Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

29.12.2005.a. esitas xxx hagi xxx vastu 188 879 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt tunnistas Tallinna Linnakohus 31.08.2005 otsusega xxx süüdi selles, et ta on ametiseisundit kuritarvitades saanud enda valdusse kolme hagejale kuulunud auto müügist laekunud summad, millised ta ei andnud edasi xxx kassasse, vaid omastas. Kohus kvalifitseeris kostja teo KrK § 141l lg 3 p 1 ettenähtud teoks ja tuvastas, et kostja riisus hageja raha kolme auto müügiga seonduvalt kokku 430 000 krooni. Selles summas rahuldas kohus ka hageja

tsiviilhagi kostja vastu. Hageja tsiviilhagi viiviste nõudmise osas summas 168 035 krooni jättis kohus läbi vaatamata. Ringkonnakohus jättis Tallinna Linnakohtu otsuse muutmata. Hageja soovib kostjalt raha üleandmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist summas 188 879 krooni seisuga 01.12.2005. Nimetatud summa koosneb järgnevast:

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et Tallinna Linnakohtu ja Ringkonnakohtu 07.11.2005.a. otsustega jäeti linnakohtu otsus jõusse ja mõisteti välja otsene tekitatud kahju. Viiviste nõue jäeti kriminaalmenetluses läbi vaatamata. Ringkonnakohtu istungil ei toetanud ka prokurör viiviste väljamõistmist ja leidis, et viivisintressi põhjustas kohtuprotsessi venimine kostjast sõltumatutel asjaoludel. Protsessi käigus vahetus kohtunik, tunnistajate ja kaitsjate ning teabenõude esitamisel puudumisel lükkusid istungid pidevalt edasi. Kostjal puudus võimalus kohtuprotsessi kohtualusena kiirendada. Samuti leiab kostja, et tal on nõuded hageja vastu, mida kostja plaanib tasaarveldada ning vajadusel esitab hagi. Kostjal on saamata Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2005.a. otsusega väljamõistetud saamata jäänud töötasu 51 333 krooni. Vastavalt otsusele tuli töötasu maksta hiljemalt 17.09.2001.a. Kuna nimetatud summa on tasumata, on kostjal õigus nõuda hagejalt viivisintressi 20 121 krooni. Kostja leiab samuti, et hagejal on lepinguline kohustus tasuda kostjale juhatuse liikme kohalt etteteatamata lahkumishüvitis summas 180 000 krooni alates 17.09.2001.a. Lisaks sellele on kostja omandanud hageja endise töötaja Aivar Kubjase nõude hageja vastu summas 39 109 krooni ning hageja endise töötaja Tiia Turmani nõude hageja vastu summas 30 223 krooni. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja mõista välja hagejalt kohtukulud.

Kohtuistungil leidis kostja, et hageja esitatud viiviste arvestust ta ei vaidlusta. Kostja täpsustas, et ei soovi nõuete tasaarvestamist kohtumenetluses. Tasaarvestuse avalduse esitab kostja hagejale pärast kohtumenetluse lõppu. Kostja tunnistas viiviseid, mis tekkisid alates tehingute toimumisest kuni kriminaalprotsessi alguseni 2002. a lõpus või 2003. a algusel. Ülejäänud viivised ei ole tekkinud hageja süül.

KOHTU PÕHJENDUSED

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja müüs kolm hagejale kuulunud autot ning jättis autode müügist laekunud summad endale. Kostja jättis hagejale tasumata 01.06.2001 xxx müüdud sõiduauto eest saadud 170 000 kr, 01.06.2001 xxx müüdud sõiduauto eest saadud 200 000 kr ja 19.06.2001 xxx müügist saadud summa 60 000 kr. Hageja on kohtule oma väidete tõendamiseks esitanud Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2005 kohtuotsuse ja Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 kohtuotsuse. Kostja ei ole hageja nimetatud asjaolusid vaidlustanud. Eeltoodu alusel ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kostjal oli kohustus hagejale autode müügist saadud raha üle anda ning kostja on hilinenud hagejale raha üleandmise kohustuse täitmisega. Kostja kohustus tekkis tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal. TsK § 231 lg 1 kohaselt oli rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Kostja ei vaidle hagile vastu viiviste osas, mis on tekkinud alates autode müügist laekunud summade kostja kätte jõudmisest kuni kriminaalmenetluse alguseni 2002. a lõpus või 2003. a algusel. Seega on kostja hagi selles osas õigeks võtnud ja kohus rahuldab kuni 01.07.2002 nõutud viiviste osas hagi TsMS § 440 ning TsK § 231 lg 1 alusel. Tulenevalt VÕS, TsÜS ja RahvEÕS RakS § 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. 01.07.2002 jõustunud Rakendusseaduse § 14 ja VÕS § 113 sätestavad seadusest tulenevad intressimäärad. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Seega määrab seadus alates 01.07.2002 tsiviilkoodeksist erineva viivise määra ning tulenevalt VÕS, TsÜS ja RahvEÕS RakS § 2 ja TsK § 231 lg 1 on hagejal õigus nende määrade alusel kostjalt viiviseid nõuda. Alates võlaõigusseaduse jõustumisest 01.07.2002 VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 01.07.2002 jõustunud VÕS, TsÜS ja RahvEÕS RakS § 14 sätestab VÕS § 94 nimetatud intressimääraks 7% aastas kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga. Nimetatud protsendile lisandub veel VÕS § 113 lg 1 kohaselt 7% aastas, kokku viivisena 14 % aastas. Kohus loeb üldteadaolevaks asjaolu, et Eesti liitus Euroopa Liiduga 01.05.2004. Seega on hagejal õigus nõuda 01.07.2002 kuni 01.05.2004 viivist 14 % tasumata summalt aastas. Alates 01.05.2004 tuleb lähtuda Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast intressimäärast. Hagiavalduse kohaselt on selleks määraks 2.188% ja kostja ei ole seda numbrit vaidlustanud. Tulenevalt VÕS § 94 lg 1; 113 lg 1 on hagejal alates

01.05.2004 kuni hagiavalduses nimetatud ajani 14.09.2005 õigus nõuda kostjalt viiviseid 9.188% aastas. Kostja ei ole hageja arvutusi vaidlustanud. Kohus leiab, et hageja nõue viiviste väljamõistmiseks tuleneb seadusest (TsK § 231 lg 1, VÕS, TsÜS ja RahvEÕS RakS § 2; 14 ja VÕS § 113 lg 1). Kuna kostja ei ole kohaseid vastuväiteid esitanud, kuulub hagi rahuldamisele. Kohus ei pea asjakohaseks kostja väidet, et kriminaalprotsessi toimumise aja eest ei saa temalt viivist välja mõista. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostjal tekkis hagejale raha maksmise kohustus kahel juhul 01.06.2001 ja ühel juhul 19.06.2001. Kostja ei ole näidanud, et tal ei olnud kriminaalmenetluse toimumise tõttu hagejale võimalik autode müügist saadud raha tasuda. Kohus leiab, et kohtumenetluse toimumine iseenesest ei vabasta viiviste tasumise kohustusest. Näiteks kehtiv TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega suureneb viivise nõue ka tsiviilmenetluse kestel ning menetluse toimumine iseenesest ei ole viiviste väljamõistmata jätmise aluseks. Kostja mõisteti kriminaalkorras süüdi küll kohtuotsusega, kuid raha maksmise kohustus tekkis tal juba enne kriminaalmenetluse algust. Kohus ei pea asjakohaseks ka kostja väidet, et prokurör ei toetanud kriminaalasjas viiviste väljamõistmist. Kriminaalasjas prokuröri poolt väljendatud seisukohad ei ole tsiviilasja arutavale kohtule siduvad. Kuna kostja teatas kohtuistungil, et esitab hagejale tasaarvestuse avalduse alles pärast kohtumenetluse lõppu, ei võta kohus seisukohta kostja nimetatud nõuete ja tasaarvestuse võimalikkuse osas. Menetluskulud Kohus jätab menetluskulud tulenevalt TsMS §-st 162 täielikult kostja kanda.

Gerty Pau Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.