P.S kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 23.12.2024 otsuse nr 2.1-1/24/514-1279-13 "Menetluse lõpetamise teade" tühistamiseks ja Andmekaitse Inspektsiooni kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – P.S Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon, volitatud esindaja Andres Kudrjavtsev
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.06.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja esitas Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) 03.05.2024 sekkumistaotluse seoses tema isikuandmete avaldamisega erinevatel meediakanalitel. Kaebuse peale alustas AKI järelevalvemenetlust ning 23.12.2024 menetluse lõpetamise teatega nr 2.1-1/24/514-1279-13 lõpetas AKI järelevalvemenetluse (dtl 24-35).
2.20.01.2025 esitas kaebaja vaide AKI menetluse lõpetamise teatele (dtl 36-56), mille AKI jättis oma 29.01.2025 vaideotsusega isikuandmete kaitse asjas nr 2.3-6/25/80-193-2 (dtl 5758) rahuldamata.
3.Tallinna Halduskohtule saabus 12.02.2025 kaebaja kaebus AKI 23.12.2024 otsuse nr 2.11/24/514-1279-13 "Menetluse lõpetamise teade" tühistamiseks ja AKI kohustamiseks vaadata kaebaja sekkumistaotlused uuesti läbi ning teha uus otsus, millega taotlus rahuldada.
4.Tallinna Halduskohus võttis 17.02.2025 kohtumäärusega kaebuse menetlusse. 19.01.2026 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
5.1.Kaebaja leiab, et vaidlustatud AKI 23.12.2024 otsus on õigusvastane, kuna AKI on esiteks rikkunud nii uurimis- kui ka põhjendamiskohustust. Kaebaja hinnangul ei teostanud AKI sisulist uurimist, et hinnata, kas artiklite sisu vastab ajakirjanduseetika põhimõtetele ja kas need sisaldavad fakte või meelelahutuslikku sisu. AKI ei nõudnud meediaväljaannete käest tõendeid, mis kinnitaksid andmetöötluse seaduslikkust ning isikuandmete avaldamise õiguslikku alust. AKI ei hinnanud kaebajale tekitatud kahju, kuigi kaebaja on esitanud tõendid oma tööalaste raskuste ja majandusliku kahju kohta. AKI lõpetas menetluse meelevaldselt, tuginedes üldisele viitele avalikule huvile, kuid ei analüüsinud, kas antud artiklid tegelikult teenivad seda huvi või kas isikuandmete avaldamine on proportsionaalne.
5.2.Kaebaja märgib, et AKI viitas oma menetluse lõpetamise otsuses, et ajakirjandusel on õigus käsitleda kaebaja isikuandmeid, kuna see teenib avalikku huvi ja vastab ajakirjanduseetika põhimõtetele. Kuid AKI ei ole põhjendanud, miks see konkreetsel juhul nii on, ega analüüsinud, kas meediaväljaannete tegevus vastab Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) nõuetele. Kaebaja ei ole avaliku elu tegelane sellises tähenduses, nagu AKI väidab. Seejuures ka avaliku elu tegelane ei kaota oma õigust eraelule ja unustamisele. AKI on jätnud analüüsimata, kas meediaettevõtete eesmärk on tegelikult avaliku huvi teenimine või äriline kasu klikipõhiste sensatsiooniliste lugude kaudu. Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Kohtu praktika eristavad ajakirjanduslikku tegevust kommertslikest huvidest. Antud artiklitel puudub ajakirjanduslik lisandväärtus ning need on üles ehitatud sensatsiooni loomisele ja reklaamitulu teenimisele. Negatiivse narratiivi loomine ja isikuandmete pikaajaline säilitamine ei ole põhjendatud. Kui ajakirjandusel oleks olnud kunagi õigustatud avalik huvi kaebaja kohta artiklite avaldamiseks, siis tuleb avalikku huvi hinnata dünaamiliselt ajas. AKI ei ole analüüsinud, kas kaebaja kohta avaldatud teave on endiselt aktuaalne või kas selle säilitamine on proportsionaalne. IKÜM art 17 (õigus olla unustatud) sätestab, et andmete säilitamine peab olema põhjendatud, mitte lihtsalt fakti põhjal, et need on kunagi avaldatud.
5.3.AKI ei ole uurinud võimalikke IKÜM rikkumisi. Kaebaja leiab, et rikutud on art 5, art 6, art 9 ja art 17. 2(13)
5.4.AKI on varasemalt kohustanud meediaväljaandeid eemaldama sarnases olukorras avaldatud isikuandmeid (vt dtl 20-23, dtl 60-63, dtl 68), kuid käesolevas asjas keeldus seda tegemast. See näitab ebajärjekindlat menetluspoliitikat ja ebavõrdset kohtlemist, mis on vastuolus õiguspärase halduse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega.
5.5.AKI menetluse lõpetamise otsus tugineb ekslikult väitele, et kaebaja kohta avaldatud isikuandmed teenivad avalikku huvi. AKI ei ole analüüsinud, kas tegemist on tegelikult avaliku huviga või hoopis meediaväljaannete ärilise huviga. Lisaks peab isikuandmete pikaajaline säilitamine olema põhjendatud. IKÜM art 17 näeb ette, et kui andmetöötluse eesmärk on kadunud, tuleb isikuandmed kustutada. AKI ei ole analüüsinud, kas kaebaja kohta avaldatud artiklid on ajas kaotanud oma informatiivse väärtuse.
5.6.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma praktikas korduvalt leidnud, et ajakirjandusvabadus ei tähenda õigust rikkuda isiku eraelu ega õigust hoida isikuandmeid alles määramata ajaks. Axel Springer AG vs Saksamaa (2012) ja Von Hannover vs Saksamaa (2004) kohtulahendites rõhutas EIK, et isikuandmete töötlemine meedia poolt peab olema proportsionaalne ja vastama avaliku huvi kriteeriumitele. Meedia äriline huvi klikitulu teenimiseks ei ole piisav õigustus isikuandmete avaldamiseks ja säilitamiseks. EIK lahendis M.L. ja W.W. vs Saksamaa (2018) on kinnitatud, et "õigus olla unustatud" laieneb ka ajakirjandusväljaannetele, kui andmete säilitamine ei ole enam põhjendatud ega proportsionaalne.
5.7.Kaebaja on seisukohal, et tema puhul on IKÜM art 17 kohaldatav ning ei esine selliseid aluseid, mis artikli kohaldamise välistaksid.
5.8.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on eksinud tema kohta avaldatud andmete hindamisel IKS § 4 ja IKÜM art 17 lg 3 a perspektiivist lähtuvalt. IKÜM art 17 sätestab selgelt, et kui andmetöötluse eesmärk on kadunud, tuleb isikuandmed kustutada. AKI ei ole põhjendanud, milline ajakirjanduslik eesmärk õigustab kaebaja isikuandmete säilitamist ning on jätnud hindamata, kas andmete avalikustamine on endiselt proportsionaalne. Samuti ei ole AKI selgitanud, kes Eestis peaks tegelema ebaseadusliku andmetöötluse lõpetamisega, kui AKI ise keeldub sekkumast ning tsiviilkohtumenetlus ei ole kannatanule reaalselt kättesaadav. Selle tulemusel on Eestis tekkinud õiguslik vaakum, kus üksikisik ei saa oma andmete kaitset tegelikult tagada. Kaebaja on toonud nii oma taotluses kui ka kaebuses välja konkreetsed artiklid koos linkidega ja põhjendustega, miks iga konkreetse artikli avaldamisse tuleks AKI-l sekkuda (vt dtl 15-17 ja dtl 7-9). Kaebaja leiab, et kõik taotluses ja kaebuses loetletud artiklid on aegunud, sensatsioonilised või sisaldavad ebaõiglaseid isikuandmeid, mis rikuvad andmekaitse ja eraelu puutumatuse põhimõtteid. Kaebaja taotleb nende artiklite või oma isikuandmete so nime ja piltide kustutamist (nii artiklist kui URL-st) vastavalt IKÜM art 17 ning muudele kohaldatavatele õigusaktidele.
5.9.Kaebaja toob välja, et ükski meediaväljaanne ei ole kaebaja suhtes käitunud kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega, ei ole kontrollinud fakte ega andnud kaebajale võimalust süüdistustele sisuliselt vastata. Avaldatud artiklites on välja nopitud üksikuid kontekstiväliseid lauseid, et näidata kaebajat võimalikult halvas valguses. Kaebaja ei ole saanud oma seisukohti esitada ega vaidlustada esitatud väiteid enne nende avaldamist. Kaebaja ei ole avaliku elu tegelane – ta ei ole poliitik, ei ole osalenud ühiskondlikus debatis ega ole seotud ühiskondlikult oluliste otsustega. See, et meedia loob isikust sensatsioonilise tegelase ja kasutab teda klikimagnetina, ei tee teda avaliku elu tegelaseks. Avaliku elu tegelase määratlus tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mille kohaselt saab 3(13)
avalikuks elu tegelaseks lugeda isikut, kes on aktiivselt osalenud ühiskondlikult olulistes küsimustes, kaasatud debatti ja nendeks on poliitikud, riigiametnikud, kohtunikud jne. Peamised kajastused on keskendunud kaebaja usulistele vaadetele või negatiivse ärimehe kuvandi loomisele, kuid kaebaja ei ole aastaid olnud aktiivne ettevõtja. Töötukassa andmetel on ta ametlikult töötu ning pankrotimenetluses olevate ettevõtete juhatuse liikme staatus ei tähenda, et ta oleks aktiivselt ettevõtlusega seotud või omaks majanduslikku võimu. Seetõttu ei ole tema kohta käiv pidev kajastus ajakirjanduslikult põhjendatud ega ajakohane ning sellised artiklid ei täida enam ühiskondlikult olulist eesmärki, vaid on suunatud ebaõiglaselt kaebaja mainekahjustusele ja meedia ärilisele kasule. Lisaks ka avaliku elu tegelasel on samuti õigus eraelule ja õigus unustamisele.
5.10.Ebaõigete andmete avaldamise korral kehtib põhimõte, mille kohaselt andmete avaldaja peab tõendama, et andmed on õiged (VÕS § 1047). Ükski meediaväljaanne ega vastustaja ei ole tõendanud, et nad on avaldanud tõeseid väiteid. Õigus sõnavabadusele ei saa hõlmata õigust avaldada valeandmeid, ja avalikkusel ei saa olla huvi ebatõeste andmete vastu. Vastustaja ei ole oma otsuses põhjendanud, kuidas ja milliste tõendite alusel on tuvastatud viidatud linkides avaldatud kaebaja andmete tõele vastavus.
5.11.Vastustaja viitab, et kaebaja saab oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses. See ei ole realistlik, kuna kaebajal puuduvad rahalised vahendid meediakontsernidega kohtus võitlemiseks. Samuti on oluline, et ajakirjandusväljaannetele määratud trahvid on äärmiselt väikesed, jäädes vahemikku 300–2000 eurot, samas kui kohtukulud võivad ulatuda 50 000 euroni või rohkemgi. See muudab kohtumenetluse majanduslikult ebaotstarbekaks ja ebamõistlikult kulukaks kannatanu jaoks. Ka isegi võidu korral ei eemaldata isikuandmeid, mis tähendab, et kohtusse pöördumine ei lahenda tegelikku probleemi.
5.12.Kaebajale on tekkinud valeandmete jätkuva avaldamise tõttu kahju. Kaebaja tööalane olukord kinnitab, et meediakajastused on tekitanud talle olulist kahju. Negatiivne meediakuvand on takistanud kaebajal töö leidmist. Töötukassa on keeldunud kaebajat töötuna arvele võtmast, sest varasemad kajastused on mõjutanud tema usaldusväärsust. Kaebajal puudub majanduslik võimekus end ise ülal pidada. Kaotatud kliendid ja töövõimalused – meediakuvand on mõjutanud tema mainet ja vähendanud töövõimalusi. Pidev vaimne ja emotsionaalne surve – kaebaja on sunnitud pidevalt selgitama ja ennast õigustama. Töövõime osaline kaotus – negatiivsed kajastused ja stress on mõjutanud kaebaja tervist. Valeandmete jätkuv avaldamine põhjustab kaebajale vaimset ja emotsionaalset kahju.
5.13.Kaebaja on seisukohal, et ajakirjandusvabadus ei hõlma õigust valeandmete ja valeväidete tiražeerimiseks. Artiklid sisaldavad mitmeid eksitavaid väiteid, sealhulgas religioossete vaadete ja tegevuse kallutatud kujutamine – kajastused moonutavad kaebaja vaateid ja seovad teda põhjendamatult usuliikumiste ja sektidega. Ärilise tegevuse eksitav kujutamine – meedia on esitanud kaebaja ettevõtlustegevuse kohta valeväiteid, sidudes selle kahtlaste skeemidega. Sensatsiooniline ja kallutatud narratiiv – meediakajastused on üles ehitatud klikimagneti loomisele, mitte objektiivsele informatsioonile.
5.14.Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et AKI keeldus õigusvastaselt hindamast, kas kaebaja isikuandmete töötlemine vastab IKÜM art 17 tingimustele, viidates ekslikult, et ajakirjandusvabadus lubab nende säilitamist. Kaebaja leiab, et Euroopa Kohtu pretsedendid näitavad, et AKI on jätnud kohaldamata EL õiguse ja kaebaja on jäetud ilma reaalsest õiguskaitsest. 4(13)
Kaebaja on seisukohal, et IKÜM art 17 annab kaebajale selge õiguse taotleda oma andmete kustutamist. AKI ei saa suunata kaebajat tsiviilkohtusse, sest tsiviilmenetluses ei saa kohaldada IKÜM art 17 otsest kustutamise õigust. Euroopa Kohtu pretsedendid (Google Spain SL vs Agencia Española de Protección de Datos (C-131/12, 2014); GC ja teised vs Google LLC (C-136/17, 2019)) kinnitavad, et andmesubjekt ei pea tõendama kahju, vaid vastutav töötleja (meediaväljaanne) peab tõendama, et andmete säilitamine on vajalik ja õigustatud. Lisaks tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et ajakirjandusvabadus ei tähenda õigust rikkuda inimese eraelu ja hoida isikuandmeid alles igavesti. EIK on korduvalt rõhutanud, et meedia peab tasakaalustama sõnavabaduse ja eraelu puutumatuse (vt EIK lahendid: Axel Springer AG vs Saksamaa (2012) (nr 39954/08); Von Hannover vs Saksamaa (2004) (nr 59320/00) ja M.L. ja W.W. vs Saksamaa (2018) (nr 60798/10 ja 65599/10)).
5.15.Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
6.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, jääb oma 23.12.2024 menetluse lõpetamise otsuses (dtl 24-35) toodud seisukohtade juurde. Tuginedes vaidlustatud menetluse lõpetamise otsuses väljendatud seisukohtadele, on vastustaja seisukohal, et menetluse lõpetamise otsus on õiguspärane, kaalutlusvigadeta ja selle tühistamiseks puudub alus.
6.1.AKI tõi oma menetluse lõpetamise otsuses kokkuvõtvalt välja järgmise. Isikuandmete töötlemiseks peab alati olema mingi seaduslik alus (IKÜM artikkel 6 lg 1). Isikuandmete töötlemise õiguslikud alused tulevad IKÜM-st ning siseriiklikest õigusaktidest. Tulenevalt isikuandmete kaitse seaduse (IKS) §-st 4 on ajakirjanduslikul eesmärgil lubatud ilma isiku nõusolekuta tema kohta andmeid avaldada, kui selleks on avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning see ei kahjusta isiku õigusi ülemääraselt.
6.1.1.Avalik huvi teabe ja isiku vastu ning isiku käitumine pärast sündmuse toimumist. Kaebaja puhul ei ole tegemist Eesti elanikele täiesti tundmatu eraisikuga. Kaebaja on ettevõtja.1 Samuti eksponeerib ta ennast avalikult ettevõtja, investori, äritreeneri ja -loojana. 2 Samuti peab kaebaja avalikult kättesaadavat blogi Youtube platvormis, milles ta esindab end kui „Vaba Eesti“ eestkõneleja.3 Arvestada tuleb, et kaebaja ise on ka meediale andnud mitmel juhul kommentaare, millele on artiklite kirjutamisel tuginetud. Vaidlusalustes artiklites (nr 1-13) kajastatakse kaebajat tema töötegevuse raames (investeerimine, finantseerimine või õiguste-vabaduste eestkõneleja vms). Kaebaja isiku vastu jätkuvat avalikku huvi toetab ka tema aastatepikkune ja ka tänasel päeval aktiivne äritegevus. Artiklites ei ole avalikustatud kaebaja eraelulist teavet, kuid oma ametialaste tegevustega pälvis ta avalikkuse huvi. Avalik huvi on olemas Eestis toimivate võimalike äritegevusega seotud isikutega, kelle osas tuleks valvsam olla. Samuti on avalik huvi seoses Eesti kohtusüsteemi ja kohtunikega, avaliku elu tegelastega, ametnikega jt avalikkuse huvisfääri kuuluvate isikutega, keda kaebaja on avalikult kritiseerinud.4
Äriregistri andmetel omab P.S. ettevõtet PPP OÜ, SSS OÜ ja RRR MTÜ, millest kahes on ta ainuke osanik ja juhatuse liige. Samuti on tal varasem osalus olnud kümnetes erinevates ettevõtetes. Ettevõtted tegutsevad äri- ja muu juhtimisalase nõustamisega.
Arvutivõrgus: https://XXX.com/
Arvutivõrgus: https://YYY
Arvutivõrgus: https://www.youtube.com/watch?v=_inGzvmerQI ja https://GGG.news/uurivajakirjandus/skandaalkohtususteemis-kas-seaduserikkumine-kohtuniku-WW-poolt/ jpt.
5(13)
Artiklites avalikustatud info tugineb faktidele ja allikatele, mis kirjeldavad kaebaja käitumist ettevõtjana. AKI on seisukohal, et tähtsust ei oma, kas tegemist oli karistusõiguslikult karistatavate tegudega või mitte, sest oma olemuselt on tegemist ühiskonnas taunitava ja hukka mõistetava käitumisega, mis osas on isiku enda teod toonud kaasa huvi tema isiku vastu. Juhul, kui isik käitub ühiskonnas mitte aktsepteeritaval viisil, mis võib olla muuhulgas ka karistusõiguslikult ette heidetav, ei saa isik eeldada, et tema tegevuse ja isiku vastu puudub avalik huvi või ta saab jääda anonüümseks. Eeltoodut arvesse võttes leiab AKI, et kaebaja on oma eespool käsitletud tegudega asetanud end avalikkuse huviorbiiti ning need määravad seda kuivõrd suure talumiskohustusega peab kaebaja arvestama enda isikuandmete avalikustamisel. Kaebaja osaleb aktiivselt avalikus elus ning eksponeerib ennast, mistõttu pidi ta arvestama, et tema isiku ja tema tegude vastu võib tekkida avalik huvi. Ajakirjandusliku sõnavabaduse osas on EIK kinnitanud, et Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artiklist 10 tulenev väljendusvabadus ei hõlma mitte üksnes niisugust informatsiooni ja ideid, mida peetakse soosivaks, mittesolvavaks või erapooletuteks, vaid ka niisugust informatsiooni ja ideid, mis solvavad, šokeerivad või häirivad riiki või selle elanikkonna mis tahes sektorit. EIK on eraldi rõhutanud, et need põhimõtted on eriti olulised just ajakirjanduse puhul (EIK 07.12.1976 otsus asjas nr 5493/72). Antud juhul on oluline märkida, et ajakirjanduslikul eesmärgil võib avalikustada kõiksugu avalikku debatti loovaid teemasid, hoolimata sellest, kas puudutatud isik on teo eest süüdi mõistetud või kas tegu üldse vastab süüteokoosseisule või on lihtsalt taunimisväärne. Õigus olla unustatud ei ole absoluutne õigus ning arvestada tuleb ka õigusega sõna- ja väljendusvabadusele ning avalikkuse õigusega informatsiooni saada, sh õigusega saada infot minevikus toimunud sündmuste kohta. EIK on välja toonud, et ajakirjandusel on oluline roll demokraatlikus ühiskonnas kohtumenetluste kajastamisel ja kommenteerimisel ning lisaks huvile saada infot päevakajaliste sündmuste kohta, peab avalikkusel olema võimalus ka möödunud sündmuste kohta andmete saamiseks.5 Avalik huvi seisneb ka ajakirjanduse teisese eesmärgi täitmise tagamises ehk juba kajastatud uudiste säilitamises ja avalikkusele kättesaadavaks tegemises, arvestades seejuures internetiarhiivi olulisust allikana uurimuste läbiviimiseks ja selle tasuta kättesaadavust. 6 Seetõttu on nn ajaloo ümber kirjutamine ja artikli muutmine väga äärmuslik meede. Seega kõikide artiklite puhul tulebki eelkõige lähtuda avalikkuse huvist internetiarhiivi säilitamise ja tolleaegsete päevakajaliste sündmuste säilitamise vastu. Kaebaja näol on tegemist isikuga, kes on valinud enda ja oma isikukujutise kasutamise laialdase tuntuse eesmärgil, sh ärilisel eesmärgil, ja tegeleb enda kohta ise rohkete andmete avalikustamisega. Enda eksponeerimine on laialdase tuntuse eesmärgiga isikutel tihtilugu tähtis osa nende tegevusest ja kuvandist/brändist. Sellega nad ise tekitavad olukorra, kus neil on ka suurem talumiskohustus enda isikuandmete kasutamiseks teiste avalikustajate poolt. Seejuures ei saa sel juhul tekkida olukorda, kus isik saaks valida, et temast kirjutataks vaid talle meeldivatel teemadel talle sobivas sõnastuses. Antud olukorras on tegemist isikuga, avaliku elu tegelasega, kes asetab end ise oma tegevustega pidevalt meediahuvi orbiiti (viimati välja antud artikkel kaebajalt ilmus 2024.aastal7). Avalikkuse huvi isikute vastu võib olla ajas muutuv ja lähtuvalt isikute enda tegevusest olla kas nende suhtes kasvav või kahanev. Oluline on analüüsida, mida on avaldatud isikute kohta tervikuna, kuidas on isikud end ise avalikkusele presenteerinud ja milline on nende
EIK 28.06.2018 otsus asjas nr 60798/10 ja 65599/10, M.L. and W.W. v. Germany. Riigikohtu otsus nr 3-09-706
Arvutivõrgus: https://GGG.news/oiglus/on-vaheusutav-et-kohtunik-ei-tunne-seadust-suuruleskutse/ 13 Tallinna Ringkonnakohus, 28.09.2023, 3-21-2590.
6(13)
ühiskondlik aktiivsus. Avaliku huvi sedastamisel on eelolevalt hinnatud meedias avaldatud teabe panust üldist huvi pakkuvasse debatti, puudutatud isiku tuntust ja tema varasemat käitumist, avaldatud materjali teemat, teabe tõele vastavust, avaldatud materjali sisu, vormi ja tagajärgi, mistõttu on ilmselge, et avaldatud teave puudutab suurt hulka inimesi, äratab suurt tähelepanu ja on vastuoluline, põhjustades avalikkuse õigustatud huvi. Seega ei ole põhjendatud artiklites kaebaja isikuandmete töötlemise lõpetamine. Seega antud juhul eelnevat arvesse võttes leiab AKI, et ka käesoleval ajal esineb nii kaebaja isiku kui artiklis kajastatud tegevuse vastu avalik huvi.
6.1.2.Sündmustest ja esialgsest teabe edastamisest möödunud aeg. Antud olukorras on tegemist isikuga, avaliku elu tegelasega, kes sattub oma tegevustega pidevalt meediahuvi orbiiti, mistõttu ei ole põhjendatud artiklites kaebaja isikuandmete töötlemise lõpetamine. Nagu AKI eelnevalt on välja toonud, on tegu isikuga, kes asetab end pidevalt avaliku huvi orbiiti ja kuna tegu on pideva tegevusega, siis ei saa väita, et isiku ja tema tegude vastu oleks avalik huvi ajaga vähenenud. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja tegutseb jätkuvalt aktiivselt äritegevuses, mida on kajastatud artiklites. Seega ei ole AKI seisukohast avalik huvi lisaks kaebaja isikule (sh isikuandmetele) ka tema tegude kajastamise vastu ajas vähenenud ja tänaseks muutunud. Võrdlusena võib tuua juhtumi, kus avalikustamise hetkest oli möödunud 24 aastat ja kuigi avalik huvi võib jääda tervikuna avaldamise vastu püsima ka aja möödudes, kui avaldatud teave on endiselt aktuaalne või ta on selliseks jälle muutunud mingi uue sündmuse tõttu, siis antud asjas leidis kohus, et tegemist ei olnud avaliku elu tegelastega ning nad ei ole selleks muutunud ka aja möödudes ning nende hilisemad tegemised ei ole uudisekünnist ületanud.8 Eelnevat arvesse võttes leiab AKI, et vaidlusalustes artiklites kajastatu ja kaebaja enda osas eksisteerib tänasel päeval avalik huvi ja tuleb tagada ka artikli muutmata kujul teabevabaduse õigus.
6.1.3.Kaebaja õiguste ülemäärane kahjustamine. AKI kui korrakaitseorgani pädevusse ei kuulu kahju hüvitamise nõuete menetlemine ega saa AKI tuvastada, kas tegemist on tõese või väärinformatsiooniga. Praeguse seisuga aga ei esine olukorda, mis tõendaks, et kaebaja õigusi on ülemääraselt kahjustatud ja kaebaja kohta oleks esitatud ebaõigeid faktiväiteid. Praktikas on tavapärane, et meediaväljaanded võivad kajastada lugusid ka halvustavas toonis ja ka isikud keda intervjueeritakse, võivad end selliselt väljendada. Kokkuvõtlikult võib ajakirjandus kajastada nimeliselt isikuid, kes on seotud avalikku debatti tekitavate teemadega ja isikute enda poolt eksponeeritud teemadega. AKI leiab, et kaebaja seisukoht ei kinnita tema ülemäärast kahjustamist. Euroopa Kohus on mitmel korral rõhutanud ajakirjanduse olulist funktsiooni demokraatlikus ühiskonnas ning on isegi maininud ajakirjanduse kohustust levitada oma kohustuste ja vastutuse kohaselt teavet ja ideid kõikides avalikku huvi pakkuvates küsimustes. Sellega seoses on ta tunnistanud, et poliitikute või avaliku elu tegelaste suhtes on lubataval kriitikal laiemad piirid kui eraisikute suhtes.9 Riigikohus on rõhutanud, et erinevalt eraisikutest peavad avalikud isikud taluma rohkem kriitikat. Avaliku elu tegelased on seetõttu kõrgendatud tähelepanu all ning peavad
Tallinna Ringkonnakohtu Halduskolleegiumi otsus 3-21-2590, p 14. D.Voorhoof, Väljendusvabadus Euroopa inimõiguste süsteemis (Freedom of Expression under the European Human Rights System) 2010,lk 412. Veebis: https://www.researchgate.net/publication/245517705_Freedom_of_Expression_and_Inform ation_in_a_Democratic_ SocietyThe_Added_but_Fragile_Value_of_the_European_Convention_on_Human_Rights 19
7(13)
arvestama, et nende privaatsus ei ole teiste kodanikega võrreldes samavõrd tugevalt kaitstud. Seega peavad nad taluma tugevamaid privaatsuse riiveid kui tavakodanikud.10 Siinjuures toob AKI välja, et kaebaja ei ole oma kaebustes märkinud, kas vaidlusalustes artiklites on avaldatud detaile kaebaja eraelu kohta ning AKI ei ole omal algatusel ka seda tuvastanud. Inspektsioon ei tuvastanud artiklis kajastatu sisust vastuolu viidatud kohtupraktika või ajakirjanduseetika koodeksiga. Tõendamist pole leidnud, et meediaväljaanded oleks kajastanud ebaõigeid faktiväiteid või oleks kajastatud ebaõiget/moonutatud informatsiooni, sh kuna artiklites on eristatav isikute hinnangud süüdistuse osas ja ei saa jõuda järeldusele, et kaebaja oleks olnud milleski päriselt süüdi mõistetud. Artiklitest ei jää kuidagi muljet, nagu oleks kaebaja karistusõiguslikus mõttes süüdi. Pigem viitavad artiklid, et tegu on isikuga, kes läbimõtlematu tegevusega põhjustab halbu tagajärgi. Samuti nagu AKI enne järeldas, ei kahjusta artiklid kaebajat ülemääraselt, mistõttu ka ei saa öelda, et artiklite sisu on põhjustanud isikule põhjendamatuid kannatusi (eetikakoodeksi p 1.5). Eelnevat arvesse võttes ei saa AKI antud juhul asuda seisukohale, et vaidlusalused artiklid kaebaja eraelu ülemääraselt riivaks.
6.1.4.Arhiveeritud teabe laad ja kättesaadavus. Artiklites käsitletud teave tuleneb suuresti kaebaja enese aktiivsest tegevusest ja käsitletud lugudest, kus on lisaks ka kaebaja ise andnud intervjuud ning eksponeerib omalt poolt loodud intervjuusid ja lugusid iseseisvalt meedias. Kaebaja tegevust ärivaldkonnas on kajastatud digitaal- ja pabermeedias ilma liigse rõhuta ja kajastatud pole üleliigseid eraelulisi detaile, sh eriliiki isikuandmeid. Artiklid kajastavad üldjoontes kaebaja erinevaid äriskeeme ja nendega seonduvaid mudeleid, äriskeemides osalenud isikute kogemusi ja kommentaare, mille kättesaadavus arhiivides on avalik. Kõik artiklid, on internetis hetkel täies ulatuses tasuta kättesaadavad. Kuna AKI hinnangul ei kahjusta artiklite sisu kaebajat ülemääraselt, ei leia AKI, et artiklite kättesaadavuse viis ja määr ka riivaks kaebaja privaatsust ülemäärasel või võimendaks riivet. Kuivõrd AKI tuvastas, et vaidlusaluses olukorras ei kaalu kaebaja õigus olla unustatud üles ajakirjandusvabaduse piirangut, piiraks sellisel juhul kahtlemata andmete artiklitest kustutamine ajakirjandusvabadust. Seega ei kahjusta artiklites oleva teabe laad või nende kättesaadavus AKI hinnangul kaebajat ülemääraselt, kuna teenib ajakirjandusvabaduse ja ajaloo säilimise eesmärki.
6.2.AKI märgib lisaks, et kaebaja viidatud 2. artikli näol ei ole tegemist kaebaja profiili või kontoga, vaid pelgalt nimelise märksõnaga, mida on erinevate artiklite juures kasutatud ning mille abil saab artikleid meediaväljaandest otsida. Kaebuses käsitletud 6. artikkel ei käsitle eriliiki andmeid, tegemist on ajakirjandusliku pealkirjaga. Isegi kui tegemist oleks eriliiki andmetega, siis kohaldub sellele samuti eriregulatsioon IKS § 4 näol (vt IKÜM art 85 lg 2 ja IKÜM pp 153). Samuti ei sisalda ühegi konkreetse füüsilise isiku terviseandmeid 11. artikkel. AKI märgib ka seda, et ei kohtle kaebajat ebavõrdselt. Käesolevas asjas on meediaettevõtted avaldanud isikuandmeid ajakirjanduslikul eesmärgil IKS § 4 alusel, kuid teises järelevalvemenetluses kaebaja enda tegevuse puhul isikuandmete avaldamiseks õiguslik alus puudub. Viited teise isiku pooleliolevatele kohtuasjadele on asjasse puutumatud.
6.3.AKI leiab, et menetluse lõpetamise teates on jõutud kokkuvõtvalt õigele järeldusele, et käesolevas asjas ei ole tuvastatud andmekaitseõiguslikke rikkumisi. Kõike eelnevat arvesse
Riigikohtu lahend 3-2-1-18-13 p 15
8(13)
võttes ning tuginedes vaidlustatud menetluse lõpetamise otsuses väljendatud seisukohtadele, on vastustaja seisukohal, et menetluse lõpetamise otsus on õiguspärane, kaalutlusvigadeta ja selle tühistamiseks puudub alus.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud menetluse lõpetamise teadet (dtl 24-35), asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud menetluse lõpetamise teade rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluksid tühistamisele. HKMS § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud menetluse lõpetamise teates (dtl 24-35), selle suhtes tehtud vaideotsuses (dtl 57-58) kui ka nende vastustaja seisukohtadega, mis on toodud vastuses kaebusele. Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega. Kuna tühistamisnõue jääb rahuldamata, jääb samadel põhjustel kohustamisnõue. Kaebus tuleb seega tervikuna jätta rahuldamata.
rahuldamata
ka
Kohus peab täiendavalt vajalikuks märkida lühidalt üksnes järgmist.
8.Kaebaja on vaidlustanud haldusakti, millega AKI lõpetas menetluse kaebaja kaebuse suhtes seoses tema isikuandmete avaldamisega erinevatel meediakanalitel (vt loetelu dtl 24). Kaebaja soovis oma isikuandmete ja artiklite eemaldamist. Vaidlust ei ole, et vastav pädevus on AKI-l olemas lähtudes IKS § 56 lg 1 ja lg 3 p 3-5 ja p 8. Samas tuleb käesolevat ja sellega sarnaseid asju lahendades arvestada, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda konkreetse meetme rakendamist kolmandate isikute suhtes, kui järelevalvet sätestavad õigusnormid näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse järelevalvemeetme rakendamiseks. Küll aga on kaebajal subjektiivne õigus saada kaalutletud otsus. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt (vt nt 13.10.2010 otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15; 23.10.2013 määrus asjas nr 3-3-1-29-13, p 17; 22.10.2014 otsus asjas nr 3-3-1-42-14, p 12; 23.03.2016 otsus asjas nr 3-3-1-85-15, p 13) leidnud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui järelevalvet sätestavad õigusnormid näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda, võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et kõik kaebaja poolt taotluses nimetatud ja ülal viidatud (dtl 24) artiklid sisaldavad kaebaja isikuandmeid. Isikuandmete töötlemiseks peab alati olema mingi seaduslik alus (IKÜM artikkel 6 lg 1). Isikuandmete töötlemise õiguslikud alused tulevad IKÜM-st ning siseriiklikest õigusaktidest.
9(13)
Sekkumistaotluses märgitud artiklite jätkuva avaldamise ning kaebaja isikuandmete töötlemisega riivatakse kaebaja põhiõigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele, mida kaitsevad EL põhiõiguste harta art-d 7 ja 8 ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) art 8. Artiklites isikuandmete anonüümseks muutmine piiraks aga põhiõigust sõna- ja teabevabadusele, mida kaitsevad EL põhiõiguste harta art 11 ja EIÕK art
10.Seega tuli AKI-l kaebaja sekkumistaotluste lahendamisel neid õigusi omavahel kaaluda (vt ka Euroopa Kohtu otsus (EKo) 24.09.2019, C-136/17, GC jt, p 59; Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus (EIKo) 28.09.2018, 60798/10 ja 65599/10, M.L. ja W.W. vs. Saksamaa, p 89). Seejuures on Euroopa Kohus selgitanud, et IKÜM art 17 lg 3 p-s a ette nähtu väljendab seda, et õigus isikuandmete kaitsele ei ole absoluutne õigus, vaid nagu määruse põhjenduses 4 on rõhutatud, tuleb seda käsitleda lähtuvalt selle ülesandest ühiskonnas ning kaaluda võrreldes muude põhiõigustega vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele (vt EKo 24.09.2019, C-136/17, GC jt, p 57 ja seal viidatud varasem praktika). Kohus määratleb esmalt kriteeriumid, millest siinsel juhul tuleb konkureerivate põhiõiguste kaalumisel lähtuda. EIK selgitas 04.07.2023 suurkoja otsuses Hurbain vs Belgia, et EIÕK art-tes 8 ja 10 sätestatud põhiõiguste konflikti lahendamisel olukorras, kus taotletakse veebis arhiveeritud ajakirjandusliku sisu muutmist, on olulised järgmised kriteeriumid (vt viidatud otsuse p-d 205, 214–254): 1) arhiivis sisalduva teabe olemus; 2) aeg, mis on möödunud sündmustest ja artiklite algsest avaldamisest; 3) praegune huvi teabe vastu; 4) kas hageja on tuntud isik ning tema käitumine pärast sündmusi; 5) andmete jätkuva kättesaadavuse negatiivsed mõjud hagejale; 6) digitaalsetes arhiivides oleva teabe juurdepääsetavus; 7) hageja taotletud meetme mõju sõna- ja ajakirjandusvabadusele. Nende kriteeriumide asjakohasusega praeguse kaebuse lahendamisel on nõustunud ka AKI viidates samadele kriteeriumitele vaidlusaluses otsuses ja tuues välja, et vaidlusaluste artiklite nr 3, 4, 8, 9 ja 12 puhul lähtuda samuti eelnimetatud kohtu seisukohtadest, kuna need artiklid on avalikustatud 2007, 2014 ja 2015. aastal. Samuti tuleb artiklite nr 1 ja 5 analüüsimisel lähtuda samadest kriteeriumitest, kuna need artiklid on avaldatud 2019 ja 2018. aastal. Teiste lahendite puhul arhiveeritusest veel rääkida ei saa, kuna tegemist on vähem kui 5 aasta vanuste artiklitega ja sündmustest möödunud aeg seda ei võimalda. Nende puhul piisab avaldamise õiguspärasuse kontrollimisel IKS § 4 analüüsist. Kuna punktis 7 välja toodud elemendid hõlmavad ka IKS § 4 koosseisu elemente, siis on neid alljärgnevalt käsitletud ühe tervikuna. Euroopa Kohtu 13.05.2014 otsusest asjas nr C-131/12, Google Spain ja Google tulenevalt on olulised mh järgmised kriteeriumid: (a) kas andmeid ei ole enam vaja eesmärkidel, milleks neid koguti või töödeldi, eelkõige kui need andmed ei ole adekvaatsed, ei ole või ei ole enam asjakohased või kui andmed on neid eesmärke ja möödunud aega arvestades ülemäärased (p 93); (b) kas konkreetsetel põhjustel, nt isiku rolli tõttu avalikus elus, õigustab tema põhiõiguste riivet ülekaalukas üldsuse huvi pääseda kõnesolevale teabele ligi (p 97); (c) teabe delikaatsus isiku eraelu seisukohalt ja (d) aeg, mis teabe esmakordsest avaldamisest on möödunud (p 98). Kohtu hinnangul kattuvad need kriteeriumid sisult eespool viidatud EIK lahendist asjas Hurbain vs Belgia tulenevate kriteeriumidega, pidades oluliseks teabe olemust,
10(13)
selle avaldamisest möödunud aega ja jätkuvat huvi teabe vastu, kaebaja tuntust ja rolli avalikus elus ning kaebaja eraellu sekkumise ulatust. EIK ja Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on oluline hinnata ka isikuandmete kustutamise nõude proportsionaalsust, sh kas see on kaebaja kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja kitsamas mõttes proportsionaalne meede. Meetme proportsionaalsuse kontrollimiseks tuleb hinnata, kas eesmärk, mida edendatakse sõna- ja teabevabadust piirates, ja ulatus, milles riive abil seda eesmärki edendatakse, on tekkivat kahju väärt. Kokkuvõttes saab eeltoodud kriteeriumidest järeldada, et algselt õiguspäraselt avaldatud isikuandmete töötlemise lõpetamise nõude lahendamisel tuleb konkreetsel juhul hinnata, kas jätkuvalt esineb ülekaalukas üldsuse huvi kaebaja isikuandmetele juurde pääseda, mis õigustaks kaebaja eraelu puutumatuse õiguse riivet ja sellega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi kaebajale, ning kas kaebaja taotletud meede on proportsionaalne, arvestades kaebaja huvide kõrval ka selle meetme mõju sõna- ja ajakirjandusvabadusele. EIK lahendis Hurbain vs Belgia toodud kriteeriumid ning nendega sisuliselt hõlmatud Euroopa Kohtu lahendist Google Spain ja Google tulenevad kriteeriumid on selle analüüsi läbiviimisel abiks. Alljärgnevalt analüüsibki kohus lühidalt, kas AKI on arvestades ülaltooduga teinud kaebaja suhtes kaalutletud otsuse, kuivõrd antud juhul on pooled erimeelt, kas käesoleval juhul on vastavad kriteeriumid täidetud.
10.Esmalt hindas AKI avalikku huvi teabe ja isiku vastu ning isiku käitumist pärast sündmuse toimumist. AKI tõi kohtu hinnangul asjakohaselt välja, et avaliku huvi ülekaalukus tuleb kindlaks teha konkreetse juhtumi asjaolude põhjal, võrreldes andmete avaldamise kasuks rääkivaid asjaolusid tagajärgedega, mida isikule põhjustatakse. Isikuandmete avaldamist ei õigusta pelk erahuvi ega sensatsioonijanu. Andmete avalikustamise õiguspärasuse hindamisel tuleb mh arvesse võtta ka isikuandmete töötlemise põhimõtteid ning asjaolu, kas isik, kelle andmeid avalikustatakse, on nt avaliku elu tegelane ning isik on ise ennast või oma tegevust avalikkuse ees eksponeerinud (Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2021 lahend nr 3-20-1076, p 31). Seega on avaliku elu tegelaseks olemine üks asjaolu, mida arvestada avaliku huvi määramisel. AKI on käsitlenud kaebajat kui avaliku elu tegelast. Kaebaja üheks peamiseks väiteks ongi, et kaebajat ei saa käsitleda kui avaliku elu tegelast, kellel on suurem talumiskohustus. Kohus leiab, et kaebaja väide nagu ta ei oleks avaliku elu tegelane ning juba üksnes sellest tulenevalt tuleks antud juhul rakendada IKÜM § 17 ning kaebaja isikuandmed tema poolt viidatud artiklitest eemaldada, ei ole tõene. Kohus jagab siinkohal vastustaja seisukohta selles, et kaebaja puhul on tegemist isikuga, kes on ennast ise oma tegevusega asetanud avalikkuse huviorbiiti. AKI on oma seisukohti vaidlusaluses otsuses piisavalt põhjendanud ning kohus ei pea vajalikuks neid seisukohti siinkohal täiendavalt korrata. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et kaebaja ei ole tõendanud oma väiteid sellest, et ta ei ole käesoleval ajal aktiivselt ettevõtlusega seotud ning on ametlikult töötu ja on üksnes pankrotimenetluses olevate ettevõtete juhatuse liige. Äriregistri päringust nähtub, et kaebaja on ka käesoleval ajal kahe tegutseva osaühingu ja ühe mittetulundusühingu juhatuse liige. Äriregistris puuduvad märked nende ühingute pankrotimenetluste kohta. Kaebaja väited töötuna arvel oleku osas on tõendamata. Lisaks peab kaebaja aktiivset blogi, veebilehte (arvutivõrgus: P.S Blogi - QQQ ), mida kaebaja nimetab ise uudistekanaliks ja mis tema väitel ei allu tavapärastele propagandaraamidele ega meelelahutuslikule sensatsioonile. Kaebaja märgib, et selle asemel on kanal püsinud vastutustundlike, kontrollitud allikate ja süvahoovustega lugude juures, mis panevad lugeja mõtlema — mitte lihtsalt reageerima. Kaebaja eksponeerib ennast avalikult ettevõtja, investori, äritreeneri ja -loojana (arvutivõrgus: https://XXX.com/). Samuti peab kaebaja avalikult kättesaadavat blogi Youtube 11(13)
platvormis, milles ta esindab end kui „Vaba Eesti“ eestkõneleja (arvutivõrgus: https://YYY). Need kanalid on kindlasti suunatud avalikkusele. Arvestada tuleb sellega, et kaebaja on oma ettevõtmistes aktiivne ka tänasel päeval. Kaebaja soovib avalikult kaasa rääkida ühiskonnas olulistel teemadel kritiseerides seejuures avalikult näiteks erinevaid riigiorganeid, kohtusüsteemi ja kajastades teiste avaliku elu tegelastega seonduvat. Sellega on kaebaja ennast ise asetanud avalikkuse huviorbiiti ning kohus leiab, et antud juhul on kaebajat vaidlustatud otsuses käsitletud õigesti avaliku elu tegelasena ning AKI ei ole teinud selles osas kaalutlusviga.
11.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et AKI ei ole piisavalt uurinud kaebaja taotluse aluseks olevaid asjaolusid ning ei ole välja selgitanud tegelikke asjaolusid. AKI on algatanud järelevalvemenetluse ning teinud selle raames vajalikud toimingud sh küsinud puudutatud isikutelt vajalikud andmed ja seisukohad. AKI on taotluses märgitud artikleid ka analüüsinud grupeerides artiklid nende sisu järgi. Nii on AKI muuhulgas välja toonud, et artiklites 1-13 kajastatakse kaebajat tema töötegevuse raames ning artiklites ei kajastata kaebaja eraelulisi andmeid. AKI on ka põhjendatult asunud seisukohale, et avalik huvi on olemas seoses Eestis toimivate võimalike äritegevusega seotud isikutega, kelle osas tuleks tulenevalt nende varasemast praktilisest äritegevusest olla tavapärasest valvsam. Kaebaja ei ole eeltoodud seisukohti ümber lükanud ega tõendanud vastupidist.
12.Õigus olla unustatud ei ole absoluutne õigus ning arvestada tuleb ka õigusega sõna- ja väljendusvabadusele ning avalikkuse õigusega informatsiooni saada, sh õigusega saada infot minevikus toimunud sündmuste kohta. Kohus möönab, et tegemist on omavahel põrkuvate huvidega, kuid käesoleval juhul ei ole kaebaja suutnud kohut veenda, et tema andmeid avaldatakse õigusvastaselt ning AKI oleks sellest tulenevalt pidanud tegema teistsuguse otsuse. AKI on analüüsinud asjakohaselt sündmustest ja esialgsest teabe edastamisest möödunud aega, kaebaja isikut ja avalikku huvi ning teinud ka selles osas kaalutletud otsuse jõudes lõppastmes järeldusele, et antud juhul ei ole avalik huvi kaebaja ja tema tegude kajastamise osas ajas sellisel määral vähenenud, et põhjendatud oleks kaebaja andmete eemaldamine. Kohus märgib siinkohal veel, et kui isik on käitunud ühiskonnas taunimisväärselt (sh oma äritegevuses), siis on selle vastu avalik huvi. Samuti on avalik huvi kajastatud uudiste säilitamiseks kuivõrd andmete kustutamine/muutmine riivab oluliselt ajakirjandusvabadust.
13.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et antud juhul ei arvestanud AKI kaalutlusotsuse tegemisel sellega, et andmete jätkuv avaldamine kahjustab kaebajat ülemääraselt. Kohus leiab, et vaidlust ei saa olla selles, et vastavate andmete avaldamine omab eelduslikult kaebajale negatiivset mõju eri eluvaldkondades, sh ettevõtluses või võimaluses leida näiteks uut tööd või kliente. See negatiivne mõju, mille tekkimist saab andmete avaldamise jätkamisel eeldada, seondub peamiselt kaebaja mainekahjuga. Samas leiab kohus, et AKI on siinkohal piisavalt kaalunud kaebaja huve ning ja ajakirjandusvabaduse huve ning jõudnud õiguspäraselt järeldusele, et arvestades kõiki asjaolusid kogumis kaebaja huvide ülemäärast kahjustamist käesoleval juhul ei nähtu. Kaebaja ei ole suutnud näidata, et vaidlusalustes artiklites toodud andmed oleksid põhimõtteliselt ja suures mahus valed. Tõesed andmed võivad taunimisväärseid tegusid toime pannud isikuid kahjustada, kuid seda ei põhjusta eelkõige mitte sellise informatsiooni avaldamine, vaid hoopis nende toimepanemine isiku poolt. Kuivõrd artiklid kaebajat ülemääraselt ei kahjusta, ei saa ka öelda, et artiklite sisu oleks põhjustanud kaebajale põhjendamatuid kannatusi. AKI ei tuvastanud artiklites kajastatu sisust vastuolu kohtupraktika või ajakirjanduseetika koodeksiga, seda ei teinud ka kohus. Lisaks on AKI asjakohaselt ka viidanud, et juhul kui kaebaja leiab, et mõnes artiklis on esitatud konkreetne valeväide või on artikliga tekitatud mainekahju, siis selles osas tuleb 12(13)
kaebajal oma õigusi kaitsta tsiviilkohtus. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tsiviilkohus on isikule sobimatu ja kättesaamatu oma õiguste kaitseks selle üleliigse kulukuse tõttu. Kohus märgib, et kaebaja poolt toodud väidetavad kulud on selgelt üle paisutatud ja tegeliku teotuse vajaduse korral on isikule kättesaadav ka riigi õigusabi. Kohus nõustub vastustajaga, et AKI kui korrakaitseorgani pädevusse ei kuulu tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõuete menetlemine.
14.Viimase asjana analüüsis AKI arhiveeritud teabe laadi ja kättesaadavust ning leidis, et ka artiklites oleva teabe laad ning nende kättesaadavus ei kahjusta kaebajat ülemääraselt. Kohus nõustub üldjoontes ka nende AKI seisukohtadega, kuid märgib täiendavalt teabe kättesaadavuse osas, et AKI on ekslikult viidanud nagu oleks kõik artiklid tasuta kättesaadavad. Tasuta on kättesaadavad menetluse lõpetamise otsus märgitud artiklid 1, 3, 4, 8, 9, 10, 11, 12, 13. Tasuline on artikkel 6 ning sellest on tasuta nähtav pealkiri ja sissejuhatus. Artikli 2 näol on tegemist otsingu tulemusega postimees.ee lehelt ning seda märkis ka asjakohaselt vastustaja. Artiklite 5 ja 7 lingid käesoleva kohtuotsuse koostamise ajal ei töötanud, millest tulenevalt ei saanud kohus kontrollida ka nende tasuta kättesaadavust. Küll aga ei muuda eeltoodu valeks AKI lõppjäreldust selles, et menetlus tuli lõpetada, kuivõrd kaebaja andmekaitseõigusi ei rikuta. Kohus nõustub vastustajaga, et antud juhul kaalub ajakirjandusvabaduse õigus üles kaebaja huvi andmete eemaldamiseks/anonümiseerimiseks ning menetluse lõpetamise otsus on õiguspärane ja tühistamisele ei kuulu.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.
16.Asendada kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga ja mitte avaldada kaebaja eraelu puudutavaid andmeid. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.