Evergreen Capital OÜ hagi Peretrans OÜ ja E-R R vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
20 763,47 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Evergreen Capital OÜ (registrikood: 12568964; asukoht: Kännu tn 39, 13418 Tallinn; epost: xxx) Hageja lepinguline esindaja: advokaat Henrik Kirsimäe (Advokaadibüroo Legalia; e-post: xxx) Kostja I: Peretrans OÜ (registrikood: 16261530; asukoht Hirvela tn 4-2, Sauga alevik, Tori vald, Pärnu maakond; e-post: xxx) Kostja II: E-R R (isikukood: xxx; e-post: xxx) Kostja II lepinguline esindaja: vandeadvokaat Katrin Paulus (e-post: xxx)
Asja läbivaatamine
09. detsember 2024 kohtuistungil ja edasi TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista kostjatelt Peretrans OÜ ja E-R R solidaarselt välja hageja Evergreen Capital OÜ kasuks põhivõlgnevus 5722,06 eurot, intressid 730,30 eurot ja sissenõudmiskulude hüvitis 105 eurot.
3.Mõista kostjatelt Peretrans OÜ ja E-R R solidaarselt välja hageja Evergreen Capital OÜ kasuks sissenõutavaks muutunud viivised summas 13 664,43 eurot ja viivised alates 08.04.2025 põhinõudelt summas 5729,32 eurot määraga 0,5% päevas tasumata võlgnevuselt kuni põhinõude täitmiseni, kuid kostjalt II E-R R mitte rohkem kui 4679,29 eurot. Menetluskulude jaotus
4.Jätta menetluskulud 90% ulatuses solidaarselt kostjate Peretrans OÜ ja E-R R kanda ja 10% ulatuses hageja Evergreen Capital OÜ kanda.
5.Määrata menetluskulud kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2 sätestatud korras.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Evergreen Capital OÜ esitas Harju Maakohtule hagi Peretrans OÜ ja E-R R vastu, milles palus kohtul: mõista hageja Evergreen Capital OÜ kasuks solidaarselt kostjatelt Peretrans OÜ-lt ja E-R R välja: 5729.32 eurot põhivõlgnevust, 722.79 eurot intressi; 3772.02 eurot viivist, mis on sissenõutavaks muutunud 01.07.2023; 105.00 eurot hüvitist; edasiulatuv viivis põhivõlgnevuselt alates 01.08.2023 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni määraga 0.5% päevas, kuid E-R R’elt kokku mitte enam kui 4679.29 eurot; määrata kindlaks käesoleva asja menetluskulude jaotus ja mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja menetluskulud.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt kostja I kui laenusaaja ja hageja kui laenuandja sõlmisid 20.09.2021 laenulepingu nr 20/09/2021, mille kohaselt hageja andis kostjale I laenu 7500 eurot, millest oli tasaarvestatud maha lepingutasu 300 eurot. Laenulepingu punkti 1. kohaselt lepiti kokku laenu tagastamine maksegraafiku alusel intressimääraga 3.29 % kuus.
3.Kostja II kui käendaja sõlmis hagejaga 20.09.2021 käenduslepingu nr 20/09/2021. Käenduslepingu alusel käendas kostja II laenulepingust tulenevaid kostja I kohustusi hageja ees. Käenduslepingu punkti 1.1 kohaselt kohustus käendaja hageja ees vastutama kostja I laenulepingust tulenevate kõigi rahaliste kohustuse täitmise eest kuni summas 6000 eurot.
4.Kostja I rahaliste kohustuste täitmiseks on teostatud kokku 17 makset kokku summas 5343.67 eurot.
5.Hageja edastas kostjale I seoses laenulepingu täitmisega 4 meeldetuletuskirja koos sissenõudmise kulude nõuetega kokku summas 105 eurot.
6.08.03.2023 avaldusega (edastatud kostjale e-postiga) ütles hageja 20.09.2021 laenulepingu nr 20/09/2021 erakorraliselt üles ning nõudis kostja I võlgnevuse tasumist. Kostja I seisukoht Kostja I on hagimaterjalid kätte saanud, kuid ei ole sisulist vastust hagile esitanud. Kostja II seisukoht
7.Kostja II ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu.
8.Kostja II vastuse kohaselt kostja II ei tunnistanud hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid.
9.Kostja II on seisukohal, et käendusleping ei kehti. Kostja II märgib esmalt seda, et enne käesoleva kohtumenetluse algust polnud kostjale II vaidlusaluse laenu- ja käenduslepingu eksistents isegi teada. Kostja II pole hagejaga neid lepinguid sõlminud ega ole seda soovinud ka teha. Vaidlusalused lepingud hagejaga sõlmis kostja I praegune juhatuse liige – H O (ik xxx) – kostja II IDkaardiga, ilma et kostja II oleks kostjat I lepingute sõlmimiseks volitanud või nende sõlmimise hiljem heaks kiitnud. Ka kostja I on asutatud H O poolt kostja II IDkaarti kasutades.
10.Kostja I oli selle asutamisest peale H. O ettevõtmine ning tema oli kostja I faktiline juht. H. O on kostja I asutamisest saadik olnud ka äriühingu ainuosanik.
11.Kostja II sai vaidlusalustest lepingutest teada alles tema vastu algatatud kohtumenetluses. Käendusleping on sõlmitud tegelikkuses H. O (kostja I juhatuse liikme) ja hageja vahel, laenuleping on sõlmitud kostja I ja hageja vahel. Kostja II pole H. O vaidlusaluste lepingute sõlmimiseks volitatud ning kostja II ei kavatse ühegi lepingu sõlmimist ka heaks kiita.
12.Ülesütlemisavalduse kättetoimetamine pole tõendatud. Kostjani II pole jõudnud lepingu ühtegi ülesütlemisavaldust. Hageja pole kostja II arvates vastava avalduse kättetoimetamist ka tõendanud. Hagile on lisatud üksnes ülesütlemisavaldus, kuid hageja ei ole kostjale II nähtuvalt mitte mingil moel tõendanud (ega isegi väitnud), et avaldus on kostjatele ka kätte toimetatud. Kostja II ei saa ega pea tõendama, et hageja on ülesütlemisavalduse kostjale I või II kätte toimetanud. Kui hageja on laenulepingu üles öelnud, tuleb hagejal seda ka tõendada. Ülesütlemisavalduse kättetoimetamise tõendamata jätmine on võrdsustatav avalduse tegemata jätmisega ning sellisel juhul tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata.
13.Viivisekokkulepe on tühine, alternatiivselt – viivist tuleb vähendada. Õigusalases kirjanduses (vt nt VÕS I komm, § 113, p 9.1) on leitud, et lisaks lg 6 järgi keelatud kokkuleppele arvestada viivist intressilt ja imperatiivset intressipiirangut rikkuva kokkuleppe tühisusele (mh lg-d 9 ja 10) võib viivisekokkulepe olla tühine ka muul alusel. Iseenesest ei saa viivisekokkulepe kui selline üldiselt tühine olla, kuna viivis on seaduses sätestatud õiguskaitsevahendina ka kokkuleppeta. Kuna seadus (lg 8) annab kohtule võimaluse ebamõistlikult kõrget viivist alandada, ei peaks üldjuhul tulema kõne alla ka viivise ebaproportsionaalsuse tõttu viivisekokkuleppe vastuolu heade kommetega ja seetõttu tühisus TsÜS-i § 86 järgi. Keelatud on aga ebamõistlikult kõrge viivise ettenägemine tüüptingimustes, mille puhul tuleb lähtudes § 42 lg 3 p-st 5 (vt ka selle komm-d) lugeda kokkulepe tühiseks, mille tulemusena saab nõuda vaid seadusjärgset viivist.
14.VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
15.Laenulepingus on sätestatud 0,5-ne viivisemäär päevas, s.o 182,5%/aastas, mis ületab seadusjärgset viivisemäära ca 18-kordselt. Kui tegemist ei ole hea usu põhimõtte vastase ning seega tühise kokkuleppega, palub kostja II viivisemäära vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 vähendada.
16.Eeltoodust tulenevalt palub kostja II jätta hagi vastavalt ülaltaotletule rahuldamata.
Kohtuotsuse põhjendused
17.Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
18.Kostjate vastu esitatud hagi põhineb järgnevatel hageja väidetel: 20.09.2021 sõlmis kostja I hagejaga 7 500 euro laenamiseks laenulepingu intressimääraga 3,29 % kuus. 20.09.2021 sõlmis kostja II hagejaga käenduslepingu, millega kostja II käendas kostja I ja hageja vahelisest laenulepingust tulenevaid kohustusi summas kuni 6 000 eurot. Kostja I täitis laenulepingut perioodil 15.10.2021 kuni 10.07.2023 tagastades hagejale kokku 5 343,67 eurot. 08.03.2023 avaldusega ütles hageja laenulepingu erakorraliselt üles ning nõudis võlgnevuse tasumist, kuna kostja I ei täitnud enam lepingut. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt 20.09.2021 sõlminud laenulepingust nr 20/09/2021 tuleneva võlgnevuse tasumist. Nimelt palub hageja kostjatelt välja mõista põhivõlgnevus 57122,06 eurot, intressid 730,30 eurot, 01.07.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 3763,35 eurot ja edasiulatuva viivise põhivõlgnevuselt alates 01.08.2023 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni määraga 0,5% päevas, kuid E-R R’elt kokku mitte enam kui 4679,29 eurot ja hüvitis 105,00 eurot.
19.Kostja I ole esitanud sisulisi vastuväiteid hagile. Kostja II vastuväidete kohaselt käendusleping ei kehti. Kostjal II ei olnud enne käesoleva kohtuvaidluse algust vaidluslause laenu- ja käenduslepingu eksistents teada. Kostja II pole hagejaga neid lepinguid sõlminud ega ole seda soovinud ka teha. Vaidlusalused lepingud hagejaga sõlmis kostja I praegune juhatuse liige – H O – kostja II ID-kaardiga, ilma et kostja II oleks kostjat I lepingute sõlmimiseks volitanud või nende sõlmimise hiljem heaks kiitnud. Ka kostja I on asutatud H O poolt kostja II ID-kaarti kasutades. Kostja I oli selle asutamisest peale H. O ettevõtmine ning tema oli kostja I faktiline juht. H. O on kostja I asutamisest saadik olnud ka äriühingu ainuosanik.
20.Hageja nõue võib kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.
21.Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
22.Kohus ei nõustu kostja II väidetega, et tema ei ole laenulepingut ja käenduslepingut sõlminud. Kohus tuvastab, et käesoleval juhul on tegemist arvutis sõlmitud laenulepinguga ja käenduslepinguga. Laenuleping ja käenduslepingu on allkirjasatud ID-kaardiga PIN 2 koodi kasutades.
23.Riigikohus on 16.12.2019 kohtulahendi 2-16-124450 p-des 22 kuni 24 leidnud järgmist: Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud IDkaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt/.../ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise
vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Riigikohus on oma varasemas praktikas asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus.
24.Kohus märgib, et 12.05.2021-14.05.2024 kehtinud isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste punkti 5.2.7 kohaselt klient kohustub tagama, et tema isikliku võtme kasutamine toimuks tema kontrolli all punkti 8.1 kohaselt klient vastutab ainuisikuliselt oma isikliku võtme haldamise eest. Kohus leiab, et kostja II ei ole tõendanud, et tema isikut tõendav dokument koos PIN-koodidega oleks kolmanda isiku (käesoleval juhul H O) kätte läinud kostja teadmiseta või tahte vastaselt. ID kaart on isiklik isikutunnistus, mis on antakse kasutamiseks ainult kaardil märgitud isikule. Kostja II on esitanud kohtule tõendina H O 20.12.2024 kinnituskirja, milles viimane kinnitab, e 20.09.2021 laenulepingu nr-ga 20/09/2021 ning 20.09.2021 käenduslepingu nr-ga 20/09/2021 sõlmis tema ainuisikuliselt kasutades E-R R ́e ID- kaarti ja PIN-koode ilma, et E-R R oleks sellest teadlik olnud. E-R R ei andnud temale nimetatud lepingute sõlmimiseks mitte mingit luba ega volitust ning ta tegutsesin lepingute tema nimel sõlmimisel täielikult E-R R ́e teadmata (dtl 88). Kohus leiab, et üksnes H O poolt antud kinnistuskirja esitamine ei tõenda seda, et H O poolt kasutati kostja II ID kaarti ja PIN-koode kostja II tahtest sõltumatult. Kostja II ole suutnud kohtumenetluse käigus esile tuua, kuidas sai H O sai juurdepääsu tema ID kaardile ja selle PIN koodidele. Samuti ei ole kostja II esile toonud, et ta oleks pöördud seoses tema ID kaardi ja PIN koodide lubamatu kasutamisega H O poolt politsei või prokuratuuri poole ja oleks taotlenud sellega seoses kriminaalmenetluse algatamist. Selline kostja II poole käitumine muudab eluliselt mitteusutavaks kostja II versiooni, et H O on kasutanud ilma kostja II nõusolekuta laenulepingu ja käenduslepingu sõlmimiseks kostja II ID kaarti ja PIN
koode, isegi olukorras, kus H O on ise selle kohta kohtu kinnituskirja andnud. Peretrans OÜ e-äriregistri väljavõttest nähtuvalt on kostja II kostja I asutaja ja tegelik kasusaaja ja kostja II oli kostja I juhatuse liige 01.07.2021-12.10.2022 (dtl 126-129). Kostja I arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on kostja I nimel perioodil 15.10.2021 – 08.04.2022 (kui juhatuse liige oli kostja II) tehtud kostja I nimel 9 laenu tagasimakset (dtl 22). Ei ole eluliselt usutav, et H. O sai kuritarvitada kostja II ID-kaarti ja/või panga konto autentimisvahendeid nii pika aja vältel ilma, et kostja II oleks sellest teadliku olnud või seda aktsepteerinud. Kui kostja I nimel teostas tagasimakseid tollane kostja I seaduslik esindaja kostja II, siis on ta oma tegudega lepingute allkirjastamise kaudu heakskiitnud ja neid tunnustanud. Kohus nõustub hagejaga, et pole välistatud, et kostja I ja kostja II on huvitatud sellest, et oleks välistatud kostja II vastutus, eriti olukorras, kus kostja I ei ole hagile sisulist vastust esitanud ja juhul kui kostjal I kui äriühingul puudub vara laenulepingu täitmiseks, siis oleks välistatud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine ka kostja II poolt.
25.Kuna käesoleval juhul kostja II ei ole kohtule piisavalt tõendanud seda, et tema ID-kaart ja PIN-kood oleks läinud kolmandale isikule üle tema tahte vastaselt, saab lugeda laenulepingu nr 20/09/2021 hageja ja kostja I vahel sõlmituks 20.09.2021 ja käendusleping nr 20/09/2021 hageja ja kostja I vahel sõlmitud 20.09.2021.
26.Kohus tuvastab, et laenulepingu nr 20/09/2021 kohaselt kohustus hageja andma kostjale I laenu 7500 eurot, hageja kohustus laenusumma andma kostja I kasutusse 20.09.2021 ja kostja I poolt kuulus tasumisele lepingu tasu 300 eurot. Kohus tuvastab, et hageja on laenusumma 7500 eurot kostjale I välja maksnud, laenusummast on maha arvatud lepingu tasu 300 eurot ja hageja on kandud kostja I arvelduskontole 20.09.2021 7200 eurot. (dtl 10-22).
27.VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
28.Kohus tuvastab, et hageja ja kostja II vahel sõlmitud 20.09.2021 käendusleping nr 20.09.2021, mille kohaselt kostja II käendajana vastutab hageja ja kostja I vahel 20.09.2021 sõlmitud laenulepingust 20/09/2021 tulenevate kohustuste ees piirsummas kuni 15 000 eurot (dtl 23-27). Seega vastutab kostja II VÕS § 142 lg 1-3 ja VÕS § 145 lg 1-2 kohaselt kostja I poolt sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt kostjaga I.
29.Kohus tuvastab, et kostja I kohustus tagastama hagejale laenu koos intressidega vastavalt maksegraafikule hiljemalt 10.09.2024, igakuise makse suuruseks on kokku lepitud 358,55 eurot (dtl 10-21).
30.VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse
täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101.
viivitamine.
31.VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda ning p 6 kohaselt nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise viivist. VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
33.Kohus tuvastab, et laenulepingu p 4.1 kohaselt laenusaaja kohustub tagastama Laenu Laenuandja Lepingus toodud pangakontole Lepingu punktis 1 kokku lepitud Laenu tagastamise kuupäeval või kuupäevadel. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja I pidi vastavalt maksegraafikule tegema igakuiselt makseid 358,55 eurot kuni laenu tagastamise tähtajani 10.09.2024. Laenulepingu p- 7.1 kohaselt laenuandjal on õigus laenuleping ilma ette teatamata erakorraliselt üles öelda, kui laenusaaja on lepingut oluliselt rikkunud (sh mitteolulise kohustuse korduv või jätkuv rikkumine vaatamata vähemalt 5-päevasele täiendavale tähtajale kohustuse täitmiseks), samuti muudel seaduses sätestatud juhtudel. Kohus tuvastab, et kostjal I on sattunud viivitusse graafikujärgsete tagasimaksetega alates. 20.11.2022 (dtl 91).
34.VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 195 lg 2 kohaselt juhul, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS § 195 lg 5 kohaselt peavad lepingu ülesütlemise korral lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 189–191 sätestatut. VÕS § 196 lg 2 kohaselt juhul, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist.
35.Hageja väitel on ta edastanud 08.03.2023 avalduse laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks kostjale I ja kostjale II e-posti teel. Kostja II väitel on laenulepingu ülesütlemise avaldus kostjale I ja kostjale II kättetoimetamine tõendamata. Hageja on esitanud kohtule 25.01.2023 kuupäeva kandva avalduse laenulepingu erakorralise ülesütlemise kohta (dtl 40). Vaatamata kostja II vastuväidetele ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et laenulepingu erakorralise ülesütlemise avaldus oleks kostjale I või kostjale II kätte toimetatud. Seega on kohtu hinnangul tõendata hageja väide, et seoses 08.03.2023 laenulepingu ülesütlemise avaldusega on hageja laenulepingu üles öelnud. Küll aga on kostja I laenulepingu ülesütlemise tahteavalduse kätte saanud kohtumenetluses koos hagi ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisega. Kohtu infosüsteemist nähtuvalt on need
kostjale I kätte toimetatud 18.12.2023. Seega tuleb lugeda, et kostja I sai laenulepingu ülesütlemise tahteavalduse kätte 18.12.2023.
36.Kuna 18.12.2023 seisuga oli kostja I võlgnevuses vähemalt 3 järjestikuse põhiosa maksega ja kostja I oli laenulepingut oluliselt rikkunud, siis saab laenulepingu üles öelduks lugeda 18.12.2023.
37.Kohus tuvastab, et laenulepingu ülesütlemise ajaks oli kostja I tasunud põhivõlga summas 1777,94 eurot (dtl 91). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt I ja II solidaarselt välja mõista põhivõlg summas 5722,06 eurot (7500-1777,94=5722,06).
38.Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista intressi summas 722,79 eurot. Tulenevalt VÕS § st 397 lg 1 tuleb majandus-või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on andnud laenu majandustegevuses ja seega kostjal I on intressi maksmise kohtustus. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja I vahel kokkulepitud intressimäär on 3,29 % kuus. Seega on laenulepingus laenuandja ja laenusaaja kokku leppinud VÕS § 94 lg 1 sätestatust erineva intressimäära, st laenusaaja kohustus laenusumma kasutamise eest tasuma laenuandjale intressi 3,29% kuus.
39.Kohtule esitatud võlgnevuse arvestuse kohaselt on Laenulepingust tulenev intressinõue osaliselt tasumata ja kostja I intressivõlgnevus on 722,79 eurot (dtl 91). Seega on Laenulepingus kokku lepitud intressi maksmise kohustus nõuetekohaselt (VÕS § 76 lg 1 ja lg 3) täitmata ning hagejal on õigus nõuda laenusaajalt intressi maksmise kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1). Eeltoodust tulenevalt on tuleb kostjatelt I ja II solidaarselt välja mõista intressivõlgnevus summas 722,79 eurot.
40.Hageja on esitanud kostjate vastu hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viivise nõude summas 3763,35 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivise nõude määras 0,5% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid kostjalt II mitte enam kui 4679,29 eurot.
41.Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et laenusaaja on rikkunud rahalist kohustust (saadud laenu tagastamise kohustust), mistõttu on hagejal õigus nõuda laenusaajalt ka viivise tasumist. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja I on laenulepingus leppinud kokku, et juhul kui laenusaaja ei täida Laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi nõuetekohaselt, kohustub laenusaaja maksma viivist 0,5% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, välja mõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega annab seadus hagejale õiguse nõuda sissenõutavaks mittemuutunud viivist ka alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumine.
42.Kostja II on seisukohal, et viivisekokkulepe on tühine, alternatiivselt palub kostja II viivist vähendada. Kostja leiab, et viivise määr 0,5% päevas, so 182,5 % aastas, mis ületab seadusjärgset viivist ca 18-kordselt, on ebamõistlikult suur. Juhul kui tegemist ei ole hea usu põhimõtte vastase ning seega tühise kokkuleppega, siis palub kostja II viivisemäära vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 vähendada.
43.Kohtu hinnangul ei ole tegemist ebamõistlikult suure viivisemääraga. Kuigi lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,5% päevas on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks. Hageja ja kostja I sõlmisid laenulepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Kuivõrd hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu näol ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, ei kohaldu ka VÕS § 415 lg-s 1 sätestatud viivisemäära piirang.
44.Hageja palub kostjalt II viivise välja mõista mitte rohkem kui 4679,29 eurot, seega ei ületa hageja poolt kostjalt II nõutav viivis põhinõuet.
45.Kuivõrd kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et laenulepingu saab üles öelduks lugeda 18.12.2023, siis ei saa kohus rahuldada hageja nõuet mõista välja viivis kogu tagastamata laenusummalt varasema perioodi eest.
46.Seega perioodi 18.12.2023 kuni kohtuotsuse tegemiseni 07.04.2025 on võlgnevuselt summas 5729,32 eurot arvestavad viivised määraga 0,5 % päevas summas 13 664,43 eurot (vt viivisekalkulaator.ee). Seega tuleb kostjalt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks viiviseid kohtuotsuse tegemise aja seisuga summas 13 664,43 eurot ja alates 08.04.2025 põhinõudelt summas 5729,32 eurot määraga 0,5% päevas tasumata võlgnevuselt kuni põhinõude täitmiseni, kuid kostjalt II mitte rohkem kui 4679,29 eurot.
47.Hageja on palunud kostjalt I ja II solidaarselt välja mõista hüvitise summas 105 eurot. Kuna lepingu ülesütlemine on kehtiv, siis oli võlausaldajal õigus teha tasulisi sissenõudmistoiminguid. VÕS § 1131 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise määra, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Samuti VÕS § 158 lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingute punkti 5.3.1. kohaselt laenuandjal on õigus laenusaaja poolt iga rahalise kohustuse rikkumisel nõuda laenusaajalt võlgnevuste sissenõudmiskulude hüvitamist summas kuni 100 eurot., mis hõlmab hüvitist laenuandja asutusesisemiste administreerimis- ja muude sarnaste kulude katteks. Laenulepingu punkti 5.3.2. kohaselt kui laenusaaja viivitab oma rahaliste kohustuste täitmisega, on Laenuandjal õigus saata Laenusaajale meeldetuletus võlgnevuse kohta iga viie (5) kalendripäeva möödumisel ning nõuda iga meeldetuletuse saatmise eest kuni 50 euro suuruse hüvitise tasumist. Hageja väitel on ta kostjatele edastanud nõudekirjad kohustuse täitmiseks ehk võlgnevuse sissenõudmiseks koos sissenõudmise kuluga. Kostjad ei ole esitanud vastuväited hageja poolt kostjatele meeldetuletuste saatmise osas. Kohus tuvastab, et hageja on 08.12.2022, 23.12.2023, 07.01.2023 ja 25.01.2023 väljastanud kostjale I ja II tasulisi meeldetuletuskirju (dtl 31-37). Kuna kostjad ei ole vastuväiteid esitanud, siis tuleb lugeda need hageja poolt kostjatele edastatuks. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt I ja II välja mõista sissenõudekulude hüvitis summas 105 eurot.
48.Kokkuvõtteks kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjatelt I ja II solidaarselt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 5722,06 eurot, intressid 730,30 eurot, sissenõudmiskulude hüvitise 105 eurot, sissenõutavaks muutnud viivised summas 13 664,43 eurot ja viivised
alates 08.04.2025 põhinõudelt summas 5729,32 eurot määraga 0,5% päevas tasumata võlgnevuselt kuni põhinõude täitmiseni, kuid kostjalt II mitte rohkem kui 4679,29 eurot. Menetluskulude jaotus
49.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 177 lg 2 sätestab, et kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
50.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus välja arvutatav. Kohus rahuldab hageja nõude ligikaudu 90% ulatuses. Seega jäävad menetluskulud 90% ulatuses solidaarselt kostja I ja kostja II kanda ning 10% ulatuses hageja kanda.
51.Kohus määrab menetluskulud kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2 sätestatud korras mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Marget Henriksen kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.