Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-144-05 Tartu, 19. detsember 2005. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik AS-i Hert Transport hagi AS-i Inges Kindlustus vastu 26 129 krooni 55 sendi saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 22/317/05 AS-i Hert Transport kassatsioonkaebus 21. november 2005. a AS-i Inges Kindlustus esindaja vandeadvokaat Marko Aavik Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2005. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
kindlustusandjal võimalik analoogse juhtumi puhul keelduda kahju hüvitamisest ka juhul, kui vedaja autojuht oleks vedamise ajal olnud raskes joobes. VÕS § 452 lõikes 1 sätestatud keeld ei ole kehtestatud kindlustusvõtja kaitseks, vaid kindlustusandja kaitseks. Viidatud säte pole imperatiivne. Ka VÕS § 513, mis on vastutuskindlustuse erinorm, ei keela kokkuleppeid, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest kindlustusvõtja raske ettevaatamatuse korral. Kostja vaidlustas ka hüvitise suuruse arvutamise metoodika ja viivise suuruse.
eest vastutab, ei keela lepingupooli muude süüvormide korral kohustuse täitmisest vabanemises kokku leppimast. Võlaõigusseaduse § 513 ei ole VÕS § 427 lõikes 1 nimetatud sätete loetelus, milles sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Linnakohus tuvastas, et kahju kolmanda isiku omandile tekkis hageja tegevuse tulemusena. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Seega piisab hageja tegevuse õigusvastasuseks, et tema tegevuse tulemusena tekkis kahju kolmanda isiku omandile. Hageja autojuht tegutses kutsetegevuse raames ja laadis üksi veokilt (kaldpinnalt) maha uusi hinnalisi sõidukeid. Autojuht pidi tegema kõik võimaliku, et välistada sõiduki tahtmatut liikuma hakkamist. Selleks pidi autojuht veenduma, et käsipidur on peal, see ei ole pika veo käigus järele andnud või kahjustunud, rool on lukustatud ning tõkiskingad välistavad auto iseenesliku liikumise. Asjaolu, et neid nõudeid oleks tulnud mahalaadimisel järgida, ei ole hageja vaidlustanud. Hageja väitel tema autojuht neid nõudeid ka järgis. Hageja leidis, et kostja ei ole osutanud hageja töötaja teole, millest saaks järeldada tema rasket ettevaatamatust. See ei ole õige. Vastuses hagile märkis kostja, et hageja autojuht ei rakendanud mahalaadimisel vajalikke ohutusabinõusid ega taganud auto kinnitusrihmadest vabastamisel tõkiskingade olemasolu, käsipiduri kohast rakendamist ja rataste fikseeritud nurga all rooli lukustamist. Nimetatud ohutusabinõude kutsetegevuses autode mahalaadimisel rakendamata jätmine on käsitatav raske ettevaatamatusena üldtingimuste § 3 p 4 mõttes. Kostja esitatud asjatundja arvamusest nähtub, et lukustunud rooli korral on Peugeot 307 esirattad fikseeritud nurga all, mis ei võimalda auto otsesuunalist liikumist, sealhulgas treilerilt otsesuunalist mahaveeremist; lahtiste kinnitusrihmadega Peugeot 307, millel on käsipidur peale tõmbamata, ei saa veereda paigalseisva autotreileri korral üle nõuetekohaselt paigaldatud tõkiskingade; nõuetekohaselt rakendatud käsipiduri korral püsib Peugeot 307 seisva autotreileri tõusuga platvormil sõltumata tõkiskingade olemasolust. Asjatundja arvamusest tuleneb, et auto ei oleks saanud treilerilt maha veereda, kui kas või üks eelnimetatud ohutusabinõudest oleks olnud nõuetekohaselt rakendatud. Põhjendamata on hageja väide, et asjatundja arvamus pole usaldusväärne, kuna see on antud kaks aastat pärast juhtumit. Tegemist on tehniliste küsimuste kohta antud arvamusega. Arvamuses on märgitud eeldused, millest asjatundja lähtus ning hageja ei ole väitnud, nagu oleksid arvamuse aluseks olnud eeldused ebaõiged. Kuna tegemist on dokumentaalse tõendiga, mitte eksperdiarvamusega, siis ei olnud vajalik arvamuse andnud isikut teadvalt valearvamuse andmisest hoiatada.
võlaõigusseadus hooletuse ja raske hooletuse korral kahju hüvitamisest kõrvale kalduda. Vastutuskindlustuse regulatsioon on erisätteks üldregulatsiooni § 452 suhtes. VÕS § 513 alusel võib kindlustusandja keelduda hüvitise maksmisest ainult kindlustusvõtja tahtliku ja õigusvastase tegevuse korral ning see säte ei hõlma hooletust ja rasket hooletust. VÕS § 513 regulatsioon kaitseb kindlustusvõtjat. Selleks, et isik vastutaks õigusvastaselt tekitatud kahju eest, on vajalik välja selgitada süü obligatoorsed tingimused. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ja põhjendanud, milles seisnes kindlustusvõtja süüline tegevus, vaid on leidnud, et ei ole vajadust tuvastada, millised kindlustusvõtja töötaja konkreetsed teod kahju tekkimisele viisid. Tõendamiskoormus kahju hüvitamisest keeldumiseks on kindlustusandjal, mitte kindlustusvõtjal. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 167 lg 3 alusel peab kostja esitama tõendid, millega ta oma vastuväiteid põhjendab. Ringkonnakohus leidis, et kostja väited asjaoludest on tõendatud asjatundja arvamusega. Hageja selle seisukohaga ei nõustu, sest see koostati sündmuse toimumisest 2 aastat hiljem ja juhtunud sündmuse asjaolusid ei tea arvamuse koostaja ega kostja.
selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.