2-15-18451/38 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Viru Maakohus rahuldas 6. detsembri 2016 otsusega hageja nõuded osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja tasu summas 300 eurot, 29. juulist 2015 kuni 6. detsembrini 2016 sissenõutavaks muutunud viivise summas 32 eurot 76 senti ja viivise alates 7. detsembrist 2016 kuni võlgnevuse (300 euro) täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus jättis hageja menetluskulud tema enda kanda, kostja menetluskulud 95 % ulatuses hageja kanda ning 5 % ulatuses kostja enda kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 927 eurot 39 senti. Esiteks hindas maakohus, kas poolte vahel sõlmitud leping oli tühine. Maakohus leidis, et leping ei ole tühine põhjusel, et üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisel oli rikutud seadust, mille tõttu puudus kostja esindajal allkirja pädevus, kuna hagejale esitatud üldkoosoleku protokollist nähtus, et kvoorum otsuste tegemiseks on koos ning 21. mail 2015 otsustati uute juhatuste liikmete volitused. Kostja väitel on leping tühine, kuna juhatus ei soovinud töölepingut sõlmida ning ei teadnud, et kirjutati alla töölepingule ning selle tingimusi ega õiguslikke tagajärgi. Kostja kirjutas alla lepingule oma kogenematusest ja teadmatusest. Tõendamiskohustus lasub üldjuhul TsMS § 230 lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Kohtuistungil leidis kinnitust, et esines tehingu tegemise soov, kuna soovitigi maja haldamiseks lepingut sõlmida. Seega ei ole tõendatud, et kostja oleks olnud teadmatuses tehingu tegemisest. Tegemist ei olnud kogenematusega, kuna arvestades isiku iga ning asjaolu, et tegemist on teovõimelise isikuga, kelle soov oli lepingut sõlmida, ei ole kogenematus tehingu tühistamise aluseks. Tehingu tegemise juures olid kaks teist juhatuse liiget, kellel oli võimalus takistada sellelaadse tehingu tegemist, kuid mida ei tehtud. On tõendamata, et sõlmitud leping on tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Teiseks hindas maakohus lepingu olemust. Maakohus järeldas lepingulisest suhtest, et tegemist on käsunduslepinguga, kuna käsundit peab hageja isiklikult täitma, sest temale on antud esindusõigus. Kokku on lepitud igakuise tasu osas. Leping oli suunatud protsessile ning teenuse osutamisele. Poolte vahel sõlmitud lepingust nähtub, et sisuliselt on tegemist teenuse (majavalitseja) osutamisega. Kolmandaks hindas maakohus lepingu ülesütlemist ja tasu maksmist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja poolt on leping üles öeldud. Mais maksis kostja hagejale 150 eurot, hilisemaid laekumisi ei ole toimunud. Seoses tasu maksmisega on oluline, et õigus tasule ei sõltu saavutatud tagajärgedest, vaid sellest, kas käsundisaaja on oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Antud juhul ei ole tõendantud, et käsundisaaja ei oleks nõuetekohaselt käsundit täitnud. Maakohus leidis, et kostjal on kohustus tasuda hagejale sissenõutavaks muutunud tasuna 300 eurot (juuni 150 eurot; juuli 150 eurot). Kuna on tuvastatud, et poolte vahel oli sõlmitud

4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel. Alternatiivselt TsMS § 657 lg 1 p 3 tulenevalt tühistada maakohtu otsus täielikult ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus hinnanud tõendeid ja asjaolusid ebaõigesti. Asjas tähtsust omav asjaolu on jäänud välja selgitamata. Kohtuotsus ei ole piisavalt motiveeritud, mistõttu pole aru saada, kuidas kohus on lugenud hagi aluseid hagile lisatud dokumentidele vastavateks. Kohus ei ole menetluses jaganud tõendamiskoormust, samuti on rikkunud selgitamiskohustust; 2) on maakohus jätnud enamuse hageja esitatud seisukohti tähelepanuta ja vastuses vastuväited täielikult analüüsimata. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole otsuses arvestatud hageja viidatud Riigikohtu lahenditega. Maakohus ei ole andnud hinnanguid hageja vastuväidetele kostja vastuse suhtes hagiavaldusele, jätnud otsuses analüüsimata ja põhjendamata kõik hageja vastuväited kostja seisukohtadele. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ja kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Vaidlusaluses otsusest seda pole tehtud; 3) on maakohus kohaldanud eelneva tõttu materiaalõiguse normi ebaõigesti ja rikkunud menetlusõiguse normi. Kohtuotsus on vastuoluline, kohtu järeldused on üllatuslikud eelkõige tunnistajate ütluste suhtes. Tunnistaja Alex Kask on oma tunnistuses täiesti selgelt väljendanud tahtlust sõlmida hagejaga tööleping. Maakohus on oma initsiatiivil asunud seisukohale, et kostjal puudus soov sõlmida tööleping ja tegemist on töövõtulepinguga. Kostja juhatuse liikmete seisukohtades esineb vasturääkivusi; 4) on maakohus vääralt tuvastanud, et sõlmitud tööleping on käsitletav töövõtulepinguna. Hagi osaline rahuldamine on rajatud vaidlustatud kohtuotsuses ainult kohtu poolsele tõlgendusele, mis on vastuolus isegi kostja enda poolt istungile kutsutud tunnistajate ütlustega.

5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) moonutab hageja faktilisi asjaolusid, esitab valed väited ja teeb ekslikud järeldused. On täielikult vale hageja väide, et „tunnistaja Alex Kask oma tunnistuses täiesti selgesti väljendas tahtlust sõlmida hagejaga tööleping“. Kõik kostja tunnistajad väitsid (s.h Alex Kask), et nad soovisid saada hagejalt õigusabi. Alex Kask kirjutas alla lepingule, kuid hageja ei selgitanud neile, mis lepingule nad alla kirjutasid; 2) on kostja seisukohal, et poolte vahel oli sõlmitud võlaõiguslik teenuse osutamise leping (käsundusleping/töövõtuleping, VÕS § 619 lg 1, § 635 lg 1). Kostja on nõus maakohtu seisukohaga ja põhjendustega, et poolte vahel puudusid töösuhted ja olid võlaõiguslikud suhted (s.o teenuste osutamise leping –käsundusleping); 3) on hagejal oma õigusbüroo (Harjaks & Partner Õigusbüroo OÜ) ja ta osutab õigusteenuseid füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Hageja osutas kostja juhatusele abi 21. mai 2015 üldkoosoleku korraldamiseks ja kandeavalduse registrile esitamiseks. Kostja tunnistajate ütluste kohaselt tulid nad kolmekesi hageja juurde konsultatsioonile. Kostja juhatuse liikmed ei teadnud, mis lepingule nad alla kirjutasid. Neil ei olnud plaanis sõlmida hagejaga töölepingut. Töölepingu teksti vormistas hageja. Pärast lepingu allkirjastamist ei andnud hageja lepingu eksemplari või selle koopiat kostja juhatusele. Kostja juhatuse liige Alex Kask sai hagejalt „töölepingu“ koopia hiljem. Kostja juhatus ei soovinud töölepingut sõlmida ning ei teadnud, et kirjutab töölepingule alla ega selle tingimusi ja õiguslikke tagajärgi. Kostja juhatus kirjutas töölepingule alla enda kogenematusest ja teadmatusest; 4) maakohtu tuvastatud asjaolude alusel ja arvestades poolte vahelisi suhteid ei saa eeldada, et hageja töötas või kavatses ja tahtis töötada alludes kostja juhtimisele ja kontrollile. Sellest lähtuvalt ei ole õige hageja väide, et poolte vahel oli faktiliselt sõlmitud tööleping; 5) puuduvad õiguslikud alused hageja rahalise nõude rahuldamiseks. Hageja nimetas oma nõude aluseks TLS § 100 lg 3, mille alusel saab tähtajalise töölepingu ülesütlemisel töötasuna nõuda hüvitist ainult kui ülesütlemine on toimund majanduslikel põhjustel. Nimetatud paragrahv ei rakendu, kui tööleping ei ole üles öeldud majanduslikel põhjustel. Seega isegi juhul kui poolte vahel oleks sõlmitud tööleping, puuduks alus hageja rahalise nõude rahuldamiseks. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping. Sellepärast puudub ka alus hageja rahalise nõude rahuldamiseks.

8.Ringkonnakohus peab ebaõigeks hageja väidet, et poolte vahel sõlmitud leping on tööleping. Tööleping on TLS § 1 kohaselt töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu. TLS § 1 mõtte kohaselt tuleb töösuhte tuvastamisel teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Riigikohus on märkinud, et juhul, kui lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks mh oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (3-2-1-305p 15, 3-2-1-9-05 p 15, 3-2-1-41-11 p 14). Poolte sõlmitud lepingu (kt I, lk 12) kohaselt kohustus hageja tegema tööd kuni 5 tundi kuus. Seejuures oli lepitud kokku tööaeg kella 9-17ni. Leping sätestab, et tööaeg on vastavalt tellija vajadustele ja kokkuleppele töötajaga. Tööülesanded leping ei määratle. Lepingu järgi asuti tööle majavalitseja ametikohale. Kokku lepitud oli ka puhkus 28 kalendripäeva. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub sõlmitud lepingust, et hageja oli olulisel määral iseseisev oma kohustuste täitmisel. Vaidlusaluse lepingu alusel ei olnud hageja kostjast töölepingule omaselt sõltuv. Asjaolu, et tööaeg määratakse kindlaks tellija ja töötaja vahel vastavalt vajadusele ja poolte kokkuleppele, näitab kostja ja hageja olulise alluvussuhte puudumist. Seetõttu jättis maakohus õigustatult sõlmitud lepingu kvalifitseerimata töölepinguna. Ekslik on hageja väide, et maakohus pidas sõlmitud lepingut töövõtulepinguks. Maakohus tuvastas, et tegu oli käsunduslepinguga (maakohtu otsuse p 31) ja ringkonnakohus nõustub sellega.