Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-24-06 Otsuse kuupäev Tartu, 19. aprill 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve Kohtuasi E OÜ hagi C AS-i (endine ärinimi Aktsiaselts E) vastu tehingu tühisuse tunnustamiseks, renditud vara tagastamiseks ja 273 644 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1486/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik C AS-i kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Hageja E OÜ (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindajad esindajad Riigikohtus vandeadvokaadid Tõnis Tamme ja Risto Käbi. Kostja C AS (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja vandeadvokaat Aivar Raudsik. Asja läbivaatamise kuupäev 20. märts 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2005. a otsus osas, millega rahuldati E OÜ nõue C AS-i vastu renditud vara ja 273 644 krooni saamiseks, ning kohtukulude väljamõistmise osas.
2.Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Alas & Raudsik
24.novembril 2005. a C AS-i kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 9399 (üheksa tuhat kolmsada üheksakümmend üheksa) krooni.
1.E OÜ esitas Tallinna Linnakohtule hagi kostja õiguseellase aktsiaseltsi E (aktsiaseltsiga E ühendatud äriühing) vastu, milles palus viimaselt välja mõista pooltevahelise rendilepingu alusel kasutatava vara ja kahjuhüvitise 273 644 krooni 34 senti renditud vara tagastamata jätmise eest. Samuti palus hageja tuvastada poolte vahel rendilepinguga samal ajal sõlmitud renditud vara ostuõigust käsitleva kokkuleppe tühisus. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kasutas kostja õiguseellane 25. septembril 2002. a sõlmitud rendilepingu alusel hagejale kuuluvat telkladu PLETTAC-RÖDER (edaspidi telk). Renditud vara maksumus on lepingu järgi 687 043 krooni. Rendilepingu tähtaeg lõppes 25. veebruaril 2004. a ja lepingu kohaselt tuleb kostjal renditud vara tagastada. Kostjal ei ole õigust renditud vara hagejalt välja osta. Rendilepingu üldtingimuste p 2.4 kohaselt oli rentnikul õigus telk välja osta juhul, kui ta on tähtaegselt tasunud rendimaksed ja kui ta hiljemalt kolm kuud enne rendilepingu tähtaja lõppu teatab väljaostusoovist kirjalikult. Rentnik hilines korduvalt rendimaksete tasumisega ega teatanud hiljemalt kolm kuud enne lepingutähtaja lõppu vara väljaostu soovist. Seetõttu teatas hageja kostjale, et ta loeb väljaostuõiguse kehtetuks. Rendilepinguga samal kuupäeval sõlmisid pooled ka kirjaliku kokkuleppe, millega hageja kohustus pärast rendilepingu lõppemist müüma rentnikule telgi maksumusega 15 284 krooni 45 senti (millele lisandub käibemaks) tingimusel, et kõik rendilepingule
lisatud maksegraafiku järgsed rendimaksed on tähtaegselt laekunud hageja arvele. Viidatud tehingut ei saa käsitada aga müügikokkuleppena. Kui ka pidada viidatud tehingut müügilepinguks, on see heade kommete vastane ja tühine. Tehingus kokkulepitud müügihind on ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal ei ole õigust renditud vara välja nõuda, sest jõustunud on poolte 25. septembril 2002. a sõlmitud kokkulepe, mis on käsitatav müügilepinguna. Selle kokkuleppega võttis kostja endale kohustuse vara osta, hageja kohustus aga vara müüma kokkulepitud hinnaga. Telgi ostusoovi väljendas kostja rendilepingu üldtingimuste p 2.4 kohaselt, sõlmides kõnealuse müügilepingu. Kostja täitis tähtaegselt ka rendimaksete tasumise kohustuse. Kostja ei hilinenud rendimaksete tegemisega, sest hageja esitas ise rendiarved, kus maksetähtajad erinesid kokkulepitud maksegraafikust. Selliselt väljendas hageja tahet muuta rendilepingu maksetingimusi ja kostja nõustus sellega. Seetõttu ei ole hagejal õigust tugineda graafikujärgsete maksete tähtaja järgimata jätmisele. Eeltoodu alusel tuleb müügileping lugeda jõustunuks ning hagejal on kohustus müüa renditud vara kostjale. Müügilepingus kokkulepitud telgi hind on selle turuväärtust ja amortisatsiooni arvestades mõistlik. Kostja on täitnud hagejaga sõlmitud kokkulepped ja see ei ole hea usu põhimõtte vastane.
3.Tallinna Linnakohus jättis 20. juuni 2005. a otsusega hagi rahuldamata. Linnakohus tuvastas, et poolte 25. septembril 2002. a sõlmitud kokkuleppe p 1 järgi kohustus hageja müüma kostjale telgi pärast rendilepingu lõppemist maksumusega 15 248 krooni 45 senti (millele lisandub käibemaks) tingimusel, et kõik rendilepingule lisatud maksegraafiku järgsed rendimaksed on tähtaegselt laekunud hageja arvele. Kostja teavitas hagejat telgi väljaostmise soovist rendilepingu sõlmimise päeval. Seega oli hageja alates rendilepingu sõlmimisest teadlik kostja soovist telk välja osta ning kostja ei ole oma tahet muutnud. Kostja on tasunud kõik rendimaksed ja selle üle pooled ei vaidle. Kostja viivitas küll rendimaksete tasumisega maksegraafiku järgi, kuid hageja esitatud rendiarvete kuupäevad ja maksetähtpäevad erinesid oluliselt maksegraafikust ning hageja ei saa kostjale ette heita lepingu rikkumist, mille põhjustas tema enda käitumine. Vaidlusaluse telgi ostueesõigust käsitleva kokkuleppe kohaselt on kostjal telgi väljaostmise õigus ning hagejal oli kohustus see talle müüa. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 lg 3 kohaselt ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Tõenditest nähtuvalt on kostja maksnud hagejale rendiperioodi jooksul renti 324 642 krooni, millele lisandub müügilepingus märgitud summa 18 035 krooni 65 senti. Kostja on kokku tasunud 342 677 krooni. Seega on kostja tasunud hagejale kõik kokkulepitud summad ning tal on õigus keelduda tagastamast renditud vara hagejale. Vaidlusalune telgi ostueesõigust käsitlev kokkulepe ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 järgi tühine ega vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Hinnakokkulepe oli sõlmitud poolte vabal tahtel ja renditud vara amortisatsiooni arvestades on tegemist mõistliku hinnaga.
4.Hageja esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Ringkonnakohus tühistas 27. oktoobri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kostja vastu renditud vara ja 273 644 krooni suuruse kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja renditud vara ja kahjuhüvitise 273 644 krooni. Ülejäänud osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga, et hageja nõue pooltevahelise 25. septembri 2002. a kokkuleppe tühisuse tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata ja ei korranud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-st 5 lähtudes selles osas esimese astme kohtu põhjendusi. Vaidlusalune 25. septembri 2002. a kokkulepe on ringkonnakohtu seisukoha kohaselt käsitatav tingimusliku eellepinguna VÕS § 33 lg 1 tähenduses, sest sellega võttis hageja endale kohustuse sõlmida rendilepingu lõppemisel kokkulepitud müügihinnaga müügileping, kui kostja on täitnud teatud tingimused. Tähendatud kokkuleppes ei sisaldu hagejapoolset tahteavaldust telgi omandi üleandmiseks, kui kostja on seatud tingimused täitnud, vaid lubadus sõlmida sellisel juhul kokkulepitud hinnaga müügileping. Sama tingimus oli sätestatud ka rendilepingu üldtingimustes (p 2.4), erinevusega, et tüüptingimustes ei olnud määratletud vara väljaostu hinda. Võlaõigusseaduse § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja müügilepinguga andma ostjale asja üle ja tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 järgi antakse õigused ja kohustused üle üleandmistehinguga (käsutustehinguga). Asjaõigusseadus § 92 lg 2 sätestab, et kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Pooltel aga sellist kokkulepet ei ole. Seega, isegi juhul kui kostja oli kokkulepitud tingimused täitnud, jäi telgi omand hagejale ja kuna kostja valduse õiguslik alus oli rendilepingu lõppemisega ära langenud, oli hagejal õigus renditud vara kostjalt välja nõuda. Kostjal ei ole VÕS § 111 lg 4 alusel renditud vara kinnipidamisõigust, sest müügilepingut ei ole sõlmitud ja (vastu)hagi eellepingu täitmiseks ei ole ta esitanud. Seega vaidlus tema poolt rendilepingu kohase täitmise üle ja linnakohtu otsuse sellekohased põhjendused ei ole asjakohased. Ringkonnakohus möönis, et vaidlusalust eellepingut võib käsitada kui hagejale siduvat (eel)lepingut, milles tulevikus sõlmitava müügilepingu tingimused on piisavalt täpselt määratletud, mistõttu kostja oleks saanud esitada täitmisnõude. Eellepingut võib tõlgendada kohustustehinguna, mis võimaldab asendada käsutustehingu tegemiseks vajaliku tahteavalduse kohtuotsusega. Kuid sellist nõuet ei ole kostja esitanud.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja renditud vara ja kahjuhüvitis 273 644 krooni ning kohtukulud. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kostjal ei olnud renditud vara kinnipidamise õigust, sest
25.septembri 2002. a kokkulepet ei saa käsitada müügilepinguna ning (vastu)hagi eellepingu täitmiseks ei ole esitatud. Pooltevaheline kokkulepe vastab müügilepingu tunnustele ning seadus ei nõua võlausaldajapoolse soorituse kinnipidamise õiguse rakendamiseks vastuhagi esitamist. Kostja
on kogu kohtumenetluse vältel esitanud vastuväited, mis tuginevad 25. septembri 2002. a müügikokkuleppest tulenevale õigusele nõuda renditud vara omandiõiguse üleandmist. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti asjas kohaldamata VÕS § 110 lg 1 ja § 111 lg 4, mille kohaselt on kostjal õigus keelduda rendilepingust tuleneva kohustuse täitmisest (telgi tagastamisest), sest hageja on kinnitanud, et ta kavatseb müügilepingust tuleneva kohustuse täitmisest hoiduda. Ringkonnakohus jättis arvestamata, et hageja selline käitumine ei olnud kooskõlas hea usu põhimõttega. Ringkonnakohtu otsus ei vasta ka TsMS § 330 lg 4 nõuetele, sest see on vastuoluline. Nimelt asus kohus esmalt seisukohale, et müügilepingut (võlaõiguslikku kohustustehingut) ei ole, ning märkis seejärel, et pooltevahelist (eel)lepingut võib tõlgendada kohustustehinguna, mis võimaldab esitada täitmisnõude. Ringkonnakohus mõistis ebaõigesti kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 273 644 krooni, mis sisaldab käibemaksu summas 41 742 krooni. Hageja on käibemaksukohuslane ning seega ei ole käibemaks talle kuluks. Kostja esitas sellekohase kirjaliku vastuväite ka linnakohtu menetluses. Samuti sisaldas ringkonnakohtu poolt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud õigusabikulude summa käibemaksu, mis ei ole hagejale käsitatav kuluna. Ringkonnakohtu poolt väljamõistetud õigusabikulude summa 52 000 krooni ei vasta hageja kohtukulude nimekirjas märgitud summale 51 153 krooni. Seega on kohus vastuolus TsMS § 60 lg-ga 1 nõudnud välja õigusabikulu suuremas ulatuses, kui pool on taotlenud. Kostja palub hagejalt välja mõista tasutud kassatsioonikautsjoni summas 9399 krooni ning kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu summas 9000 krooni.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
9.Asja lahendamiseks on kohtud tuvastanud järgmised asjaolud: 1) pooled on 25. septembril 2002. a sõlminud rendilepingu, mille alusel andis hageja kostjale rendile telgi maksumusega 687 000 krooni tähtajaga kuni 25. veebruar 2004. a; 2) samal kuupäeval sõlmisid pooled kokkuleppe, millega hageja võttis endale kohustuse müüa telk kostjale. Rendilepingu p-s 2.4 leppisid pooled kokku, et lepingus toodud tingimuste kohase ja tähtaegse täitmise korral ning rendimaksete täielikul tasumisel on rentnikul pärast lepingu tähtaja lõppemist vara väljaostu eesõigus ning soovist kasutada vara väljaostu eesõigust on rentnik kohustatud informeerima kirjalikult rendileandjat hiljemalt kolm kuud enne lepingu tähtaja lõppemist. Samal kuupäeval sõlmitud kokkuleppe järgi kohustub rendileandja müüma rentnikule telgi pärast rendilepingu lõppemist maksumusega 15 284 krooni 45 senti (millele lisandub käibemaks) tingimusel, et rendilepingule lisatud maksegraafiku järgsed rendimaksed on kõik rendileandja arvele tähtaegselt laekunud. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt pooltevahelise tehingu tühisuse tunnustamist, renditud vara tagastamist ja kahjuhüvitist summas 273 644 krooni. Vaidluse all ei ole enam hageja nõue
tuvastada pooltevahelise tehingu tühisus. See nõue jäeti linnakohtu otsusega rahuldamata ning ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse selles osas muutmata. Kassatsioonkaebust selles osas esitatud ei ole. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kuidas tõlgendada 25. septembri 2002. a kokkulepet ning kas sellest tuleneb kostjale õigust keelduda hagejale rendilepingu eseme väljaandmisest.
10.Kohtud on tõlgendanud 25. septembri 2002. a kokkulepet erinevalt. Linnakohus jättis hageja nõuded rahuldamata, leides, et kokkuleppe kohaselt on kostjal telgi väljaostmise õigus ning hagejal kohustus see talle müüa ning kuivõrd kokkuleppest tulenevad tingimused on täidetud, ei ole hagejal õigust kostjalt telki välja nõuda. Ringkonnakohus asus linnakohtust vastupidisele seisukohale ja rahuldas hagi, lähtudes järeldusest, et vaidlusalune kokkulepe on käsitatav tingimusliku eellepinguna. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on kostjal eellepingust tulenevalt õigus nõuda müügilepingu sõlmimist (kohustustehingu tegemist) ja seejärel omandiõiguse üleandmist (käsutustehingu tegemist), kuid pooltel viimati nimetatud kokkulepet ei ole. Ringkonnakohus märgib ka, et isegi siis, kui kostja täitis kokkulepitud tingimused, jäi telgi omand hagejale, kes on õigustatud seda kostjalt välja nõudma. Kolleegium apellatsioonikohtu eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu määratlemine (kas tegemist on eellepingu või põhilepinguga) eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Selle sätte lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Viidatud sätte lg-s 6 märgitakse, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Ringkonnakohtu põhjendustest ei selgu, miks tuleb pooltevahelist tehingut tõlgendada kokkuleppena, mille alusel on hagejal kohustus sõlmida müügileping, ja mitte müügilepinguna (kohustustehinguna). Vaidlusaluse kokkuleppe järgi kohustub hageja müüma telgi kostjale ning kokkuleppest nähtub üheselt ka kostja soov telk osta. Kokkuleppele hinnangu andmisel on oluline hinnata, kas pooled on vaidlusaluses tehingus kokku leppinud olulistes tingimustes, mille puhul saab lugeda müügilepingu sõlmituks. Müügilepingu puhul on sellisteks olulisteks tingimusteks eelkõige kokkulepe müügilepingu esemes ja selle hinnas. Vaidlusalune tehing sisaldab eeltoodud kokkuleppeid. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väidetega selles, et kokkuleppes sisalduv tingimus (rendimaksete tähtaegne tasumine) ei muuda seda veel eellepinguks. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel lepingu tõlgendamisreegleid (VÕS § 29) silmas pidades poolte väidete ja vastuväidete alusel hinnata, milline on vaidlusaluse kokkuleppe õiguslik iseloom. Juhul, kui kokkulepe on käsitatav (tingimusliku) müügilepinguna (kohustustehinguna), tuleb ringkonnakohtul analüüsida, kas kostja on müügilepingus kokkulepitud tingimused täitnud.
11.Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, viidates ühtlasi asjaolule, et kostja ei ole esitanud pooltevahelise lepingu täitmisnõuet. Ringkonnakohtu seisukohad on siinkohal vastuolulised. Nimelt leiab ringkonnakohus, et müügilepingut (kohustustehingut) poolte vahel ei ole, kuid märgib
järgnevalt, et vaidlusalust (eel)lepingut võib tõlgendada kohustustehinguna, mis võimaldab esitada täitmisnõude. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et selliselt ei vasta ringkonnakohtu otsuse põhjendav osa enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Juhul kui pooltevaheline kokkulepe on käsitatav müügilepinguna, tuleb silmas pidada, et müügilepingu kui kohustustehinguga ei läinud telgi omand veel kostjale üle. Omandi üleminekuks kostjale (müügilepingu täitmiseks) tuleb sõlmida eraldi käsutusleping. Nimelt sätestab TsÜS § 6 lg 3, et õigused ja kohustused antakse üle üleandmise tehinguga (käsutustehinguga). Omandi tekkimist vallasasjadele reguleerib AÕS § 92. Selle sätte 1. lõike järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Seega on kostjale kui telgi valdajale selle omandi üleminekuks nõutav, et pooled on sõlminud kokkuleppe omandi üleminekuks. Kolleegium leiab, et kui pooltevaheline kokkulepe on käsitatav tingimusliku müügilepinguna ja kostja on selles märgitud tingimused täitnud, ei oma hagi lahendamise seisukohalt tähtsust, kas kostja kui telgi valdaja on esitanud müügilepingu täitmisnõude (telgi omandi üleandmise nõude) või mitte. Nõustuda ei saa ringkonnakohtuga, et kostjal on võimalik vaidlusalusest kokkuleppest tulenevaid õigusi maksma panna vaid juhul, kui ta on esitanud sellekohase (vastu)hagi. Kostja on esitanud vastuväited, mille kohaselt hagejal ei olnud õigust telki kostjalt välja nõuda. Kostja vastuväidete õiguslikuks aluseks saavad olla AÕS § 83 lg 1, samuti kohustuse täitmisest keeldumist reguleerivad VÕS §-d 110 või 111. Asjaõigusseaduse § 83 lg 1 järgi võib valdaja asja väljanõudmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Viidatud säte ei esita valdajale nõuet esitada sellekohane vastuhagi. Kui pooltevaheline kokkulepe on käsitatav müügilepinguna, tuleneb kostja õigus asja vallata viidatud müügikokkuleppest. Samuti ei nõua nimetatud võlaõigusseaduse sätted võlausaldajapoolse soorituse kinnipidamise õiguse rakendamiseks vastuhagi esitamist. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kostja vastuväidete alusel hinnata, kas tal on õigus telgi väljaandmisest keelduda, ning otsustada hageja nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise üle.
12.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud kahjuhüvitis sisaldab ebaõigesti käibemaksu, mis ei ole hagejale kui käibemaksukohuslasele kuluks. Hagiavalduse kohaselt palus hageja kostjalt muu hulgas VÕS § 335 alusel välja nõuda kasutustasu renditud vara tagastamisega viivitamise eest. Viidatud sätte järgi võib üürileandja juhul, kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, nõuda viivitatud aja eest kahjuhüvitisena üürilepingus kokkulepitud üüri. Pooltevahelise lepingu lisa 1 nägi ette rendimakse tasumise koos käibemaksuga. Seega tuli ringkonnakohtul hageja nõude rahuldamisel arvestada väljamõistetava summa hulka ka käibemaks. Jõustunud kohtuotsuse alusel on kostjal õigus nõuda hagejalt arve esitamist, milles on kajastatud ka käibemaks. Kolleegium ei nõustu ka kassatsioonkaebuse väitega, et hagejale kui käibemaksukohuslasele ei saa kostjalt välja mõista kantud õigusabikuludes sisalduvat käibemaksu. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 61 lg 1 sätestas, et poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt
välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Kehtinud seadusest ei tulenenud, et õigusabikulust tulnuks välja arvestada käibemaks. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 174 lg 3 teise lause kohaselt piisab käibemaksusumma tõendamiseks avaldaja kinnitusest, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega saab 1. jaanuarist 2006. a menetluskuluna käibemaksu välja mõista vaid siis, kui avaldaja ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja ta kinnitab seda kohtule.
13.Nõustuda tuleb kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on kostjalt hageja kasuks välja nõudnud õigusabikulu suuremas summas, kui hageja taotles. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel otsustada poolte kohtukulude hüvitamine silmas pidades, et hageja on taotlenud kostjalt õigusabikulude väljamõistmist kogusummas 51 153 krooni (tlk 115-119). Kolleegium märgib ühtlasi, et kohtuotsuses esineva ilmse ebatäpsuse korral oli protsessiosalisel õigus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 237 alusel taotleda kohtuotsuse parandamist. Vead parandab kohus määrusega. Kassatsioonkaebuses esitatud taotlus mõista hagejalt välja kostja tasutud kassatsioonkautsjon ei põhine seadusel. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 56 lg 3 sätestas, et kaebuse osalise või täieliku rahuldamise korral kautsjon tagastatakse, kaebuse rahuldamata jätmise korral aga arvatakse kautsjon riigituludesse. Lea Laarmaa, Ants Kull, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.