2-17-3832/37 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Tartu Maakohus jättis 11.08.2017 otsusega hagi rahuldamata ja kostjate menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, mõistis hagejalt välja Eesti Vabariigi kasuks menetluskuluna kostjatele 1 ja 2 riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ja kulu kokku koos käibemaksuga 335 eurot ja 40 senti ning menetluskulude tasumisega viivitamise korral viivis tasumata menetluskulult kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus jättis kostja 3 menetluskulude rahalise suurus kindlaks määramata. Maakohtu põhjenduste kohaselt nõustus kohus hageja käsitlusega selles, et tähtsust ei oma asjaolu, kas kostja 1 ja kostja 2 on kunagi olnud või soovinud saada UÜ Alterstar täisosanikuks. Valga notar Katri Kutsari poolt 21.10.2013 väljastatud pärimistunnistuse kohaselt on 11.09.2013 surnud O.E. pärijateks 1⁄2 suuruses mõttelises osas kostja 1 ja 1⁄2 suuruses mõttelises osas kostja 2 (tl 8). Alterstar OÜ e-äriregistri väljatrükist nähtuvalt oli O.E. (surnud) nimetatud ettevõtte täisosanik ajavahemikul 13.07.2007 kuni 18.09.2013 (tl 6-7). Seega kuulus pärandaja vara hulka ja kostjad 1 ja 2 kui pärijad omandasid muuhulgas ka UÜga Alterstar seotud õigused ja kohustused. Maakohus ei nõustunud kostjate 1 ja 2 seisukohaga, et pärimistunnistuse kohaselt on viidatud kostjate poolt päritud vaid osa 11.09.2013 surnud O.E. varast ja päritud varaks on ainult Valga linnas, Viljandi tn 49 asunud kinnistu. Notari poolt tõendatud pärimistunnistus saab kinnitada selles märgitud isikute pärimisõigust ja selle ulatust, mitte ei määra kindlaks päritava vara nimekirja (pärimisseaduse (PärS) § 171 lg 1). Pärimistunnistuses märgitud aadress Valga linn, Viljandi tn 49 on tõlgendatav kui pärijate elukoht, mitte kui päritud vara. E-äriregistri väljatrükist nähtuvalt oli ettevõte nimega Alterstar õiguslikuks vormiks perioodil 13.07.2007 kuni 13.01.2014 usaldusühing, alates 13.01.2014 on õiguslikuks vormiks osaühing (tl 6-7). Kannetest nähtuvalt on kostja 3 olnud täisosanik perioodil 25.10.2013 kuni 13.01.2014 ja alates 13.01.2014 on kostja 3 juhatuse liige. Maakohus tuvastas ka kostja 3 võlgnevuse tasumise kohustuse õiguslikud alused. Kostja 3 on olnud usaldusühingu Alterstar täisosanik, kujundanud usaldusühingu ümber osaühinguks, on osaühingu juhatuse liige ja vastutab seaduses sätestatud eelduste järgi nimetatud ettevõtte kohustuste eest (ÄS § 125 lg 1, § 102 lg 1). Hageja nõue põhineb Sanmerand OÜ ja Alterstar UÜ vahel 01.04.2012 sõlmitud äriruumi üürilepingu nr 29 alusel esitatud kuid tasumata jäetud arvetel (tl 12-14). Viidatud äriruumi üürilepingus punktis 2 on kokku lepitud, et üüri tuleb tasuda igas kalendrikuus hiljemalt järgneva kuu 15. kuupäevaks. Pärnu Maakohtule esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldusest nähtuvalt on tõendiks muuhulgas ka teade 05.06.2012 nõude loovutamise kohta (tl 10 pöördel). Poolte vahel ei ole nõude loovutamise osas vaidlust. E-äriregistrist nähtuvalt on Sanmerand OÜ registrist kustutatud 23.05.2013. Eeltoodust järeldas kohus, et Sanmerand OÜ on nõude loovutanud Gersamia Company OÜ-le (VÕS § 271).

Hageja on maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitanud ainult Alterstar OÜ vastu (tl 10-11), Pärnu Maakohtu 01.10.2014 maksekäsu kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-14-28121 on summa välja nõutud Alterstar OÜ-lt (tl 21). Hageja on ka ise esitatud hagiavalduses möönnud, et tegelikult oli hagejal 2014. aastal õigus esitada nõue nelja solidaarvõlgniku vastu, kuid ta esitas nõude vaid Alterstar OÜ vastu. Maksekäsu menetluses on menetlusosalisteks olnud Gersamia Company OÜ ja Alterstar OÜ, seega saab ka maksekäsu menetluses tehtud kohtulahend olla kohustuslik vaid nimetatud osapooltele. Hageja ei ole kohtule esitanud kohtuotsust ega muud täitedokumenti, millest nähtuks tunnustatud nõue käesolevas tsiviilasjas märgitud kostjate vastu. Seega ei ole õiguslikult põhjendatud tõlgendada esitatud nõuet hageja poolt esitatud viisil, so, et hagi on esitatud kohtuotsusega tunnustatud nõude alusel. Kohaldatav ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 lg 1 sätestatud 10 aastane aegumistähtaeg. Maakohus leidis, et ÄS § 102 lg 2 ei ole kohaldatav eelkõige seetõttu, et kostjad, muuhulgas ka kostja 3, ei ole Alterstar OÜ endised osanikud. Kostjad 1 ja 2 ei ole olnud täisosanikud ega ka juhatuse endised ega praegused liikmed, kostja 3 oli usaldusühingu Alterstar täisosanik ja on Alterstar OÜ juhatuse liige. E-äriregistri kande kohaselt on osaniku kostja 3 osamaks 500 eurot. Tulenevalt nõude olemuselt so äriruumi üürilepingust, mille täitmine toimub igakuiselt ja tegemist on korduvate kohustustega, ei saa asuda seisukohale, et usaldusühingu Alterstar ümberkujundamise ajal, so 13.01.2014 oli kohustuse täitmise tähtpäev saabunud. Kahju hüvitamise kohustus tekib juhatuse liikmel üksnes siis, kui võlausaldajal on tekkinud kahju juhatuse liikme õigusvastase tegevuse või tegevusetusega ning juhatuse liige ei tõenda, et kahju ei tekkinud tema süül. Hagiavalduses ei ole esile toodud asjaolusid, millest saaks järeldada kostja 3 kui juhatuse liikme õigusvastast tegevust või tegevusetust. Eeltoodu alusel ei ole ÄS § 495 sätestatud 5 aastane nõude aegumistähtaeg kohaldatav kostja 3 suhtes. Maakohus leidis, et korduvate kohustuste täitmise aegumisel tuleb lähtuda TsÜS § 154 lg 1 sätestatust. Hageja nõude kohaselt on kostjatel tasumata alljärgnevad arved: 31.12.2012 arve nr 102, kokku summas 438,68 eurot, tasutud 204,68 eurot, jääb tasuda 234 eurot (tl 19); 31.01.2013 arve nr 8, summas kokku 454,80 maksetähtaeg 14.02.2013 (tl 18); 28.02.2013 arve nr 29 summas kokku 342,01 eurot, maksetähtaeg 14.03.2013 (tl 17); 31.03.2013 arve nr 48 summas 366,25 eurot, maksetähtaeg 14.04.2013 (tl 16); 30.09.2013 arve nr 164 summas kokku 157,25 eurot, maksetähtaeg 14.10.2013 (tl 15). Seega on kõik esitatud arved muutunud sissenõutavaks 2013 aastal. Korduvate kohustuste nõude aegumistähtaeg algas 01.01.2014 kell 00.00 ja lõppes 31.12.2016 kell 24.00 (RKTKo nr 3-2-1-95-08 p 11). Hagi on esitatud 10.03.2017 ja hageja esitatud nõue kostjate vastu on aegunud. Kuna ka poolte vahel sõlmitud äriruumi üürilepingus nr 29 on kokku lepitud viivise tasumise kohustus iga viivitatud päeva eest, on tegemist korduva kohustusega. Seega muutus ka viivisenõue sissenõutavaks 2013 aastal ja seda olenemata sellest, et hageja on justkui viivise