lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-16-19581/14

Muud › Muud hagiasjad

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 21.04.2017

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-16-19581/14
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Muud › Muud hagiasjad
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
21.04.2017
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1995
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
ATS § 32 lg 1, 10ATS § 39 lg 10HKMS § 1Halduskohtumenetlus ja selle normistikHKMS § 4PädevusHKMS § 7 lg 1KohtualluvusHKMS § 9Alluvuse muutmatusHMS § 95Halduslepingu mõisteTsMS § 1Õigusemõistmine tsiviilasjadesTsMS § 171 lg 1Kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmise erisused

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (1)

lahend.ee
3-21-1027/18Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja28.10.2021

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
Tallinna Vangla70001113(Hageja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

21.04.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-19581

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) hagi AK vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 09.03.2017 määrus hagi läbi vaatamata jätmiseks ning asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu) (registrikood 70001113), lepinguline esindaja Ave Kasvandik Kostja AK (isikukood XXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1.Tühistada Pärnu Maakohtu 09.03.2017 määrus osas, milles kohus andis käesoleva asja kohtualluvuse järgi Tartu Halduskohtule (määruse resolutsiooni punktid 2 ja 4). Ülejäänud osas jätta määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta kaebuse esitaja, Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu), kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
4.

Sarnased lahendid

Muud
  • 13.07.20263-26-2047/5Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 08.07.20262-26-13408/9Viru Maakohus Narva kohtumaja
  • 03.07.20262-26-8896/7Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja
  • 02.07.20263-26-1962/2Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja
  • 02.07.20262-26-9784/5Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 02.07.20263-26-1973/2Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja
TsMS § 423 lg 1Hagi läbivaatamata jätmise alused
TsMS § 663 lg 5Määruskaebuse menetlemine maakohtus
TsMS § 69 lg 1Kohtualluvuse mõiste
TsMS § 76Asja üleandmine kohtualluvuse järgi
VangS § 118 lg 1Ettevalmistusteenistuse kulude hüvitamine
Määruse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kaebuse esitajale kättetoimetamisest. Riigikohtus võib hagimenetluses menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja kaebusi esitada, üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud

1.30.12.2016 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu kahju hüvitamiseks. Harju Maakohus keeldus 04.01.2017 määrusega hagi menetlusse võtmast ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 372 lõike 7 ning § 75 lõike 2 alusel Pärnu Maakohtule, põhjusel, et hagi kohaselt on kostja elukohaks XXX Järvamaal. Pärnu Maakohtu 08.02.2017 määrusega võeti hagi menetlusse.
2.Hagi kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 31.08.2009 koolituskulude tagasimaksmise kokkuleppe nr 3-16/33. Kokkuleppe kohaselt pidi Tallinna Vangla võimaldama kostjale Sisekaitseakadeemia korrektsiooni eriala rakenduskõrgharidus-õppes osalemise alates 01.09.2009 kuni õppekava täies mahus täitmiseni, peatades õppetöö ajaks kostjaga teenistussuhte. Tallinna Vangla kohustus kostjale õppetöös osalemise ajal maksma koolituskuludena brutotöötasu 682.26 eurot (10 675 krooni) kuus ning kostja kohustus pärast koolituse läbimist tõendava dokumendi esitamist jätkama teenistussuhet Tallinna Vanglas vähemalt kolme aasta jooksul. Tulenevalt kokkuleppe punktist 13 kohustus kostja hagejale hüvitama hageja kantud koolituskulud, kui kostja töösuhe lõpetatakse peale õpingute lõppu kostja algatusel, proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jääva ajaga. Kostja lahkus omal soovil teenistusest 2 aastat 7 kuud ja 12 päeva enne siduvusaja lõppu. Hageja on teinud kostjale ettepanekuid koolituskulude hüvitamiseks, kuid hagi esitamise hetke seisuga ei ole kostja nõuet täitma asunud. Kokkuleppe punkti 18 kohaselt lahendatakse pooli rahuldava tulemuseni mittejõudmisel vaidlused Tallinna Halduskohtus.
3.Kostja leidis 06.03.2017 vastuses, et maakohus ei ole pädev hagi lahendama. Kostja viitas TsMS §-le 9, avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-le 32 ning halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 1õikele 1 ja 6, leides, et vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse. Lisaks märkis kostja, et HKMS § 7 lõike 1 kohaselt esitatakse kaebus vastustaja asukoha järgi. Kostja elab alates 2010.a Tähe 87-4 Tartus. Esimese astme kohtu määrus
4.Pärnu Maakohus jättis 09.03.2017 määrusega hagi läbi vaatamata ja määras anda avaldus kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tartu Halduskohtule.
5.Kohus viitas TsMS § 423 lõike 1 punktile 13, § 76 lõikele 1 ja § 9 lõikele 1. Praeguses asjas on hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe, mille näol on tegemist ressursimahuka koolitusega avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 39 lõike 1 tähenduses ehk halduslepinguga haldusmenetluse seaduse (HMS) § 95 mõistes. ATS § 39 lõike 10 kohaselt, kui isikul on tekkinud kohustus hüvitada ametiasutusele koolituskulud ning ta ei ole kohustust täitnud, pöördub ametiasutus vastavalt HKMS-ile halduskohtusse. Praeguses asjas on hageja pöördunud tsiviilhagiga maakohtusse.
6.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-155-15 analüüsinud analoogset olukorda, kus Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) esitas maakohtule hagi politseiametniku vastu, paludes temalt välja mõista koolituskulud. Riigikohus märkis eelnimetatud määruse punktis 10: „Kolleegium leiab, et politseiametniku koolituskulude tagasinõudmisel on õigussuhe riigi ja politseiteenistusest vabastatud isiku vahel.

Koolituskulude tagasinõudmist reguleerisid politseiteenistuse seaduse ja selle alusel kehtestatud siseministri määruse normid, mis on oma iseloomult avalik-õiguslikud normid. Politseiametniku koolituskulude tagasinõudmisel ei sarnane riigi ja politseiteenistusest vabastatud isiku vaheline suhe kolleegiumi hinnangul oma olemuselt eraõiguslikule suhtele koolitusteenuse osutamisel, sest sellel puudub kokkuleppeline aspekt. Kohustus hüvitada koolituskulud juhul, kui isik ei tööta teatavat aega politseiteenistuses, on avalik-õiguslik kohustus, mis tuleneb otse seadusest, ning koolituskulude tagasinõudmisel tegutseb riik võimupositsioonilt. Seega asub kolleegium seisukohale, et politseiteenistusest vabastatud isiku koolituskulude tagasinõudmine toimub avalik-õiguslikus suhtes. Riigi kantud politseiametniku koolituskulude hüvitamise nõude avalik-õigusliku iseloomu tõttu tuleb neid kulusid sisse nõuda haldusmenetluses, sest puudub volitusnorm, mis lubaks neid sisse nõuda tsiviilkohtumenetluse korras.“

7.Kohtu hinnangul on ka praeguses asjas koolituskulude hüvitamise nõudel avalikõiguslik iseloom ning seetõttu tuleb lähtudes HKMS § 4 lõikest 1 lahendada asi haldusmenetluses. Samuti eksisteerib ATS § 39 lõike 10 näol otsene õigusnorm, mis kohustab ametiasutust pöörduma vastavalt HKMS-ile halduskohtusse.
8.Tallinna Vangla ja AK vahel 31.08.2009 sõlmitud koolituslepingu punktis 18 on sätestatud kohtualluvuse kokkulepe, mille kohaselt pooli rahuldava tulemusele mittejõudmisel lahendab vaidlused Tallinna Halduskohus. Kohus viitas HKMS § 9 lõikele 5 ja § 7 lõikele 1. AK on 08.02.2017 kohtule saadetud vastuses kinnitanud, et tema elukoht on XXX Tartus. Tuginedes eeltoodule allub käesolev asi vastustaja asukoha kohtule, milleks on, lähtudes justiitsministri 27.10.2005 määruse nr 46 „Maa- ja halduskohtute kohtumajade täpsed asukohad ja teeninduspiirkonnad ning ringkonnakohtute asukohad“ § 2 lõikest 6, Tartu Halduskohus.
9.Eeltoodust tulenevalt ning olukorras, kus kostja registrijärgne elukoht on küll Paides, kuid tema tegelik elukoht on Tartus, tuleb TsMS § 423 lõike 1 punkti 13 ja § 76 lõike 1 alusel jätta hagi läbi vaatamata ja asi alluvuse järgi üle anda Tartu Halduskohtule. Määruskaebus
10.24.03.2017 määruskaebuses palub hageja maakohtu määruse tühistada ja vaadata käesolev hagi läbi maakohtus. Asjaolu, et hageja tegevust reguleerivad valdavalt avaliku õiguse normid, ei saa muuta hageja kõiki õigussuhteid avalik-õiguslikeks. Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik võim sõlmida nii halduslepinguid kui tsiviilõiguslikke lepinguid. Kui lepingu sõlmimisega ei kaasne riigivõimu volitusi ja valdkonda reguleerivas seaduses ei ole sätestatud teisiti, võidakse tegutseda ka eraõiguslikus vormis. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-64-03 leidnud, et halduslepinguks kvalifitseerub avalike ülesannete täitmise tagamiseks sõlmitud leping juhul, kui lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi või kui leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi.
11.Hageja on esitanud hagi võlatunnistusest tulenevas nõudes. Võlatunnistust ei saa kohus käsitleda halduslepinguna. 30.09.2010 koolituskulude tagasimaksmise kokkuleppe nr 3 pooleks on küll avalik-õiguslik juriidiline isik, kuid vangla püüd aidata kaasa sellele, et isik saavutaks vastavuse teatud ametikohale kehtestatud nõuetele, ei ole avaliku ülesande täitmine. Selleks, et saavutada kostja vastavus järelevalveosakonna II klassi valvuri ametikohale kehtestatud nõuetele, tuli kostjal omandada justiitsministri 10.04.2003 määruse nr 29 „Vanglaametnike ametiastmete

atesteerimisnõuded“ §-s 16 sätestatud kutsekeskharidus. Tallinna Vangla sõlmis 31.08.2009 kokkuleppe koolituskulude maksmiseks Sisekaitseakadeemia Justiitskolledži korrektsiooni eriala rakendus-kõrgharidusõppes osalemiseks, kokkuleppe sõlmimise ja koolituskulude saamisega kaasnes siduvusaeg. Koolituskulude tagasinõudmist vangistusega seotud õigusaktid ei reguleeri. Kohustust sõlmida rakenduskõrgharidusõppes osalemiseks koolituslepingut hagejal ei olnud ning sellist kohustust ei olnud ka kostjal. Koolituskulusid sai kostja kasutada oma äranägemise kohaselt.

12.Kostja on võlga tunnistanud 15.09.2013 ja 30.09.2013 e-kirjades. Hageja leidis, et poolte vahel on sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus. Kostja on avaldanud nõusolekut võla tagasimaksmiseks, ka 30.12.2016 hagi kättesaamisel. Lisaks on sarnases asjas toimunud vaidluses Harju Maakohus Eesti Vabariigi Tallinna Vangla kaudu hagi läbi vaadanud (tsiviilasi nr 2-15-18668). Vastustaja seisukoht
13.Kostja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluse edasine käik
14.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
15.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 09.03.2017 määrus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu osaliselt, so osas, milles kohus andis avalduse kohtualluvuse järgi Tartu Halduskohtule (määruse resolutsiooni punktid 2 ja 4). Seoses sellega tuleb jätta määruse põhjendustest välja punktid 5 ja 6. Ülejäänud osas, so hagi läbi vaatamata jätmise osas, on maakohtu määrus õige ja põhjendatud ning määruskaebuse väited selle tühistamiseks või muutmiseks alust ei anna. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu määruse põhjendustega ja TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda.
16.Vastuseks määruskaebuse väidetele, mis puudutavad hagi läbi vaatamata jätmist, märgib kolleegium järgmist. Kostja on asjakohaselt vastuses määruskaebusele esile toonud, et vangla poolt oma töötaja koolitamiseks kantud koolituskulude tagasinõudmist reguleerivad avalik-õiguslikud normid (eelkõige vangistusseaduse (VangS) § 118 ja üldnormina ka ATS § 32 lõige 10), millest lähtuvalt on sarnaselt kaevatavas määruses viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-155-15 asjaoludega antud asjas esitatud koolituskulude hüvitamise nõudel avalik-õiguslik iseloom. VangS § 118 lõike 1 punkti 5 järgi on isik mh kohustatud hüvitama riigi poolt tema ettevalmistusteenistusele tehtud kulutused, kui ta vabastati teenistusest vanglaametnikuna või teenistusest Justiitsministeeriumis oma algatusel mõjuva põhjuseta. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 1 järgi ei pea hüvitama ettevalmistusteenistuse kulusid mh vanglaametnik, kes pärast ettevalmistusteenistust on olnud teenistuses vanglaametnikuna või teenistuses Justiitsministeeriumis vähemalt kolm aastat. Seega on väär kaebuse väide, et koolituskulude tagasinõudmist vangistusega seotud õigusaktid ei reguleeri. Lisaks, nagu maakohus on õigesti viidanud, näeb ka ATS § 32 lõige 10 (maakohtu määruses ilmselt ekslikult märgitud § 39 lõige 10) ette, et kui isikul on tekkinud kohustus hüvitada ametiasutusele

koolituskulud ning ta ei ole kohustust täitnud, pöördub ametiasutus vastavalt halduskohtumenetluse seadustikule halduskohtusse.

17.Hageja on määruskaebuses ka leidnud, et tema nõue on võlatunnistusest tulenev ning võlatunnistust ei saa kohus käsitleda halduslepinguna. Kolleegium märgib, et isegi, kui kostja 15.09.2013 ja 30.09.2013 e-kirju (t lk 26 ja 27) saaks käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena (millisele asjaolule kohus siinkohal hinnangut ei anna), ei muudaks see pooltevahelise avalik-õigusliku õigussuhte iseloomu. Sarnast asja seoses politseiteenistuse koolituskulude sissenõudmisega lahendades on Tallinna Ringkonnakohus 07.04.2015 määruses tsiviilasjas nr 2-14-20694 leidnud, et koolituskulude hüvitamise kohta sõlmitav kokkulepe on sisult haldusleping, millest tulenevaid vaidlusi lahendab halduskohus, ning asjaolu, et kostjaga sõlmiti kokkulepe koolituskulude hüvitamise korra osas (maksegraafik), ei muuda kohustuse olemust ega sisu. Ka praeguses asjas on maakohus õigesti leidnud, et poolte vahel sõlmitud koolituslepingu (t lk 7) näol on tegemist ressursimahuka koolitusega ATS § 32 lõike 1 (maakohtu määruses ilmselt ekslikult märgitud § 39 lõike 1) tähenduses ehk halduslepinguga HMS § 95 mõistes. Seega ei ole ka praeguses asjas hageja väited võlatunnistuse kohta asjakohased, kuna väidetav võlatunnistus ei muudaks pooltevahelist õigussuhet eraõiguslikuks.
18.Asjaolu, et Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-15-18668 lahendanud sarnast vaidlust, ei ole kohtule siduv käesolevas asjas, seega jätab kolleegium vastava kaebuse väite tähelepanuta.
19.Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud õigesti käesolevas asjas esitatud hagi läbi vaatamata.
20.Kaevatav määrus tuleb aga tühistada osas, milles maakohus määras anda asi lahendamiseks üle Tartu Halduskohtule. TsMS-is puudub norm, mille alusel tsiviilasju lahendav kohus saaks halduskohtu pädevusse kuuluva asja anda otse üle halduskohtule lahendamiseks. Kaevatavast määrusest nähtuvalt tugines maakohus otsustuse tegemisel TsMS § 76 lõikele 1, mis reguleerib kohtualluvust. Nimetatud sätte kohaselt, kui kohus avastab pärast avalduse menetlusse võtmist, et asi ei allu sellele kohtule, teeb kohus määruse asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi. TsMS § 69 lõike 1 esimese lause järgi on kohtualluvus aga isiku õigus ja kohustus kasutada oma menetlusõigusi kindlas (üld)kohtus. Seega on maakohus antud juhul käsitlenud kohtualluvust reguleerivaid sätteid ekslikult kohtu pädevust reguleerivate sätetena. Kohtu pädevuse sätestab TsMS § 1, mille järgi tsiviilkohtumenetluses vaadatakse läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ning HKMS § 1, mille järgi halduskohtumenetlus on menetlus haldusasja lahendamiseks ning haldusasi on halduskohtus lahendatav kohtuasi. Seega tähendab kohtu pädevus teatud kohtu (maavõi halduskohus) õigust lahendada asi õigussuhte iseloomust lähtuvalt, kohtualluvus aga konkreetse kohtu (kohtumaja) õigust lahendada konkreetne avalik-õiguslik või eraõiguslik asi. Enne kohtualluvuse määramist tuleb otsustada, milline kohus on pädev asja lahendama. Ka kohtute seaduse (KS) § 4 lõige 2, mille järgi kohtuasja võib ühe kohtu alluvusest üle anda teisele kohtule üksnes seaduses sätestatud alustel ja korras, käsitleb üksnes kohtualluvust, mitte kohtu pädevust. Eeltoodust tulenevalt puudus maakohtul seaduslik alus anda käesolev asi üle lahendamiseks halduskohtule. Hagejal on õigus soovi korral pöörduda ise käesoleva asja lahendamiseks halduskohtusse.
21.Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 järgi kaebuse esitaja kanda. Kindlaksmääratavad kulud puuduvad, sest asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks seoses kaebuse menetlemisega kandnud menetluskulusid. Ainus kulu, mis kostjal võinuks tekkida, on esindajatasu, kuid kuna kostja on esitanud kõik menetlusdokumendid isiklikult, siis puudub kohtul alus eeldada, et kostja on kandnud käesolevas menetluses kulusid seoses esindusega.

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 02.07.20262-26-6828/9Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja
  • 02.07.20262-26-4818/14Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja