lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-79-02

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 13.06.2002

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-79-02
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
13.06.2002
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1665
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 57 lg 2Digitaalse toimiku pidamise võimatusTsK § 464 lg 1TsMS § 60Toimiku taastamineTsMS § 64 lg 2Tähtaja muutmineTsMS § 94Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva hagi kohtualluvusRLS § 16 lg 1TsK § 458TsK § 462 lg 1TsMS § 330Avalduste esitamise tähtajad

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (4)

lahend.ee
3-25-4659/14Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja23.02.20262-16-13469/107Tartu Maakohus Tartu kohtumaja20.02.20182-16-14443/22Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium29.09.20172-09-28813/9Tartu Maakohus Tartu kohtumaja30.12.2009

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi

3-2-1-79-02 Tartu, 13. juuni 2002. a Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa Arvo Ilissoni hagi Eesti Energia AS vastu töövigastusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. jaanuari 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-94/02 Arvo Ilisson kassatsioonkaebus

Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise 27. mai 2002. a kuupäev Istungil osalenud Hageja A. Ilisson isikud Resolutsioon

1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. jaanuari 2002. a otsus osa, millega muudeti Valga Maakohtu 23. oktoobri 2001. a otsust kohtukulude jagamise osas ja mõisteti A. Ilissonilt välja riigilõiv 3500 krooni riigituludesse. Samuti osas, millega mõisteti seoses apellatsioonimenetlusega A. Ilissonilt välja riigilõiv 3500 krooni riigituludesse.
2.Teha tühistatud osas uus otsus ja mõista Arvo Ilissonilt välja riigilõiv kokku 500 (viissada) krooni riigituludesse.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada Arvo Ilissonile 16. märtsil 2002. a tasutud kautsjon 540 (viissada nelikümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.A. Ilisson töötas 14. detsembrist 1995. a Eesti Energia AS Lõuna Elektrivõrgu jaotusvõrgu elektrikuna. Hagejaga toimus tööõnnetus 26. novembril 1998. a. Hageja parandas isolaatorit ning puutus vastu pingestatud juhtmeid, sai elektrilöögi ja kukkus alla. Vigastada said vasaku käe kolm sõrme, parem õlg ja selgroog. Eesti Energia AS töökaitse nõukogu määras tööõnnetuses tööandja süüks 40% ja töötaja süüks 60%. Hageja kaotas töövigastuse tagajärjel Valgamaa Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni 31. mai 2000. a akti järgi töövõimest 40%. Hagejale määrati III invaliidsusgrupp. A. Ilisson koondati Eesti Energia AS-st 1. juunil 2000. a.
TsMS § 363Hagiavalduse sisu
2.Hagiavalduses palus A. Ilisson Eesti Energia AS-lt välja mõista töövigastusega tekitatud kahju hüvitamiseks alates 1998. detsembrist kohtuotsuseni 40% sissetulekust - kokku 53 259 krooni.

Hageja leidis, et tööõnnetuses on süüdi tööandja. Talle ei antud õnnetuse toimumise päeval kirjalikku töökäsku ega viidud läbi instrueerimist. Ametkondlik juurdlus viidi läbi pealiskaudselt. Ta ei teadnud, et alajaama kõrgepinge osa oli pingestatud. Enne tööõnnetust oli hageja keskmine kuupalk 4995 krooni.

3.Eesti Energia AS vaidles hagile osaliselt vastu. Hageja töötasu oli 3800 krooni kuus. Vabariigi Valitsuse 16. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (edaspidi Kord) p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku ulatuses, millest ta jäi töövõime kaotuse või selle

alanemise tagajärjel ilma. Hageja jätkas pärast tööõnnetust töötamist ja tema palk suurenes 1. aprillist 1999. a 4000 kroonini. Samal ajal sai ta invaliidsuspensioni 882 krooni kuus. Hageja kaotas tööõnnetuse tagajärjel töövõimest 40% ning oli ise tööõnnetuses süüdi 60% ulatuses. 1. juunist 2000. a 28. veebruarini 2001. a oli hagejal õigus saada hüvitist 887 krooni ja 70 senti kuus. Seega peab kostja hagejale hüvitama 5 krooni ja 70 senti kuus. Hageja invaliidsuspension suurenes

1.märtsist 2001. a.
4.Valga Maakohus jättis hagi rahuldamata ja kohtukulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt lõhkus hageja kraanaga alajaamas töötades kogemata kaks isolaatorit. Ta otsustas vea ise parandada ja kangutas redeli alajaama küljest lahti. Alajaamale ronides puutus ta vastu pingestatud juhtmeid, sai elektrilöögi ning kukkus alla. Maakohus ei pidanud usutavaks tunnistaja Tiit Treimuthi kohtuistungil antud seletust, kus ta kinnitas, et käskis instrueerimata A. Ilissonil ronida alajaama otsa ja päästa lahti AMKA juhe. Ametkondliku juurdluse käigus on sama tunnistaja kinnitanud, et ta ei saa aru, miks kannatanu alajaamale ronis, mingit vajadust A. Ilissonil selleks ei olnud. Hageja tegutses äärmiselt ettevaatamatult. Staa"ika töötajana eiras ta elementaarseid ohutusnõudeid, laiendas omavoliliselt töökohta, veendumata selle ohutuses. Seetõttu on ta tööõnnetuses ise süüdi 60% ja tööandja süü on 40%. Hageja kaotas tööõnnetuse tagajärjel töövõimest 40%. Tööandja, kes on töötajale tema töökohustuste täitmisel tekitatud vigastuses süüdi, peab TsK § 464 lg 1 kohaselt hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Seega on hagejal õigus hüvitisele, kui temale makstav pension ei kata põhjustatud kahju. Tööõnnetuse toimumise ajal oli hageja kuupalk 3800 krooni, alates 1. aprillist 1999. a 4000 krooni kuus. Hageja sissetulek suurenes, mitte ei vähenenud. Hageja ei tööta alates 1. juunist 2000. a. Hüvitise arvutamisel tuleb aluseks võtta hageja tööõnnetusele eelnenud 12 kuu palk ja arvestada miinimumpalkade suhtega. Seega oli hageja keskmine palk 4995 krooni 60 senti. Arvestades sellega, et töötaja kaotas töövõimest 40% ning tema süü oli tööõnnetuses 60%, oli tal õigus saada 1. juunist 2000. a 28. veebruarini 2001. a tekitatud kahju eest hüvitist 879 krooni 20 senti kuus ja alates 1. märtsist 2001. a 30. septembrini 2001. a 914 krooni kuus. Ta sai 2000. aastal invaliidsuspensioni 882 krooni kuus ja alates 2001. aasta jaanuarist 960 krooni kuus. Seega on saadud pension suurem kui hageja kaotatud palk. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust kohtukulude väljamõistmise osas. TsMS § 330 lg-st 5 tulenevalt ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks korrata maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata juba üksnes seetõttu, et hagejal ei ole tekkinud hagiavalduses märgitud kahju. Lisaks märkis apellatsioonikohus, et kuigi voolu all olev kõrgepingeliin on vaadeldav suurema ohu allikana, on TsK § 464 lg 1 erinormiks TsK § 458 suhtes, sätestades tööandja süülise vastutuse ka sellisel juhul, kui töötaja saab vigastada suurema ohu allikast lähtuva riski realiseerimisest oma töökohal. Maakohus on õigesti hinnanud tõendeid hageja kaassüüd puudutavas osas. Kuid hageja kaassüü tööõnnetuse põhjustamises on tuvastatud Valga Maakohtu 15. mai 2001. a otsusega A. Ilissoni hagis

Eesti Energia AS vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks ning samas asjas tehtud Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2001. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2-374/2001. Vastavalt TsMS § 94 lg-le 2 ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Seega ei ole asjakohane hageja väide, et tema polnud tööõnnetuse toimumises süüdi. Vastavalt TsMS § 60 lg-tele 1 ja 8 tuleb hageja kohtukulud jätta tema enda kanda. Kuivõrd hageja oli vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 16 lg 1 p-le 3 vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel ning tema nõue jäi nii esimese kui teise astme kohtus rahuldamata, siis tuleb temalt TsMS § 64 lg 2 alusel välja mõista riigilõiv riigituludesse seoses hagi rahuldamata jätmisega 3500 krooni ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega 3500 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6.Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja esitas ringkonnakohtule tõendi, et tema sissetulekuks on üksnes invaliidsuspension. Seetõttu on temalt kogu riigilõivu väljamõistmine põhjendamatu. TsMS § 57 lg-d 2 ja 3 võimaldavad kohtul vabastada isik täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest ka hagi rahuldamata jätmise korral. Korra p 18 alap 1 kohaselt makstakse tööõnnetuses kannatanud töötajale hüvitist päevast, mil ta jäi töövigastuse tagajärjel ilma senisest sissetulekust. Hageja koondati 1. juunil 2000. a ning kohus oleks pidanud hüvitise sellest päevast alates kostjalt välja mõistma. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja süü on tõendatud teises tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega. Nimetatud tsiviilasja vaidlusese oli töötaja koondamise õiguspärasus, mitte töötaja süü aste tööõnnetuses.
7.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus mõistis hagejalt riigilõivu õigesti välja. Hageja ei tõendanud oma maksejõuetust. Ringkonnakohtu viidatud tsiviilasjas tuvastasid kohtud töötaja ja tööandja süüastmed. Hagejal pole kahju tekkinud, sest hageja invaliidsuspension ületab kostja tekitatud kahju.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel hagejalt riigilõivu väljamõistmise osas. Selles osa saab Riigikohus ise otsuse teha.
9.Hageja oli hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel RLS § 16 lg 1 p 3 alusel vabastatud riigilõivu tasumisest riigituludesse. Kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel, siis on õige kohaldada TsMS § 64 lg-t 2 ja kohus mõistab hagi rahuldamata jätmisel otsusega hagejalt riigilõivu välja riigituludesse. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et hageja suhtes võis kohus kohaldada TsMS § 57 lg 2. Hagi esitamise aluseks oli asjaolu, et hageja kaotas töövigastuse tagajärjel osaliselt töövõime. Kohus tuvastas hageja saadava pensioni suuruse ja selle, et hageja ei tööta. Kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu, võib ta TsMS § 57 lg 2 järgi vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest

riigituludesse. Kolleegium peab võimalikuks vabastada hageja osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse ja mõistab temalt riigituludesse 500 krooni.

10.Iseenesest on õige kassaatori väide, et A. Ilissoni hagis Eesti Energia AS vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise saamiseks puudus vajadus hageja kaassüü tuvastamiseks. Selle tsiviilasja Valga Maakohtu 15. mai 2001. a ja Tartu Ringkonnakohtu
19.oktoobri 2001. a (nr 2-2-374/2001) otsuste põhjenduste järgi väitis hageja, et teda tuli tööle jätmisel eelistada kaastöötajale seetõttu, et ta sai tööõnnetuses vigastada tööandja süül. Viidatud tsiviilasjas oli vaidlusesemeks töölepingu lõpetamise seaduslikkus seoses hageja koondamisega. Kohus tuvastas, et põhitöökohaga töötajate tööalased näitajad ei olnud võrdsed. Samas, tulenevalt hageja väitest, tuvastas kohus ka hageja süü tööõnnetuses. Apellatsioonikohus kohaldas hageja süü osas õigesti TsMS §-des 94 lg 2 ja 242 lg 2 sätestatut, mille kohaselt asjaolusid, mis ühes tsiviilasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protessiosalised. Kuid kohus ei tuvastanud viidatud kohtuotsuses, et kannatanu süü esines raske ettevaatamatuse vormis, mis on TsK § 462 lg 1 järgi hüvitise suuruse vähendamise eelduseks.
11.Apellatsioonikohus leidis, et maakohus on õigesti hinnanud tõendeid hageja süüd puudutavas osas, ja ei pidanud vajalikuks TsMS § 330 lg-st 5 lähtuvalt korrata maakohtu otsuse põhjendusi. Esitatud tõendeid hinnates on kohtud jõudnud järeldusele, et hageja oli 26. novembril 1998. a äärmiselt ettevaatamatu. Ta eiras elementaarseid ohutusnõudeid, laiendas omavoliliselt töökohta, veendumata selle ohutuses. Seega kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist, mis TsK § 462 lg 1 järgi, sõltuvalt kannatanu süü astmest andis aluse hüvitise suurust vähendada või keelduda hüvitisest kahju eest. Kuivõrd kohtud tuvastasid kahju tekkimises kannatanu enda raske ettevaatamatuse, siis oli õigustatud kahju kindlakstegemisel hageja 60%-lise süü astmega arvestamine. Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et kohus oleks pidanud hüvitise välja mõistma alates 1. juunist 2000. a. Vastavalt TsK § 464 lg-le 1 peab kahjutekitaja hüvitama tema süü läbi kannatanule tekkinud kahju osas, mis ületab hagejale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Apellatsioonikohus leidis õigesti TsK §-dest 462 lg 1 ja 464 lg 1 ning Korra p-dest 2, 7, 20 lähtudes, et arvestades hageja keskmist kuupalka enne tööõnnetust, tema töövõime kaotust ja tema enda rasket ettevaatamatust kahju tekitamises, ületab hageja tegelikult saadav pension kostja tekitatud kahju. Seetõttu ei ole hagejal tekkinud hagiavalduses märgitud kahju. J. Luik, H. Jõks, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.