Xi kaebus Viru Vangla direktori 22.03.2021. a käskkirja nr 3-1/82 punkti 1 tühistamiseks või alternatiivselt Viru Vanglalt nõusolekuta üleviimisest vähem ette teatatud päevade eest hüvitise väljamõistmiseks koos viivisega ja Viru Vangla direktori 26.03.2021. a käskkirja nr 3-1/100 tühistamiseks ning justiitsministri 26.03.2021. a käskkirja nr 23 punkti 7 tühistamiseks ja Justiitsministeeriumilt saamata jäänud tulu väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas Vastustaja I – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo Vastustaja II – justiitsminister, volitatud esindaja Keili Kondike-Neiland
Asja läbivaatamise vorm
14.12.2023 istungil ja kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi kaebus osaliselt.
2.Tühistada Viru Vangla direktori 22.03.2021. a käskkirja nr 3-1/82 punkt 1.
3.Jätta rahuldamata kaebaja alternatiivne nõue Viru Vanglalt nõusolekuta üleviimisest vähem ette teatatud päevade eest hüvitise väljamõistmiseks koos viivisega.
4.Tühistada justiitsministri 26.03.2021. a käskkirja nr 23 punkt 7.
5.Tühistada Viru Vangla direktori 26.03.2021. a käskkiri nr 3-1/100.
6.Mõista justiitsministrilt kaebaja kasuks välja hüvitis saamata jäänud tulu katteks 7500 eurot.
7.Ülejäänud osas jätta justiitsministri vastu esitatud kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
8.Mõista Viru Vanglalt ja justiitsministrilt solidaarselt kaebaja menetluskulude katteks välja 7010 eurot.
9.Jätta menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda.
3-21-887
10.Tagastada kaebuse esitamisel enam tasutud riigilõiv 9 eurot samale arveldusarvele, millelt see on tasutud.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.04.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) töötas alates 06.01.2020 Viru Vangla saateüksuse saatja ametikohal ning justiitsministri 24.05.2012. a käskkirjaga nr 56 oli ta nimetatud Justiitsministeeriumi relvastatud üksuse Viru rühma koosseisu.
2.Viru Vangla saateüksuse juht ja Justiitsministeeriumi relvastatud üksuse Viru rühma juht Ain Anslan tegi 12.03.2021. a e-kirjas (digitaalse toimiku leht (dtl) 74) relvastatud üksuse ülemale Meelis Kõrvojale ettepaneku arvata X relvastatud üksuse Viru Vangla rühmast välja järgmistel põhjendustel. Justiitsministri käskkiri nr 63 „Relvastatud üksuse liikme testid“ (käskkiri nr 63; dtl 324–333) sätestab muuhulgas, et relvastatud üksuse liikmeks sobivust hinnatakse ka meeskonda sobimise aspektist ning relvastatud üksuse liige peab olema kõrge meelekindluse, emotsionaalse stabiilsuse ja enesekontrolli oskusega. X puhul on esinenud korduvalt intsidente, kus ta ei ole suutnud kontrollida enda väljaütlemisi, emotsioone ja käitumist, mis väljenduvad ka igapäevatöös. Olenemata varasematest tähelepanu juhtimistest ei ole X suhtumine tervikuna muutunud ning tulenevalt sellest peavad temaga koostööd kas raskendatuks või lausa võimatuks ka teised relvastatud üksuse Viru rühma liikmed ning seda nii igapäevatöös kui ka relvastatud üksuse ülesannete täitmisel. Tagasiside on võetud 10 relvastatud üksuse Viru rühma liikmelt, kes on Xga kas igapäevaselt või siis tulenevalt staaži pikkusest rohkem kokku puutunud. Tulenevalt eeltoodust ja võttes arvesse, et relvastatud üksus peab olema valmis lahendama raskeid ja stressirohkeid ülesandeid, ei toeta X iseloomuomadused üksusele püstitatud ülesande täitmist. Meeskonna toe ja usalduse puudumise tõttu ei ole tema jätkamine relvastatud üksuse liikmena võimalik.
3.A. Anslan teavitas kaebajat 12.03.2021. a e-kirjaga (dtl 78), et tegi relvastatud üksuse ülemale ettepaneku kaebaja väljaarvamiseks relvastatud üksuse Viru rühmast, ning selgitas ettepaneku tegemise põhjuseid. Kirjas välja toodud põhjused kattuvad suures osas M. Kõrvojale saadetud 12.03.2021. a e-kirjas tooduga.
3-21-887
4.Relvastatud üksuse ülem M. Kõrvoja edastas A. Anslani 12.03.2021. a ettepaneku samal päeval teadmiseks ja arutamiseks Justiitsministeeriumi nõunikule Silver Paukile (12.03.2012. a e-kiri, dtl 76). Ettepanekut edastava e-kirja kohaselt on ettepaneku sisu kooskõlastatud Viru Vangla direktoriga. M. Kõrvoja palus 15.03.2021. a e-kirjas (dtl 75) toonasele Justiitsministeeriumi vanglate valdkonna asekantslerile Priit Kamale ja sisekontrolli talituse juhatajale Diana Kõmmusele vabastada kaebaja relvastatud üksuse Viru rühma liikme kohalt alates 01.04.2021 rühmajuhi ettepanekul, kuna ametnik ei vasta relvastatud üksuse liikmele esitatud nõuetele.
5.A. Anslan tegi 16.03.2021 Viru Vangla direktorile ettepaneku nr 3-13/7729-1 (dtl 61) viia seoses teenistusliku vajadusega saateüksuse II klassi valvur X vangistusseaduse (VangS) § 128 alusel üle IV üksuse II klassi valvuri ametikohale.
6.A. Anslan teavitas kaebajat 16.03.2021. a e-kirjas (dtl 59), et tegi seoses teenistusliku vajadusega vangla direktorile ettepaneku kaebaja üleviimiseks IV üksuse koosseisu VangS § 128 alusel alates 01.04.2021. Kirjas märgib A. Anslan, et teenistusliku vajaduse põhjuseid (kollektiiv) on selgitatud juba eelnevalt.
7.M. Kõrvoja edastas 19.03.2021 kaebajale e-kirja (dtl 181) järgmise sisuga: „Tutvudes sinu, üksusejuhi ja RÜ Viru liikmete seletuskirjadega, tuginedes oma eelnevale kogemusele ja SKV-le esitatud kaebusega teavitan, et Ain Anslani poolt esitatud ettepanek (RÜ Viru liikme kohalt väljaarvamine alates 01.04.2021) on esitatud JUM ministrile“.
8.Viru Vangla direktori 22.03.2021. a käskkirja nr 3-1/82 (dtl 17) punktiga 1 viidi alates 01.04.2021 saateüksuse saatja X üle IV üksuse valvuri ametikohale ning punktiga 2 määrati tema palgaks alates 01.04.2021 2265,20 eurot (sh valvuri põhipalk, väljateenitud aastate tasu, tasu ametiabi andmise ja saateülesannete täitmise eest ning tasu relvastatud üksuse ülesannete täitmise eest). Käskkirjas on selle andmise aluste hulgas viidatud VangS § 128 lg 1 p-le 2 ja lgle 2 ning A. Anslani 16.03.2021. a ettepanekule nr 3-13/7729-1.
9.Justiitsministri 26.03.2021. a käskkirja nr 23 (dtl 187–188) punktiga 7 muudeti alates 01.04.2021 justiitsministri 02.01.2008. a käskkirja nr 1 „Relvastatud üksuse koosseis“ punkti 1 ning kaebaja vabastati relvastatud üksuse Viru rühma rühmaliikme kohalt.
10.Viru Vangla direktori 26.03.2021. a käskkirjaga nr 3-1/100 (dtl 19) määrati alates 01.04.2021 IV üksuse valvurist kaebaja palgaks 2025,20 eurot (sh valvuri põhipalk, väljateenitud aastate tasu ning tasu ametiabi andmise ja saateülesannete täitmise eest). Käskkirjas on ühe selle andmise alusena viidatud justiitsministri 26.03.2021. a käskkirjale nr 23.
11.X esitas 26.04.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mis anti 27.04.2021. a määrusega alluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule ning mille Tartu Halduskohus võttis 02.07.2021. a määrusega menetlusse nõuetes tühistada Viru Vangla direktori 22.03.2021. a käskkirja nr 31/82 punkt 1 ja 26.03.2021. a käskkiri nr 3-1/100 ning justiitsministri 26.03.2021. a käskkirja nr 23 punkt 7.
12.Justiitsminister ja Viru Vangla esitasid kaebusele 19.08.2021 vastused, paludes jätta kaebuse rahuldamata.
13.Kohus võttis 16.06.2023. a määrusega vastu kaebuse muutmise ning lubas kaebuse täiendamist alternatiivse nõudega Viru Vangla vastu nõusolekuta üleviimisest vähem ette teatatud päevade eest hüvitise väljamõistmiseks koos viivisega ning nõudega justiitsministrilt relvastatud üksuse ülesannete täitmise eest saamata jäänud tasu väljamõistmiseks.
3-21-887
14.Justiitsminister ja Viru Vangla esitasid kaebusele täiendavad vastused vastavalt 19.07.2023 ja 04.08.2023.
15.Asjas toimus 14.12.2023 kohtuistung, millel kuulati tunnistajana üle A. Anslan ning millel kohus otsustas jätkata asja menetlemist kirjalikus menetluses.
16.Nii kaebaja, Viru Vangla kui ka justiitsminister esitasid enda täiendavad seisukohad 19.01.2024 ja 02.02.2024.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
17.Kaebaja põhjendab kaebust järgmiselt.
17.1.Viru Vangla direktori 22.03.2021. a käskkiri nr 3-1/82 ehk kaebaja üleviimine Viru Vangla saateüksuse saatja ametikohalt IV üksuse valvuri ametikohale on õigusvastane.
17.1.1.Käskkirjast nr 3-1/82 ei nähtu, milles seisnes teenistuslik vajadus kaebaja üleviimiseks IV üksuse valvuri ametikohale. Kaebajale ei ole selgitatud mistahes põhjuseid tema üleviimiseks IV üksusesse valvuri ametikohale. Esitatud on üksnes seisukohad tema relvastatud üksusest väljaarvamise kohta, kuid saateüksuses saatjana töötamine või valvuri ametikohal töötamine ei ole seotud relvastatud üksusesse kuulumisega. Põhjus, miks kaebaja üle viidi, oli see, et saateüksuse juhi hinnangul ei sobinud kaebaja oma isiksuseomaduste tõttu saateüksusesse. Vanglaametniku üleviimine teisele ametikohale põhjusel, et tema vahetul juhil on ametniku vastu isiklik antipaatia, ei ole käsitatav teenistusliku vajadusena ning selliselt toimunud üleviimine ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Seega on viide teenistuslikule vajadusele otsitud ja tegelikkuses puudus VangS § 128 lg-st 2 tulenev alus kaebaja nõusolekuta üleviimiseks. Valvurite puudus IV üksuses ei saanud kujutada endast teenistuslikku vajadust, kuna sellisel juhul on arusaamatu, miks tekkis vajadus kaebaja üleviimiseks IV üksusesse just sellel konkreetsel ajahetkel. Seda, et IV üksuse valvurite puudus ei olnud peamine kaebaja üleviimise põhjus, kinnitas ka A. Anslan tunnistajana ütlusi andes. Teenistuslikku vajadust ei saa sisustada meeskonda mittesobitumisega, kui tegelikult täidab valvur samu ametiülesandeid samade kolleegidega edasi. Kuna isiku nõusolekuta teisele ametikohale üleviimine riivab tema kutsevabadust, ei saa haldusorgan kontrollimatult sisustada teenistusliku vajaduse olemasolu, vaid peab tuginema objektiivselt kontrollitavatele asjaoludele. Arusaamatud on vastustaja viited, justkui kaebajast oleks lähtunud oht kinnipeetavatele või teistele vanglaametnikele. Vastustaja see seisukoht on vastuolus perioodi 01.01.2021–16.11.2021 kohta läbi viidud hindamise tulemusega, mis kinnitab, et kaebaja vastas vanglateenistuse ametnikule sätestatud nõuetele.
17.1.2.Ulatusliku kaalutlusruumiga otsustuste puhul on menetlusnõuete nõuetekohane järgimine eriti oluline. Lisaks sellele, et käskkirjas puuduvad kaalutlused, ei ole nõuetekohaselt teostatud ka ärakuulamisõigust. Antud juhul ei esinenud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p-s 4 sätestatud alust kaebaja ära kuulamata jätmiseks. Tunnistaja A. Anslani ütlused kaebaja teavitamisest, kui see ka toimus, ei asenda ärakuulamisõiguse teostamist. Tegemist on niivõrd tõsise menetlusõiguse rikkumisega, mis õigustab haldusakti kehtetuks tunnistamist.
17.2.Kui Viru Vangla 22.03.2021. a käskkiri nr 3-1/82 on siiski õiguspärane, siis on kaebajale õigusvastaselt jäetud maksmata VangS § 144 lg-s 11 ettenähtud hüvitist.
17.3.Justiitsministri 26.03.2021. a käskkiri nr 23 kaebaja Justiitsministeeriumi relvastatud üksuse Viru rühmast väljaarvamise kohta on nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane.
17.3.1.Justiitsministri 12.12.2002. a määruse nr 81 „Relvastatud üksuse tegevuse kord“
3-21-887 (määrus nr 81) § 4 lg-st 1 tulenes konkreetselt, et üksuse liikme vabastamise kohta antud õiguspärase haldusakti eelduseks on Justiitsministeeriumi vanglate valdkonda juhtiva asekantsleri ettepanek ja vastava vangla direktori kooskõlastus. Antud juhul ei nähtu, et asekantsler oleks teinud ettepaneku kaebaja vabastamiseks relvastatud üksuse liikme kohalt. Asekantsleri ettepanekut ei asenda tema poolt ministeeriumi ametniku koostatud ettepaneku kooskõlastamine. Asjas ei ole esitatud ka Viru Vangla direktori poolt käskkirja nr 23 andmisele eelnevat kooskõlastust. Direktori tagantjärele vaikiv heakskiitmine või lihtsalt teadlikuks saamine ei asenda eelnevat kooskõlastust. Justiitsminister ei ole täitnud tõendamiskoormust kooskõlastuse andmise tõendamiseks. Tegemist ei ole pelgalt menetlusnõude rikkumisega ning vangla direktori kooskõlastuse puudumine võis oluliselt mõjutada asja otsustamist.
17.3.2.Käskkirjas nr 23 ei ole mistahes kaalutlusi. Samuti puuduvad selles viited teistele dokumentidele. Kui justiitsministeerium lähtus ainult A. Anslani ettepanekust, ei ole tegemist haldusorgani poolt koostatud dokumendiga, mis võiks õigustada sellele tuginemist, vaid kaebaja endise vahetu juhi arvamusega, mida ei saa samastada haldusorgani poolt koostatud ja põhjendusi sisaldava dokumendiga, mis eksisteeris vaidlustatud haldusakti andmise ajal. Seega on kokkuvõttes selgusetu, millistele kaalutlustele tuginedes on kaebaja relvastatud üksusest välja arvatud. Kaebajale ei ole enne käskkirja nr 23 andmist antud ka võimalust oma seisukohtade esitamiseks.
17.3.3.Kõrgemad normatiivid on relvastatud üksuse puhul kehtestatud kehalistele ja vaimsetele katsetele (mille raames hinnatakse ka pingetaluvust), isiksuseomadusi eraldi ei hinnata ning need ei ole aluseks isiku relvastatud üksuse liikmeks võtmisel ega sealt välja arvamisel. Samas, kui kohus peaks leidma, et isiksuseomadused on kriteerium, mille alusel on võimalik isik relvastatud üksusest välja arvata, ei saa olla kaebaja isiksuseomadused tema välja arvamise aluseks. Puuduvad igasugused tõendid, et kaebaja isikuomadused ei soosi meeskonnatöö tegemist. Kaebaja isiksuseomadused on kogu tema teenistuse aja vastanud nii relvastatud üksuse kui ka II klassi valvuri nõuetele. Seega ei ole käskkirja andmisel õigesti välja selgitatud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, vaid on lähtutud ühe ametniku soovist isik relvastatud üksusest välja arvata ja õigusvastaselt seda ka tehtud. Juhul, kui oleks tekkinud kahtlused kaebaja relvastatud üksusesse sobivuse osas, millised A. Anslani ja vastustajate hinnangul väidetavalt esinesid ning võttes arvesse, et kaebaja oli positiivselt sooritanud relvastatud üksuse liikme testi, oleks tulnud kaebaja suhtes läbi viia erakorraline hindamine vastavalt justiitsministri 23.07.2013. a määruse nr 26 „Vanglateenistuse ametnikule esitatavad nõuded, nõuetele vastavuse hindamine ning vangla direktori värbamine ja valik“ (määrus nr 26) § 23 lg-le 4. Mõistlikku vaidlust ei ole, et seda ei tehtud.
17.3.4.Väited n-ö korduvatest läbimõtlematutest emotsionaalsetest väljaütlemistest ja ebaviisakalt või kohatutest reageerimistest on paljasõnalised ja tõendamata. Vastustajad on viidanud vaid ühele sellisele olukorrale. Kaebaja ainus varasem probleemse käitumise juhtum oli seotud sobimatu keelekasutusega veebisuhtluses teise kolleegiga, mitte aga mõnes reaalses olukorras relvastatud üksuse liikme ebasobiva reageerimisega. Meelevaldne ja asjakohatu on hinnata ühe veebivestluse pinnalt isiku sobivust ametikohale. Justiitsministri käskkiri nr 63 ei sisalda vähimatki viidet sellele, et isiku sobivust relvastatud üksuse liikme nõuetele oleks võimalik kontrollida muul viisil kui käskkirjas märgitud viisidel. Ainsaks käskkirjas ette nähtud vahendiks, mille kaudu saab relvastatud üksuse juht hinnata relvastatud üksuse liikmeks soovija kokkusobivust teiste relvastatud üksuste liikmetega, on vestlus. Seega oli rühma juhi etteheide kaebajale asjakohatu ega oma puutumust relvastatud üksuse liikmele sätestatud nõuetega. Samadel põhjustel ei ole oluline ka relvastatud üksuse liikmetelt kaebaja kohta võetud tagasiside. Kui relvastatud üksuse juhil tekib kahtlus relvastatud üksuse liikme vaimsest
3-21-887 sobivusest, on tal käskkirja nr 63 kohaselt võimalik uuesti läbi viia nii vestlus (p 11.4) kui ka pingetaluvuse test (p 2.5). Kaebaja väidetav mittesobivus on jäänud käskkirja nr 63 nõuete kohaselt tuvastamata ja seega puudub materiaalne alus väita, et kaebaja ei vastanud relvastatud üksuse liikmele sätestatud nõuetele. Samas ei kahelnud ka ükski tagasisidet andnud isik kaebaja professionaalsetes oskustes ega väitnud, et kaebajaga ei oleks võimalik teha koostööd.
17.3.5.Kaebaja relvastatud üksusest välja arvamine võis tegelikkuses olla seotud (väidetavate) kaebaja veendumustega (COVID-19 vastu vaktsineerimisega seotud probleemistik). Kaebaja ei ole kunagi väitnud, et on vaktsineerimise vastu. Vaktsineerimata jätmise tõttu relvastatud üksusest väljaarvamine on aga vastuolus põhiseaduse §-dega 29 ja 30. Kaebaja täidab jätkuvalt saateülesandeid samade isikutega, kellega ta kuulus relvastatud üksusesse ja saateüksusesse. Ka seetõttu on ebaselge, mil viisil ta relvastatud üksuse liikmeks ei sobinud.
17.4.Kuna käskkiri nr 23 on õigusvastane, on õigusvastane ka Viru Vangla direktori 26.03.2021. a käskkiri nr 3-1/100.
17.5.Kui kaebaja oleks kuulunud jätkuvalt relvastatud üksusesse, olnuks tal õigus saada igakuiselt täiendavat tasu. Seega on kaebajale tekkinud kahju samas suuruses kui relvastatud üksuse liikmetele makstav tasu ning tegemist on saamata jäänud tuluga võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4 tähenduses. Kaebaja oli valmis ja on endiselt valmis täitma relvastatud üksuse liikme ülesandeid ning vastas ja vastab ka praegu liikmele esitatavatele nõuetele, sh oli läbinud seda kinnitavad testid. Kaebaja palub arvestada hüvitise väljamõistmisel perioodi alates 01.04.2021 kuni kohtulahendi tegemiseni. Hüvitise vähendamist ei peaks kaasa tooma kaebaja töökoormuse vähenemine alates 01.02.2023. Vähenenud koormus ei oma tähendust, kuna relvastatud üksuse liikmete ülesandeid täidetakse ka töövälisel ajal. Samuti ei mõjuta hüvitise suurust kaebaja tegelemine majandustegevusega, kuna kaebaja võiks tegeleda majandustegevusega ka juhul, kui ta töötaks täiskoormusega.
18.Viru Vangla leiab, et kaebus tuleb Viru Vangla direktori 22.03.2021. a käskkirja nr 3-1/82 punkti 1 ja 26.03.2021. a käskkirja nr 3-1/100 tühistamise nõudeid ning alternatiivset Viru Vangla esitatud hüvitise nõuet puudutavas osas jätta rahuldamata, ning põhjendab oma seisukohti järgmiselt.
18.1.Kaebaja üleviimise algatajaks oli Viru Vangla direktor, kellel on õigus nimetada ametisse ja vabastada ametist vangla teenistujad. Käskkirjas nr 3-1/82 on viidatud A. Anslani poolt vangla direktorile tehtud 16.03.2021. a ettepanekule nr 3-13/7729-1, mille sisu on analoogne A. Anslani poolt kaebajale 16.03.2021 saadetud e-kirja sisuga. E-kirjast nähtub, et teenistusliku vajaduse põhjuseid, milleks oli kollektiiv, oli isikule eelnevalt selgitatud. Seega oli isikule üleviimise põhjus selge ning käskkirjas nr 3-1/82 toodud viitega A. Anslani 16.03.2021. a ettepanekule on täidetud haldusakti põhjendamise nõue (HMS § 56 lg 1 teine lause). Viru Vangla direktor tegi 26.03.2021 e-kirjaga kaebajale ettepaneku vestelda üleviimise teemal, kuid kaebaja keeldus 29.03.2021. a e-kirjaga vestlusest (dtl 62). Asutuse juht oli valmis kaebajale veel kord selgitama üleviimise tinginud asjaolusid, kuid ametnik ei pidanud seda vajalikuks. Asjaolusid arvestades ei tingi kaebaja sõnaselge ära kuulamata jätmine enne käskkirja andmist ning vähesed põhjendused käskkirjas selle tühistamist. Samuti olid kaebaja üleviimisel täidetud HMS § 40 lg 3 p-des 3 ja 4 nimetatud alused isiku ära kuulamata jätmiseks – haldusaktist teavitamine ei oleks võimaldanud saavutada haldusakti eesmärki, sest kaebaja seisukoht ei olnud otsuse tegemisel määrav, ning asja ei otsustatud kaebaja kahjuks, sest üleviimine ei olnud talle materiaalses mõttes kahjulik. Lisaks on küsitav, kas antud juhul oli tegemist kaebaja materiaalses mõttes üleviimisega teisele ametikohale, kuna ametijuhendites kirjeldatud ametikohtade põhiülesanded on fundamentaalses osas kattuvad.
3-21-887
18.2.Saateüksuse juhi poolt kaebaja üleviimiseks ettepaneku tegemise tingis kaebaja suhtumine oma meeskonnaliikmetesse ja juhisse. Kaebaja poolt kohtule esitatud kirjavahetusest ilmneb emotsionaalne sõnavõtt kaebaja ja saateüksuse juhi vahel ning kohatu väljendusviis oma meeskonnaliikmete ees, samuti juhi esitatud küsimuse kahtluse alla seadmine ja temaga mittekohane suhtlemine. Eelnev on aluseks ebakindluse tekitamiseks meeskonnas üldiselt, mis võib viia meeskonna õõnestamiseni, mis on kriitilise tähtsusega pingeliste olukordade lahendamisel. Ebapiisava enesekontrollioskuse tõttu on kaebajal vanglateenistuses töötatud aja jooksul esinenud korduvalt läbimõtlematuid ja emotsionaalseid väljaütlemisi ning ebaviisakalt või kohatult reageerimisi, mis häirisid kogu meeskonna tööd. Saateüksuse juhi järeldus, et kaebaja ei sobi oma isiksuseomaduste tõttu saateüksusesse, oli igati õigustatud. Kaebaja ei olnud nõus enda vande all ära kuulamisega ega ka saateüksuse kolleegi tunnistajana ärakuulamisega, mistõttu ei saa kaebaja väiteid tema heast läbisaamisest kolleegidega lugeda tõendatuks ning tuleb jätta arvestamata.
18.3.Valides struktuuriüksust, kuhu ametnik üle viia, oli otsustavaks IV üksuse valvurkoosseis. IV üksus oli 2021. aasta jaanuaris, veebruaris ja märtsis alakomplekteeritud. Seega esines kaebaja üleviimiseks teenistuslik vajadus ning teda oli võimalik rakendada IV üksuse valvuri ametikohal. Teenistuslik vajadus on mh see, kui vanglaametnikule leitakse organisatsioonis sobivaim ametikoht, et tagada organisatsiooni tõrgeteta toimimine ja vanglateenistuse omapära arvestades turvalisus. Kaebaja isiksuseomadusi arvestades leiti sobiv lahendus, kus kaebajal ei teki selliseid olukordi, kus tema negatiivsed isiksuseomadused sedavõrd suurel määral avalduksid. Teenistuslik vajadus kaebaja jätkamiseks praegusel ametikohal ei ole ära langenud.
18.4.Kuigi kaebaja üleviimisel ühelt ametikohalt teisele ei järgitud VangS § 144 lg-s 1 sätestatud ette teatamise tähtaega, ei muuda see üleviimise käskkirja õigusvastaseks. Samuti on kahjunõue põhjendamatu. Töö- ja teenistussuhetes kannab etteteatamise instituut eesmärki, et teisel teenistussuhte poolel oleks võimalik oma tulevikku ette planeerida ning tal oleksid seaduses ette nähtud perioodiks olemas majanduslikud tagatised etteprognoositava sissetuleku näol. Ükski seadus ei näe ette, et töötajat tuleks ette teavitada olukorrast, kus tema palgatingimused paranevad. VangS § 144 ei räägi sellest, et üle viidud vanglaametnikul oleks õigust täiendavale hüvitisele, nagu on see sätestatud nt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 101 lg-s 6. Kaebaja oli varasemalt juba üle viidud valvuri teenistusastmele ning tema baastasu oli 1739 eurot. Sama tasu määrati talle käskkirjaga 3-1/82 ehk kaebaja sotsiaalsed tagatised ei halvenenud.
18.5.Viru Vangla 26.03.2021. a käskkirjaga nr 3-1/100 palgatingimuste muutmise tingis asjaolu, et justiitsministri 26.03.2021. a käskkirjaga nr 23 vabastati kaebaja relvastatud üksuse Viru rühmaliikme kohalt, millega langes ära ka tema kohustus täita relvastatud üksuse ülesandeid. Seega ei olnud kaebajal alates 01.04.2021 õigust saada vastavat tasu.
19.Justiitsminister palub jätta kaebuse justiitsministri 26.03.2021. a käskkirja nr 23 punkti 7 tühistamiseks ja justiitsministrilt saamata jäänud tulu väljamõistmiseks rahuldamata, esitades järgmised põhjendused.
19.1.Arvestades kogutud infot kaebaja käitumisest vanglateenistuses töötatud aja jooksul ja õigusaktides kehtestatud relvastatud üksuse liikme nõudeid, oli kaebaja väljaarvamine relvastatud üksusest õiguspärane. Relvastatud üksuse näol on tegemist kõrgendatud nõudmistega üksusega ning vanglateenistusel on õigus ja kohustus komplekteerida see üksus kõige paremini sobivatest vanglaametnikest. Ametnikul on õigus olla hinnatud objektiivselt, kuid tal ei ole õigust nõuda relvastatud üksusesse kuulumist. Lisaks tehniliste oskuste
3-21-887 olemasolule on relvastatud üksuse liikmeks olemiseks väga oluline emotsionaalne stabiilsus ja enesekontroll, mis muutuvad kriisiolukordades hädavajalikuks ning millel on tähtis roll ühtse meeskonnatöö sujuvuses.
19.2.Kaebajal on vanglateenistuses viimase paari aasta jooksul esinenud korduvalt läbimõtlematuid ja emotsionaalseid väljaütlemisi ning ebaviisakalt või ebakohatult reageerimisi, mistõttu on ta korduvalt eksinud nii ATS, justiitsministri 23.07.2013. a määruse nr 26, vanglateenistuja eetikakoodeksi kui ka ametijuhendi vastu. Sarnane juhtum, mille pinnalt on alust arvata, et kaebaja enesekontrolli oskus ning emotsionaalne stabiilsus ei ole piisaval tasemel kuulumaks vanglate relvastatud üksusesse, leidis aset ka 2019. a detsembris ning kaebaja viidi 2019. a lõpus poolte kokkuleppel madalamale astmele. Puudujääkidele kaebaja isikuomadustes on juhitud tähelepanu ka 2020. a oktoobris toimunud hindamisvestlusel. Kaebajal on küll tahe meeskonnatööd teha, kuid tema isiksuseomadused ei soosi meeskonnatöö tegemist. Pool aastat pärast hindamisvestluste toimumist toimus sõnumite vahetamine keskkonnas „Signal“, kus nähtuvad samuti kaebaja emotsionaalsed ja kohatud sõnumid, mis annavad kinnitust tema emotsionaalse stabiilsuse ja enesekontrolli puudumisest juba olukordades, mis oma olemuselt ei ole pingelised. Kaebaja ja saateüksuse juhi vahelise sõnumivahetusega keskkonnas „Signal“ on kaebaja, lisaks meeskonna ees oma juhi küsimuse kahtluse alla seadmisele, võrrelnud vaktsineerimise kohta küsimist ka kommunismiga. Kirjeldatu tekitab usaldamatuse kaebaja väärikuses ning vanglateenistusse suhtumises. Kohustuste võrdlemist kommunismiga tuleb pidada lugupidamatuks käitumiseks (ATS § 51 lg 4). Arvestades kaebaja isikuomadusi, on leitud sobiv lahendus, kus kaebajal ei teki selliseid olukordi, kus tema negatiivsed isikuomadused sedavõrd suurel määral avalduksid. Valvuri tööülesannete laad on teistsugune ning selles ei ole nii palju meeskonnatööd mõjutavaid riske.
19.3.Käskkirja nr 23 allkirjastamiseks ettevalmistamine toimus määruse nr 81 §-s 4 sätestatud korras. Ettepaneku kaebaja relvastatud üksusest välja arvamiseks on teinud selleks õigustatud isik (esmalt rühma juht üksuse ülemale vastavalt määruse nr 81 § 10 p-le 1 ja seejärel üksuse ülem Justiitsministeeriumile vastavalt määruse nr 81 § 8 p-le 3), kes omas põhjalikku teavet kaebaja käitumisest. Taotluse põhjendused asuvad üksuse ülema 12.03.2021. a e-kirjas Justiitsministeeriumi nõunikule, sh samale e-kirjale lisatud rühma juhi 12.03.2021. a ettepanekus. Viidatud kirja võttis Justiitsministeerium üksuse ülema ettepaneku menetluse juurde ja käsitles seda kui ettepaneku põhjendust. Justiitsminister, asekantsleri ettepanekul, andis käskkirja, tuginedes üksuse ülema ettepanekule ja tema poolt asja kohta saadetud selgitustele ning põhjendustele. Käskkirja on ette valmistanud Justiitsministeeriumi vanglate osakonna nõunik ning seejärel on see dokumendihaldussüsteemis Delta liikunud asekantsleri kooskõlastusega ministrile allkirjastamiseks. Vangla direktor võis anda enda kooskõlastuse e-kirja teel, kuid tollase direktori ja asekantsleri ametist lahkumise tõttu puudub kirjavahetusele juurdepääs. Määruses nr 81 ei ole kehtestatud vorminõuet asekantsleri ettepanekule ega vangla direktori kooskõlastusele. Lisaks on kooskõlastuse ja ettepaneku puhul tegemist menetlustoimingutega ning rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
19.4.Kaebaja hüvitamisnõue on sisuliselt nõue tasuda teenistusest sunnitult puudutud aja eest, mille nõudmiseks ei ole kaebajal ATS-st tulenevat alust. Õigus tasule teenistusest sunnitult puudutud aja eest on antud teenistusest õigusvastaselt vabastatud isikule põhjusel, et korvata tema sissetuleku kaotus. Kõnealune täiendav tasu on aga ette nähtud relvastatud üksuse ülesannete täitmise eest ning kaebaja neid ülesandeid ei täitnud. Kuivõrd õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral on peetud eesmärgipäraseks hüvitist ulatuses, mis vastab ametniku kolme kuu keskmise palgale (ATS § 105 lg 1), siis tuleks analoogselt lähtuda hüvitise
3-21-887 suuruse määramisel ka õigusvastaselt relvastatud üksusest väljaarvamise korral. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kaebajale tuleks hüvitada kogu saamata jäänud tulu alates 01.04.2021, juhib vastustaja tähelepanu sellele, et alates 01.02.2023 oleks kaebaja osakoormusega töötamise tõttu olnud tema relvastatud üksuse liikme tasu poole väiksem justiitsministri 22.04.2013. a määruses nr 13 „Vanglaametnike ja vanglas töötavate riigiametnike töötasustamine“ (määrus nr 13) kehtestatud tasust. Samuti, kuivõrd relvastatud üksuse liikme tasu makstakse proportsionaalselt töötatud tööpäevadega, tuleb saamata jäänud tulu summa arvestamiseks teha selgeks relvastatud üksuse liikme tasuga tasustatud perioodid. Õigusvastaselt relvastatud üksusest vabastatud ametnik ei peaks sattuma soodsamasse olukorda, kui ta olnuks relvastatud üksuses jätkamisel. Kaebajal oli võimalik kasutada varem relvastatud üksuse liikmeks olemisele kulunud ressursse kõrvaltegevusteks ning saamata jäänud tulust tuleks maha arvata tasud, mida kaebaja sai relvastatud üksuse liikmeks olemise asemel.
KOHTU SEISUKOHT
20.Kaebaja on vaidlustanud Viru Vangla direktori ja justiitsministri käskkirjad, millega viidi kaebaja Viru Vangla saateüksuse saatja ametikohalt üle IV üksuse valvuri ametikohale, vabastati Justiitsministeeriumi relvastatud üksuse Viru rühma rühmaliikme kohalt ning määrati kindlaks kaebaja palk, mis ei sisaldanud enam tasu relvastatud üksuse ülesannete täitmise eest.
21.Kohus hindab esmalt, kas Viru Vangla on õiguspäraselt viinud kaebaja üle saateüksuse saatja ametikohalt IV üksuse valvuri ametikohale, ja kas Viru Vangla vastu esitatud alternatiivne hüvitise nõue on põhjendatud (I), kontrollib seejärel kaebaja relvastatud üksusest väljaarvamise ja kaebajale pärast relvastatud üksusest väljaarvamist palga määramise õiguspärasust (II), lahendab justiitsministri vastu esitatud kahjunõude (III) ning viimasena esitab lõppjäreldused ja jaotab menetluskulud (IV). I
22.VangS § 128 lg 1 p 2 sätestab, et vanglaametnikku võib ühelt ametikohalt teisele üle viia vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel. VangS § 128 lg 2 täpsustab, et sellisel juhul võib vanglaametniku teenistuslikest vajadustest tulenevalt viia sama ametiastme piires ühelt ametikohalt üle teisele ilma vanglaametniku nõusolekuta. Vanglaametnikku ei tohi tema nõusolekuta üle viia vastavalt VangS § 128 lg-le 2, kui ametikoha vahetuse tõttu muutub ametniku elukoht või pikeneb oluliselt töölejõudmise aeg (VangS § 128 lg 4).
23.Vastavalt VangS § 11 lg-le 1 kohaldatakse VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS §-st 40 tuleneb haldusorganile kohustus anda enne haldusakti andmist menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud, seejuures esitatakse haldusakti põhjendus haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1). Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2) ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3).
24.Kaebaja on viidud alates 01.04.2021 Viru Vangla saateüksuse saatja ametikohalt üle Viru Vangla IV üksuse valvuri ametikohale Viru Vangla direktori 22.03.2021. a käskkirja nr 3-1/82 (dtl 17) punktiga 1. Käskkirjas on selle õiguslike alustena ära toodud justiitsministri 13.06.2006. a määruse nr 20 „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ (määrus nr 20) § 4 lg 2 p 7, VangS § 128 lg 1 p 2, lg 2, § 136, § 1361 lg 1, lg 2, 1362 lg 1 p 2
3-21-887 ning määruse nr 13 § 1 lg 1 (lisa 1 p 1.3), lg 2, lg 7, § 2, § 3 lg 2 p 1, § 4. Kaebaja üleviimisel ei muutunud tema ametiaste ehk ta jäi ka pärast üleviimist II klassi valvuriks. Küll aga muutus kaebaja ametikoht – varasema saateüksuse saatja asemel oli ta pärast üleviimist IV üksuse valvur. Viru Vangla saateüksus ja IV üksus on vangla erinevad struktuuriüksused (määruse nr 20 § 7 lg 3 p-d 4 ja 7) ning saatja ja valvur erinevad ametikohad (justiitsministri 20.11.2000. a määruse nr 46 „Vanglaametniku ametiastmetele vastavad ametikohad“ § 5 p-d 1 ja 2). Vangla on küll asjakohaselt viidanud sellele, et kaebaja on ka pärast üleviimist jäetud saatemeeskonna liikmeks (justiitsministri 20.02.2019. a määruse nr 3 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 3), kuid see ei muuda asjaolu, et kaebaja viidi üle saateüksuse saatja ametikohalt vangla teise struktuuriüksusesse teisele ametikohale. Seega olid täidetud eeldused VangS § 128 lg 2 alusel kaebaja üleviimiseks ilma tema nõusolekuta, kui selleks esines samas sättes nimetatud teenistuslik vajadus. VangS § 128 lg 2 jätab üleviimist otsustavale isikule kaalutlusõiguse selle üle, kas isikut üle viia või mitte, samuti võimaluse sisustada teenistuslikku vajadust erinevate faktiliste asjaoludega.
25.Kohtu hinnangul ei ole vangla kaebaja üleviimisel järginud nõuetekohaselt HMS-st tulenevat ning tegemist on rikkumistega, mis võisid mõjutada asja otsustamist ja toovad seetõttu kaasa haldusakti tühistamise.
26.Käskkirjas nr 3-1/82 ei ole toodud välja põhjendusi selle andmise faktilise aluse kohta, vaid on viidatud üksnes ühele selliseid aluseid sisaldavale dokumendile ehk A. Anslani 16.03.2021. a ettepanekule nr 3-13/7729-1 (dtl 61). Tegemist on A. Anslani avaldusega, milles ta tegi Viru Vangla direktorile ettepaneku viia seoses teenistusliku vajadusega kaebaja üle IV üksuse valvuri ametikohale VangS § 128 lg 2 alusel. Muid põhjendusi faktiliste asjaolude kohta käskkirjas ega A. Anslani ettepanekus ei sisaldu. Seega ei sisalda ei käskkiri nr 3-1/82 ega selles viidatud A. Anslani 16.03.2021. a ettepanek ühtegi põhjendust selle kohta, milles seisnes teenistuslik vajadus kaebaja üleviimiseks VangS § 128 lg 2 alusel.
27.Vastustaja on viidanud sellele, et A. Anslan selgitas üleviimise põhjuseid kaebajale 16.03.2021 saadetud e-kirjas (dtl 59). Selles kirjas teavitas A. Anslan kaebajat, et oli teinud vangla direktorile ettepaneku kaebaja üleviimiseks, ning märkis, et kaebajale on teenistusliku vajaduse põhjuseid (kollektiiv) selgitatud juba eelnevalt. Isegi kui järeldada, et A. Anslan on selliselt viidanud enda 12.03.2021. a e-kirjale kaebajale (dtl 78), milles selgitas, miks ta oli teinud relvastatud üksuse ülemale ettepaneku kaebaja relvastatud üksusest väljaarvamiseks, ei saa sellist põhjendust kaebajale saadetud e-kirjas lugeda nõuetekohaseks põhjendamiskohustuse täitmiseks HMS § 56 mõistes. Nagu kohus eespool selgitas, tuli vanglal kaebaja üleviimisel VangS § 128 lg 2 alusel nii põhjendada üleviimiseks teenistusliku vajaduse olemasolu kui ka kaaluda üleviimise vajalikkust. Haldusakti põhjendamine on oluline, tagamaks haldusakti õiguspärasuse kontrollitavus (vt nt Riigikohtu 26.09.2018. a otsus nr 3-162324, p 8). Praegusel juhul on haldusakti põhjendus sedavõrd napp, et kohtu hinnangul ei ole võimalik selle õiguspärasust ka kontrollida. Vastupidisele järeldusele jõudmiseks ei anna alust A. Anslani poolt kohtumenetluses tunnistajana antud selgitused, et peamine põhjus kaebaja üleviimiseks oli see, et meeskonna igapäevane töörahu oli häiritud ja kaebajale oli vaja leida töökoht sobilikumas meeskonnas (istungi protokoll dtl 389, helisalvestis al 01:01:01) ning et saateüksuses töötamisel pidi olema relvastatud üksuse liige (istungi protokoll dtl 386, helisalvestis al 00:31:45). Kaebaja üleviimise ajal, s.o 22.03.2021, ei olnud veel selge, kas kaebaja jääb relvastatud üksuse liikmeks või mitte, kuivõrd otsus selle kohta võeti vastu 26.03.2021. Seetõttu oleks ka nõuetekohaste põhjenduste äratoomisel vaieldav sellisel alusel üleviimise õiguspärasus. Samuti ei võimalda pidada üleviimise käskkirja õiguspäraseks vangla ja ka tunnistaja poolt kohtumenetluses esitatud põhjendused, et teenistuslik vajadus seisnes
3-21-887 täiendavalt selles, et Viru Vangla IV üksus oli alakomplekteeritud. Kuivõrd tunnistaja A. Anslani sõnul ei olnud tegemist peamise põhjusega kaebaja üleviimiseks ning see on asja materjalide pinnalt arusaadav ka kohtule, ei kõrvalda nende asjaolude avamine kohtumenetluses puudulikku põhjendamiskohustuse täitmist haldusakti andmise ajal.
28.Põhjendatud on ka kaebaja etteheited seoses tema ära kuulamata jätmisega enne üleviimise käskkirja tegemist. Kuigi VangS § 128 lg 1 võimaldab viia vanglaametniku sama ametiastme piires teisele ametikohale ilma ametniku nõusolekuta, seisnes praegusel juhul teenistuslik vajadus, millele vangla kohtule arusaadavalt tugineda soovis, kaebaja teatud viisil käitumises ja suhtumises. Sellises olukorras oli vanglal teenistusliku vajaduse sisustamiseks ja kaalutlusõiguse õiguspäraseks teostamiseks vaja jõuda selgusele täpsemates asjaoludes ning anda selleks kaebajale võimalus esitada talle etteheidetava kohta selgitusi ja vastuväiteid. Asja materjalidest ei nähtu, et seda oleks tehtud. Kaebajat teavitati küll 16.03.2021 vangla direktorile ettepaneku tegemisest ja viidati sellele, et põhjuseks oli kollektiiv, kuid arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ei ole kaebajale aega antud. Kohus ei nõustu vanglaga, et esinenud oleksid HMS § 40 lg 3 p-des 3 ja 4 nimetatud alused kaebaja arvamuse ja vastuväidete ära kuulamata jätmiseks. Olukorras, kus kaebaja ei olnud millegagi väljendanud soovi tema teenistusülesannete muutmiseks, tuleb pidada tema ametikoha vahetust ka asja otsustamiseks tema kahjuks HMS § 40 lg 3 p 3 mõttes. Seda isegi juhul, kui mitte seostada kaebaja üleviimist saateüksusest IV üksusesse otseselt sellega, et kaebaja kaotas võimaluse osaleda relvastatud üksuse töös ja saada selle eest täiendavat tasu. Samuti ei oleks kaebaja eelnev ärakuulamine saanud ohustada haldusakti eesmärgi saavutamist HMS § 40 lg 3 p 4 tähenduses. Küll aga ei ole vaidluse asjaoludest võimalik järeldada, et kaebaja eelnev ülekuulamine ei oleks saanud mingil viisil muuta kaebaja üleviimise ja selleks teenistusliku vajaduse olemasolu kohta tehtavat lõppjäreldust (vrd HMS § 58).
29.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja üleviimine Viru Vangla saateüksuse saatja ametikohalt Viru Vangla IV üksuse valvuri ametikohale on olnud õigusvastane ning Viru Vangla 22.03.2021. a käskkirja nr 3-1/82 punkt 1 tuleb seetõttu tühistada.
30.Üleviimise käskkirja tühistamise tõttu ei ole võimalik rahuldada kaebaja alternatiivset nõuet mõista Viru Vanglalt välja VangS § 144 lg-s 11 ette nähtud kompensatsioon selle eest, et kaebaja nõusolekuta üleviimisest ei teatatud vastavalt VangS § 144 lg-le 1 kaebajat kirjalikult ette vähemalt kaks kuud. Seega jääb see alternatiivselt esitatud nõue rahuldamata. II
31.Kaebaja oli nimetatud Justiitsministeeriumi relvastatud üksuse Viru rühma liikmeks justiitsministri 24.05.2012. a käskkirjaga nr 56 ning kaebaja vabastati relvastatud üksuse liikme kohalt käesolevas asjas vaidlustatud justiitsministri 26.03.2021. a käskkirja nr 23 (dtl 187–188) punktiga 7.
32.Vastavalt justiitsministri määruse nr 81 (kuni 08.04.2023 kehtinud redaktsioonis) § 4 lg-le 1 vabastab relvastatud üksuse liikme justiitsminister käskkirjaga Justiitsministeeriumi vanglate valdkonda juhtiva asekantsleri ettepanekul kooskõlastatult vastava vangla direktoriga. Samas on vastavalt määruse nr 81 § 10 p-le 1 rühma juhi pädevuses muu hulgas üksuse ülemale ettepaneku tegemine rühma liikme vabastamiseks ning vastavalt määruse nr 81 § 8 p-le 3 on üksuse ülema kohustuseks muu hulgas üksuse liikme vabastamise ettepaneku tegemine asekantslerile. Praegusel juhul on Viru rühma juht A. Anslan teinud 12.03.2021 relvastatud üksuse ülemale M. Kõrvojale ettepaneku kaebaja vabastamiseks relvastatud üksuse liikme kohalt (dtl 74). M. Kõrvoja on edastanud selle ettepaneku, pärast selle sisu väidetavalt kooskõlastamist Viru Vangla direktoriga, samal päeval Justiitsministeeriumi nõunikule (dtl 76)
3-21-887 ning saatnud seejärel 15.03.2021 e-kirja Justiitsministeeriumi vanglate valdkonda juhtivale asekantslerile ja Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sisekontrolli talituse juhatajale, paludes vabastada kaebaja relvastatud üksuse Viru rühma liikme kohalt (dtl 75). Kohtule esitatud dokumendihaldussüsteemi Delta töövoogude väljavõttest (dtl 398) nähtuvalt alustas sama Justiitsministeeriumi nõunik Delta süsteemis 17.03.2021 menetluse „Justiitsministri 02.01.2008. a käskkirja nr 1 „Relvastatud üksuse koosseis“ muutmine“, palus kooskõlastamist Priit Postilt, Leanyka Libeonilt, Priit Kamalt ja Tõnis Saarelt ning 24.03.2021, s.o pärast nimetatud isikutelt kooskõlastuste saamist, palus ta allkirjastamist justiitsministrilt Maris Laurilt. Eeltoodust saab järeldada, et Delta süsteemis on saadetud nimetatud isikutele kooskõlastamiseks ja allkirjastamiseks üksnes nõuniku poolt ette valmistatud justiitsministri käskkirja projekt. Ka kohtumenetluses ei ole justiitsminister sõnaselgelt väitnud, et dokumendihaldussüsteemis oleks asekantslerile saadetud kooskõlastamiseks veel mõni dokument peale käskkirja projekti.
33.Kohtu hinnangul ei vasta eelnevalt kirjeldatud menetlus määruses nr 81 ette nähtud korrale. Asja materjalidest on tuvastatavad küll rühma juhi ja üksuse ülema ettepanekud kaebaja relvastatud üksusest vabastamiseks (dtl 74 ja 75), kuid puuduvad määruse nr 81 § 4 lg 1 kohased asekantsleri ettepanek ja sellele Viru Vangla direktori antud kooskõlastus. Asekantsleri kooskõlastust justiitsministri käskkirja projektile dokumendihaldussüsteemis Delta ei saa pidada samaväärseks tema ettepanekuga relvastatud üksuse liikme vabastamiseks. Samuti ei saa üksuse ülema kinnitusest, et rühma juhi ettepaneku sisu on kooskõlastatud Viru Vangla direktoriga, järeldada määruse nr 81 § 4 lg-s 1 silmas peetud asekantsleri ettepanekule antud kooskõlastuse olemasolu, seda iseäranis olukorras, kus asekantsleri ettepanek kui selline puudus.
34.Määruse nr 81 erinevate sätete koosmõjust, sealhulgas selles märgitud rühma juhi ja üksuse ülema ülesannetest seoses üksuse liikme vabastamisega, on võimalik järeldada, et selle § 4 lg-s 1 silmas peetud menetluskorra näol on tegemist formaalse nõudega. Seega, kui ka tegelikkuses on esinenud rühma juhi ja üksuse ülema ettepanekutes toodud alused kaebaja vabastamiseks relvastatud üksuse liikme kohalt, ei mõjutanud määruse nr 81 § 4 lg 1 korra järgimata jätmine asja otsustamist ning see ei tooks kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist (HMS § 58). Ka kaebaja väited tema ära kuulamata jätmisest (HMS § 40) ei too praegusel juhul kaasa tema relvastatud üksusest vabastamise käskkirja tühistamist. Kuigi asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks enne haldusakti andmist antud sõnaselgelt võimalus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited, on kaebaja enda seisukoha pärast rühma juhi ettepaneku sisust teada saamist üksuse ülemale siiski esitanud (dtl 79–81). Seega on kaebaja saanud oma sisulised seisukohad menetluse käigus esitada.
35.Kohus leiab, et justiitsministri käskkirja tühistamise toob aga kaasa selle ebapiisav põhjendamine. Lisaks sellele, et kaebaja relvastatud üksusest vabastamise käskkirjas puudub igasugune viide selle andmise faktilise alusele, ei saa lugeda põhjendamiskohustust nõuetekohaselt täidetuks ka juhul, kui arvestada rühma juhi ja üksuse ülema ettepanekutes esitatud põhjendusi.
36.Nii rühma juhi ja üksuse ülema ettepanekutes kaebaja relvastatud üksusest vabastamiseks kui ka vastustajate väidetest kohtumenetluses on arusaadav, et kaebaja vabastati relvastatud üksusest, sest ta ei vastanud enam relvastatud üksuse liikmele esitatavatele nõuetele. Nõuetele vastavuse hindamise kohta on toonud sisulised põhjendused üksnes rühma juht enda 12.03.2021. a ettepanekus üksuse ülemale (dtl 74) ning tuginenud seejuures kaebaja käitumisele pikema perioodi jooksul ja tema suhtumise mittemuutumisele, ning teistelt rühma liikmetelt võetud iseloomustustele (dtl 280–288, juurdepääsupiiranguga dtl 207–218). Kokkuvõtlikult on
3-21-887 kaebaja relvastatud üksusest vabastamise põhjendustena toodud, et kaebaja iseloomuomadused ei toeta üksusele püstitatud ülesande täitmist ning puudu on ka meeskonna tugi ja usaldus. Rühma juht on ettepanekus märkinud, et kaebaja ei ole korduvalt suutnud kontrollida enda väljaütlemisi, emotsioone ja käitumist, mis väljendub ka igapäevatöös, ning ettepaneku tegemise päevaks ei olnud kaebaja suhtumine muutunud. Lisaks peavad rühma juhi sõnul kaebaja käitumise ja suhtumise tõttu temaga koostööd kas raskendatuks või lausa võimatuks ka teised relvastatud üksuse Viru rühma liikmed ning seda nii igapäevatöös kui ka relvastatud üksuse ülesannete täitmisel.
37.Rühma juhi esitatud põhjenduste pinnalt ei ole kaebaja mittevastavus relvastatud üksuse liikmele esitatud nõuetele kohtu hinnangul kontrollitav. Nõuded relvastatud üksuse liikmetele, sh üksuse liikmete vaimsetele võimetele ja isiksuseomadustele, ning nende kontrollimise kord on kindlaks määratud justiitsministri käskkirjas nr 63. Käskkirja nr 63 (kaebaja relvastatud üksusest vabastamise ajal kehtinud redaktsioonis, dtl 324–333) p 12 sätestab, et lisaks justiitsministri määruses nr 26 vastavale ametiastmele kehtestatud nõuetele ja muudest ametnikule kohalduvatest õigusaktidest tulenevatele nõuetele, peab relvastatud üksuse liige olema väärikas, aus, kõrge meelekindluse, emotsionaalse stabiilsuse ja enesekontrolli oskusega. Samuti tuleneb käskkirja nr 63 punktist 1.4, et relvastatud üksuse ülem hindab relvastatud üksuse liikmeks soovija kokkusobivust teiste relvastatud üksuse liikmetega. Kohtule arusaadavalt on rühma juhi ettepanekus viidatud seega kaebajal emotsionaalse stabiilsuse ja enesekontrolli oskuse puudumisele ning kokkusobimatusele teiste relvastatud üksuse liikmetega.
38.Käskkirjast nr 63 ei saa järeldada, et relvastatud üksuse liikme isiksuseomaduste hindamiseks tuleb tingimata läbi viia vestlus või pingetaluvuse test. Kohtu hinnangul ei tulene käskkirja nr 63 punktidest 11 ja 2 ja nende punktide alapunktidest, et isiksuseomadusi hinnataks esmase või ka korduva vestluse või pingetaluvuse testi käigus. Kuivõrd pingetaluvuse test on keerulistes ja stressi tekitavates olukordades pingetaluvust mõõtev test (käskkirja nr 63 p 1.2), siis ei saa pelgalt selle testi läbimisest teha järeldusi kõigi isiksuseomaduste üle. Vastavalt käskkirja nr 63 punktile 11.3 loetakse aga vestlus edukalt läbituks, kui relvastatud üksuse liikmeks soovija on valmis täitma relvastatud üksuse liikmeks olekuga kaasnevaid kohustusi. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et kaebajal oli jätkuvalt tahe relvastatud üksuse liikmena jätkata. Ka muude testide või hindamismeetodite läbiviimist isiksuseomaduste kontrollimiseks käskkirjast nr 63 ei nähtu.
39.Kohtu hinnangul ei võimalda käskkiri nr 63 hinnata juba liikmeks nimetatud relvastatud üksuse liikme kokkusobivust teiste relvastatud üksuse liikmetega. Käskkirja punkt 1.4 näeb sellise hindamise ette üksnes relvastatud üksuse liikmeks soovija puhul.
40.Kaebaja vabastamise kohta toodud põhjendused tema isiksuseomaduste mittevastavuse kohta relvastatud üksuse liikme isiksuseomadustele esitatud nõuetele ei ole kohtu hinnangul piisaval määral kontrollitavad. Rühma juht on enda 12.03.2021. a ettepanekus ja ka samal päeval saadetud e-kirjas kaebajale viidanud küll varasematele sündmustele, kus kaebaja käitumine ei olnud relvastatud üksuse liikmele kohane, kuid viitas ka sellele, et nende sündmustega seoses oli leitud lahendus, et kaebaja liikus vanemvalvur-instruktori ametikohalt alates 06.01.2020 saateüksuse saatja ametikohale (Viru Vangla direktori 02.01.2020. a käskkiri nr 3-1/4, dtl 53). Seda, millised sündmused veensid rühma juhti, et kaebaja kui pikaajalise relvastatud üksuse liikme isiksuseomadustest tulenevalt on tema jätkamine üksuse liikmena alates 2021. a aprillist võimatu, rühma juhi ettepanekust ei nähtu. Üksnes sellele viitamine, et kaebaja suhtumine ei ole muutunud, ei saa olla piisavaks põhjenduseks isiku relvastatud üksusest välja arvamiseks. Kuigi asjaoludest nende kogumis on võimalik järeldada, et kaebaja
3-21-887 vabastamise võis tingida kaebaja poolt 11.03.2021 sõnumirakenduses Signal avaldatu (vestluste väljavõtted dtl 137–145 ja 147–150), ei ole rühma juhi ettepanekus sellele sõnagagi viidatud. Ka rühma juhi nimetatud relvastatud üksuse liikmete arvamuste pinnalt ei ole hinnang kaebaja isiksuseomadustele kontrollitav. Rühma juht on 12.03.2021 viidanud 10 relvastatud üksuse liikme tagasisidele, kuid kirjalikult on relvastatud üksuse liikmed andnud enda hinnangu kaebaja isiksuseomadustele alles ajavahemikus 13.–15.03.2021 (juurdepääsupiiranguga iseloomustused dtl 207–218).
41.Eelnevat arvestades ei saa lugeda justiitsministri 26.03.2021. a käskkirja kaebaja relvastatud üksusest vabastamise kohta HMS §-st 56 tuleneva põhjendamiskohustuse vaates nõuetele vastavaks. Põhjendusi ei muuda kontrollitavaks kohtumenetluses justiitsministri esitatud täiendavad selgitused, miks kaebaja poolt sõnumirakenduses Signal toimunud vestluse pinnalt tuleb pidada tema üksusest vabastamist põhjendatuks. Tegemist on haldusakti sedavõrd ulatusliku puudusega, mis ei ole võimaldanud täielikult mõista selle andmise põhjusi ja toob kaasa käskkirja tühistamise.
42.Kuivõrd justiitsministri 26.03.2021. a käskkirja nr 23 punkt 7 on õigusvastane, ei ole õiguspärane ka selle alusel antud Viru Vangla 26.03.2021. a käskkiri nr 3-1/100 kaebaja palgatingimuste muutmise ehk palga määramisel relvastatud üksuse liikme tasuga mittearvestamise kohta. Seega tuleb tühistada ka Viru Vangla 26.03.2021. a käskkiri nr 3-1/100. III
43.Kaebaja on esitanud justiitsministri vastu kahju hüvitamise nõude, paludes hüvitada talle õigusvastaselt relvastatud üksusest vabastamise tõttu saamata jäänud tulu, mida ta oleks saanud, kui oleks jätkuvalt kuulunud relvastatud üksusesse.
44.Avaliku võimu volituste rakendamisel tekitatud kahju hüvitamise alused ja kord on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 3 kohaselt hüvitatakse ka saamata jäänud tulu. Kuivõrd RVastS-s pole saamata jäänud tulu mõistet avatud, tuleb lähtuda sellele VÕS-s antud definitsioonist. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.
45.Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 kohaselt lähtuda VÕS § 127 lg-st 4, mille järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab isik muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt nt Riigikohtu 21.04.2021. a otsus asjas nr 2-14-6942, p 13.2 ja seal viidatud praktika). Varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1). RVastS § 13 lg 1 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. RVastS § 13 lg 2 kohaselt hüvitatakse saamata jäänud tulu üksnes juhul, kui see on tekitatud süülise käitumisega. Tegemist ei ole olnud kaebaja teenistusest vabastamisega, mistõttu ei kohaldu ATS-s teenistusest vabastatule hüvitise maksmise kohta sätestatu (vrd VangS § 149, § 150 lg 1 p 4 ja § 154).
3-21-887
46.Kohus on eespool asunud seisukohale, et justiitsministri poolt kaebaja relvastatud üksusest vabastamine oli õigusvastane. Kohtu hinnangul on justiitsministri tegevuses 26.03.2021. a käskkirja andmisel tuvastatav vähemalt hooletus (vt VÕS § 104 lg 2), mistõttu ei ole saamata jäänud tulu katteks kahjuhüvitise väljamõistmine RVastS § 13 lg 2 alusel välistatud. Kaebajale tekkinud kahju, mis seisneb alates 01.04.2021 relvastatud üksuse liikme tasu saamata jäämises, ja justiitsministri käskkirjaga kaebaja relvastatud üksusest väljaarvamine on omavahel ka põhjuslikus seoses. Kui kaebajat ei oleks justiitsministri 26.03.2021. a käskkirja punktiga 7 alates 01.04.2021 relvastatud üksusest välja arvatud ning ta oleks jätkanud üksuse liikme kohustuste täitmist, puudunuks Viru Vangla direktoril alus vähendada 26.03.2021. a käskkirjaga kaebaja palka relvastatud üksuse liikme tasu võrra ja kaebajal olnuks õigus saada igakuiselt täiendavat tasu.
47.Vastavalt justiitsministri määruse nr 13 § 3 lg-le 2 olnuks kaebajal õigus saada 2021. aastal igakuiselt täiendavat tasu summas 240 eurot ning alates 01.01.2022 olnuks tal õigus saada täiendavat tasu summas 300 eurot. Kohus leiab, et relvastatud üksuse liikme tasu arvestuse aluseks saab võtta kuu, mitte päevad, mistõttu arvestab kohus, et kaebaja taotleb hüvitise väljamõistmist, arvestades perioodi alates 01.04.2021 kuni 29.02.2024 ehk kohtulahendi tegemise kuule eelneva kuu lõpuni (35 kuud), kokku 9960 euro ulatuses (2160 (9*240)+7800 (26*300)).
48.Justiitsminister on juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et alates 01.01.2023 on kaebaja tegelenud kõrvaltegevusega, olles äriühingus juhatuse liige (kõrvaltegevuse aruanne dtl 397), ning alates 01.02.2023 töötas kaebaja osakoormusega (kaebaja 18.01.2023. a avaldus dtl 400). Justiitsministri väitel makstakse relvastatud üksuse liikme tasu proportsionaalselt töötatud tööpäevadega, seega on poole kohaga töötava ametniku relvastatud üksuse liikme tasu poole väiksem määrusega nr 13 kehtestatud relvastatud üksuse liikme tasust. Kohtul puudub alus justiitsministri eeltoodud väites kahelda ning kaebaja töötamist alates 01.02.2023 (s.o 13 kuu vältel kuni 29.02.2024) poole kohaga tuleb hüvitise määramisel arvestada. Kaebaja ei ole kohtule töökoormuse vähendamiseks taotluse esitamise asjaolusid selgitanud ning ilma täiendavate selgitusteta puudub kohtul ka alus arvata, et relvastatud üksuse liikmena ei oleks kaebaja töökoormuse vähendamist taotlenud. Seega on kohtule arusaadavalt kaebajal jäänud kokku saamata 9 kuu relvastatud üksuse liikme tasu summas 240 eurot (s.o 2160 eurot), 13 kuu relvastatud üksuse liikme tasu summas 300 eurot (s.o 3900 eurot) ning 13 kuu relvastatud üksuse liikme tasu summas 150 eurot (s.o 1950 eurot).
49.Kohtu hinnangul ei anna alust vähendada kaebajale mõistetavat hüvitist kaebaja tegutsemine äriühingu juhatuse liikmena alates 01.01.2023. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest saaks järeldada, et juhatuse liikmena tegutsemine oleks takistanud kaebajal relvastatud üksuse liikme ülesannete täitmist. Pelgalt ühe kuu möödudes on kaebaja taotlenud ka enda töökoormuse vähendamist poole võrra. Justiitsminister ei ole esitanud kohtule tõendeid või taotlenud kohtult selliste tõendite väljanõudmist, millest nähtuks, et kaebaja oleks saanud relvastatud üksusesse mittekuulumisest tingituna täiendavaid sissetulekuid. Seetõttu ei saa kohus arvestada saamata jäänud tulust maha võimalikke tasusid, mida kaebaja sai relvastatud üksuse liikmeks olemise asemel. Samuti ei ole justiitsminister ega vangla viidanud sellistele asjaoludele, millest nähtuks, et kaebaja ei oleks saanud kuuluda pärast 01.04.2021 relvastatud üksusesse mõnest muust põhjusest tingituna kui 2021. a märtsi sündmused. Kohtul puudub mõistlik alus kahelda selles, et kaebaja oli põhimõtteliselt suuteline relvastatud üksuse liikmena tegutsema. Kaebaja on olnud pikaajaliselt relvastatud üksuse liige ning oli läbinud selle eelduseks seatud testid. Küll aga tuleb kohtu hinnangul võtta hüvitise suuruse üle otsustamisel arvesse seda, et kaebaja kui kõrgendatud nõudmistega relvastatud üksuse liikme käitumine
3-21-887 2021. a märtsis rühma juhiga vesteldes oli emotsionaalse stabiilsuse ja enesekontrolli oskuse nõuete valguses vähemalt küsitav. Isegi kui rühma juhi esitatud info sõnumirakenduses Signal ei olnud täielikult korrektne, saab kaebaja sõnavõttu Signal vestluses, sh selles toodud võrdlust kommunismiga, pidada suures ulatuses vähemalt ülearuseks.
50.Justiitsminister on viidanud sellele, et relvastatud üksuse liikme tasu makstakse proportsionaalselt töötatud tööpäevadega ning kohus peaks tegema vastustajale ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks HKMS § 167 lg 1 alusel. Kohus ei pea seda põhjendatuks. Vastustajal on olnud võimalus esitada kohtule oma seisukohti ja tõendeid kaebaja poolt saamata jäänud relvastatud üksuse liikme tasu arvestamiseks ning selliseid tõendeid on kohtule ka esitatud. Kohtuotsuse selguse tagamiseks (vt HKMS § 162 lg 1) ja vaidluse asjaolusid arvestades leiab kohus, et praegusel juhul on võimalik lähtuda HKMS § 61 lg-s 5 sätestatust. Nimetatud sättest tuleneb, et kui kahjunõude suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on oluliselt raskendatud või ebamõistlikult kulukas, otsustab kohus nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (vt ka Riigikohtu 08.03.2012. a otsus nr 3-3-1-85-11, p 19.5).
51.Eelnevalt esitatud põhjendusi arvestades ja HKMS § 61 lg 5 alusel peab kohus põhjendatuks mõista justiitsministrilt kaebaja kasuks saamata jäänud tulu katteks välja hüvitise 7500 eurot. IV
52.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus tühistab Viru Vangla direktori 22.03.2021. a käskkirja nr 3-1/82 punkti 1 ning jätab rahuldamata kaebaja alternatiivse nõude Viru Vanglalt nõusolekuta üleviimisest vähem ette teatatud päevade eest hüvitise väljamõistmiseks koos viivisega. Lisaks tühistab kohus justiitsministri 26.03.2021. a käskkirja nr 23 punkti 7 ja Viru Vangla direktori 26.03.2021. a käskkirja nr 3-1/100 ning mõistab justiitsministrilt kaebaja kasuks välja saamata jäänud tulu katteks hüvitise 7500 eurot. Ülejäänud osas jääb justiitsministri vastu esitatud varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
53.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Arvestades, et kohus on jätnud täielikult rahuldamata üksnes alternatiivselt esitatud nõude ning rahuldanud kolm nõuet täielikult ja kahjunõude ca 75% ulatuses, peab kohus põhjendatuks mõista vastustajatelt solidaarselt välja 90% kaebaja menetluskuludest.
54.HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul ning kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 11 järgi on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. Kaebaja palub 02.02.2024. a menetlusdokumendis mõista vastustajatelt solidaarselt välja kaebaja menetluskulude katteks 7087 eurot. Selleks ajaks oli kaebaja tasunud kaebuselt riigilõivu 298,80 eurot ning talle oli esitatud õigusteenuse kulude arveid kokku summas 7490,20 eurot (612 eurot, dtl 372; 1101,60 eurot, dtl 373; 2040 eurot, dtl 374; 714 eurot, dtl 375; 663 eurot, dtl 376; 816 eurot, dtl 441; 714 eurot, dtl 442; 829,60 eurot, dtl 443). Seega on iseenesest tõendatud kaebaja poolt kuni 02.02.2024 menetluskulude kandmine kokku summas 7789 eurot (s.o kulud õigusteenusele 7490,20 eurot ja riigilõiv 298,80 eurot), mitte 7087 eurot. Kohus võib eeldada, et kaebaja on 14.12.2023. a menetluskulude taotluse esitamisel jätnud lõpliku taotluse esitamisel tähelepanuta ettemaksuarvel kajastatud 612 eurot ning 02.02.2024. a menetluskulude taotluse esitamisel täiendavalt tasutud riigilõivu 90 eurot, s.o kokku 702 eurot. Kuivõrd
3-21-887 HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule tähtaegselt esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning need on kohtule esitatud, peab kohus võimalikuks arvestada kõiki tõendatud menetluskulusid ehk kokku 7789 eurot. Kaebaja poolt 06.03.2024 tasutud riigilõiv 9 eurot tuleb talle HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel tagastada, kuna kohtu lahendatud hüvitisnõude summalt (9960 eurot) arvestades kuulus asjas tasumisele riigilõiv 298,80 eurot, mitte 307,80 eurot, millises summas on kaebaja praeguseks riigilõivu tasunud.
55.Vastavalt HKMS § 109 lg-le 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Justiitsministeerium leiab, et kaebaja õigusabikulude summa on vaidluse keerukust arvestades ülemäärane. Viru Vangla on seisukohal, et kaebuse koostamise aeg 8,4 tundi ning seisukoha kujundamise aeg 10 tundi on menetluse keerukust arvestades ülepaisutatud ning kaebaja kõik õigusabikulud ei ole ühelgi juhul põhjendatud. Arvestades kaebaja nimel kohtule esitatud avalduste sisu ja mahtu, vaidluse asjaolusid (sh vaidlustatud haldusaktide puudulikku põhjendamist) ning vastustajate käitumist kohtumenetluses (ennekõike tõendite esitamisel, nt tõenditel andmete kinni katmine ebavajalikus ulatuses ja vaidlustatud haldustegevuse aluseks olnud käskkirja nr 63 õiges redaktsioonis kohtule edastamine alles kohtu nõudmisel 16.10.2023), peab kohus kuludokumentides toodud kulusid õigusteenusele vajalikuks ja põhjendatuks. Seega, arvestades, et kaebus on rahuldatud ca 90 % ulatuses, tuleb vastustajatelt solidaarselt mõista kaebaja menetluskulude katteks välja 7010 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.