Kohtulahend

senti ning sellest omakorda pool on 369 401 krooni 57 senti.

kogumis, saab järeldada, et kindlaks on tehtud, et hageja ja N. Bekker renoveerisid ja ehitasid juurdeehituse ühiselt, otsustasid tööde mahu ja teostuse üle ning kandsid kulud ühiselt. Juurdeehituse (hoone renoveerimise) maht on tõendatud lisaks kirjalike tõenditega. Ehitusspetsialisti (eksperdi) M. Laasi arvamuse ja tööde kirjelduse kohaselt on renoveerimise käigus uuendatud ja juurde ehitatud 81,1% hoonest. Selle arvamuse kohaselt on esialgsest elamust osaliselt säilinud elamu all olev vundament, osaliselt välisseinad ning katuse kandekonstruktsioon; hoone tervikuna on rekonstrueeritud ja uuendatud on ka tehnosüsteemid. Arvamus on aga vastuolus teiste kogutud tõenditega. Tunnistajad osundavad üksnes juurdeehituse ehitamisele. Ehitustööd teinud tunnistaja R. Schuleri ütlustest tuleneb, et renoveerimine seisnes juurdeehituse ehitamises, elamu juures midagi ei tehtud. Nimetatud tõend on saadud kostja arvamuseta. Lähtudes poolte võrdsuse põhimõttest, tuleb tõend kõrvale jätta kui ebaobjektiivne, kuna kajastab üksnes ühe huvitatud poole - hageja - arvamust. Lisaks on hageja tellitud AS-i Kinnisvara Pärnu eksperdihinnangus hageja soovinud, et välja toodaks hoone väärtusest 1/3 suuruse mõttelise osa väärtus. Sellest saab järeldada, et hageja ise loeb elamu renoveerimise mahuks 1/3 elamu osa väärtust. Seega hageja ise loeb elamu renoveerimise mahuks 1/3 elamu mõttelisest osast. Kirjaliku tõendiga - elamu juurdeehituse elektriarvestuse projektiga - on tõendatud juurdeehitusele ettenähtud korras elektrisüsteemide ehitus. Projekti tellijaks ja ehitajaks on dokumendil näidatud N. Bekker. Veevärgi ja kanalisatsiooni ehitamiseks on N. Bekker tellinud ehitatava veevarustuse haruühenduse projektjoonise. Juurdeehitust tõendab veel individuaalelamu ümberehitusprojekt. Nimetatud projektidel on tellijaks märgitud kostja N. Bekker. Tellimuse pidigi esitama N. Bekker, sest ta oli elamu omanikuks. Hageja oli projektide tellimise ajal N. Bekkeri elukaaslane. Kas hageja otseselt osales projektide tellimises ja tasus nende eest, pole tõendatud. Hageja loeb poole N. Bekkeri vara parendamiseks tehtud kulutustest oma varaks. AS-i Kinnisvarabüroo LVM 9. juuli 2004. a. eksperdihinnanguga on määratud Pärnus asuva hoonestatud kinnistu maksumuseks 910 978 krooni. Hageja esitatud AS-i Kinnisvaraekspert Pärnu 12. augusti 2002. a eksperdihinnangus on määratud vara maksumuseks 655 000 krooni. Pooled pole vara väärtuse määrasid vaidlustanud. Vastavalt Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr III-2/1-9/94, kui alusetult omandatud vara pole võimalik natuuras tagastada, tuleb see hüvitada rahas omandamise momendil. Kostja esitas avalduse vara vastuvõtmiseks 14. juunil 2002. a. Vastavalt kinnistusraamatu väljatrükile kanti kostja kinnistusraamatusse maa omanikuna 23. jaanuaril 2004. a. Kostja omandas elamu koos hageja ja N. Bekkeri tehtud parendustega. Elamu renoveerimise mahuks on elamu 1/3 mõttelist osa. Arvestada tuleb, et kuigi juurdeehituse näol pole tegemist eluruumiga (tegemist on abiruumidega, mida tõendab 17. detsembri 1986. a. tehnilise inventeerimise akt), tõstavad need oluliselt kinnistu väärtust. Arvestades kostja tahet, tuleb lugeda vara tema omandusse ülemineku ajaks tema poolt notarile vara vastuvõtmiseks avalduse esitamist 14. juunil 2002. a. Kostja oli N. Bekkeri testamendi järgi vara ainupärija. Tuginedes kohtupraktikale, on vara väärtuseks määratud AS-i Kinnisvaraekspert Pärnu

eksperdihinnangus 655 000 krooni, millest 1/3 suurune osa on 218 333 krooni 33 senti. Sellest 1/2 osa (kuna hageja ja vara tollane omanik N. Bekker parendasid vara ühiselt) moodustab 109 166 krooni 67 senti. Eesti Ühispanga 8. juuli 2002. a. maksekorraldusega on tõendatud, et hageja tehtud parendustest on hüvitatud 30 674 krooni 54 senti. Seega tuleb hagi rahuldada osaliselt, 78 492 krooni 13 sendi ulatuses.

elamut faktiliselt parendasid ning kelle vahendite arvel seda tehti. Sellest tulenevalt ei ole tähtsust ka nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõenditel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

asjaolude kohaselt eeldada, et hüvitust ei hakata kunagi nõudma. Ringkonnakohus tuvastas küll hageja ja N. Bekkeri vahel kokkuleppe puudumise tasu saamise osas, kuid sellega ei ole iseenesest tuvastatud, et hageja ja N. Bekker leppisid kokku, et viimane saab hageja kantud kulutused tasuta (s.t et hageja ei hakka kulutuste hüvitamist edaspidi nõudma) või et hüvitise nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Üksnes ringkonnakohtu otsuses tuvastatud asjaolude alusel ei ole hagi rahuldamata jätmine põhjendatud.

Hagi aegumine algas TsK § 86 järgi (see säte kehtis kuni 1. septembrini 1994. a) päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. Kui isik teeb seadusest või tehingust tuleneva aluseta võõrale varale kulutusi vara omaniku soodustamise eesmärgil, siis on ta ka koheselt teadlik hüvitisenõudest ning selle täitmata jätmisel kohustise rikkumisest. Kulutuste hüvitamise nõue TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel sai hagejal olla N. Bekkeri vastu. Kostja kui N. Bekkeri õigusjärglane saab vastutada hageja ees üksnes samadel alustel, nagu oleks pidanud vastutama N. Bekker ise. Muuhulgas saab kostja esitada hageja nõudele samu vastuväiteid, mida oleks saanud esitada N. Bekker. Ta saab muuhulgas tugineda ka TsK §-le 86. Seega ei oma TsK § 477 lg-test 1 ja 3 tuleneva hagi aegumise seisukohalt tähtsust ajahetk, millal kostja sai N. Bekkeri vara omanikuks.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.