2-16-627/27 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.TK (hageja) esitas 14.01.2016 Harju Maakohtule hagi ÜK (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 7 196,87 eurot (laen 7 000 ning lepingutasu ja riskitasu 196,87 eurot), hageja poolt seisuga 04.01.2017 Swedbank AS-ile tasutud intressid 1 166,27 eurot, intressid 2,5% tagastamata laenusummalt alates 05.01.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni, lepingust taganemise intress 500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised seadusjärgses määras 06.01.2017 seisuga 1 036,79 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised seadusjärgses määras alates 07.01.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni ja viivis põhinõudelt seadusjärgses määras alates kohtuotsuse tegemisest TsMS § 367 alusel kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja ja Swedbank AS sõlmisid 16.01.2012 krediidilepingu, mille alusel väljastati hagejale krediit 7 000 eurot ja hageja kohustus laenusumma 15 aasta jooksul tagasi maksma, tasuma intresse 2,5% aastas, millele lisandus kuue kuu Swedbank AS-i eluasemelaenu baasintressi määr ning maksma lepingu sõlmimisel 185,87 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 11 eurot riski tasu. Vastavalt laenulepingu p-le 3.17.6 oli hagejal õigus laenuleping ennetähtaegselt lõpetada, tasudes lisaks laenusummale ka laenulepingujärgse intressi. 17.01.2012 sõlmisid hageja ja kostja finantseerimiskokkuleppe. Sellega kohustus hageja andma pangalt saadud 7 000 eurot laenuna kostjale ja kostjal tuli maksta peegeltingimustel hageja ja krediidiasutuse vahelise laenulepingu alusel 1,5 aasta jooksul hagejale tagasi laenusumma ja kõik laenu võtmisega seotud kulud, sh lepingutasu, riskitasu ja intressid. Hageja kandis 7 000 eurot selgitusega „laen“ kahes jaos kostjale, s.o 3 800 eurot 17.01.2012 ja 3 200 eurot 18.01.2012. Kostjalt tuli hagejale tagastada kogu laenusumma hiljemalt 19.07.2013. Kostja tasus hagejale võlgnevatest summadest kokku 990 eurot. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei asunud kostja võlgnevust likvideerima. VÕS § 101 lg 1 p 6 ning VÕS 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Asjaolu, et pooled olid laenusuhete tekkimise ajal abielus, ei omanud praegusel juhul tähtsust. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-le 2 isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Nimetatud säte kannab endas võlasuhte ümberkujundamise põhimõtet, mis tähendab, et pooltel on alati võimalik muu võlasuhe ümber kujundada laenusuhteks. Praegusel juhul pooled seda ka tegid ning olenemata abikaasade vahel seadusest tulenevast varaühisuse suhtest, kujundasid nad eraldiseisva kokkuleppega konkreetse võlasuhte sisu ümber laenusuhteks. Kostja kasutas saadud vahendeid sõiduauto soetamiseks, mis oli ainult kostja valduses ja ettevõtte Osaühing B omandis. Eelnevast nähtus ühtlasi, et kostja ei kasutanud raha pere hüvanguks. Kostja vastuväited

3.Kohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ja määras, et hagejal tuleb 100 eurot tasuda riigi tuludesse ning kostjale hüvitada menetluskulud 1 093,75 eurot, millelt tuleb maksta seadusjärgses määras viivist kuni võlgnevuse tasumiseni. Poolte vahel puudus vaidlus, et hageja ja kostja olid abielus perioodil 13.01.1989-14.12.2012 ning abielusuhte ajal sõlmisid hageja ja Swedbank AS laenulepingu nr 12-002373-EV, mille alusel sai hageja laenu 7 000 eurot määramata sihtotstarbega. Saadud summa kandis hageja kostja arveldusarvele selgitusega „laen“. Kostja kasutas hagejalt saadud raha Osaühing B-le sõiduki liisimiseks, kusjuures Osaühing B osanik oli kostja ja äriühing oli asutatud poolte abielu ajal. Pooled vaidlesid, kas hageja ja kostja sõlmisid 17.01.2012 laenulepingu samadel tingimustel, mis oli hagejal Swedbank AS-iga. Vastavalt perekonnaseaduse (PKS) §-le 25 lähevad varaühisuse puhul varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused abikaasade ühisomandisse. PKS § 27 lg 1 kohaselt ei kuulu ühisvara hulka kummagi abikaasa lahusvara. Lahusvara hulka kuuluvad PKS § 27 lg 2 p-des 1-3 sätestatud esemed. PKS § 27 lg 4 järgi võib abieluvaralepinguga tunnistada ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid või teatavasse liiki kuuluvaid esemeid. PKS § 27 lg 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Eelnevast tulenevalt jõudis kohus järeldusele, et hageja ja Swedbank AS-i vahel sõlmitud laenulepingu alusel saadud raha läks hageja ja kostja ühisvarasse. Hageja väide, mille kohaselt pooltel oli omavaheline kokkulepe, et hageja võtab laenu kostja isiklikuks otstarbeks, ei muutnud Swedbank AS-ilt saadud laenu poolte lahusvaraks. Vastavalt PKS § 27 lg-le 4 saab üksikuid esemeid või teatavasse liiki kuuluvaid asju tunnistada lahusvaraks abieluvaralepinguga, kusjuures PKS § 60 teise lause kohaselt sõlmitakse abieluvaraleping notariaalses vormis. Hageja ei väitnud ega tõendanud, et pooled oleksid sõlminud notariaalses vormis abieluvaralepingu. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik andma teisele isikule rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja ei saanud Swedbank AS-ilt laenuna saadud raha anda kostjale laenulepingu alusel, kuivõrd nimetatud raha kuulus poolte ühisomandisse, s.t laenulepingut ei saa sõlmida raha suhtes, mille omanikuks väidetav laenusaaja ise on. Asjas ei omanud tähendust see, et hageja oli kostjale vastava raha kandnud üle selgitusega „laen“ või kostja tegi hagejale 500 euro suuruse ülekande 06.02.2012 selgitusega „ülekanne“. Samuti ei tõendanud laenulepingu sõlmimist Swedbank AS-i poolt välja antud kinnitus, mille kohaselt oli hageja võetud laenu eesmärk „auto soetamine abikaasale“ ning tunnistaja KU ütlused laenulepingu sõlmimise kohta. Nendega ei saanud muuta hageja ja kostja ühisvara lahusvaraks. Hageja viidatud kohtulahendid olid asjasse puutumatud, sest nendes olid vaidluse all abikaasade kohustused kolmandalt isikult võetud laenu osas, mitte ühe abikaasa ühisvara arvelt antud laen teisele abikaasale. Õige oli hageja väide, et abikaasadel on võimalik sõlmida omavahelisi võlaõiguslikke kokkuleppeid, kuid seda on võimalik teha abikaasale kuuluva lahusvara, mitte ühisvara arvel. Otsuses käsitlemata poolte väited ja tõendid ei omanud asja lahendamisel tähtsust, mistõttu jättis kohus need tähelepanuta.

4.Hageja palus maakohtu otsus tühistada täies ulatuses ja saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi esimese astme kohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, hindas tõendeid ebaõigesti ning tuvastas asjaolusid valesti ja ebapiisavalt, mis tingis ebaõige lahendi tegemise. Maakohus ei täitnud selgitamiskohustust, kui jättis tähelepanuta hageja 14.04.2016 esitatud taotluse võtta seisukoht, kas praegune vaidlus on võimalik lahendada selliselt, et hageja primaarseks nõudeks on laenulepingust tulenev nõue kostja vastu ning sekundaarseks (alternatiivseks) nõudeks ühisvara jagamise nõue. Kohus eelnevale ei vastanud. Samuti jättis kohus selgitamiskohustuse täitmata, kui ei selgitanud välja hageja nõude eesmärki ja nõude võimalikke alternatiivseid õiguslikke aluseid, ei võtnud seisukohta hageja alternatiivsete alusnormide osas, ei võimaldanud pooltel selles kohta oma seisukohti esitada ja ei selgitanud, missugused asjaolud vajavad vastavate nõuete puhul tõendamist. Lisaks oleks kohus, tuvastades, et poolte esitatud tõendid on asjaolude hindamiseks ebapiisavad või vastuolulised, pidanud andma võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Esiteks oli hageja nõude eesmärk nõuda kostjalt laenulepinguga võetud kohustuse täitmist. Kohus jättis ebaõigesti analüüsimata, kas hagi aluseks olevad asjaolud oleksid võimaldanud nõue rahuldada ka muul õiguslikul alusel. Eelnevaga rikkus kohus oluliselt menetlusõigust ja tegi ebaõige ning sisuliselt motiveerimata otsuse. Teiseks jättis kohus tähelepanuta asjaolu, et hageja ja panga vahel sõlmiti laenuleping 16.01.2012, kuid hageja ja kostja lahutasid abielu 14.12.2012. Seega jättis kohus arvestamata asjaoluga, et hageja tasus laenulepingust tulenevaid makseid pangale nii abielu kestel kui ka pärast lahutust. Seega, kui tegemist oleks olnud laenukohustusega, milles hageja ja kostja olid kohtu hinnangul solidaarvõlgnikud, tulnuks kohtul võtta seisukoht osas, mis puudutas hageja poolt laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist pärast abielu lahutust enda lahusvara arvelt. Samuti jättis kohus, tuvastades, et tegu on solidaarvõlgnikega Swedbank AS-i ees, rakendamata VÕS § 69 lg 2, mille järgi läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu, v.a talle endale langevas osas. Kolmandaks tuli kohtul juhtida hageja tähelepanu asjaolule, et teatud tõendid ei olnud kohtu jaoks piisavad ja olulised hagi eeldused olid tõendamata. Kohtu käitumine, võttes poolte esitatud tõendeid asjakohastena vastu ja kuulates üle tunnistaja, leides lõpuks, et ükski tõend ei ole piisav muutmaks hageja ja kostja ühisvara lahusvaraks, oli vastuoluline ja otsus üllatav. Veelgi enam, kui maakohtu hinnangud erinevad Riigikohtu praktikast, on maakohtul kohustus selgitada menetlusosalistele tõendamiskoormuse jagunemist. Eelnevale lisaks rikkus maakohus otsuse tegemisel tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtteid, mis tõid kaasa ebaõige otsuse tegemise. Arvestades asjaolusid, et vähem kui aasta pärast laenulepingu sõlmimist lahutasid pooled 23 aastat kestnud abielu ja laen ei võetud abikaasade poolt perekonna huvides, pidi kohtule olema ilmne, et laenulepingu