Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots
Otsuse kuupäev
11.04.2017, Tallinn
Kohtuasja number
2-14-23103
Kohtuasi
Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) hagi AP (P) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.12.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Danske Bank A/S apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
48 392 eurot 10 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) (registrikood 11488826), lepinguline esindaja Krista Arraste Kostja AP (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Tšurkin
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Asjaolud ja hageja nõue
täitnud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi, mistõttu ütles hageja liisingulepingud erakorraliselt ennetähtaegselt üles, puudus liisinguvõtjal ja käendajal igasugune õigus määratleda, millise kohustuse katteks hageja midagi lugema või arvestama peab. Praegusel juhul ei teinud liisinguvõtja ega käendaja hagejale ühtegi makset, millega liisinguvõtja või käendaja oleks saanud määratleda, millise kohustuse katteks makse tehakse. Liisingulepingute objektideks olnud vara võõrandati hageja poolt, mille kohta edastas hageja liisinguvõtjale ja käendajale teatised ja tasumise nõuded. Kostja vastuväited
Esmalt tuvastas kohus, et hageja nõue ei olnud aegunud, sest hageja nõue oli suunatud enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumisele. Nimetatud nõue aegunuks 16.07.2014, kuid hagi esitati 20.06.2014. Hinnates enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõude põhjendatust, tuvastas kohus, et hageja nõue ei olnud põhjendatud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-40-14 leidnud, et olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla: (1) enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue; (2) lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja (3) lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Praegusel juhul esitas hageja kostja vastu üksnes esimesena nimetatud nõude. Maakohus oli seisukohal, et võtmaks seisukohta hageja enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) nõude põhjendatuse osas, tuli kohtul asja õigeks lahendamiseks hinnata ka lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõude (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõude (VÕS § 367 lg 4) põhjendatust. Selleks tuvastas kohus sõiduki jääkväärtuse, tasumata liisingumaksete summa ja soetusmaksumuse tasumata osa ning rakendas järgmist valemit: kostja tasumata liisingumaksed – (sõiduki jääkväärtus – lepingujärgne jääkmaksumus), kusjuures lepingujärgne jääkmaksumus kujunes tasutavate maksete lahutamisel ostuhinnast. Sõiduki jääkväärtuse osas märkis kohus, et pooled ei esitanud asjakohaseid tõendeid turuväärtuse tõendamiseks, mistõttu tuli liisingvara turuväärtuse hindamisel aluseks võtta hageja poolt määratud esmased müügihinnad (alghinnad), mis olid eelduslikult liisinguesemete turuhinnaks tol ajahetkel. Lisaks eelnevale pidas kohus sõidukite turuväärtuse arvestamisel silmas järgmisi asjaolusid: vara soetati septembris 2009 ja suunati uuesti müüki aprillis 2010; majanduslangus ei saanud olla põhjuseks, miks kostja peaks kandma müügi riski ja seda veel olukorras, kus kostjal ei olnud võimalust osaleda müügiprotsessis; hageja puhul oli tegemist suure äriühinguga, kes tegeles pidevalt sõidukite liisimisega ja kellel olid tööl õigusteadmistega isikud. Eelnevat kogumis arvestades leidis kohus, et vaidlusaluste liisinguesemete müügihinnaks tuli lugeda nende esmane müügihind - 10%. Liisinguesemete alghind oli vahemikus 35 279 eurot 23 senti kuni 54 000 eurot, kokku 931 416 eurot 30 senti. Sõltumata asjaolust, et müügist saadi lõppastmes kokku 338 911 eurot 66 senti, tuli vara turuväärtuseks pidada 922 102 eurot 14 senti (931 416,30 - 10%). Järgnevalt tuvastas kohus liisingulepingute alusel, et vara soetusmaksumuse tasumata osa lepingu lõppedes oli kokku 48 700 eurot 56 senti, mis moodustus järgmiselt: vara maksumus - lepingu alusel tasutavad maksed. Poolte vahel puudus vaidlus, et lepingu ülesütlemise ajast kuni lepingu tähtaja möödumiseni oli tasumata liisingumaksete summa 945 685 eurot 85 senti. Seega oli VÕS § 367 lg-te 2 ja 3 alusel põhjendatud hageja nõue kostja vastu 72 284 eurot 27 senti (945 685,85 - (922 102,14 - 48 700,56)). Lisaks oli põhjendatud ja tõendatud VÕS § 367 lg 4 alusel müügiga seoses tekkinud lisakulude nõue 36 385 eurot 71 senti. Eeltoodust tulenevalt tuli seoses lepingu ülesütlemisega kostjal hagejale tasuda VÕS § 367 lg-te 2 ja 3 alusel 72 284 eurot 27 senti, müügiga seoses tekkinud lisakulud VÕS § 367 lg 4 alusel 36 385 eurot 71 senti ning VÕS § 108 lg 1 alusel enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksed 33 990 senti 22 senti ja intress 14 401 eurot 88 senti, kokku 157 062 eurot 8 senti. Kuna liisinguesemete väärtus nende liisinguandjale tagastamise hetkel vastavalt käesolevas kohtuotsuses kohtu poolt tuvastatule oli 922 102 eurot 14 senti, siis kattis see lepingu ülesütlemisest tekkinud kulud ning ka tasumata liisingumaksete ja intressinõude, mistõttu puudus
hagejal nõue kostja vastu ja hagi tuli jätta rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 173 lg 1 alusel täies ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus
lahutades on tulemuseks 838 274 eurot 67 senti, mitte 922 102 eurot 14 senti. Tulenevalt asjaolust, et 838 274 eurot 67 senti sisaldab käibemaksu, tuleks sellest maha arvestada omakorda 20%. Seega tulnuks kohtul oma arvutustes lähtuda 698 562 eurot 23 senti. Seega jäi tegelikult liisingulepingute varade müügist katmata 247 123 eurot 63 senti (945 685,85 - 698 562,23). Eeltoodust tulenevalt olid väärad ka maakohtu otsuse punktides 40 - 43 märgitud järeldused. Lõpetuseks märkis hageja, et kohus arvestas tehetes ebaõigesti kahel korral liisingulepingute turuväärtuse osaga. Maakohus, analüüsides nõudeid, mida hageja hagiavalduses kostjalt ei nõudnud, jättis samas seisukoha võtmata tegeliku vaidlusaluse küsimuse osas. Vastus apellatsioonkaebusele
kompromissiga lahendamise võimalusest. Selline kohtu tegevus ei ole eelmenetluse ülesannete täitmiseks piisav, kui kohus ei ole eelnevalt õiguslikku kvalifikatsiooni pooltega arutanud ega tõendamiskoormist selgitanud. Maakohtu menetlusõiguse normi rikkumine seisneb muuhulgas ka selgitamiskohustuse täitmata jätmises. Kui kostja väitis, et tal puudub hageja ees võlgnevus, tulnuks need asjaolud maakohtul TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi eelmenetluses välja selgitada, paludes kostjal oma väiteid täpsustada. Vastavaid asjaolusid teadmata on kohtul keerukas hinnata kostja väidet hageja esitatud tõenditega kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2. Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita esmalt eelmenetluse ülesanded, mh tuleb selgitada pooltele tõendamiskoormist ning anda neile võimalus esitada vaidlusaluste asjaolude kohta täiendavaid tõendeid. Praegusel juhul esitas hageja kostja vastu nõude VÕS § 108 lg 1 alusel, paludes kostjalt välja mõista liisingulepingu alusel tasumata kuumaksed ja intress kuni lepingute ülesütlemiseni. Esmalt tõusetus küsimus nõude võimaliku aegumise kohta. Riigikohus kinnitas 17.02.2016 lahendis 3-2-1-118-15 ringkonnakohtu seisukohta, et hageja nõue ei olnud aegunud. Pärast asja arutamise jätkamist maakohtus toimus 26.05.2016 korraldav kohtuistung, kus arutati üksnes kompromissi sõlmimise võimalusi ning määrati, et edasine asja arutamine toimub kirjalikus menetluses. Seejärel esitasid pooled oma viimased seisukohad. Hageja palus kohtul nõue kostja vastu rahuldada ja märkis, et kostja seisukoht, nagu tuleks liisinguesemete müügist saadud raha arvelt esmalt rahuldada tasumata rendi- ja intressimaksed, oli väär. Kostja jäi selle juurde, et haginõue oli rahuldatud sõidukite ja haagiste müügist saadud rahaliste vahendite arvel. Maakohus poolte väidetega ei tegelenud ja tegi lahendi, kus jättis käsitlemata menetlusosaliste peamise väite ja vastuväite ning lahendas asja VÕS § 367 kaudu, analüüsides hageja võimalikku kahju hüvitamise nõude suurust ja võrreldes seda tuluga, mida hageja sai liisingu objektide müügist. Ringkonnakohus selgitab, et juhul kui kohus leiab, et kohaldamisele kuulub norm, millele pooled ei ole menetluse kestel tuginenud, peab maakohus selle kohaldamist pooltega eelnevalt arutama, sh andma võimaluse tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus nõustub siinkohal hagejaga, et maakohtu otsus oli üllatuslik. Asja uuesti menetledes tuleb maakohtul välja selgitada kostja vastuväited hagile ning anda pooltele võimalus esitatud vastuväite valguses seisukohti avaldada ja tõendeid esitada. Õige on apellandi väide, et kohus on arvutustes eksinud, st teinud arvutusi nii käibemaksuga kui ka käibemaksuta, mis on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Arvutused peavad põhinema samadel alustel (Riigikohtu lahend 3-2-1-118-08; 3-2-1-124-08) ja Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-14-14 asunud seiskohale, et juhul kui liisinguandja on märkinud liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud, mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurde arvutamine liisinguesemete väärtuse määramisel liisinguandja suhtes põhjendamatu. Apellant leiab põhjendatult, et lähtuda tulnuks käibemaksuta hinnast. Lõpuks tuleb maakohtul teha TsMS § 436 lg 1 ja § 442 nõuetele vastav otsusses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
Kuivõrd asi saadetakse maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuses sisalduvaid etteheiteid, mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste asjaolude väära tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Seetõttu ei võta ringkonnakohus vastu apellatsioonkaebusele lisatud tõendeid ja tagastab need, et tõendite vastuvõtmise lahendab eelmenetluses hageja vastava taotluse esitamisel maakohus. Kuivõrd tõendid on esitatud elektrooniliselt, ei tagastata kohus neid, vaid kõrvaldab toimikust.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.