma liikmete õiguste ja huvide kaitseks. Seetõttu palus kolleegium Euroopa Kohtul tõlgendada direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c, et tal oleks võimalik täies teadmises kindlaks teha, milline ulatus tuleb põhikohtuasjas omistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3 lõikele 2 koostoimes KaMS § 601 lõikega 2.
28.Teiseks tekkis ringkonnakohtul küsimus, kas kostjat saab võtta vastutusele isegi kui ta ei kasutanud tähiseid hageja liikmetele kuuluvaid õigusi rikkudes, kuivõrd ta osutas teenuseid isikutele, kes domeeninimedes ja veebisaitidel õigusvastaselt kasutavad selliseid tähiseid, rentides neile isikutele talle kuuluvaid IP-aadresse tingimustel, mis võimaldavad neil tegutseda anonüümselt. Vastus sellele küsimusele sõltub IÜTS
§-dega 8–10 riigisisesesse õigusesse üle võetud direktiivi 2000/31 artiklite 12–14 tähendusest.
29.Neil asjaoludel otsustas Tallinna Ringkonnakohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
1.Kas direktiivi [2004/48] artikli 4 punkti c tuleb tõlgendada selliselt, et liikmesriikidel on kohustus tunnistada kaubamärgiomanike kollektiivse esindamise organisatsioone isikutena, kellel on õigus nõuda õiguskaitsevahendite kohaldamist kaubamärgiomanike õiguste rikkumise kaitseks enda nimel ja esitada kohtusse enda nimel hagi kaubamärgiomanike õiguste teostamiseks?
2.Kas direktiivi [2000/31] artikleid 12, 13 ja 14 tuleb tõlgendada selliselt, et nendes sätestatud teenuseosutajaks, kelle suhtes kohalduvad viidatud artiklites sätestatud vastutuse piirangud, tuleb lugeda ka sellist teenuseosutajat, kelle osutatava teenuse sisuks on IP-aadresside registreerimine, võimaldades anonüümselt siduda IP-aadresse domeenidega, ja nende IP-aadresside rentimine?“
30.Vastuseks ringkonnakohtu küsimustele vastas Euroopa Kohus oma 7. augusti 2018. a otsuses kohtuasjas SNB-REACT, C-521/17, EU:C:2018:639, et:
1.Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikli 4 punkti c tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidel on kohustus sellist kaubamärgiomanike kollektiivse esindamise organisatsiooni, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tunnistada isikuna, kellel on õigus nõuda direktiivis ette nähtud õiguskaitsevahendite kohaldamist kaubamärgiomanike õiguste kaitseks enda nimel ja nende õiguste teostamiseks enda nimel kohtusse pöörduda, tingimusel et riigisisestes õigusnormides peetakse seda organisatsiooni selliseks, kellel on otsene huvi nende õiguste kaitse vastu, ja et need õigusnormid võimaldavad tal selleks kohtusse pöörduda, ning seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
2.Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. a direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) artikleid 12–14 tuleb tõlgendada nii, et vastutuse piirangud, mis on nendes sätetes ette nähtud, on kohaldatavad sellisele isikule, kes on kõne all põhikohtuasjas ning kes osutab IP-aadresside rentimise ja registreerimise teenust, mis võimaldab interneti domeeninimesid kasutada anonüümselt, tingimusel et see teenus kuulub ühte nendes artiklites nimetatud teenusekategooriasse ja et see vastab kõigile asjakohastele tingimustele, kui teenuseosutaja tegevus on üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga, mis tähendab, et teenuseosutajal ei ole teadmisi tema klientide poolt edastatava või talletatava teabe kohta ega kontrolli selle üle ning et tal puudub aktiivne roll, mis seisneb viimastele nende internetimüügialase tegevuse optimeerimise võimaldamises, ja seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Ringkonnakohtu otsus
31.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga ja arvestades Euroopa Kohtu
7.augusti 2018. a otsuses kohtuasjas SNB-REACT, C-521/17, EU:C:2018:639 antud vastuseid eelotsuse taotluses esitatud küsimustele, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada maakohtu otsuse tühistamise taotluse osas.
32.Ringkonnakohus selgitab esmalt apellatsioonkaebuse lahendamise ulatust (I), käsitleb järgnevalt hageja õigust hagi enda nimel esitada (II) ning seejärel selgitab hageja sisuliste nõuete lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid (III) ja maakohtu otsuse tühistamise põhjuseid (IV). Lõpuks lahendab ringkonnakohus menetluslikud küsimused (V). I
33.Pidades silmas Euroopa Kohtu vastust ringkonnakohtu esitatud esimesele küsimusele, on kolleegiumil võimalik lahendada küsimus, kas hagejal on õigus esitada enda nimel hagi oma liikmete õiguste ja huvide kaitseks. Tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega, mis ei vaja täiendavate faktiliste asjaolude tuvastamist. Erinevalt maakohtust, leiab kolleegium, et hagejal on õigus esitada hagi enda nimel ja maakohtu vastupidine otsus tuleb selles osas tühistada.
34.Hageja nõude sisulise lahendamise osas on kolleegium seisukohal, et Euroopa Kohtu seisukohad seoses ringkonnakohtu esitatud teise küsimusega tingivad hageja nõude sisuliseks lahendamiseks selliste uute asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist, millega esimese astme kohtu menetluses ei ole seni tegeletud. Vastavas osas ei ole maakohus saanud täita TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid ega tuvastada asja lahendamiseks oluliseks osutunud asjaolusid. Samuti ei ole maakohus saanud samas osas esitada kohtuotsuse põhjendusi ning maakohtu otsus on seetõttu TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses olulises ulatuses põhjendamata. Seepärast tuleb maakohtu otsus vastavas osas samuti tühistada ja tsiviilasi saada esimese astme kohtule tagasi asja uueks menetlemiseks. II Hageja õigus esitada enda nimel hagi oma liikmete õiguste ja huvide kaitseks
35.Esimese küsimusega palus ringkonnakohus Euroopa Kohtul selgitada, kas direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidel on kohustus sellist kaubamärgiomanike kollektiivse esindamise organisatsiooni nagu hageja tunnistada isikuna, kellel on õigus nõuda direktiivis ette nähtud õiguskaitsevahendite kohaldamist kaubamärgiomanike õiguste kaitseks enda nimel ja nende õiguste teostamiseks enda nimel kohtusse pöörduda.
36.Sellega seoses on Euroopa Kohus kõigepealt märkinud, et kuigi direktiivi 2004/48 artikli 4 punktis a on ette nähtud, et liikmesriigid tunnistavad intellektuaalomandi õiguste omajaid igal juhul isikutena, kellel on õigus nõuda direktiivi II peatükis sätestatud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist, on direktiivi
artikli 4 punktis c siiski täpsustatud, et liikmesriigid omistavad selle sama õiguse ka intellektuaalomandi õiguste kollektiivse haldamise organisatsioonidele, mida reeglipäraselt tunnustatakse kui õiguste omajate seadusjärgseid esindajaid kooskõlas kohaldatava seaduse sätetega ning nendes lubatud piirini.
37.Seda direktiivi sõnastust arvestades täpsustas Euroopa Kohus esiteks sõnade „kohaldatav seadus“ ja teiseks sõna „kooskõlas“ tähendust ja ulatust. Mis puudutab kõigepealt direktiivi 2004/48 artikli 4 punktis c sisalduvat viidet kohaldatavale seadusele, siis leidis Euroopa Kohus, et direktiivi artikli 2 lõiget 1 silmas pidades tuleb seda mõista viitavana nii asjakohastele riigisisestele õigusnormidele kui ka olenevalt olukorrast liidu õigusnormidele. Mis puudutab seejärel teist elementi ehk sõna „kooskõlas“ tähendust ja ulatust, siis märkis Euroopa Kohus, et direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c ei või tõlgendada nii, et see annab liikmesriikidele piiramatu vabaduse omistada või jätta omistamata intellektuaalomandi õiguste kollektiivse haldamise organisatsioonidele õiguse enda nimel nõuda direktiivis ette nähtud õiguskaitsevahendite kohaldamist, et kaitsta kõnealuseid õigusi. Niisugune tõlgendus võtaks Euroopa Kohtu arvates igasuguse soovitava toime sellelt sättelt, mille eesmärk on liikmesriikide õigusnormide ühtlustamine.
38.Euroopa Kohus selgitas täiendavalt, et direktiivi 2004/48 põhjendusest 18 nähtub, et liidu seadusandja soovis, et õigus nõuda direktiivis ette nähtud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist omistataks mitte ainult intellektuaalomandi õiguste omajatele, vaid ka isikutele, kellel on otsene huvi nende õiguste kaitsmise vastu ja õigus pöörduda kohtusse kooskõlas kohaldatava seadusega ning selles lubatud piirini. Lisaks on selles põhjenduses märgitud, et teisena nimetatud isikute kategooria võib hõlmata vastavate õiguste haldamise või kollektiivsete ja isiklike huvide kaitsmise eest vastutavaid kutseorganisatsioone.
39.Sellest järeldub Euroopa Kohtu arvates, et direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c tõlgendatuna lähtuvalt direktiivi põhjendusest 18 tuleb mõista nii, et kui intellektuaalomandi õiguste kollektiivse haldamise organisatsiooni, kellele on omistatud õigus esindada nende õiguste omajaid, peetakse riigisisestes õigusnormides esiteks nende õiguste kaitse vastu otsest huvi omavaks ja teiseks lubavad need õigusnormid tal kohtusse pöörduda, on liikmesriikidel kohustus tunnistada seda organisatsiooni isikuna, kellel on õigus nõuda direktiivis ette nähtud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist ning nende õiguste teostamiseks kohtusse pöörduda. Seega on direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c eesmärk tagada, et juhul, kui intellektuaalomandi õiguste kollektiivse haldamise organisatsioonil, kes esindab nende õiguste omajaid, on riigisisese õiguse kohaselt õigus pöörduda kohtusse selliste õiguste kaitseks, omistatakse talle sama õigus direktiivis ette nähtud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite nõudmiseks.
40.Direktiivi 2004/48 tõlgendamise kohta Euroopa Kohtu antud seisukohti silmas pidades leiab ringkonnakohus, et hagejal on riigisisese õiguse järgi õigus pöörduda kohtusse oma liikmete õiguste kaitseks ja teha seda enda nimel.
41.Esmalt, KaMS § 601 lg 2 sätestab, et kaubamärgiomanikku võib õiguste kaitsel esindada õigusvõimeline kaubamärgiomanikke esindav organisatsioon, mille liige ta on. Sellest sättest tuleneb otseselt, et Eesti on siseriikliku õigusega põhimõtteliselt tunnustanud
liidu seadusandja soovi, et õigus nõuda direktiivis ette nähtud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist omistataks intellektuaalomandi õiguste omajate kõrval ka kaubamärgiomanike kollektiivse esindamise organisatsioonidele. Küsimuse osas, kas hagejat saab pidada isikuks, kellel on otsene huvi oma liikmete õiguste kaitsmise vastu, ei ole vaidlust. Hageja näol on tegemist kaubamärgiomanike kollektiivse esindamise organisatsiooniga, kellel on olemasolust tulenevalt selge huvi liikmete õiguste kaitseks. Hageja põhikirja artikkel 2 sätestab, et ühingu koostöö tegevused hõlmavad oma liikmete kaitsmist ja huvide esindamist seoses rikkumiste ja ebalegaalsete võltskaupade valmistamisega originaaltoodetest, mis on toodetud, varustud, levitatud liikmete poolt, või seoses millega nad on tööstus- või intellektuaalomandi õiguste omajad (vt kd IX, tl 35). Samuti ei ole vaidlust selles, et kõik hageja liikmed on astunud liikmeks eeskätt huvist hageja ainuülesande ehk intellektuaalomandi õiguste kollektiivse teostamise vastu.
42.Teiseks, võimaldavad riigisisesed õigusnormid kolleegiumi hinnangul hagejal pöörduda kohtusse liikmete õiguste kaitseks ka enda nimel ja nõuda direktiivis 2004/48 ette nähtud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite rakendamist. KaMS § 601 lg 2, mis näeb ette hageja kui kaubamärgiomanike kollektiivse esindamise organisatsiooni esindamisõiguse, tuleb tõlgendada selliselt, et see peab liikmete huvide esindamist silmas ka selles tähenduses, et see võimaldab organisatsioonil esitada oma liimete huvide kaitseks hagi enda nimel.
43.KaMS § 601 lg 2 viidi KaMS-sse sisse 26. jaanuaril 2006 Riigikogu poolt vastuvõetud ja 4. veebruaril 2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku, täitemenetluse seadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse §-ga 7 (eelnõu nr 779 SE). Eelnõu algtekst sätet ei sisaldanud, säte ilmus eelnõusse teisel lugemisel tehtud muudatusettepanekute kaudu. Sättel puudub seepärast seletuskiri, mille põhjal siseriikliku seadusandja tahet välja selgitada. Sellises olukorras peab kolleegium põhjendatuks tõlgendada KaMS § 601 lg-t 2 eeskätt direktiivi 2004/48 põhjenduses 3 silmas peetud eesmärkidest lähtuvalt. Direktiivi põhjenduse 3 kohaselt on direktiivi eesmärk mh tagada intellektuaalomandi õiguste tõhusad jõustamismeetmed ilma milleta tõrjutakse uuendusi ja loometegevust ning investeeringud vähenevad. Direktiiv tõstab sealsamas esile vajadust tagada ühenduses intellektuaalomandi materiaalõiguse, mis on käesoleval ajal acquis communautaire’i ulatuslik osa, tõhus rakendamine ning rõhutab, et selles suhtes on intellektuaalomandi õiguste jõustamine siseturu arenemiseks esmatähtis. Kolleegiumi arvates on direktiivi selliste eesmärkidega kooskõlas KaMS § 601 lg 2 tõlgendus, mille järgi tuleb ka meil tagada kaubamärgiomanike õiguste tõhus kaitse ja võimaldada selleks pöörduda enda nimel Eesti kohtutesse kaubamärgikaubamärgi õiguste kollektiivse haldamise organisatsioonil, kellel on otsene huvi ja seaduslik alus kaubamärgiomanike õiguste kollektiivseks kaitsmiseks.
44.Selles valguses tuleb tõlgendada ka TsMS § 3 lg-t 2, mille kohaselt menetleb kohus seaduses ette nähtud juhul tsiviilasja ka siis, kui isik pöördub kohtusse teise isiku või avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Nimetatud sätet sisustades tuleks kolleegiumi arvates kaubamärgi omajate huvide kaitse kollektiivse esindamise organisatsioone mh kohelda samal viisil autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste valdkonnas õiguste omajate huve kaitsvate organisatsioonidega,
kelle enda nimel menetlusse lubamine on sätestatud AutÕS § 79 lg-tes 6 ja 7. Seda põhjusel, et mõlemal juhul on kollektiivse esindamise organisatsioonide eesmärgiks ühtviisi lihtsustada intellektuaalomandi õiguste kollektiivset teostamist ja huvide kaitsmist m.h läbi kohtumenetluse (vt TsMS § 3. Komm 3.5.3, lk 79-80). III Kostja tegevuse sisu ja vastutuse piirangud
45.Ringkonnakohus palus Euroopa Kohtule esitatud teises eelotsuse küsimuses selgitada, kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/31 artikleid 12–14 tuleb tõlgendada nii, et vastutuse piirangud, mis on nendes sätetes ette nähtud, on kohaldatavad kostjale, kes osutab IP-aadresside rentimise ja registreerimise teenust, mis võimaldab interneti domeeninimesid kasutada anonüümselt. Nagu eelpool otsuse p-s 30 märgitud, vastas Euroopa Kohus ringkonnakohtu teisele küsimusele, et direktiivi 2000/31 artikleid 12– 14 tuleb tõlgendada nii, et vastutuse piirangud, mis on nendes sätetes ette nähtud, on kostjale kohaldatavad, kes osutab IP-aadresside rentimise ja registreerimise teenust, mis võimaldab interneti domeeninimesid kasutada anonüümselt, tingimusel, et see teenus kuulub ühte nendes artiklites nimetatud teenusekategooriasse ja et see vastab kõigile asjakohastele tingimustele, kui teenuseosutaja tegevus on üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga, mis tähendab, et teenuseosutajal ei ole teadmisi tema klientide poolt edastatava või talletatava teabe kohta ega kontrolli selle üle ning et tal puudub aktiivne roll, mis seisneb viimastele nende internetimüügialase tegevuse optimeerimise võimaldamises.
46.Euroopa Kohus on teisele küsimusele vastates esmalt märkinud, et nii direktiivi 2000/31 pealkirjast kui ka konkreetsemalt direktiivi artikli 12 lõike 1, artikli 13 lõike 1 ja artikli 14 lõike 1 sõnastusest tuleneb, et need kolm sätet on kohaldatavad infoühiskonna teenuse osutamise korral. Kohtu selgituste kohaselt on liidu seadusandja mõiste „infoühiskonna teenus“ määratlenud nii, et see hõlmab elektrooniliste andmetöötlus- ja -salvestusseadmete abil vahemaa tagant ning teenusesaaja isikliku taotluse alusel osutatavaid teenuseid, mille eest tavaliselt makstakse tasu (23. märtsi 2010. a kohtuotsus Google France ja Google, C-236/08–C-238/08, EU:C:2010:159, p 110). Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, hõlmab see mõiste nimelt ka teenuseid, mis aitavad võimaldada internetimüügiga tegelevaid isikuid nende klientidega kokku viia (vt selle kohta 12. juuli 2011. a kohtuotsus L’Oréal jt, C-324/09, EU:C:2011:474, p 109).
47.Eesti siseriiklikus õiguses on infoühiskonna teenuse mõiste sätestatud IÜTS § 2 p-s 1, mille kohaselt loetakse infoühiskonna teenuseks teenust, mida osutatakse majandus- või kutsetegevuse raames teenuse kasutaja otsesel taotlusel ja mille puhul andmeid töödeldakse, säilitatakse ja edastatakse digitaalkujul andmete töötlemiseks ja säilitamiseks mõeldud elektrooniliste vahendite abil, kusjuures osapooled ei viibi ühel ajal samas kohas. Seega on infoühiskonna teenuse olulisteks tingimusteks, et teenust osutatakse osapoolte füüsilise kohalolekuta, andmed edastatakse elektrooniliste vahenditega ja teenust osutatakse tasu eest teenuse kasutaja taotluse alusel.
48.Arvestades infoühiskonna teenuse seaduse eeltoodud regulatsiooni ja Euroopa Kohtu selgitusi liidu seadusandja poolt mõiste „infoühiskonna teenus“ määratlemise kohta, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel esmalt võtta selge seisukoht, kas käesolevas kohtuasjas kõne all olev kostja osutatud teenus kuulub selle mõiste alla või mitte. Kohtul tuleb tuvastada asjaolud, mis võimaldavad teha järelduse, kas kostja teenus kuulub ühte IÜTS §-dega 8–10 riigisisesesse õigusesse üle võetud direktiivi 2000/31 artiklites 12– 14 nimetatud teenuse kategooriasse ning vastab kõigile asjakohastele tingimustele. Nagu eespool otsuse p-s 46 märgitud, on Euroopa Kohus leidnud, et nii direktiivi 2000/31 pealkirjast kui ka konkreetsemalt direktiivi artikli 12 lõike 1, artikli 13 lõike 1 ja artikli 14 lõike 1 sõnastusest tuleneb, et need kolm sätet on kohaldatavad üksnes infoühiskonna teenuse osutamise korral. Järelikult sõltub sellest tuvastusest, kas kostjale saavad põhimõtteliselt rakenduda IÜTS §-dega 8–10 üle võetud direktiivi 2000/31 artiklid 12–14 piirangud. Kostja teenuse sisu tähenduse väljaselgitamiseks tuleb maakohul anda pooltele võimalus tuua esile asjaolud ja vajadusel esitada tõendeid, mis nende arvates võiksid kostja osutatud teenuse infoühiskonnateenuseks olemist või mitteolemist ühte või teist pidi mõjutada.
49.Kui maakohus jõuab järeldusele, et kostja osutatud teenuse näol on tegemist infoühiskonna teenusega, tuleb maakohtul järgnevalt hinnata, kas kostjale on kohaldatavad IÜTS-ga Eesti õiguskorda üle võetud direktiivi 2000/31 artikli 12 lõikes 1, artikli 13 lõikes 1 ja artikli 14 lõikes 1 ette nähtud vastutuse piirangud.
50.Selles osas tuleb lähtuda IÜTS §-dest 8-10, milles määratakse kindlaks erinevate infoühiskonna teenuste osutajate vastutus. IÜTS §-s 8, mis reguleerib vastutuse piiranguid üksnes teabe edastamise ja üldkasutatavale andmesidevõrgule juurdepääsu pakkumise korral, on sätestatud, et kui osutatakse teenust, mis seisneb üksnes teenuse kasutaja pakutava teabe edastamises üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu või üldkasutatavale andmesidevõrgule juurdepääsu pakkumises, ei vastuta teenuse osutaja edastatava teabe sisu eest. Sama seaduse §-s 9, milles reguleeritakse vastutuse piiranguid andmete vahemällu salvestamise korral, näeb ette, et juhtudel, kui osutatakse teenust, mis seisneb teenuse kasutaja pakutava teabe edastamises üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu, kusjuures vastav edastusmeetod tehnilistel põhjustel nõuab andmete vahemällu salvestamist ja selle teenuse ainus eesmärk on teabe tõhusam edastamine teistele teenuse kasutajatele nende taotluse alusel, ei vastuta teenuse osutaja selle teabe automaatse, vahepealse ja ajutise talletamise puhul teabe sisu eest. Samuti on kõnealuse seaduse § 10, mis sätestab vastutuse piirangud andmete talletamise teenuse osutamise korral, lõikes 1 ette nähtud, et kui osutatakse teenust, mis seisneb teenuse kasutaja pakutava teabe talletamises, ei vastuta teenuse osutaja teenuse kasutaja taotluse põhjal talletatava teabe sisu eest.
51.Kuivõrd infoühiskonna teenuse seadus põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 2000/31, tuleb seaduse sätete tõlgendamisel arvestada direktiivi põhimõtete ja eesmärkidega. Euroopa Kohus on eelotsuse teisele küsimusele vastates viidanud väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb direktiivi 2000/31 artikli 12 lõike 1, artikli 13 lõike 1 ja artikli 14 lõike 1 mõtestamisel lähtuda direktiivi põhjendusest 42, millest ilmneb, et direktiiviga kehtestatud erandid vastutusest hõlmavad ainult juhtumeid, kus infoühiskonna teenuse osutaja tegevus on üksnes tehnilise, automaatse
ja passiivse iseloomuga, mis tähendab, et teenuse osutajal ei ole teadmisi teenuse saajate poolt edastatava või talletatava teabe kohta ega kontrolli selle üle (23. märtsi 2010. a kohtuotsus Google France ja Google, C-236/08–C-238/08, EU:C:2010:159, punkt 113 ning 15. septembri 2016. a kohtuotsus Mc Fadden, C-484/14, EU:C:2016:689, punkt 62). Vastutuse piirangud ei ole seevastu kohaldatavad juhul, kui infoühiskonna teenuse osutajal on aktiivne roll, kuivõrd ta võimaldab oma klientidel nende internetimüügialast tegevust optimeerida (vt selle kohta 12. juuli 2011. a kohtuotsus L’Oréal jt, C-324/09, EU:C:2011:474, punktid 113, 116 ja 123 ning seal viidatud kohtupraktika).
52.Samast tõlgendusest tuleb lähtuda ka IÜTS §-des 8-10 sisustamisel ja seepärast tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel kõigepealt kindlaks teha, millise sätte kohaldamisalasse kostja osutatud teenus kuulub, ja selleks hinnata, kas teenus kujutab selle omadusi arvestades pelgalt edastamist, vahemällu salvestamist või teabe talletamist. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel kontrollida, kas on täidetud asjaomase teenusekategooriaga konkreetselt seotud tingimused vastutuse piiramiseks, mis on olenevalt olukorrast sätestatud direktiivi 2000/31 artikli 12 lõike 1, artikli 13 lõike 1 või artikli 14 lõike 1 eeskujul sätestatud IÜTS §-des 8-10.
53.Menetluses seni tuvastatud asjaoludel ei ole vaidlust selles, et kostja ei müünud hagi esitamise hetkel läbi veebilehtede (e-poodide) ise võltsitud tooteid ega registreerinud ise rikkuvaid domeeninimesid. Kostja registreeris hinnanguliselt 38 000 IP-aadressi ja rentis need edasi isikutele, kes kasutasid anonüümselt domeeninimesid, milles sisaldusid õigusvastaselt tähised, mis on identsed hageja liikmetele kuuluvate kaubamärkidega, ning kes pidasid veebilehti, millel õigusvastaselt müüdi selliste tähistega tähistatud võlts kaupa. Hageja väidetele, et kostjal oli teenuse osutamisel teadmine hageja liikmete õiguste rikkumise kohta, kontrolli nende tegevuse üle või toimunus aktiivne roll, on kostja menetluses läbivalt vastu vaielnud.
54.Eeltoodut arvestades tuleb maakohtul selgeks teha, kas kostja tegevus oli üksnes IPaadresside registreerimine ja nende rentimine teistele isikutele või oli kostja tegevuseks ka IP-aadresside sidumine õigusvastaselt kaubamärke sisaldavate domeeninimedega ja veebilehtedega ning hinnata, kas selline tegevus oli üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga. Samuti tuleb tuvastada, kas kostja teenuse sisuks oli võimaldada IP-aadresside rentijate tegevust hageja liikmete õiguste rikkumisel anonüümseks muuta, võimaldades oma klientidel nende internetimüügialast tegevust optimeerida ning hinnata, kas sellist tegevust saab pidada aktiivseks rolliks hageja liikmete õiguste rikkumisel. Selleks tuleb tuvastada, kas kostjal oli teadmisi teenusesaajate poolt edastatava või talletatava teabe kohta ja kontrolli selle üle. Nende asjaolude õigeks tuvastamiseks tuleb anda pooltele võimalus tuua esile vajalikke asjaolusid ja esitada tõendeid.
55.Maakohtul tuleb silmas pidada, et eelotsustusmenetluse raames tehtud Euroopa Kohtu otsus on käsitletud liidu institutsioonide aktide tõlgenduse või kehtivuse küsimustes siseriiklikule kohtule põhikohtuasja lahendamisel siduv (vt eelkõige 24. juuni 1969. a kohtuotsus Milch-, Fett- ja Eierkontor GmbH v Hauptzollamt Saarbrücken, C-29/68, EU:C:1969:27, punkt 3; 3. veebruari 1977. a kohtuotsus Benedetti v Munari, C-52/76, EU:C:1977:16, punkt 26; 5. märtsi 1986. a kohtumäärus Wünsche v Saksamaa
Liitvabariik, C-69/85, EU:C:1986:104, punkt 13, ja 14. detsembri 2000. a kohtuotsus Fazenda Pública, C-446/98, EU:C:2000:691, punkt 49). Kahjuhüvitamise nõue
56.Kui maakohus leiab, et kostjale ei kohaldu IÜTS §-dega 8-10 siseriiklikusse õiguskorda üle võetud direktiivi 2000/31 artikli 12 lõikes 1, artikli 13 lõikes 1 ja artikli 14 lõikes 1 ette nähtud vastutuse piirangud, tuleb maakohtul lahendada hageja esitatud kahju hüvitamise nõue. Selles osas peab kolleegium oluliseks märkida järgmist.
57.Kuna vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei registreerinud ise kaubamärgiomanike õigusi rikkuvaid domeeninimesid ega müünud läbi veebilehtede võltsitud tooteid, ei ole hageja nõuet võimalik lahendada hageja esimese alternatiivina pakutud hageja liikmete omandi õigustamatule kasutamisele tuginedes VÕS § 1037 lg-le 1 ja VÕS §-le 1039 alusel.
58.Kuigi kostjale ei saa ette heita otsese tegevusega kahju tekitamist, viitavad hageja esile toodud asjaolud sellele, et hageja arvates on kostja aidanud enda tegevusega luua teistele isikutele võimaluse hageja liikmete õiguste rikkumiseks ja seda olukorda säilitanud. Sellest tulenevalt saab kostja deliktilise vastuse aluseks olla tema kaudne tegevus või hageja liikmete õiguste rikkumise ohu loomise järel õigusvastane passiivseks jäämine ehk tegevusetus.
59.Teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab VÕS § 1043 jj järgi kahju hüvitama, kui tema tegu on põhjuslikus seoses kahjuga ja ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse kohaselt. Öeldut arvestades on deliktilise vastutuse objektiivse teokoosseisu täitmise kõrval kostja vastutuse oluliseks eelduseks see, et kostja tegu oleks õigusvastane ja süüline.
60.Kui kahju tekitajale on etteheidetav kaudne tegevus või tegevusetus, mille tagajärjel saabus väidetavalt kahju, saab sellise käitumise õigusvastasus tugineda esmalt VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi etteheitel, et kahju tekitaja on rikkunud kaitsenormi, mis kohustas teda käituma teisiti ja võtma ette meetmeid kannatanule väidetavalt tekkinud kahju ärahoidmiseks. Maakohtul tuleb seetõttu võtta seisukoht, kas kehtiv seaduskord st ennekõike IÜTS, selliseid kaitsenorme sätestab.
61.Kui kõneallolevat juhtumit reguleeriv kaitsenorm puudub, tuleb lisaks kontrollida, kas kahju tekitajal oli kujunenud olukorras sellele vaatamata seaduses sätestamata kohustus käituda mingil kindlal viisil, et kahju tekkimist ära hoida, st kas tal lasus käibekohustus, mida ta on rikkunud. Kui käibekohustus eksisteerib ja seda on rikutud, tugineb õigusvastasuse etteheide kõnealusel juhul VÕS § 1045 lg 1 p-le 5, mille järgi on isiku käitumine eelduslikult õigusvastane, kui selle tagajärjel kahjustatakse teise isiku omandiga sarnast õigust.
62.Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et käibekohustus tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning sellest tulenevalt peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju (vt Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p 24 ja selles viidatud kohtupraktika).
63.Kuigi käibekohustuse rikkumine on kahju tekitamise õigusvastasuse kontekstis olemuselt sarnane seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja
lg 3), eristab seda viimasest eelkõige tõik, et käibekohustus ei sisaldu üldkehtivates õigusnormides, vaid kohus peab käibekohustuse rikkumisega tekitatud kahjuhüvitamise nõude lahendamiseks esmalt tuvastama, kas kahju tekitajal lasus käibekohustus ning milline oli selle käibekohustuse sisu ja ulatus. Kõige üldisemalt tähendab käibekohustus ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, st kohustust võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest. Seega tuleb kohtul iga üksikjuhtumi puhul selgitada, kas kahju tekitajal oli juhtumi asjaolusid arvestades käibekohustus kannatanule kahju tekitamise ärahoidmiseks (vt Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p 24 ja selles viidatud kohtupraktika).
64.Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohuolukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste osas iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus. Käibekohustuse rikkumine võib muuhulgas seisneda nõutavale määrale vastava järelevalvekohustuse järgimata jätmises. Samuti võib käibekohustuse olemasolule viidata mh see, et realiseerunud oht oli kahju tekitaja mõjualas ning see, et kahju tekitaja taotles ohu loonud olukorraga majandusliku kasu saamist (vt Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p 24).
65.Arvestades hagis esitatut, tuleb maakohtul kahju hüvitamise nõude lahendamiseks selgitada, kas kostjal kui IP-aadresside rentijal lasus hageja liikmete suhtes käibekohustus ja milline oli selle sisu. Selleks tuleb hinnata, kas kostjal oli oma teenuse pakkumisel kohustus võtta hageja liikmete kui kaubamärgiomanike kaitseks kasutusele vajalikud, sobilikud ja jõukohased abinõud ja milles need meetmed konkreetsel juhul pidanuks seisnema. Kohtul tuleb käibekohustuse eksisteerimise hindamisel arvestada, et TsÜS § 138 kohaselt tuleb õigusi teostada heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud teiste isikute õigusi kahjustaval viisil. Seadusest tuleneva kahju tekitamisest hoidumise kohustuse tõttu tuleb kohtul kaaluda, kas kostja pidanuks selgelt õigusvastase sisuga veebilehtede avaldamist mingil viisil ära hoidma. Kui leiab lisaks tõendamist, et kostja oli teadlik tema poolt renditud IP-aadressidele registreeritud veebilehtedel toimuvast võltskaupade müügist, siis tuleb kohtul hinnata, kas kostjal lasus kohustus omal initsiatiivil IP-aadresside rentimine lõpetada või muul viisil hageja liikmete õiguste rikkumine kõrvaldada. Kui kostjal oli maakohtu arvates selline kohustus, saab lugeda kostja passiivseks jäämise ehk tegevusetuse käibekohustuse rikkumise tõttu õigusvastaseks (vrld Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09, p 16).
66.Kaasuse lahendamise metoodika osas selgitab kolleegium täiendavalt, et olukorras, kus kannatanu nõuab omandiga sarnase õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ja kohus tuvastab, et kahju tekitajal lasus käibekohustus, saab VÕS § 1050 lg 1 järgi
eeldada, et kahju tekitaja jättis käibekohustuse täitmata ja vastutab kannatanule käibekohustuse järgimata jätmisega põhjustatud kahju eest. St et kahju tekkimise fakti valguses saab eeldada, et kahju tekitaja tegevusetus on olnud VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane ja väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p 26). Vastutusest vabanemiseks peab kahju tekitaja tõendama omal valikul ja järjekorras kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse täitmist ehk välise hoolsuse järgimist ning füüsilisest isikust kahju tekitaja korral ka VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. Rikkumise lõpetamise ja edasisest rikkumisest hoidumise nõue
67.Hageja nõude osas, lõpetada hageja liikmete õiguste rikkumine ja sellest edaspidi hoiduda, tuleb maakohtul esmalt tuvastada, kas hageja tegevus on endiselt jätkuv ning seejärel hinnata rikkumise jätkumise tõenäosust. Siseriikliku õiguse järgi eeldab see VÕS § 1055 sätestatud koosseisu eelduste täitmist.
68.Kui rikkumise jätkumine leiab tõendamist, tuleb tähele panna Euroopa Kohtu poolt käesolevas asjas tehtud eelotsuse p-s 51 antud juhised, mille kohaselt juhul, kui kohus jõuab kohtuasja läbivaatamise tulemusena järeldusele, et kostja tegevuse suhtes võivad kehtida vastutuse piirangud, on kohtul vastavalt direktiivi 2000/31 artikli 12 lõikele 3, artikli 13 lõikele 2 ja artikli 14 lõikele 3 võimalus piirangute rakendumisele vaatamata teha kostjale, kui intellektuaalomandi õiguse rikkumise või rikkumise ohu esinemine on piisavalt tõendatud, konkreetne ettekirjutus, mille eesmärk on teha rikkumisele lõpp või ennetada ohtu (15. septembri 2016. a kohtuotsus Mc Fadden, C-484/14, EU:C:2016:689, punktid 77, 78 ja 94). IV
69.Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks koguda eespool viidatud asjaolude kohta tõendeid apellatsioonimenetluses, kuna see tähendaks tõendite kogumist ja hindamist ulatuses, mis väljub apellatsioonimenetluses tõendite esmakordse hindamise lubatavuse piiridest. Apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamine rikuks kassatsioonimenetluse eripära, arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Ringkonnakohus ei saa apellatsioonimenetluse piiride tõttu asuda täitma eelmenetluse ülesandeid, kuna TsMS § 652 lg 3 järgi võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui sellele asjaolule esimese astme kohtus tugineti, kuid see jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh seetõttu, et asjaolu tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab asja lahendamiseks
oluliste asjaolud tuvastama ja nende põhjal oma järeldused avaldama esimese astme kohus. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
70.Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et TsMS § 436 lg-le 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Et kohtuotsus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt selgitada eelmenetluses välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab kohus langetada TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
71.Lisaks märgib kolleegium, et kuigi hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1), tuleb siiski olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad on ebaselged, kohtul pooli küsitleda ja saadud vastustest tulenevalt selgitada pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks. TsMS §-s 2 sätestatu eeldab, et kohus peab TsMS §-st 230 lg-test 1 ja 2 tulenevalt pooltele vajadusel selgitama, milliste nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Samuti tuleb arvestada sellega, et juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata üksnes seni, kuni hageja ei ole tõendeid esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada.
72.Samuti juhib ringkonnakohus maakohtu tähelepanu TsMS § 442 lg-le 8, mis paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades vajadusel lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust (vt eelneva kohta nt Riigikohtu
16.oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-13, p 11; 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11; 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 28; 16. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p-d 11 ja 12; 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 21 ja 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). V
73.Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada vastavalt asja uue lahendamise tulemusele.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
(allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.