2-05-3876
Kohus
Viru Maakohus
Kohtunik
Marika Leimann
Otsuse teatavaks tegemise aeg ja koht
20. juuni 2006.a. Rakvere kohtumaja
Tsiviilasja number
2-05-3876 ( end. 2-535/05)
Tsiviilasi
AS If Eesti Kindlustuse hagi P P vastu 17 893 krooni nõudes.
Menetlusosalised, esindajad
HAGEJA AS If Eesti Kindlustus, reg.kood 10100168, asukoht Tallinn, 10124, Pronksi 19; esindaja P P, xxxx. KOSTJA P P, isikukood xxxxx elukoht xxxxx; esindaja vandeadvokaat Lembit Nirgi- Rakvere Lai 11, Rakvere Advokaadibüroo.
Kohtuistungi toimumise aeg
02.06 2006.
Mitte rahuldada AS If Eesti Kindlustuse hagi P P`a vasu 17 893.- /seitseteist tuhat kaheksasada üheksakümmend kolm/ krooni nõudes. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast arvates. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Hageja nõuded
Hagiavalduse ja hageja seletuse kohaselt toimus 21.06.1997.a. xxxx mnt, 108.kilomeetril liiklusõnnetus, milles tuvastamatuks jäänud juhi poolt juhitud tundmatu sõiduk riivas M K kuuluvat ja A K poolt juhitud sõiduautot xxxxx, reg.nr. xxxxx, tekitades materiaalse kahju. Liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduk lahkus sündmuskohalt. Vaadanud 20.09.1997 üle P P kuuluva sõiduki xxxxxx, tunnistas Lääne- Viru politseiprefektuuri Välipolitsei oma 07.10.1997.a. otsusega LÕ-125 liiklusõnnetuses süüdlaseks kostja. Kuna liiklusõnnetuse toimumise ajal kostja tsiviilvastutus oli kindlustatud Eesti Varakindlustuse AS-s, poliis nr. E424296437T, siis hageja hüvitas kostjale tekitatud kahju summas 15 559 krooni. LÕ registreeriti AS-s Kindlustusekspert liikluskahju juhtumina nr. E4272466L. Kostja kaebas 04.11.1997 otsuse LÕ-125 edasi Lääne- Viru Maakohtusse. Lähtuvalt kostja seletusest ei ole tema ega talle kuuluv sõiduauto xxxx reg.nr. xxxxx osalenud 21.06.1997 toimunud LÕ-s. Sõiduauto vasak poritiib ja suunatuli olid saanud vigastada juba 02.09.1996.a Kohus tühistas LÕ-125 otsuse protsessinormide rikkumise tõttu ja seda otsust pole keegi edasi kaevanud. Hageja esitas Ida-Viru Maakohtule 2003. aastal tagasinõude hagi M K vastu. Menetlusse oli kaasatud kolmanda isikuna kostja, kes viibis isiklikult kohtuistungil. Ida- Viru Maakohtu 16.07.2004 otsusega tsiv.asjas 2-3233/03 jättis kohus hagi rahuldamata. Otsus on jõustunud. Kohus tuvastas, et liiklusõnnetuse põhjustas kostjale kuuluv sõiduauto, mis lahkus sündmuskohalt. Kohus tuvastas, et hageja pidi hüvitama M K tekitatud liikluskahju, sest kostjale kuuluva sõiduki kohustuslik liikluskindlustuse leping oli sõlmitud hagejaga; hageja tasus M K 15 559 krooni liikluskahju hüvitamiseks. lg.2 kohaselt ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled, seda asjaolu ei saa vaidlustada ka asjast osavõtnud kolmas isk. lg.2 p.5 järgi on kindlustusandjal õigus esitada regressinõudeid sõiduki omaniku või juhi vastu, kui sõiduki juht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt. Vabariigi Valitsuse 11.03.1997.a määruse nr. 55 kohaselt on kahju-käsitluskulude määraks 15% hüvitatud liikluskahju summast, milleks antud asjas on 2334 krooni. Hageja on kostjale korduvalt esitanud pretensioone, kuid kostja pole neile reageerinud. Kostja vastuväited Kostja oma kirjalikus vastuses ja suuliselt istungil hagi ei tunnista. Kostja leiab, et tema ei ole liiklusõnnetust põhjustanud. Kostja viibis väidetava liiklusõnnetuse toimumise ajal Roosna- Alliku jaanitulel, kuhu hakati sõitma 21.06.1997 kella 16.00 paiku ja tagasi jõuti öösel. Nimetatud asjaolu võivad kinnitada tunnistajad T P ja M A. Oma auto oli kostja jätnud xxxxx külla maja nr. x ette. Kostja lukustas sõiduauto uksed ning oli parkimisel ettevaatlik, kuna sõiduautot on varem ärandatud. Kuna kostja oli selle sõiduautoga teinud kaks avariid, oli ta sõiduki välimuse suhtes ükskõikne. Kostja oli sõitnud sõiduauto vasakpoolse nurgaga vastu posti xxxx külas ja parempoolse nurgaga oli sõitnud vastu seisnud veoautot. Avarii toimus 02.12.1996, mida kinnitavad tunnistajad E N ja F M. Juba novembris 1997 esitas kostja kaebuse, et ta ei ole haldusõigusrikkumist toime pannud. Kuna nimetatud halduasjas tehtud otsus, millega ei tuvastatud kostja süüd liiklusõnnetuse toimepanemises, on jõustunud, tuleb asuda seisukohale, et kostja ei ole liiklusõnnetust põhjustanud. Hageja järelduse kostja õnnetuse põhjustamisest põhineb eeldusel, et see toimus kostja autoga. Kui ka kostja sõiduauto
põhjustas õnnetuse, siis kostjat ennast roolis sel ajal ei olnud. Eelmistes menetlustes olnud asjatundja arvamus on antud kolm kuud pärast liiklusõnnetuse toimumist. Asjatundja, mitte eksperdiarvamus, on põhjendamatu: vale on arvamus, et sündmuskohalt leitud suunalaterna tükk ja sõidukil paiknev terve suunalatern on identsed ning et sündmuskohalt leitud värvkatte tükid ja sõidukilt võetud proovitükkide värvitoon on identsed. Teatavasti mõjutavad ilmastiku ja atmosfääritingimused ( päike, kemikaalid) värvitooni. Samuti osutasid liiklusõnnetust pealtnäinud inimesed liiklusõnnetuse põhjustajana beežile Volvole või Mazdale. Kohtu järeldused, uuritud tõendid, kohaldatud seadused Liikluskindlustuse seaduse 21.06.1997 seisuga kehtinud redaktsiooni § 38 lg.2 p.5 kohaselt kindlustusandjal on õigus esitada regressinõudeid ka kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu, kui isik lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. Riigikohtu 04.11.1999 otsuse nr. 3-2-1-102-99 kohaselt saab esitada regressnõude sõidukit juhtinud isiku vastu, kui isik lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, kuid selle alusel ei ole võimalik esitada regressinõuet kindlustusvõtja vastu, kes ei juhtinud sõidukit liiklusõnnetuse toimumise ajal. Asjaolu, et kostja kindlustusvõtjana ei juhtinud sõidukit liiklusõnnetuse toimumise ajal, on kohtu arvates piisavalt usaldusväärselt tõendatud tunnistajate ütlustega. Tunnistaja T P ütluste kohaselt käis ta koos kostjaga sündmuse toimumise ajaks nimetatud kuupäeval xxxx jaanitulel, kaasas oli veel M A ja J A, kelle elukaaslane oli kaineks autojuhiks. Kohale jõuti peale lõunat. Kostja oli koos seltskonnaga kogu aeg. Jaanitule süütamine oodati ära, enne koju ei hakatud tulema. Tagasi koju jõuti pimedas, kella ei vaadanud, aga võis olla 23 paiku öösel. Kostja on varem oma auto ära rihtinud ja tegi selle ise korda. Igal aastal xxxxxxl ei käinud. Tunnistaja ütleb küll, et ta ei mäleta konkreetset aastaarvu, leiab aga, et kui ta olnuks 1997.a sel päeval kodus, siis oleks ta avariid kindlasti kuulnud, sest sündmuskohalt on temas elukohta vaid 100 meetrit. Tunnistaja M A kinnitab, et viibis 1997.a. koos kostjaga xxxxx. Aastaarvus on kindel seetõttu, et see oli tema esimene jaanituli pärast sõjaväest tulekut. xxxxxx jõuti kuskil kella 16 paiku, siis mindi platsile, kus üritused juba toimusid. Kogu aeg oldi seltskonnana koos, koht oli ju võõras ja kus seal minna olnukski. Pidu kestis umbes südaööni, siis suunduti tagasi kodu poole. Koju jõuti pimedas Tunnistaja teab vähemalt ühest kostja avariist, tegemist oli mingi posti osta sõitmisega. Kohus leiab ülaltoodud ütlustega olevat tõendatud, et vaidlusalusel ajal ei viibinud kostja Uhtnas ega kasutanud talle kuuluvat autot. Kuna väited selle kohta, kas kostja autot oleks olnud võimalik kõrvalistel isikutel kasutada, on erinevad, siis kohus leiab, et võimalus, et kostja auto osales liiklusõnnetuses ei ole välistatud, kuid tõendatuks ei saa lugeda kostja osalemist. Kuivõrd kostja osalemist ei saa lugeda tõendatuks, ei ole tõendatud ka hagi alusena esinev väidetav kostja lahkumine sündmuskohalt. Spetsialisti arvamusena esitatud hinnangut selle kohta, et õnnetuskohalt leitud autotükid on identsed kostja auto omadega, hindab kohus kogumis võrdsena kõigi muude kogutud tõenditega ning leiab, et ainult asjatundja arvamusena käsitletud tõendi põhjal ei ole võimalik teha järeldust, et õnnetuse üldse põhjustas kostja auto.Väite, et õnnetuse põhjustas kostja auto,
teevad ebausaldusväärseks ka kannatanute ütlused, mille kohaselt sündmuskohalt lahkus kostja autoga võrreldes erinevat marki ja värvi sõiduvahend. Kannatanu M.K poolt haldusasja toimikus sisalduva, politseimenetluse ajal antud seletuse kohaselt oli tegemist määrdunud valget värvi kas Mazda või Volvoga; kannatada saanud autos tagaistmel istunud D P ütluste kohaselt oli tegemist beeži autoga ning. kannatanu AKsamal viisil antud seletuse kohaselt oli tegemist Mazda või Volvoga. Kohus leiab, et kannatanute ütlused, mis on antud südasuvel päevavalguse ajal toimunud sündmuse kohta, on liiklusõnnetuse põhjustanud auto kirjeldamisena- määrdunud valgest beeži värvini oleva ja margilt Volvo või Mazda- arvestatavad. Igal juhul ei ole keegi osalistest maininud, et tegemist olnuks valge Datsuniga, ehk kostjale kuulunud sõidukiga. Küsimus sellest, milline on isiku võime eristada värve valgest- määrdunud valgeni ja beežini, on hinnatav kriitilisemalt ja seega kohus möönab, et värvi kui tunnuse mõttes võis õnnetuse põhjustanud auto olla ka valge. See üksi on aga ebapiisav, et lugeda tõendatuks kostjale kuuluva sõiduautoga Datsun nimetatud ajal nimetatud kohas liiklusõnnetuse põhjustamine. Kostja on algusest peale vastu vaielnud oma osalemises mainitud liiklusõnnetuses. Ka haldusmenetluse ajal ei seisnenud tema vastuväide mitte niivõrd selles, et otsus tehti politsei poolt protsessinorme rikkudes tähtaega ületades vaid selles, et ta ei olnud sel päeval sündmuskohal. Hageja on leidnud, et kostja tunnistajad ei ole suutnud nimetada konkreetset xxxx käimise aastat ja kuupäeva. Kohus leiab, et nimetatud tunnistajate koosviibimine koos kostjaga xxxx jaanitulel on tõendatud lisaks nende endi ütlustele ka kostja poolt 19.07.1997 liikluspolitseile antud seletuskirja kaudu (mis asub haldustoimiku lk.13) ja selles nimetab kostja nii jaanitule kuupäeva, koha, kui ka kaasas olnud isikud. Väita, et isik vähem kui kuu aega pärast jaanipäeva toimumist ei mäleta, kus või kellega ta käis ja et sellest tulenevalt ei saa tunnistajate ütlusi pidada usutavateks, on põhjendamatu. Kui hageja leidis, et tunnistaja P on ebausutav seetõttu, et ta ei mäleta kas xxxx jaanituli 1997.aastal toimus just 21.juunil, siis saanuks hageja omapooslelt tõendada, et xxxx jaanituli toimus mingil muul kuupäeval ja selle kaudu näidata, et tunnistaja kas annab valeütlusi või vähemalt on ebausutav. Isegi kui lugeda tõendatuks, et liiklusõnnetuse põhjustas kostjale kuuluv auto, ei ole tõendatud, et seda juhtis kostja. Kui liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkunud isik ei ole teada (ja see, et selleks ei olnud kostja, on eeltooduga kohtu hinnangul tõendatud), siis peab olema tegemist omaniku valdusest õigusvastaselt väljaläinud sõidukiga ning sel juhul reguleeris kahju hüvitamist 1997.a. kehtinud redaktsioonis LKS § 27 lg.6. Kuna kohus hagis esitatud asjaolude põhjal ja kohtumenetluses uuritud tõendite põhjal järeldab, et kostjale kuulunud autot juhtinud isik ei ole teada siis sellise kahju sai ja pidi 1997.a. kehtinud LKS § 27 lg.6 järgi hüvitama Liikluskindlustuse Fond. Ja sellele järgnevalt saanuks ka regressnõude esitada mitte kindlustusandja vaid Eesti Liikluskindlustuse Fond. Erinevalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS §-s 94 lg.2 toodust, et ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled- ei saa kehtiva TsMS § 231 alusel varasemat tsiviilasja otsust pidada tõendamisest vabastamise aluseks.
Seega tuleb hagejal hagi rahuldamise eeldusena tõendada asjakohaste tõenditega, et kostja on süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises ja liiklusõnnetuse toimumiskohalt lahkumises, ehk asjaoludes, millele tugineb tema hagi. Kohus on tõenditena uurinud ja hinnanud lisaks menetlusosaliste poolt kuni 31.12.2005 antud seletustele ka Ida- Viru Maakohtu 16.07.2004 otsust nr. 2-3233/03, hageja 13.09.2004 regressnõuet ja 11.06.1998 pretensiooni ning kostja vastust neile 22.11.2004, tunnistajate T P ja M A ütlusi ning ja asja menetluse juurde võetud Lääne- Viru Maakohtu haldusasja 3-58/97 toimikut selles sisalduvate tõenditega: kannatatanute seletused lk.10-12, kostja seletus lk. 13 ja asjatundja arvamus lk.17-18. Kohus leiab, et hagi on tõendamata ja ei kuulu rahuldamisele. TsMS RakS § 3 kohaselt kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS-s sätestatut. TsMS § 57 lg.1 kohaselt riigilõivuseaduse sätestatud juhtudel ei pea isik riigilõivu riigituludesse tasuma. Riigilõivu seaduse kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsiooni § 16 lg.1 p.4 järgi oli isik vabastatud riigilõivu tasumisest kuriteo või haldusõigusrikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes esitatud hagis. TsMS § 64 lg.1 kohaselt riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõista kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Antud asjas oli hageja vabastatud riigilõivu tasumisest ja kuna kohus jättis hagi rahuldamata, ei kuulu riigilõiv ka kostjalt väljamõistmisele. Menetluskulude hüvitamise nõuet kumbki pool esitanud ei ole. Hagi on jäetud rahuldamata LKS 1997.a. kehtinud redaktsiooni § 38 lg.2 p.5, kehtiva redaktsiooni § 48 lg.2 p.7 alusel ja juhindudes TsMS § 434, 435, 436, 438, 442, 452, 453, TsMS RakS § 3. TsMS § 452 lg.1 kohaselt kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 456 lg.2 kohaselt maakohtu otsus jõustub, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. TsMS § 632 lg.1 kohaselt apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kohtunik
/allkiri/
Ärakiri õige Nooremreferent Kohtuotsus jõustus 24.juulil 2006.a Nooremreferent
M.Leimann M.Kaegas M.Kaegas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.