2-15-5179/38 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja nõustus, et hageja töötas kostja juures perioodil 02.07.2012-17.10.2014 juristina. Tööleping lõppes juristi töökoha kaotamise ja hageja koondamise tõttu. Hoolimata hageja pöördumisest töövaidluskomisjoni ja hiljem kohtu poole (tsiviilasi nr 2-15-790), tuvastamaks töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, õiguskaitseorganid tööandjapoolset rikkumist töölepingu ülesütlemisel ei tuvastanud. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et hagejale maksti algul töötasu 500 eurot (neto) kuus ja hiljem 600 eurot (neto) kuus. Töölepingut sõlmides leppisid pooled kokku, et hageja töötasu on 250 eurot (neto) kuus ja 17.12.2013 allkirjastasid pooled töölepingu lisa, mille alusel suurenes alates 01.12.2013 töötaja töötasu 100 euro (neto) võrra. Ainus dokumentaalne tõend, mille hageja esitas töötasu suuruse kohta, oli kostja poolt 29.10.2013 vormistatud tõend, kus hageja töötasu suuruseks oli märgitud 625 eurot (bruto). Eelnev koostati hageja palvel, et viimane saaks 2013. a oktoobris liisida auto, kuid ei kajastanud hageja tegelikku töötasu suurust. Hageja väite töötasu suuruse osas seadis kahtluse alla muuhulgas asjaolu, et töölepingus leppisid pooled kokku, et hageja töötab kaks korda nädalas viis tundi päevas, s.o kümme tundi nädalas ja 45 tundi kuus. Kuivõrd 2013. a oli töötasu alammäär 320 eurot kuus (bruto) 168 töötunni eest kuus, siis oli eluliselt usutav, et hageja töötasu 45 tunni eest kuus oli 350 eurot (neto). Seega oli hageja nõue saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu osas põhjendamatu. Täiendava koondamishüvitise nõue oli esitatud hilinenult. Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 3 teise lause järgi võib hagis esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Töövaidluskomisjonis hageja viidatud nõuet ei esitanud. Veel enam, ITVS § 6 lg 1 kohaselt võib nõude töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks

4.Hageja palus kohtuotsus osaliselt tühistada, s.o osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi saamata jäänud töötasu 213,38 eurot, puhkusehüvitise 649,40 eurot ja vähem makstud koondamishüvitise 184,48 eurot väljamõistmiseks ning jättis menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1 033,33 eurot menetluskulude katteks. Hageja palus teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja kirjeldatud summad ja neilt summadelt arvestatud seadusjärgne viivis. Alternatiivselt palus hageja maakohtu otsus kirjeldatud osas tühistada ja saata esimese astme kohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt kohtumenetluse norme, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Kohus tuvastas valesti, et pooled olid ühel meelel töölepingus kokkulepitud hageja töötasu suuruse osas. Hageja oli läbivalt seisukohal, et töösuhte alguses oli tema töötasu 504,24 eurot (neto) ja hiljem 625 eurot (neto). Kohus järeldas vääralt poolte esitatud tõenditest hageja töötasu suuruse. Asjaolu, et hagejale maksti suuremat töötasu kui töölepingus kokku lepitud, millest osa tasuti sularahas avansina, tõendasid SN kinnituskiri ja kostja 29.10.2013 väljastatud tõend. Hageja nõue vähem makstud koondamishüvitise väljamõistmiseks ei olnud aegunud. Koondamishüvitise aegumistähtaja annab ITVS § 6 lg 3, s.o kolm aastat. Lisaks peatus nõude aegumine tsiviilasjas nr 2-15-790 lõpplahendi tegemiseni ning nõude aegumine katkes 2015. aastal kostja poolt hagejale 198,94 euro maksmisega täitemenetluses. Eelnevale lisaks märkis hageja, et kohus saab aegumist kohaldada vaid kohustatud isiku taotlusel, mida kostja ei olnud selgesõnaliselt teinud. Viidatud osas ületas kohus diskretsiooni piire. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui jättis täitmata eelmenetluse ülesanded. Nimelt jättis kohus selgitamata hageja tõendamiskoormise, mistõttu tuvastas vääralt vaidlusalused asjaolud ning ei võimaldanud hageja ülekuulamist vande all. Eelnev viis üllatusliku kohtulahendi tegemiseni. Samuti rikkus maakohus menetlusõigust, kui ei menetlenud asja lihtsustatud korras. Hageja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise. Menetluskulude hageja kanda jätmine oli tema suhtes äärmiselt ebaõiglane, kuivõrd töötaja on vaidluses tööandjaga nõrgem pool. Kohus luges põhjendamatult mõistlikuks kostja õigusabi osutaja kuluks kokku 1 033,33 eurot, sest kostja töövaidluskomisjonis kantud menetluskulude nimekiri oli ebaselge ja seal märgitud kulud ei seondunud praeguse hagivaidlusega. Maakohtumenetluses kantud õigusabi osutaja menetluskulud olid ülepaisutatud ja ebavajalikud ning tunnitasu 100 eurot oli ilmselgelt liiga suur. Menetluskulude hagejalt väljamõistmise korral palus hageja maksed ajatada.

6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel. Maakohtu põhjendused hagi rahuldamata jätmise osas on seaduslikud osas, milles maakohus tuvastas, et kostja maksis lõpparve koosseisus hagejale välja saadaoleva töötasu ja puhkusehüvitise. Samuti on õige maakohtu lõppjäreldus, et hageja vähem makstud koondamishüvitise nõue oli aegunud. Ringkonnakohus muudab kohtuotsuse põhjendusi osas, milles maakohus tuvastas, et koondamishüvitise nõude aegumise kulgemine algas tsiviilasjas nr 2-15-790 tehtud kohtuotsuse jõustumisest 31.08.2016. Ülejäänud osas, mille hageja vaidlustas, on maakohus õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki menetlusosaliste seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi saamata jäänud töötasu 213,38 eurot, puhkusehüvitise 649,40 eurot ja vähem makstud koondamishüvitise 184,48 eurot väljamõistmiseks ning jättis menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1 033,33 eurot menetluskulude katteks. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi saamata jäänud puhkusehüvitise väljamõistmiseks 388,02 euro ulatuses, võttis menetlusse hagi vähem makstud koondamishüvitise väljamõistmiseks, jättis hagi läbivaatamata TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise väljamõistmise osas ning rahuldamata hageja vastuväite kohtu tegevusele, millega kohus keeldus hagejat vande all üle kuulamast. Nimetatud osas on kohtuotsus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist. Hageja on apellatsioonkaebuses tuginenud muuhulgas maakohtu ulatuslikele menetluslikele minetustele, sh selgitamiskohustuse täitmata jätmisele, mis tingis üllatusliku lahendi tegemise. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus asja menetlemisel menetlusnorme rikkunud ja on täitnud piisaval määral ka selgitamiskohustust, viies asjas läbi 16.02.2017 korraldava kohtuistungi (lk 112-117). Maakohus on menetlusnorme järgides viinud läbi eelmenetluse, mille käigus on piisavalt selgitanud mh välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks (TsMS § 392 lg 1 p 4). Samas määrab TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega lasub hagiasjas tõendite esitamise koormus pooltel endil. Hagejal oli teada alates menetlusest töövaidluskomisjonis, et hageja ja kostja on erinevatel seisukohtadel hageja igakuise töötasu suuruse osas. Kusjuures kostja versioon ühtis kirjalikus töölepingus kokkulepituga (lk 15, 17-18) ja hagejal oli oma seisukoha põhjendamiseks esitada vaid kostja 29.10.2013 kinnitus (lk 21) koos 22.10.2013 kirjaga (lk 122-123) ja SN vabas vormis kiri (lk 19). Kohus, kaaludes poolte vastupidiseid väiteid ja nende kohta esitatud tõendeid, teostas TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat kohustust tõendeid hinnata ja oma siseveendumuse kohaselt otsustada, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Asjaolu, et kohus ei langetanud hagejale meelepärast otsust, ei tee lahendist õiguslikus mõttes üllatuslikku.

Vastuväite osas menetluskulude jaotusele märgib ringkonnakohus, et hagimenetluse kulud kannab reeglina pool, kelle kahjuks otsus tehti (TsMS § 162 lg 1). Kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4). Säte annab kohtule võimaluse kaaluda poole kulude tema enda kanda jätmist, kuid ei loo kohtule kohustust. Kusjuures lõike 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on sättega kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus ei rikkunud menetlusõigust menetluskulude jaotuse määramisel, kui kohaldas menetluskulude jaotuse määramisel üldreeglit ja jättis menetluskulud hageja kanda. Samuti ei eksinud maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel kehtiva korra vastu. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muuhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud (TsMS § 162 lg 2 esimene lause). TsMS § 144 p 4 järgi on kohtuvälised kulud muuhulgas seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu. Seaduses sätestatud kohtueelsed menetlused toimuvad muuhulgas töövaidluskomisjonis (ITVS § 10 lg 1). Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja tingimusliku taotluse osas ajatada väljamõistetud menetluskulude tasumine 12 kuu peale. Kostja vaidles hageja taotlusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. TsMS 445 lg 1 alusel on kohtul võimalik poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viis ja kord ning täitmise tähtaeg või tähtpäev. Seejuures tuleb kohtul kaaluda mõlema poole huve, s.t tegu on diskretsioonotsusega. Hageja ei ole kohtu ette toonud sedavõrd kaalukaid asjaolusid, mis kinnitaksid kostja õigustatud huvi üles kaaluvat vajadust hagejalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulude ajatamiseks. Menetluskulude jaotus